L’efant on meie nimi

Laul: Youtubega läks nüüd nii, et ma valisin laulu välja Spotifyst ja kui jutust oli juba rohkem kui mustand valmis, avastasin, et mul ei õnnestu seda Youtubest leida. (detsembri alguses otsisin). Seepärast vaid laulu nimi ja Spotify link. Ehk pole kõige suurem rikkumine.
Henry Mancini – Bali Hai: http://open.spotify.com/track/7gg1woLMNp8W7WRr5BH86i
---

Tuled kosmosesadama kabarees „Punane fööniks“ olid selleks esinemisteööks kustunud. Uue päeva hommik oli käes ja Janet sai viimaks oma luksus-minikorteris hommikumantli selga tõmmata. Ta nägi, kuidas stardikiirendite poleeritud kandid akna taga verevalt läigatasid. Oli päiksetõusu aeg. Naine sirutas oma väsinud keha pehmes tugitoolis välja. Just täna oli üks kahest päevast aastas, kui koidupäike tema korteri akendesse paistis. Janet oli korterit ostes selle vaatemängu eest mitte just vähe maksnud ja ta kavatses nüüd oma privaatsest valgusšõust igat sekundit nautida. Rammestunult ohates sirutas ta jalad välja. Olla rikas ja kuulus kabareetantsija, sellel on ka omad väiksed võõrused. Masseerimismasin tudises üle vaiba kohale, et kogu selle rikkuse allikaid hellalt mudida, samal ajal hakkas kööginurgast ruumi imbuma kohvilõhna.

Ting-ting. Vana uksekell tilises meloodiliselt väikses puittahveldusega toas.

Tõeline mees

Pühendusega minule tundmatule luuletajale, kes olevat korra ühes Tartu baaris lõuksa saanud.

„Ta raisk sai! Nägite, kuidas ta sai!“ Murdunud jalaga tool pihus, keksis Lembit põhimõtteliselt tühjal tantsuplatsil ringi. Rahvas, nii palju kui seda oli veel järgi jäänud, piilus hirmunult tooli jalgade vahelt ja kardinate tagant. Tõepoolest, see oli nüüd möödas. Just Lembitu kakerdavate jalgade liikumistrajektoori kõrval vedeles roheline ja nüüdseks juba vormitu mass.

„Jumal-jumal küll.“ Ahastas keegi ja siis oksendas valjuhäälselt. „Ma ei tule enam selle maja lähedalegi! Kuidas nad võivad!“
„Ega siis klubi, Roobert.“ Vastaja ajas end ettevaatlikult laudade vahelt püsti. „See peletis tuli ise. Pauh ja kohal, noh!“
„Üks rumm mulle, üks rumm. Või õlu, hea õlu-õlu,“ leelotas Lembit samal ajal tantsuplatsil ringi. „Kuulge, juua tahaks, mehed!“
Juba kolmaski pea ilmus peidupaigast nähtavale, vaatas ukse kõrvalt laua alt vilks vasakule ja paremale ning ütles: „Oh!“ Jah, tõesti, erakorraline olukord vajas erakorralist sõnastust – see oli viimase kolme aasta jooksul esimene lause Mardilt, kus polnud ühtegi kuradit ega kedagi sees. Olukorras siiski veel pettunud, kadus ta sagris pea uuesti laudlina ja puujalgade vahele.
„See tuli otse läbi seina,“ Kaja tõukas paar tooli ümber, et püsti saada. „Läbi minu! Ja läks ja neelas baarmeni alla!“ Ta oli esimene, kes jalad alla ja mõistliku jutu suhu sai. „Suur, jälk ja roheline, kas nägite? Nagu krokovihmauss. Sarvedega.“ Ettevaatlikult tippis ta sukkis jalgadel üle tantsuplatsi, mööda haisvast lögamäest ja nüüd juba põrandal istuvast ja mörisevast Lembitust. „Ja ongi läinud!“ Ta kummardus sügavamalt baarileti taha. „See ei saa olla. Tühjus!“ Ta toetas mõlemad käed raskelt külmale letile. „Isegi verd pole.“
„Kurat, kas see on siin kõrts või ei ole?“ Lembit oli end uuesti jalgadele ajanud. „Tahaks ükskord jooma hakata.“

