16.10.11

Tõuse ja kõnni

Ma arvasin, et surm on valus, aga selle asemel tundsin end taas astuvat tuttavlikku kaamerate valgusse, kõigi tähelepanu keskpunkti. Ma olin taas staar ning see film oli üksnes minust, mu elu parimatest rollidest, kauneimaist ja hingeminevaimaist hetkist.

Minu lapsepõlv. Mu esimene filmiroll, siis teine, Kolmas. Võrratu imetlus ja hästi-halvasti varjatud kadedus. Esimesed lilled austajalt. Esimene meeletu armumine. Mehe punased kõrvad ja higine peopesa. Hingetuks tegev esimene tõeline suudlus. Väriseval häälel tehtud abieluettepanek ja ehtsa teemandiga kihlasõrmus. Hunnitu ja imekaunis esimene pulmakleit. Teade esimesest rasedusest ja sellele järgnev must masendus lapse kaotamise pärast. Lahutus. Uus armumine. Uus abielu. Esimese lapse sünd ja võrratu õnnetunne. Uus rasedus. Teine imearmas, särasilmne laps. Uus filmirolli pakkumine. Lahutus. Meeletu armumine. Esimene oscarigala. Meeletu ootusärevus, kes võidab. Elu esimene tõeline Oscar. Rõõmupisarad, ülevoolav õnnetunne... Uus abielu mehega,kes on mu hingesugulane. Mehe ootamatu surm lennuõnnetuse läbi, ahastus, hingepiin, üksindus... valu matmine töösse, uude filmi, pisarauputus tööst vabal ajal. Uue Oscari nominatsioon, uus armumine uus abielu, ajastu suurejoonelisim filmiprojekt koos armastatuga, temperamentsed tülid ja romantikast nõretavad leppimised, uued tülid, lahutus, Oscarid, uued mehed, abielud, lahutused, galad, lapsed, lapselapsed, sõbrad, austajad, fännid, filmide loomine, lugematud ehted, kostüümid, banketid, heategevus... pildid ja stseenid vahelduvad üha kiiremini ja kiiremini. Ma libisen nagu kiirrongis oma filmi helendavate seintega tunnelisse, elu tähthetkede kaunid kaadrid vilksatavad üha suureneva kiirusega minust mööda.

