27.12.12

Päkapikulugu

„Meil on klotse juurde vaja!“ teatas kahupäine klutt rõõmsal kuid nõudlikul toonil, „lego klotse!“. Tema selja tagant piilusid kaks tüdrukut nagu adjutandid või turvanaised.
See mees juba elus hätta ei jää, mõtles kasvatajatädi Helje ohates.
Noorem kolleeg Maria üritas asjale loogiliselt läheneda: „Miks meil neid rohkem on vaja?“, see huvitas teda siiralt. Kui küsimus olnuks väheste varude jagamises, kostnuks kisa rühmatoast kööginurga kohvitajateni juba ammu. Praegu aga tundus, et mingil imelisel põhjusel ehitasid kõik lapsed koos ühist asja.
„Et torn valmis saada!“
„Ja miks meil on vaja torn valmis saada?“ Marial omal veel lapsi ei olnud, kuid ta uskus, et nendega saab loogiliselt arutleda ja argumenteerida.
„Siis tuleb päkapikk!“
See oli kahtlemata huvitav nägemus. Vanasti piisas, kui olla detsembris hea laps. Ilmselt oli keegi valesti tõlgendanud soovitust „kõik mänguasjad kokku korjata“, mõtles Helje. Tema oma võsukesed käisid põhikoolis ja sellest tulenevalt teadis ta kindlalt, et lasteaia-ealistega on lihtne hakkama saada, tuleb olla vaid resoluutne ja järjekindel. „Kes nii ütles?“ üritas ta kurjajuurt välja selgitada.
„Päkapikk!“
Nii et päkapikk ütles, et ta tuleb, kui nad ehitavad torni valmis. Sellise loogikaga vaidlemine käis täiskasvanutele selgelt üle jõu, nad kumbki ei töötanud lasteaias esimest aastat. Võiks ju küsida, et kus ja kuidas ja kellele, aga kuhugi välja see ülekuulamine nagunii ei vii. Fantaasia, loovus ja grupitöö – need on head asja, mida ei tohi maha suruda, mõtles tädi Maria. Probleemi lahendamise oskusi tuleb samuti arendada algusest peale, ei pea kõike karbiga kätte tooma, nii et ta küsis: „Aga kust me neid juurde saame?“
„Ostame!“
„Kas meil on raha?“
Korraks tundus, et lapsed on nurka aetud. Siis pakkus üks tüdrukutest: „Toome naaberrühmast klotse!“
„Ja miks nad peaksid neid meile andma? Äkki neil on hoopis endal juurde vaja ja tulevad meilt võtma?“
„Vahetame millegi vastu!“
Vestluse käigus olid kõik nihkunud rühma mängutuppa. Keset põrandat trooniv poolik ehitis oli tõesti uhke, kuid ebasümmeetriline ja materjal oli otsas. Kaheksateistkümne mudilase seas valitsev üksmeel oli muljetavaldav. Pärast mõningast vadistamist koguti vaibale kuhi nendest nukkudest ja autodest, millest kõik olid nõus loobuma. Peale lõunauinakut läks viieliikmeline delegatsioon kaupa tegema. Maria oli vahepeal luuret teinud ja välja selgitanud, millises ülejäänud kolmest rühmast olid legod kui niisugused nagunii kõige ebapopulaarsemad, nii et operatsioon kujunes rahumeelseks „valgete ja pärismaalaste vaheliseks tehinguks“. Helje suhtus kogu üritusse skeptiliselt, kuid leidis et kõige olulisem on rahu tagamine igas olukorras ja mängis kaasa.
Osutus, et ehitamine pole käkitegu vaid täpne töö ja vaatamata piisavas koguses hangitud materjalile taies veel samal päeval ei valminud. Mitmed võsukestel järel käivad vanemad märkasid üle ukse kiigates, et midagi tähtsat on teoksil. Üks issi, kes töötas disainmööbli firmas, mainis et kellelgi lastest peab kahtlemata olema kunstiannet, sest ehitise vormid ja proportsioonid olid „väga paigas ja hea kompositsioonilise tunnetusega“. Teine kiitis asja oma insenerlikust vaatevinklist, kinnitades et nii keerukate külgharude koospüsimiseks peab konstruktsioon olema küllaltki hästi läbi mõeldud.
„Legod on nagu naiste rinnad,“ sosistas vanem kasvataja nooremale, „loodud lastele, aga mehed mängivad. Panid tähele, naistest keegi ei kommenteerinud.“