Juba päris mitmepäine rahvahulk vaatas mõttelagedalt meest, kes oli neid päästnud, aeglaselt kokkutõmbuvaid peletise jäänuseid ja kohta, kus oli olnud pikk pudelite rivi.
„P**si. Pool baari hammustas peale, raisk, tõbras selline, ma ütlen.“ Mart vedas end püsti ning läks ja tõukas välisukse lahti.
„Tulevad!“ käis läbi ruumi õnnelik ohe.
„Tulevad, raisk!“ Lembit võttis tooli kõvemini pihku. „Mina pole täna tilkagi võtnud! Mina nendega kaasa ei lähe! Teie olete tunnistajaks!“
Avatud uksest kandus koos värske õhuga ruumi politseimasinate valjenev ou-ou.
„Lembit.“ Kaja laveeris pläga plekkide vahel päevakangelase poole. „Lembituke. Sina päästsid meid! Sa tapsid selle, …, selle jäletise! Sina üüksi, paljaste kätega!“
Tütarlaps vankus, haaras mõlema käega enda ümbert kinni ning prantsatas kogu selle jälkuse vahele istuma.
„Mina?“ Lembit pani aeglaselt tooli käest. „Mina tapsin selle?“ Arusaamatuses pööras ta oma pilgu kord nuuksetes vappuvale tütarlapsele, küll lögamäele, mis oli nüüdseks kahanenud keskmise lehma jäänustele vastavaks.
„Oodake. Pidage nüüd kinni! Kas see kõik polnudki siis vaid deliirium?“

Hetk enne hetke

Siin ei olnud küsimust, mis on vale. Kõik, absoluutselt kõik oli ebanormaalne. Taeva sinine põletas silmi, neoonkollane päike uputas kõik oma suvekuuma valgusesse ja vana meeltesegaduses kastan oli hommikul otsustanud, et kõik see on selge märk kevadest ja tal on just paras aeg oma õied avada. September, nii nimetas kõike seda kalender.

Valges hõlstis mehel, paljas pea norus, oli aga muidki muresid küllaga. Masinlikult astus ta üle reklaam-rohelise muru. Kolm dessantlast tema seljataga andsid talle vaikides mõista, et tagasitee pärast valges hõlstis mees täna muretsema ei pea. Tänasel imekaunil päeval tuleb Jaani elule kiire ja valutu lõpp. Nagu vanadekodu direktori unistus kohe.

Kuldne mai

Kõik ümberringi helises. Üles-alla mööda ebamaiseid heliredeleid joostes hiilis see aina lähemale. Külma ja rikka surma ahvatlev kutse.

“Kurat küll!” Laur lõi jalaga konservikarpide virna. “Oleks tookord keegigi öelnud, et see ongi tõsi,” mõtles Laur. “25.05.25 on lõpp kui mu avad” seisis laekal. “Ja Liisa ja Mart ja alati tarkust täis mölalõug Malle. Oli neist siis mingit kasu? Kasvõi pisikestki. Isegi kruvikeerajat ei leidnud nad üles, minu takistamisest rääkimata.” 
Trepp vana hotelli neljandalt korruselt alla kajas põntsuvate silindrite kakofoonilises ühiskooris, mille lõpetas pehmete plahvatuste kanonaad. Smaragdroheliste ja rubiinpunaste sädemete vihm valgustas trepikoja seinu.

12 ööd (osa 2)

Ta ehmus, kuid kuu andis küllalt valgust. Pilk üle hoovi näitas, et varjud olid selgepiirilised . Metsik jaht ei olnud tagasi tulnud.  Mitte miski ei liikunud väikest talu ümbritsevates puudes ja põõsastes. Siiski pidi Marta kogu oma julguse kokku võtma, et need maja ja talli lahutavad sammud teha.

 

Jäine õhk puges naise mantli alla ja pani ta külmetama. Lumi ja niiskus tungis ta kingadesse, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta mõtted olid loomade ja ime juures, mille juures soovis ta olla.

Need, kes jäid

Algamas oli üks erakordselt tore päev, Friedrich tundis seda iga oma pooriga. Ta oli üle hulga aja end täielikult välja maganud. Ka hommikusöögiks üllatas projekteerimisbüroo teda uue testeinega ning infoviisoris toimusid lakkamatult plahvatused.

