Surra jõuab ka homme

Nad tulid ümber nurga. Kolm nooremapoolset meest, veidi taarudes, lips rinnal ja vasak kaenlaalune punnis.
„Kae, kes meil siin on,“ Kolmest sõiduteepoolseim, koperdas püüdlikult maas lösutavale
koerale. „Kellegi praad on pliidilt ära jooksnud. Vaadake.“ Nad kogunesid üksteist nügides troppi, lipsustatud eriväelased välismaailmas, ja vaatasid pulstunud looma.
„See on vist mingit tõugu, valvekoer või midagi.“
„Võib-olla on sellel isegi nimi. Vanapoiss, mis su nimi on?“ Nad patsutasid üksteist õlale, sest nad olid kolm nii lahedat selli.


„Lamba raguu on selle nimi, arvan ma,“ oli koera avastanud mees vaimukas. „Vaatame, ehk on paar kartulit ka pannilt kaasa jooksnud.“ Ta kummardus, et pulstunud kogu täpsemalt silmitseda ja tardus.

„Mehed, siin oli ju koer? Te nägite. Pruun, pikakarvaline elukas. Oli ju?“
„ja-ah,“ venitas meestest vanim.
„Päris priske oli teine veel,“ Kolmas meestest nühkis kinganinaga tänavasillutist. „Keerasin seda just ümber, kui, ja.“
„Tühi mis tühi.“ Mehed nihkusid justkui kokkulepitult üksteisest eemale ja toetasid pintsakuseljad vastu öö-rõsket majaseina. Kolm paari silmi kammis tühja tänavat. Kolm paremat kätt sukeldus põue, justkui sealt rahakotti otsides. Kuid ei ühtegi koera või inimest enam. Vaid üksikud vaenuliku planeedi öövalged aknad eemal.

#

„Mis see oli?“ küsis meestest noorim kitsukeses hotellitoas toolile vajudes. „Me ei joonud nii palju. Tegelikult ei joonud me ju üldse midagi.“
„Kes meie klaase täitis ja millega, vot see on küsimus,“ teatas vanim. „Tuletage nüüd täpselt meelde?“
„Ei, hüpnoos. Meil kõigil kolmel oli sama nägemus.“

„Mis tahes.“ Meestest vanim raius käega läbi õhu. „Olgu siin koeri palju tahes, meid ei ole siin maailmas. Kuninga nimel, pidage seda meeles.“
Meeste järelmõtlikus vaikuses kummus kulunud põrandavaip üles ning sellest sirutus välja pruun pea, vaatas toas ringi ja kadus. Hetk hiljem lehvitas meestele pulstunud sabajupp juba seina seest.
„Võib-olla mängiks kaarte?“ küsis meestest noorim, ise püüdlikult pilku koeravabas kohas hoides. „või läheks magama?“
„Auh,“ ütles keegi vastuseks laua alt. „Auh-auh.“ Nüüd tuli hääl juba vannitoast.
„Te oma nimesid ikka mäletate?“ meestest vanim vaatas mõlemale oma kaaslasele uurivalt otsa. „Sünniaeg, pruudi nimi. Ettekanda! Otsekohe!“
„Siin või päriselt?“ Meestest väiksema jutuga rippus pilguga grupi juhi silmades. „Kõike mäletan, härra kapten.“
„Mida, härra! Kapten! Vaikida! Legendijärgne nimi ja tegevus, lollpea!“ Kaks kaaslast hüppasid juhi röögatuse peale püsti ja andsid au. Neile sekundeeris voodist välja sirutuv koera käpp.

„Niisiis,“ Teatas hetkel John ja grupi juht teiste vuristamise ära kuulanuna. „Sina, Charles,“ ta osutas meestest noorimale. „ja sina, Petteri, näete ruumis koera kehaosasid ringi liikumas. Kas on nii?“
„Ma ei ole purjus,“ teatas Petteriks kutsutu vastuseks, ise pilku lakke ilmunud koera käppadelt põrandale kukutades.
„Just nii, näen koera osi,“ oli Charles vastamisel määrustekohasem, õnnelik mees, kes oli kogu selle aja pilgu John-ülemuse silmades hoidnud. „Ja ma kuulen tema häält ka.“
Samal hetkel kriiksatas toa ainuke voodi. Pruun pulstunud karvaga koer oli end täies pikkuses ja kaalus end sinna pikali visanud.
„Aga mina haistan midagi,“ kähises Petteri, nihkudes ise toaukse poole.