Korraga seisan keset hästivalgustatud lava, film on lõppenud, ja mina, tõeline primadonna, taas noor ja ajatult kaunis, olen uuesti kõigi pealtvaatajate tähelepanu keskpunktis.
Hiiglaslik saal aplodeerib, huilgab, vilistab, seisab püsti. Meeletud ovatsioonid! Kummardan, naeratan, saadan publikule õhusuudlusi ning märkan siis enese ees vasakul udussemähkunud lauda, mille taga istuvad kolm kogu, kelledest kaks näivad olevat mehed ning üks naine. Üritan neid teravamalt silmitseda kui korraga haarab keegi mu käest ja kaelast, embab mind ülevoolavalt.
„Michael! Sina!“ Pisarad voolavad ojadena üle mu näo. „Sa ootasid mind siiski, truu, ustav, armas ja parim meeste seas!“ Publik on sellest meie isiklikust lisastseenist lihtsalt hullumas. Aga miks, miks on siin kõige selle juures ometigi publik, jõuan ma veel mõelda. Michaeli tuttav, armas ja nii kaua vaikinud hääl sosistab mulle kõrva: „Liz! Sa mu võrratu, jumaldatu, oodatu ja armastatu! Sa oled lõpuks siin, mu parim, imelisim ja suurepäraseim naine! Aga, ma kardan, et arvestades publiku reaktsiooni ei ole kõigest hoolimata tänane õhtu just Sinu õhtu...“
„Mis mõttes ei ole? Mina ju surin. Nüüd ja praegu. Maailmas ei saa olla suuremat uudist, kui minu lahkumine, see pole lihtsalt võimalik!“
Michael ohkab ja haarab mu käe veel tugevamini enda kätte.
Läbi udu kumab laua taga olevast pilvest kuldset valgust. Kaks meest on püsti tõusnud ja aplodeerivad mulle. Naine nende keskel istub, ning viipab meestele, et nood istet võtaksid.
„Liz, imetlusväärne Liz!“ kostab läbi pilve hunnitult helisev, sulnis ja hell naisehääl. „Me oleme kõik võlutud Sinu imetabasest elust ning saavutustest. Seda, mis suutsid Sina ei suuda teised iialgi. Sa võid jääda meiega nii kauaks kui soovid või minna edasi. Me täname Sind suurepärase esituse eest!“ Hääl vaikib, meeskujud pilves võtavad taas istet. Tajun ühtäkki selja taga mingi liikumist ning pööran pead. Michael veab mu lava servalt saali, esimesse ritta. Vajun pehmesse tooli ning jään jõllitama kaht suurte valgete tiibadega meesinglit, kes on tont teab kust korraga sinnasamasse lavale, kusa ma alles äsja seisin, ilmunud.
„Järgmiseks osalejaks oleme valinud tippkirurg Jonathan Smithi!“ kuulutab üks inglitest valjul ja kaunil häälel. Ta viipab käega ning tumesiniste eesriiete vahel hõljuvasse valguslaiku ilmub uus lühifilm, mis kerib ennast lahti poisikese esimestest kooli bioloogiatunni katsetest, vähki surevast emast, õpingutest, armumisest, tööst haiglas, abiellumisest, õppetööst ülikoolis, laste sünnist, laste koolilõpetamisest, ülikooli lõpetamisest. Teaduspreemiatest, laste teaduspreemiatest, lastelaste sündidest. Päästetud eludest, tänulike patsientide ja nende lähedaste nägudest... üha kiiremini ja kiiremini. Korraga seisab Jonathan Smith oma elusuuruses keset lava. Tema ema tõttab pisaraid pühkides temani ja sosistab midagi pojale kõrva.
Rahvas saalis aplodeerib taas maruliselt, nii mõnedki pühibvad pisaraid. Osad inimesed tõusevad toolidelt ja avaldavad seistes oma heakskiitu. Minu meelest on see film aga ühekülgne, igavavõitu, populaarteaduslik. Selles puudub suur kunst, oma efektsete hetkede ja dramaatikaga.

Hõbedane laud minu kõrval on endiselt udusse mähkunud. Naine seisab ses pilves püsti ja aplodeerib, kuid mehekujud istuvad liikumatult. Lõpuks kuulen mahedat, sügavat vanema mehe hääl lausumas: „Suurepärane, hästi elatud elu, mis on päästnud nii paljude teiste omi ja pälvinud veelgi enamate tänu ja lugupidamise! Me täname sind! Võid jääda meie saali, meie sekka niikauaks kui soovid.