Teine teadis seda kõnekäändu varemgi, aga itsitas ikka.
*
Kööginurgast mängutuppa otseselt ei paistnud, kuid enam-vähem kõik oli kuulda ja hea tahtmise korral võis kapiukse peegelduse põhjal ka olukorda hinnata - vähemalt seda, kas kõik oli rahulik või toimus mõni suurem liikumine. Sisuliselt olid lapsed pärast hommikusööki ja veerimistundi omapäi, kuid siiski kontrolli all.
Korraga kostis sealt kume plaksatus, paistis ere sähvatus ja kohe peale seda paisus laste vadin kilkamiseks. Mõlemad kasvatajad olid õigel hetkel mujale vaadanud ja omi mõtteid mõelnud. Nüüd tormasid nad kohvitasse käest pillates sündmuspaigale.
Vaatepilti nähes mõtles suurte kogemustega Helje kõigepealt, et kas kõik on terved ja kohe seejärel, et selle jamaga nad sattuvad küll ajakirjandusse. „Kas kõik on terved?“ küsis ta.
Vastuseks kostis vaid läbisegi hüüatusi, mille hulgast nuttu õnneks ei eristunud.
„Kõik saali,“ hüüdis ta käsi kõrgel pea kohal plaksutades, „võimlemistund!“ Ja siis sisinal Mariale: „tegele nendega, ma kutsun juhataja.“
See oli kaval professionaalne käik, mis võimaldas lapsed üles rivistada ja kõik ihuliikmed üle kontrollida, taipas too.
„Kes seda tegi?“ küsis karmi näoga tädi, kes tavaliselt lastega ei rääkinud.
„Päkapikk!“ - „Päkapikk!“ - „Pää-ka-piik!“ - „Päkapikk, päkapikk!“ hüüdsid lapsed üksteise võidu.
Kummalisel kombel ei paistnud neid vähimalgi määral häirivat, et suure vaevaga rajatud pompoosse torni asemel laiutas vormitu plastmassikänkar, mis vaid värvi poolest klotse meenutas.
„Kes teist on päkapikk?“ küsis juhataja teravalt.
Sellele järgnes mõningane nõutus, kuni üks poiss rumalavõitu tädile asja püüdis seletada: „Meie ei ole päkapikud, meie olema ka väikesed, aga meie oleme lapsed. Päkapikk läks ära.“
„Jõuluajal käivad päkapikud,“ püüdis üks tüdruk aidata.
„Tulevad ja lähevad, neil on omad asjad ajada,“ lisas kolmas taibukas.
Aknad olid kinni ja terved ning ukse kaudu polnud keegi tulnud ega läinud, kõik lapsed olid alles.
„Kas te õhutasite siin juba?“ küsis lasteaia juhataja. Mingit plastiku sulamisega oletatavasti kaasnema pidanud haisu ei olnud tunda.
„Ei.“
Korraga võttis Maria nagu muuseas riiulit küünla ja sättis selle lauale, tegi siis nagu otsiks midagi ja küsis: „Lapsed, kellel on tikke?“
Keegi ei vastanud jaatavalt, ega näidanud ka teise peale näpuga – kavalana mõeldud trikk süüdlase paljastamiseks ei toiminud.
Tundus, et kasvatajatädidel on täna midagi täitsa sassis, nii et neile pidi rahulikult seletama: „Lapsed ei kanna tikke kaasas.“
„Aga kas päkapikud kannavad?“ proovis nüüd omakorda Helje.
Sellele rumalale mõttele kostus vastuseks naerukoor. Et neid täiskasvanuid natukenegi harida, seletas keegi: „Neil ei ole tikke vaja, nemad saavad võlujõuga kõike teha!“
Juurdlus jooksis ummikusse. Lapsi ükshaaval karjast eraldades ja üle küsitledes ei selgunud midagi tarka. Erinevad tunnistajad rääkisid sama juttu: kogu torni rajamise mõte oli, et päkapikk saaks neile külla tulla. Selleks pidi ehitis olema „täpselt õige“ ja kõik oli tehtud tema enda juhendamisel, aga mil viisil ta plaanid laste pähe saatis või kellel õigupoolest esimesena see idee tuli, jäi selgusetuks.
Kui väikesed päevaund magasid, panid suured paika ühise strateegia, kuidas vältida taoliseid õnnetusi tulevikus. Erilist tähelepanu pöörati juhtaja poolt sellele, et kogu asutuse maine ei saaks kellegi liigse lobisemise tõttu rikutud. Mingit tulekahju pole olnud ja keegi lastest viga pole saanud, rõhutas ta. Kasutuskõlbmatud lelud lubas ta ise „kahjutuks teha ja ära koristada“.