„Jamps! Paigal seista! See kõhn rajakas ei ole meile ohtlik,“ teatas John kabuurist võetud relvaga koera sihtides.
„Ta näeb kõhnem välja kui on,“ oli Charlesi-nimeline mees kahtlev. „Voodi on päris lookas.“
Põnts-põnts tümpsus jutu vastuseks saba vastu päevatekki.
„Delegaatlased!“ hüüatas Petteri, nii et kõik võpatasid. „Delegaatlastel on ruumisiirdemasin, ma tean.“

„Raisk.“ Mehed vaikisid, koer piidles neid voodilt. Viimaks haigutas ta ja sirutas nina läbi voodiotsa Johni öökappi.
„Rahu, mehed, rahu.“ John muljus relvapära. „Las tõbras tõmbab meie puru. Tõmbab end natsa rahulikumaks.“ Tema sõnadele vastuseks tabas pikk pulstunud saba universaalkommutaatorit kirjutuslaual. Hetke vankus hõbedane kast kõheldes edasi-tagasi, kostitades neid hotelli pesumaja võdiseva reklaampildiga. Lõpuks otsusele jõudnud, varises kast põrandale ja kõigi üllatuseks plahvatas.

Nad olid profid, nad teadsid, mida teha. Lasud kolmest relvast tabasid koera peaaegu samaaegselt. Rasked tinakuulid rebisid tekki, madratsit ja seina voodi taga. koer pöördus voodil põiki. Toetanud esikäpad õhku voodi ees, surus ta oma musta, niiske nina vastu Charlesi nägu.
„Mehed. S e e on päris!“ Hästi aeglaselt kergitas ta oma paremat kätt. Tahtis ta looma katsuda või uuesti tulistamisega proovida, jäi neile teadmata. Pruun, pulstunud elajas, nüüd juba pool tuba pikk, avas suu ja hüppas.

#

Vaikus. Jah, see oli täielik. Räsitud voodi. Ta nägi seda. Hõbedane sasipusa ja kellegi saapad. Vaip täis prahti. Kuid tema oli olemas ja see oli kõige tähtsam.
„Üks, kaks, kolm, neli,“ luges John mõttes. See aitas alati. Ka nüüd. Ta kuulis, kuidas süda hakkas rinnus lööma ning keegi krõbistas salalikult siinsamas. John sprintis.
„Raisk. Petteri! Ma oleks su napilt maha lasknud.“ Ta laskus äsja leitud kaaslase juurde põrandale. „Kõik korras, semu? Vigastusi?“ Kuid temast ei tehtud välja. Professionaalselt ja sihikindlalt siugles Petteri toaukse suunas, millele oli langenud just esimene jalahoop.

„Avage! Po-lit-sei!“
„Isegi presidendi atentaadile ei jõua nad nii ruttu kohale,“ urises John. End maast nelja jäsemega lahti tõuganud, pöördus ta õhus ringi. Vaade aknale asemel ilmusid tema ette aga hoopis kollased hiigelhambad.
„Pakkumine Coolcountrilt,“ kandus Johni teadvusesse madala urina sõnum. „Kas teie meie teenistuses või eriüksus ukse tagant, kes loodab, et te põgenete vahialt.“
„Charles?“
„Meil käes. Teie otsusta nüüd!“ Erisulamist plaat, millega nad olid hommikul omavoliliselt ust tugevdanud, oigas sellele langevast ülekoormusest Johni taga ja tema ees särasid pikad kollased hambad.
„Surnud sõdur saab kuningat teenida vaid kompostihunnikus,“ oli tema kunagine seersant talle pähe tagunud. Nii polnud siin tal palju valida.
„Petteri, taandume!“ Tema saapatallad muutusid magnetiteks ja hetk hiljem klõnksatasid kaaslase tallad nende külge.
Veel veidi ning neetud eriüksuslased võisid tühja hotellituppa tormata, kui neil juhtus sellisteks asjadeks lusti olema.