Inglid laval teravmeelitsevad, järgmise osalise üle, kuid ma ei suuda nende juttu jälgida. Vaatan Michaeli, kelle silmis on koos meeletu õnn ja nukrus. Sosistan talle: „Sa ootasid mind! Nüüd oleme taas koos!“ Michael aga sosistab minu jaoks täiesti arusaamatult ja isegi külmalt: „Oota, vaatame, see uus lugu on täna viimane, peale seda on meil teineteise jaoks aega kasvõi igavik!“
Pööran taas pilgu lavale. Siniste kardinate vahel lööb helendama film, mis on viletsaim kõigist, mida ma terves oma elus näinud olen. Lapsuke kukub korduvalt oma armetust voodikesest, tema ema räuskab ja peksab teda pidevalt. Seejärel lippavad hoolitsemata, räpased ja näljased lapsed agulitänaval. Auto. Krigin, pimedus. Ratastool. Liikumatus, räpasus, vaesus, nälg. Pereliikmed peidavad ratastooli narkootikume ja kärutavad last ringi räpases agulis, müütades samasugustele tatistele, räbalais ja pilves noorukeile toolist võetud mingrip-pakikesi. Laps toolis vaevleb pidevalt piinavais valudes ning küünitab narkootikumide poole, et valust vabaneda. Ta teab, et pakis on vabanemine ning kui ta armetult piiratud liikumisega käed paki lõpuks suuni toimetavad, saabub hetkeks ajatu ja kehatu joobeõndus ning seejärel saabub kahekordse valu ja ahastusega pohmell.
Järgmise pildina tulistatakse tema silmade all ratastooli lükanud ja mõnuaineid müünud vanemat venda. Vend kukub liikumatult asfaldile ja tema ümber laieneb vereloik. Keegi kärutab tooli politseiautode poole. Peategelane ei suuda läbielatu tõttu enam oma suud kõnelemiseks sundida. Hooldekodu trööstitud, augulised, mõranenud ja pudenenud krohvitud seinad. Töötajad, kes teda peksavad, näljutavad ja seksuaalselt kuritarvitavad. Ainus peategelase helge hetk on pääs läbi silmade sulgemise. Uus pilt. Keegi töötajatest on ta ratastoolis jalutama viinud, rannaäärsele kaile. Päike paistab tema näole. Toolilükkaja istub pingile ning keerab näo päikese poole ja jääb tukkuma. Korraga tunneb sant ehmatades tooli liikumist. Noorukitejõuk ümbritseb teda, ning nad nügivad naerdes ratastooli, mis üha kiiremini edasi veeredes otsejoones sadamakailt merre paiskub. Ümberringi on täielik vaikus.
Ka saalis on täielik vaikus. Laval kössitab ahastamapanev inimvare. Mitte keegi ei plaksuta.
Vaatan täielikus segaduses uttumähkunud laua poole kuid udu on korraga hajunud. Kolm hoomamatult kaunist figuuri, Isa, Poeg ja püha neitsi Maarja (sest just nemad nad on!) on nagu üks mees laua tagant püsti tõusnud, ning lausuvad justkui ühest suust pühadusena kajava vormeli: „Tõuse ja kõnni!“

Inglid laval seisavad teine teiselt pool õnnetu sandikese kõrval, kes kaob lavalt samal hetkel sügavikku langeva tähena kusagile sinna, kus hoomamatus kauguses helendab sinine planeet. Ääretust kaugusest tundub korraga kaikuvat imikunuttu.

Üks inglitest teatab silmi pühkides: „Sellega on meie tänaõhtune reality-show „Tõuse ja kõnni!“ leidnud uue võitja, kes pälvis peaauhinnana kohese taassünni. Kohtumiseni järgmisel kuul järgmises saates!“ Inglid viipavad käega ning eesriie rullub üle laeva lõputuks tähistaevaks, mille keskel laiuva Linnutee alumises servas, kumab helesiniselt Maa.

19 kommentaari:

  1. No mis, Sinu kord sotsiaalpornot kirjutada?;)

    Natuke õigekirja & lausestuse silumist olex ehk abix. A muidu on täitsa tahe tykk, kuigi veidi tuimavõitu vast.

    VastaKustuta
  2. ilus, kenasti selgelt jutustatud lugu või lood.
    kogu jutt jäi lugejale pisut kaugeks, sest need elulood ei olnud meie ümbert, vaid mingist teisest riigist ja jutustatud telekavaataja teadmiste baasilt.

    polnud võimalust peategelasele kaasa elada või teda vihata, sest antikangelast ei olnud ja peategelane oli vaid alguses ja lõpus.

    aga mu arust on paremini kirjutatud jutt kui su eelmised, kuigi sulle ikka veel meeldib, et kogu aeg midagi juhtub, mitte vahepeal ei võeta hoogu maha.