„Lihtsalt suurepärane,“ mõtles ta, ise keelega sinakat kallerdisetükki vastu kurgulage hõõrudes.
„Ja sellel sinisel on kõige õigem konsistents ja tekstuur ka.“ Ta neelas hommikuse hõrgutise lõnksatades alla. Mehe vaatevälja servale ilmus rodu tähti ja numbreid. Jälgimiskiip oimukohal oli tema ajust testi tulemused lugenud ning arvas nüüd, et Friedrich peab neid kinnitama. Kuid ega ta loll ole. Eh, kinnitama. Nii ei saaks ju magadagi!
„Vabandage, testija Friedrich. Kas voodi on küllalt pehme? Aga taustamuusika? Kuid mida te arvate sellest kampsunist enda seljas? Kuid selle naise seljas?“ Kogu elu automaattestimine on töö kogu eluks, igaks viimaseks kui tunniks. Seepärast ei vaevanud Friedrich end kunagi sellega, mida masin tema ajust välja luges. Elus on parematki teha. Näiteks hetkel tahtis ta ise vaadata, mis seal all tänaval õigupoolest toimub.

Surra jõuab ka homme

Nad tulid ümber nurga. Kolm nooremapoolset meest, veidi taarudes, lips rinnal ja vasak kaenlaalune punnis.
„Kae, kes meil siin on,“ Kolmest sõiduteepoolseim, koperdas püüdlikult maas lösutavale
koerale. „Kellegi praad on pliidilt ära jooksnud. Vaadake.“ Nad kogunesid üksteist nügides troppi, lipsustatud eriväelased välismaailmas, ja vaatasid pulstunud looma.
„See on vist mingit tõugu, valvekoer või midagi.“
„Võib-olla on sellel isegi nimi. Vanapoiss, mis su nimi on?“ Nad patsutasid üksteist õlale, sest nad olid kolm nii lahedat selli.

Me elame kiigel

Siin oli ainult mina ja pimedus. Hea küll, peaaegu pimedus ja peaaegu ainult mina. Noogutasin puuduvale seltskonnale ja kohendasin end kõval kastil mugavamalt istuma. Parema käe sõrmenukid kihelesid mul süles ja eemal ukse kohal hõõguv märk „avatud“ värvis ümbritseva pimeduse tontlikult roheliseks.

Põrgut! Uks p i d i lahti olema. Ja Pietre p i d i juba rahvaga mind otsima. Asteroid-baas Q1 on väike küllalt, et minu kadumist oleks juba märgatud. Kuid uks oli kinni ja kes seda Pietret teab. Lööb ehk oma peenel nahktoolil istudes baasi vappi läikima ja minu kadumise kohta ütleb: „Kes? Ah, jah, see Sementrec, tegi ilmselt vehkat nagu need teisedki.“

Me olime (versioon Artur R poolt)

Pühenduse ja tänuga Lee-le ja tema loole Me olime.

Kell tiksub. Tolmuebemete aeglast ja lakkamatut teed iidsete kujude ja odava laminaadi poole saadab katkematu tikk-takk. On pime. Mitte kedagi pole kodus ja kell seinal ei tea, kas üldse kunagi veel tuleb. Kuid ka siin öös on vanal kellal oma tähtis töö teha.
„See on nii joovastav. Kõik need rohelised kased ja rohu lõhn.“ Linda rebis madalatelt okstelt lehti ja nipsutas neid ükshaaval laiali. Noormees Linda kõrval astus vaikides, suunurgas võiduka  muige algus.
„Ja viimaks ometi päris suvi,“ jätkas tüdruk. „ja need armsad valged ööd. Ja meie sinuga siin, kallis!“ „On ju siin nii-nii palju parem kui meie viiekordses betoonlossis. See on peaaegu pühalik.“

Kurb pageja

Peaaegu eessõna. See jutt pole konkreetselt kellestki, kuigi jah, FB-st sain inspiratsiooni. Nii igaks juhuks öeldud, et poleks eksitusi.

Ükskõikne rahvas vooris mööda. Kirju mass naisi ja mehi, androide, bioroboteid ja mitmesuguselt kummalisi olendeid kaugetest maadest. Marje istus ja vaatas neid.
„Näe, see seal on kindlasti astroplaani kapten.“ Keskendunud nägu peas, kolm robotit ees teed tegemas, sammus otse perrooni keskjoonel lüheldane mees. Marje vaatas, kuidas mass kui iseenesest neliku ees lahku vajus.
„Ja need kolm on ilmselt äsjaabiellunud. Ikka veel sotsiaalses segaduses.“ Ta oleks peaaegu näpuga näidanud kahe noormehe ja ühe tütarlapse poole. Viimane õhetas näost ja püüdis kuidagi kaht paari kätt taltsutada. „Neil pole veel perehierarhia paigas,“ mõtles naine mõrult. „Mitte nagu minu omas.“ Ta ohkas. „Miks ei võiks inimesed olla vanamoodsad. Kahene süsteem on palju lihtsam ja stabiilsem, nii tähtede kui inimeste puhul.“

Usu, palun

Kell 03:17. Michael magas oma pruudi voodis ja ta ei teadnud, et vaid kuus sekundit, seitse südamelööki ja üks hingetõmme oli tal veel elada jäänud.