Kõigi võsukestele järele tulnud vanematega räägiti nelja silma all tõsiselt. Sõnum oli selles, et „kellelgi“ rühmast on olnud kalduvusi püromaaniale, kellel täpselt ei saa öelda, sest tegemist on ikkagi alaealiste ja delikaatsete isikuandmetega. Soovitatakse lihtsalt oma last jälgida ja kui ilmneb mingeid esemeid või aineid või käitumist või lihtsalt juttegi, siis tuleb sellest lasteaia juhatusele viivitamatult teada anda. Kedagi ei süüdistata milleski vaid palutakse tähelepanu pöörata ja aidata ennetada „sest nad on vastuvõtlikus eas ja koos üldise hea õppimisvõimega levivad ka lollused ülikiiresti“. Esimese hooga ei võtnud muidugi keegi midagi omaks.
„Ma kartsin, et vaip on ka rikutud,“ ütles Helje lahkudes tulesid kustutades, „aga ei olnud märkigi.“
*
„Vabandust, te pillasite,“ ütles meeldiv mehehääl.
Maria punastas. Hea veel, et mitte hügieenisidemete pakk ei olnud see, mis ostukorvist pudenenud oli. „Tänan,“ pobises ta.
„Oi, tere!“
Maria ainult vahtis vastuseks. See oli kõlanud, nagu olnuks nad tuttavad, kuid tema peas ei plõksatanud ükski pirn.
„Vabandust, te ju olete kasvataja seal lasteaias?“ Mees püüdis piinlikku olukorda lahti seletada. „Ma olen teid märganud, kui olen õe lapsel järel käinud.“
Ma pööran tõesti liiga palju tähelepanu tööle, see tähendab lastele, kui ei märka, et neil käivad järel sellised nummid mehed, mõtles Maria. Jään vanatüdrukuks, sest ei näe võimalusi otse nina all. Nüüd oskas ta ainult naeratada, püüdes teha seda võimalikult jaatavalt.
Nad seisid vaikides teineteise järel kassajärjekorras, mees suutis oma vähesed asjad nii kiiresti kokku pakkida, et väljapääsu poole suundusid kõrvuti.
„Vabandage mind,“ alustas mees uuesti.
See on tal juba kolmas kord vabandada, mõtles naine, ehkki hoopis mina olen kogu aeg kõik valesti teinud, käitunud nagu kohmakas idioot, kas pole armas.
„Ma kuulsin, teil juhtus seal hiljuti mingi naljakas intsident päkapikkudega?“
Maria tahtis just öelda, et see oli alles täna ja üldse mitte kuigi naljakas, kuid siis meenus juhataja hoiatus lobisemise suhtes ja ta vaid noogutas huulde hammustades.
 „Teate, ma huvitun rahvaluulest ja mütoloogiast.“
 „See oli kõigest laste fantaasia, rühmafenomen, kuid psühholoogiliselt mitte midagi seletamatut.“
„Oi, teate, aga see on nii huvitav, minu jaoks,“ läks mees elevile. „Arvatakse, et kõik kummalised lood ja legendi on tekkinud kunagi ammu, teate küll, „elas kord“, aga tegelikult neid tekib aina juurde, ka tänapäeval. Kas te ei tahaks mulle sellest rääkida?“
Issand kui romantiline mees, suutis ta vaid mõelda. Lumehelbed keerlesid tänavalaternate valgusvihus ja nad kõndisid kahekesi. „Ma ei oska midagi rääkida, sest ma ei näinud mitte midagi. Ja lapsed ütlevad mulle „sina“ muide.“
„Olgu siis sina, näitas mees paipoisi naeratuse käigus veatuid hambaid.“
Nad olnuksid nagu sõnatult kokku leppinud, et mees saadab teda koduni. Tee peal rääkis ta erinevaid lugusid sellest, kuidas arvatavasti on tekkinud jõuluvana-kultus ning et päkapikul ja pöialpoisil on õigupoolest täiesti märkimisväärne suuruse erinevus. Kuidagi suutis ta sundimatu vestluse käigus välja kaubelda lubaduse, et nad kohtuvad homme õhtul uuesti ja rohkemgi veel.
Nad tegid seda rahulikus baaris, kus sai väikeste vaheseintega eraldatud lauas segamatult Maria kaasa toodud pabereid uurida.
„Anded avalduvad erinevas eas,“ ütles kasvatajatädi vabandavalt, kui nad paari eriti koleda kriipsujukuni jõudsid. Ta oli mehe palvel lasknud lastel joonistada seda niinimetatud päkapikku, keda nood väidetavalt olid näinud. Ta ei uskunud päkapikke, aga sellise mehe heaks oleks hullemaidki asju teinud. Õnneks ei näinud Helje selles midagi kahtlast.