    VastaKustuta
  3. "need elulood ei olnud meie ümbert, vaid mingist teisest riigist ja jutustatud telekavaataja teadmiste baasilt." Oeh! jällegi oletuslikku laadi üldistus "telekavaataja teadmiste" baasilt.
    Ma, muide, ei vaata üldse telekat. Pigem loen, kui aega on. Sealhulgas olen lugenud loos kirjeldatud daami enese poolt üllitatud brošüüre ja intervjuusid. Antud loos jäid täiesti teadlikult ja taotluslikult välja kirjutamata meie seast üsna hiljuti lahkunud eelmise (ja ka selle) sajandi ühe kõige kuulsaima näitlejanna ja seltskonnadaami ning tema kolmanda abikaasa ees-ja perekonnanimed. Kuninganna vastuvõtu ja Dame tiitli omistamise jätsin ka meelega välja. Austusest nende tegelike isikute vastu ning silmas pidades loo selgelt sarkastilist alatooni.

    VastaKustuta
  4. hea jutt. Kui aga usuline külg välja jätta, tekitas mulje, et maale tagasisaatmine oli karistus kehva ja kasutu elu eest, et kui sul juba nii raske oli, siis mine ja piinle veel kuni asjaga hakkama saad. Vastupidiste otsuste järel oli ju pidevalt rõõmuhõisked.
    Usuline külg andis võimaluse ka teisiti mõista, kuid kas need tegelased on ikka just sellised, nagu usuõpetuses õpetatakse? Kui vastus on ei, siis läheks minu jaoks jutu mõte paigale: Elu maal on põrgu. Pääseb põrgust see, kes suudab olla selles põrgus edukas ja austatud.

    VastaKustuta
  5. Loo usulise külje ületähtsustamise asemel: mu meelest meie tugevasti angloameerika kultuuriruumist mõjutatud suurejoonelisse filmishowsse sobisid taevase talendisaate (X-factor, Utopia otsib Talenti vms) kõrgemad ja tähtsaimad kohtnikud, kes, nagu talendisaatele kohane, pidid olema valitud nii mees- kui naispoolelt. Uuestisünd (tõuse ja kõnni) oli pigem ootamatu auhind - võimalus end uuesti (ja veel paremini) teostada. Põrgusse pöördumise põhjendust ma sellesse meelelahutustööstust kõverpeegeldavasse jutukesse sisse kirjutada ei üritanud :) Ehk üksnes kerget moraali, et issanda teed võivad olla imelikud :)

    VastaKustuta
  6. .. ja loomulikult seda ka, et mida haledam isiklik lugu, seda tõenäolisemalt läheb see talendisaate züriile peale ning teeb tegelase meeldejäävaks. Kui vähegi võimalik valida kas selline keskmine edukas tegelane või siis äärmiselt rasketest oludest tulnud esitaja - tavaliselt eelistatakse sel juhul "raskete olude kiuste" tegelast. Liz kritiseeris ju neid nö "elulühifilme" just kunstilises mõttes. Publik ilmselt oli end taevaste kõrgusteni välja vedanud (kujund võrdsustub tõepoolest oma kodus teleka ees mugavalt vedeleva ja elamusi ootavast kodanikuga) ning ootas tulijailt järjest vingemat showd... Ulmeline meelelahutustööstuse mastaap, ja satiir olid minu märksõnad seda lugu kirjutades :)

    VastaKustuta
  7. Igav lugu oli. Kõigist tegelastest oli ükskõik: nende erinevus ei tulnud selgelt välja. Kui tegemist on vihjetega reaalsetele inimestele, siis ei olegi muud tarvis kui vihjet, mitte pikk kirjeldus. Ok, ühe puhul, aga seda kolm korda korrata ilma midagi lisamata, lugeja kannatuse mõõtmiseks või?

    Ja siis raamistik ning moraalilugemine kõik sinna lõppu panna, südame kõrvalestagi ei pane liikuma. Ja oleks ju võinud mingi sellise religiooni võtta, kus taassünd natukenegi põhjendatum oleks. Või religioonide segu. Ja üleüldse, seda teispoolsust oleks võinud rohkem olla.

    VastaKustuta
  8. Usulisest kyljest olex olnd poliitkorrektsem, kui kuldne kolmik olex koosnenud, ytleme, Jahvest, Gautamast & Friggist. Või Vishnust, Zeusist & Jumalaemast. Või . . .