Kell 03:17:06. Londonit tabas Kuakumeede annihilatsiooni kassettpomm. Miljonid inimesed kaotasid oma elu, Ühinenud Kuningriik kaotas oma pealinna ja maailm ainsa inimese, kes oleks saanud neid päästa.

„Sa kaotasid kihlveo.“ Hall sisalikunägu pöördus konsoolide kohalt kaaslast vaatama. „Sa ütlesid, et elavhõbeda kontsentratsioon tõuseb plahvatusega kolm korda vähem. Nii suure mürgikoguse peale peaksid sa mulle tegelikult topelt tasuma.“

Veel üks foto

Taevas oli pilvitu, ei ühtegi pilve ega pilveräbalat. Vaid kuskil päris kõrgel liikus väike valge täpike, kuid ega keegi siis keset Kadrioru parki selili viska, et taevast täppe taga ajada. Ontlikult pilku maises sfääris hoides, oli ideaalne suveilm.
„Hei, vaata. Luiged tõusid ka lendu. Sa ehmatasid nad vist ära.“ Nii kolmekümnene naine lõkerdas oma meessaatja käevangus. „Meest pegasusega ei kohta siin igapäev. Oi, on Kadriorus hobused üldse lubatud?“ Järjekordse heleda naerulagina katkestas matsuv musi naise huultele.

Tagasi

„Ma tahan sinna. Ma väärin paremat.“ Paul oli oma mantrat korranud punase ukse sulgemisest saati, kuid raskus kõhus püsis ikka endine. „Need neetud hargnemised!“ Ta seisis neist viiekümne seitsmendal ning põrnitses kaheksat identset valget koridori.

„Nagu ikka. Ei ühtegi suurt ja punast silti „Siit läheb tee normaalsusse“,“ pidi ta tõdema. Taskuräti ribaga tuldud koridori tähistanud, käis ta aeglaselt kõik koridoride suudmed läbi.
„Tõesti uus hargnemine. Ei ühtegi jälge pehmes tolmus,“ Sai ta tõdeda. „Ja seinad on täpselt samad nagu eelmistes,“ pidi ta kahjuks lisama. Veatult siledaks lihvitud seinad ja põrandad kadusid hõõggloobulitematis valguses kaugusesse.
„Kui õige tee, normaalsus ees. Kui vale tee, üks surnud mees,“ ümises ta oma valimislaulukest. „Nii, eelmine kord valisin ma viiest teise paremale. Üleeelmisel oli üldse vaid kolm koridori ja valisin vasakpoolse. Enne seda ..“ Ta peatus. „Oot-oot. Millise ma kuuendal valisingi? Koridore oli seal vist kuus.“ Ta astus paar sammu tuldud teed tagasi ja peatus. Märke oli ta pannud vaid viimasel kolmeteistkümnel hargnemisel. Ja palju neid kuni kommuuni punase ukseni oligi? Ta polnud enam arvus viiskümmend seitse nii kindel.

Te olete teine

See pidi olema reklaam. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal hõõgus ja väändus reede õhtupimeduses oranž-kuldne holokiri „Intervjuu viirusega“. Isegi taevas polnud puhas. Kehitasin õlgu ja hoidsin silmad kindlalt maas. „Teele nad õnneks kirjutada ei tohi,“ mõtlesin ja käänasin nurga taha vaiksele puiesteele.