Mees sobras piltides ja püüdis neid mingitel arusaamatutel aluste sorteerida. Korraks puutus tema käsi kogemata vastu naise büsti, kui too ootamatult ühe kaugema töö järele kummardus. "Kas sulle legodega meeldib mängida?“ küsis Maria automaatselt ja vakatas siis, tornist ja selle saatusest oli ju keelatud võõrastele rääkida. Mõlemad punastasid, kuid erinevatel põhjustel.
„Ega sa neid ju mulle kaasa ei saa anda?“ küsis mees.
„Ei, isegi rühmatoast välja viimist võib vaadelda kuriteona,“ püüdis naine kohmakalt naljatleda.
Kui ta tualettruumist, nii-öelda nina puuderdamast tagasi tuli, oli mees joonistused kenasti virna ladunud ja istus korralikult, käed laua peal.
„Õigupoolest pean ma midagi üles tunnistama,“ alustas ta süüdlaslikult, „ma ei ole sinuga päris aus olnud. Need joonistused ja kogu see lugu, ma kasutasin neid tegelikult lihtsalt ära sulle külgelöömiseks.“ Nüüd nägi ta välja nagu andekspaluv kutsikas.
Kahel kitarriga muretsejal nurgas, keda reklaamiti kui elavat muusikat, oli jõulukuu puhul kästud romantilist repertuaari esitada.
*
„Tubli töö, agent Karejärv, tubli töö,“ ütles boss rahulolevalt. „Ma juba tundsin, kuidas mul üks juuksekarv halliks läheb iga lasteaialapse kohta, keda me peame küsitlema.“ Ta uuris lauale laotatud fotosid joonistustest, mille noormees oli baaris salaja teinud. „Väike vastik verejanuline leprikas, see on nüüd kindel, ma helistan kohe Clondalkin’i.“
„Jah,“ nõustus nooremagent, „ühe lapse kritselduse põhjal poleks ma julgenud midagi väita, aga olulised detailid korduvad. Mitte mingi dvarf ega mitte ka sellist sorti äbarik, kes nagunii ise kõngeks.“
„Ta ei saa veel olla kuigi kaugele jõudnud,“ ütles ülemus samal ajal telefonil numbrit valides, „sellisel aastaajal, pole just vikerkaare hooaeg.“ Need olid olnud murettekitavad päevad. Juhtumist informeerimata jätmine võinuks lõppeda katastroofiga laiemas plaanis. Valesse kohta teatamise või ilma põhjuseta paanika tekitamisel olnuksid tõenäoliselt hukatuslikud mõjud tema kui kohaliku residendi karjäärile. Siin oli ta boss, suures süsteemis vaid mutrike.
Nelja tunni pärast maandus lennuväljal tagasihoidlike eraldusmärkidega lennuk. Sealt väljunud meeste tumedad mantlid olid sarnased, kuid siiski mitte täpselt sama lõikega. Enamikel olid käes täpselt ühesugused metallist kohvrid, vaid kaheksanda oma oli pisut teise kujuga.
Kohalikud jagasid laiali linnakaardid ja väravas ootavate rendiautode võtmed.
Kui nad varahommikul sealsamas uuesti kogunesid, patsutas rühma juht rahulolevat oma teistest suuremat sumadani ja ütles: „Igaüks tagasi oma maailma, igaüks tagasi!“
„Kummaliselt õhukeseks on kulunud reaalsuste vahelised müürid,“ ütles agent Karejärv lahkuvat lennukit pilguga saates. „Sajand tagasi oli vaja tõsistel meestel mitu aastat nikerdada, erinevaid metalle ja liikuvaid osi. Nüüd piisab vaid laste mänguasjadest, et ehitada kurivaimule värav meie juurde, nii-öelda päästa ta vanglast.“
„Oh ,vaata suuremat pilti,“ rahustas boss, „see on nagu liustikega, inimesele hoomamatud tsüklid, pool aastatuhandet kahanevad, siis hakkavad jälle kasvama.“
Mõnda aega vaikiti, siis pahvatas nooremagent ühe hingetõmbega: „Kuule, mul oleks paberitöö jaoks vaja selle tüdrukuga veel rääkida, ma leidsin, et meid mitte paljastada, ma kutsusin ta ühele jõuluballile, kas on okei, kui ma selle kuludesse kannan?“