    VastaKustuta
  9. See on kummaline, kuidas autor tahab üht, kuid vähemalt mina loen välja midagi muud, sest no ei ole siin sarkasmi või satiiri.
    Ma pakun, et kolmik oli satiiriks liiga ühest parteist. Üks kurat oleks asja ehk natuke paremaks teinud. Ja nendega , kes tegelikult ei võitnud, oleks võinud vastavalt käituda või siis maale tagasisaadetud võitjale järgi öelda, et loodame peadselt veel liigutavamat etendust. vms. Praegu oli kirjas kõik selline roosa, vaid mõne pisikese ebakõlaga.

    VastaKustuta
  10. reaaliti sisuks on leida kaks kangelast: 1, keda kõik armastada saavad ja kes saab auhinnaks midagi, mille pärast ta sinna lavale tuli: kuulsus ja/või raha.
    Ja teine, kellest saatetegijad saavad nii üle sõita, et kõik vaatajad naudivad mõtet, et näe kui hea, et see mina pole.

    Loost oli raske leida kellesse sarkastiliselt suhtuti. Kõik tavainimesed unistavad oskaritest ja edust (sellise elulooga inimesi on hollvuud täis ja nad on kõik ühesugused), aga keegi ei unista õnnetustest läbi elu (ka selliseid on maailm täis). Kui lähtuda, et jutt käib reaalistist, siis selles jutus mõnitati õnnetu saatusega inimest ja saadeti ta maale oma kehva elu jätkama. Miks?

    Muideks - mulle meeldib, kui inimesed saavad mu kirjutatud jutust erinevalt aru - täiesti üheplaaniline lugu rahuldab ju vaid kitsast ringi inimesi. Muidugi mulle ei meeldi, kui mitte keegi ei saa nii aru, nagu ma mõtlesin, sel juhul on kehvasti kirjutatud.

    VastaKustuta
  11. Mulle see trillerdus meeldis. Kirjeldus töötas minu jaoks täpselt nagu pidi ehk mõjus nagu kiirkäigul film.
    Ainult, hm, vähe oli seda, mis jutust kaasa võtta. Et loed ära ja kaob kohe meelest.
    Lõpus, äkkki ehk oleks võinud, puudus minategelase reaktsioon.

    Heh, aga kui hinged ehk ongi nii labastunud?

    VastaKustuta
  12. Bingo, Marten! :D Viimane lause tabas naelapead :)

    VastaKustuta
  13. OK: Loo teostus - kuulsa näitlejanna valik peategelaseks tundus algselt olevat hea idee, aga ilmselt ei suutnud ma mõtete piisavalt edasi anda.

    Manjana, ma üritan uuesti selgitada: loo kontseptsioon ise on sarkasm. Võtsin idee, et väidetavalt suremise hetkel nähtav "lühifilm" enese elu tähthetkedest osaleb inimese teadmata tahes-tahtmatult mingis reality-s, taevasel talendikonkursil. Äkki pidanuks loo pealkirjastama "Taevas otsib Talenti!"

    Küünilisemat mõtet annab meie paradiisifilosoofia ja nihestunud teleshowde maailmas sobitada. Ehk siis, need, kes õnnestuvad, pääsevad paradiisi. Ilmselt oleks pidanud ka ühe tegelastest põrgusse kupatama, seegi on nüüd tagantjäreletarkus.

    Loo finaal - Mõeldes n.n. "talendishowdele" ja nende säravaimatele kangelastele: Paul Potts, Susan Boyle ja kui ma ei eksi siis vist ka viimane Meerika X-faktori staar Chris Medina - temal oli talismanina kaasas autoõnnetuses sandistunud GF. Kõik need tuhast föökiksiks tõusnud tähed olid alguses inetud pardipojad.