Augustus

„Lipp E8! Tuli!“
„Oi, kas siit tuleb matt.“
„Just nii, augustus! Järgmine käik on sul matt!“ Kaks sinist silma nöbinina kohal särasid puhtast rõõmust. „Ma tegin sulle jälle mati!“
„Aga .. Ehk teeme jälle .. Vaarikamoos sealt ülevalt näiteks?“
„Mulle ei mahu rohkem sisse.“ Heledad juuksed lehvisid pea raputamisega kaasa. „Aga teeme nii, et sa räägid mulle ühe loo ja mina võtan ühe käigu tagasi. Kui räägid kolm lugu, võtan kolm käiku tagasi. Kuidas oleks?“ Sahver, kus maletajad istusid, jäi vaikseks, kuni Augustus, selle sahvri vaim, pakkumist kaalus.
„Olgu. Esimene lugu. Võta lipp tagasi, ma räägin. Elas kord loll koll. Ta elas ja elas ja kui ta surnud pole, elab ta siiani. Ja nüüd võta oda tagasi, teine lugu.“

Päästmata

Mind röövis UFO. Kas see ajab teid naerma? Täiesti ilmaaegu. Aga see, mida teile räägitakse maailma lõpust, vot see on küll täielik pläma. Ma tean, mulle öeldi.
Aga algusest. Ja kõige alustuseks pean ma ütlema, et ma olen arst, naistearst. Seepärast minuga kõik see järgnev juhtuski.
Oli vaikne veebruari öö. Ma magasin meie laias abieluvoodis ja nägin und. Nägin selgelt, kuidas meie president pesi supipotis sokke. See oli 'nii detailne ja elav: väiksed valged nuudlid ujusid kollaste rasvarõngastega vees, poti servadel vahutas pesupulber ja üks must meestesokk väändus ja paindus hoolitsetud käte vahel. Mäletan seda pilti selgelt siiani. Ootamatult imbus unenäkku mingi ebameeldiv tunne ja ma avasin silmad.

Surm lapseeas

Punane, punane, must, must, hall, jälle kaks musta. Nii palju ja nii üksteise järel. Nüüd läksid veel kaks sinist ja siis vaid üks roheline.
Pöörasin oma vaatevälja. Ikka sama. Palju sokke. Nad tõusid ja langesid, libisesid, hüplesid ja komistasid, kuidas neist keegi parasjagu juhtus minema. Mõttetu pilt, täiesti ajuvaba.
„Täiesti ajuvaba?“ Mõtlesin sekundi sellele, mis erinevus on mõttetul pildil ja ajuvabal pildil. „Ah, pole oluline.“

Hindamata ime

Oli november ja varajane öö. Roobastee seekülast tookülla lookles omal kohal, nagu alati. Ja vihma sadas.
Kurradi libe, arvasid teest ühiselt Gustav ja Tiit, kes paljuharjutatud mehiselt nõtkel sammul koju rühkisid ja lõugasid:
„Joo, sõber, joo, a-a-a, sa oled siga! Joo sõber siga!“
„Ohsaa. Ma kukkusin vist,“ lõpetas järjekordse laulujoru meestest ühe tõdemus.

Tahtmine on

“Ma tahan last.“ Peegli ees seisev Anu pöördus ja vaatas Georgile silma. „Ma olen varsti selleks juba liiga vana.“
„Oh, jäta. Sa oled noor ja ilus. Sul on magidoktorgi veel tegemata.“ Viimase lause rõhutamiseks tõstis mees isegi pilgu terminalilt üles. „Ja tead ju küll, kui palju tuleb lapse saamiseks vaeva näha.“
„Ei, tänasega aitab, Georg! Ma olen sellest sulle tuhat korda rääkinud. Ma tahan last ja ma tahan seda nüüd ja otsekohe.“
„Kolmsada kaksteist korda, vähemalt siin majas.“ nii mees kui naine jätsid üksmeelselt maja peaarvuti täpsustuskatse oma vestlusest välja.
„Anu, ehk ootad hetke. Ma lõpetan oma töö.“ Georg sukeldus sügavamalt terminali taha.

See päev

Mareki ööd olid vaiksed nagu vana ja krigisev kolonisatsioonilaev. Tema päevad olid hallid ja üksluised, nagu laeva ruumide metallseinad ja laed. Ta teadis, et ülemisel tasandil olid seinad värvilised. Kuid mida see muutis?
„Midagi plingib,“ jõudis temani mõte. „Midagi plingib,“ Avanud silmad, nägi ta juba ergamiseks paisunud ärataja signaallampi. Hetkegi viivitamata hüppas poiss asemelt püsti ning haaras oma riiete järgi. Täpselt 87 sekundit hiljem astus Marek oma magamisorvast välja, seljas veidi suurevõitu kombinesoon, jalgade otsas tümisemas närudeks kantud astronaudisaapad, kuid ta ei hilinenud. Ta oli kiire ärkaja.