5 kommentaari:

  1. Mul oli plaanis ainult vaadata, et kes kiirel söögiajal leidis aega jutukest postitada, ainult nime tahtsin teada. ja siis algas dialoog. ohh, dialoog! ja tore dialoog. ja lapsed ja legod ja dialoog. ok, kirjavigu oli ka liiga palju. aga jutt oli ikka väga 5 (5-punkti süsteemis).
    kõik tekst mängis kenasti kokku, armastuslugu oli ja lõpposa oli lahe ja vahepealne ja kirjutaja tunneb lasteaeda ja värki. tegid kohe emme südame soojaks, nii nummi!

    VastaKustuta
  2. huvitav, kas loole järg ka tuleb? Või lugusid samast maailmast või samade tegelastega. Mina loeks küll.
    Ja mulle meeldib, et labori juttudele kirjutatakse järgesid. See on ju Jar-i loo järg? http://jutulabor.blogspot.com/2012/11/vanaonu-henriku-parand.html

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pigem ei mõtleks sellest, kui viidatud loo järjest. Ega ka mitte ümberkirjutusest. Kasutaks sõna „inspireerituna”.
      Realistlikult lähenedes, maailmas juhtub asju ja neist räägitakse jutte ja räägitakse edasi ja keegi paneb kunagi midagi kirja – sama sündmuse põhjal võib tekkida erinevaid lugusid, millel pole mingit seost.
      Veel loogilisem oleks arvata, et samade fundamentaalkontseptsioonide peegeldumist erinevates maailmades tõlgendatakse erinevalt.

      Järge minul kavas ei ole. Ehkki saan aru vajalikkusest – lõpp on tasakaalust väljas, liiga õnnelik.

      Kustuta
  3. OK. kui pole järg, siis pole. Tundus nagu "200 aastat hiljem"
    Mind õnnelik lõpp ei häirinud. Lihtsalt oleks järge tahtnud. :)

    VastaKustuta
  4. Selline tore win-win-win tüüpi pühadejutt tõesti, sobiks väga hästi jõulumuinasjutuks. Lasteaia osa hakkas elama, meenusid ammused ajad, kui enda lapsed väikesed olid.
    Väike erootiline tõmme kasvataja ja salaagendi vahel oli mõnusalt sisse põimitud.
    Natuke segaseks jäi see värava asi. Lapsed-isad meisterdasid värava, aga miks just see värav kurjad härjapõlvlase(d) lahti päästis. Kuju, suurus, mingi detail, kujund vms. pidi just selle värava eriliseks tegama ja samas mitte liiga eriliseks, kui terve keerukas süsteem leprikate jahtimiseks välja oli töötatud. Ja kas maandunud lennuk, ei oleks pidanud mitte tagasihoidlike eraldusmärkide asemel hoopis eraldusmärkideta olema.
    Loodetavasti ei püüa liiga usinaks muutunud agendid häid päkapikke kogemata kinni ja lapsed saavad järgmistelgi jõuludel kommi sussi sisse.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.