    Ilmselt tuleks lugu parandada ka selles osas, et ma ei saatnud oma "võitjat" mitte oma armetut elujärge nuhtlusena jätkama, vaid talle anti uus võimalus, elada paremini, kaunimalt ja teostada uuesti oma unistused.

    Pettumuse osaliseks sai ses loos just tõeline filmistaar - istuge aga saali nagu kõik teised ja ärge segage, ning nn. filmi enese mannetus ja selle ootamatult hea vastuvõtt žürii poolt jäi oma elufilmi ja elutööga imetletuks saanud näitlejannale täiesti segaseks.

    Mis puutub žüriisse, siis vaadates talendijahtide andekaid ja ilusaid - kurat ei oleks sinna mahtunud, ning see on omane angloameerika kultuuriruumile. Võõrad jumalad või kurat passinuks minu meelest (ma mõtlesin juba kirjutamise selle peale ka) sellesse loosse nagu sadul seale.

    Küsimuseks jääb, kuidas kogu loo tagapõhi selgemaks kirjutada. Mingid ideed siit on koorunud.
    Tänud neile kommenteerijatele, kes mind nendele järeldustele aitasid viia!

    VastaKustuta
  14. vähemalt minu jaoks oleks lugu sarkastilisem, kui näiteks
    need kolm tegelast udus oleksid olnud kolm luukeret, surma. See, kes maapeale saadeti uuesti elama, see oligi karistus, kaotaja mängus. Kui peategelase mees ütles talle kuss, siis oleks näiteks maininud, et kohe tuleb tänase saate 3000-s mängija ja kaotajat pole veel välja kuulutatud (või mõni teine suur number). Kui mäng oleks saanud läbi, oleks saatejuht vms teatanud umbes: tänan saadet jälgimast, meie osalised ja võitjad. istuge mugavamalt, sest peale pausi näete meie saate kordust (seepärast suur number osalejaid, et saade on mammutpikk, istu terviseks ja jälgi võitjaid, kui kaotaja maapeal elab). Et tekiks küsimus, kas elu, ka kõige viletsam, on ikka viletsam kui neil.
    minu 2 senti

    VastaKustuta
  15. See on ikka päris hea jutt. Ehk küll mitte selline, mida ma oma sõbrale soovitaksin, omade kiiksudega ka, kuid päris hea ikka. Ainult et see, et autori meelest on see sarkastiline ja satiiriline pani mind eile õhtul veel selle üle juurdlema. Hommikuks vist mõtlesin välja, mis pidi autori mõte käis ja kuhu ta sarkasmi pani. Nii märkuse korras, et magasin täiesti normaalselt, hommikul mõtisklesin lihtsalt edasi. :)
    Kuna autor kommentaaris ütles, et ta telekat üldiselt ei vaata, siis pakun, et juba selline šõu peale surma on mõeldud sarkastiliselt-satiiriliselt. Lisaks veel kui kohtunikeks panna jumalikud olendid, et vaat kus me nende kohtunike otsuseid kummardame. Ja ka kohtunike otsus valida võitjaks kõige ebasobivam inimene oli ilmselt mõeldud satiir-sarkastilisena: suured ja eksimatud ja tähtsad kohtunikud teevad sellise nõmeda valiku. Loos oli mitu korda vihjatud, et saali jäämine polnud üldse nii suur õnn nagu peategelane arvas ja publik hõiskas, kuid miks, see ei selgunud.
    Minu jaoks aga: Minul ei pane mõte sellisest saatest iseenesest juukseid peas püsti tõusma ja kui juba ollakse surnud, siis on jumalikud kohtunikud üsna ootuspärased. Igasugune teine valik oleks olnud ootamatum. Ootamatum valik oleks aga pannud enam mõtlema, et miks just selline valik? Ehk see tähendab midagi, vihjab millelegi? Võitja saatmine ülevalt alla oli näiteks ootamatu. Jumalustest allpool on ju põrgu, päris mitme legendi põhjal, mida usuks nimetatakse. Võitja elu oli ka paras põrgu, siit paralleel maa = põrgu.
    Valdavalt oli kogu jutt kirjutatud nii kokkusobivate tegelaste ja tegevustega, et minus ei tekitanud see küll kahtlust, et välise pildi taga mõeldakse midagi muud. Satiiri ja sarkasmi jaoks oleks minu meelest just ühest seast sadulaga palju abi olnud. Oleks saanud vihjata-näidata, et asjad ei ole päris nii korras kui alguses võiks arvata.
    Ja Peategelaseks oleks võinud olla näiteks see arst, kes poleks ennast laval nii mugavalt tundnud. Oleks ehk hirmunult ning kõheldes ringi vaadanud, et mida paganat siin nüüd toimub. Praegu tundis peategelane ennast mugavalt ja tal ei olnud raasugi kurb, et ta seda saadet ei võitnud, ei pidanudki kurb olema ju, sest kohtunikud olid teinud ju õige otsuse: pagana sandi-rajaka maisesse põrgusse tagasi kupatanud ning ilusad ja edukad taevasse jätnud, missest, et taevasse jäämine oli saate seisukohast kaotus.
    et ehk need kaks mõtet mulle tulid: elu maal on põrgu; kaotus võib olla ka võit.