#

„Niisiis.“ Ohvitser laua taga oli kõigutamatu. „Te võtsite vastu libapakkumise meie kuninga armeest deserteerida?“
„Te olete desertöör.“ Kinnitas ta ka päev ja nädal hiljem.
Ka kuninglik tribunal leidis, et kuningliku sõjaväe sõduri surm on parem kui põgenemine, kuid jättis oma otsusesse sisse „Kui“. „Kui kolmik lunastab end“. Jah, kui.

„Raisk, ma ütlen.“ Ikka veel John, nüüd küll seersant, sülitas tsementpõrandale. „Ma ei kahetse oma otsust grammi jagu ka. Kaks kuud kuninglikku vanglat on parem kui kaks kuud hauda. Mehed ma ütlen teile seda.“
„Täpselt, kapten,“ Petteri ajas end narilt püsti. „Ja see koer on ükskuradi elajas. See Valge Oktoobri projekti oma, kellega me täna jälle kohtume.“
„Juba kohtutegi.“ Kolm paari silmi pöördus, et näha ukse lähedal vilksatamas midagi karvast ja pruuni. „Mul läheb enda fokuseerimisega veidi aega,“ niuksus hääl nende kohal. „Kuid kohe kui ma …, stardime lennule. Teemantplaneet q37. Mõelge, teemandist planeet. Ja pärast saab värsket liha. Mõelge.“ Kord siin, kord seal, vilksas pruun selg, saba või käpp, iga kord suurem kui enne. „Veel mõni minut. Kannatage palun.“ Haukumine oli pea kõrvulukustav. „veel veidi. Teie ruum on täna väga väike.“

„“Pontu,“ John oli oma narilt püsti tõusnud ja keerutas nüüd pead siia-sinna, nii nagu pruuni karva paistis. „Sa oled hea koer. Kas sa ei võiks mulle ühe teene osutada?“
„Ühe teene? Ühe kondi eest?“
„No jah, lihaga priske kondi eest päris väikese teene.“
„no, kui need sealt lubavad.“ Pruuni karva vilkumine ruumis peatus ning seinast sirutus välja lehma mõõtu koera pea. „Mis teenet?“
„Mu emal on täna sünnipäev. Ma tahaks talle kimbu lilli viia. Teemantplaneet on ohtlik värk ju, rohkem võimalusi ehk mul enam ei tulegi.“
„Rohkem ei tule võimalusi?“ Kere nihkus aeglaselt pea järel kongi. „Millal ma siis oma kondi saan? Sa kavatsed teemantplaneedil ära surra ja mulle konti mitte anda!“
„Ei-ei, Pontu.“ John taganes ettevaatlikult irevil hammastest kaugemale. „Sa saad kohe ema juures oma kondi kätte. Seal on mets ja metsas on konte palju, vali ise, millist tahad. Võta või mitu.“
„Mitu konti? Vali ise? Sa petad. Sa jätad midagi ütlemata!“ Koer oli juba pea tervenisti meeste juures kongis, kuid tema rinnast enam urinat ei kostnud.
„Jah, Pontu. Tark Pontu. Ma jätsin ütlemata, et need kondid on alles elus ja sa pead need ise kinni püüdma. Aga metsas on neid see-eest palju.“
„Ise püüdma?“ Kong läks valgemaks, see ei olnud mingi silmapett. Pontu kahes tohutus silmas oli süttinud tuli. „Ma võin neid konte jahtida? Põdra ja jänese ja kitse? See on sinu pakkumine?“ Ta tõmbas tagumised käpad kongi ja avas ootuses oma tohutu suu.

#

„Mõnus.“ Petri sirutas end Charlesi kõrvale pikali ja pani käed pea alla. „Kuidas sul, John, selline mõte tuli?“
„Mõtled seda või?“ Küsitu viipas metsa poole, kust kostus kauget haukumist. „Koer on koer, olgu või nano-geen-e-muundatud super-ruumi oma. Seda oli treeningutel selgelt näha.“
„Ei. Ma mõtlen meie vabadust kuskil kolkaplaneedil. Ilma kuninga ja tribunalita.“
„Ah, see.“ John ajas end istukile, et ojast järgmine pudel õlut võtta. „Rist on elu sool, kuid minu ja surma vahele võiks ikka vähemalt üks päev jääda.“