    VastaKustuta
  16. Eks kõige paremini iseloomustab seda lugu ikka igivana tõdemus, et iga inimene loob jumala ikka oma näo järgi. (Originaalis oli see vist vastupidi, aga mõte jäi ju ikka samaks).
    See sandikese võitmine seal lõpus oli sama imallääge ja etteaimatav nagu kõik hoolika stsenaariumi alusel vändatud "reality"show'd. Ja nagu tavaliselt ei saa vaataja teada, et kas vaene võitja midagi peale hiigelsuure papist tšekimulaaži üldse autasuks sai.
    Ainus küsimus, mis mind vaevama jäi oli, et kes on see väsimatu vaataja, kellele seda järjekordset idiootliku show'd vändatakse...

    VastaKustuta
  17. Minu jaoks üks nendest juttudest, mis panevad sind lugedes tahtma teada, mis saab edasi. Mõni on selline, et loed aga noh kui jääks ka pooleli, vahet väga poleks. See pole üks nendest.
    Alguses natuke häiris see lühilauseline jutt kuid tegelikult vahelduse mõttes täitsa huvitav. Kui saaks korduvad sõnad ka ära oleks väga hea:)
    Võibolla filmistaari elu kirjeldusele kulus veidi liigselt auru, nii teistega võrreldes. Ja ma ei ütleks ka, et polnud kedagi kellele kaasa tunda või kelle peale pead vangutada.
    See, et tegu on realytiga oli küll päris vahva pöörak :D Ja see hädine tegelane oli ka täiesti omal kohal ja puha.
    Minu jaoks ehk liiga ekstreemne ja leierdatud- oleks võinud narkootikumide asemel midagi muud leiutada-kuid üldjoontes usutav.
    Pidasin Maale tagasi saatmist pigem jah uueks võimaluseks, kindlasti paremaks.
    Ülbikud mulle ei istu ja seega primadonnale on paras mitte saada teada, et on ka võimalik veel paremat elu elda muhahaha :P sry.:)
    Jah. vahva lugu soovitaks sõbrale lugeda küll :)

    VastaKustuta
  18. Läheb vist teemasse ;). Tänane WM
    http://wulffmorgenthaler.com/strip/2011/10/19/?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+Wulffmorgenthaler+%28wulffmorgenthaler+comic+strip%29&utm_content=Google+Reader

    VastaKustuta
  19. See lugu läks minust täiega mööda. Et mis siis tegelikult ette jäi ja kirjutama sundis? Näitleja elukutse? Religioon? Telepurk? Üleüldine elulugude vaimustus? Kuna ma mõhkagi aru ei saanud, siis ega rohkem ei kobisegi, kui niipalju, et kui autor eitab teleka ületarbimist, siis tekib kahtlus seltskonnaajakirjanduse ületarbimisest:)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.