Jumalate lõrin ja Toorupi teine tulemine

„Hea pastorihärra, ma olen kimbatuses. Mu poeg räägib imelikke jutte. Juba kolmandat aastat järjest jutustab ta jõululaupäeval mingitest õhulaevadest. Varasematel aastatel ei pidanud ma neid jutte väga tõsisteks. Ta rääkis midagi värvilistest tuledest ning küllap ajas midagi sassi. Kuid sel korral on jutt palju imelikum ja … ja mulle tundub, et see võib olla tõsi. Ärge palun arvake, et ma olen imelik, aga ma ei saa aru, seepärast tulingi te poole. Joonas käis enne jõululaupäeva õhtusööki kelgutamas ning leidis taevast tähtede vahelt kollase triangli. Ta jooksis tagasi tuppa ning kutsus meid välja vaatama. Peale mõningast tüütamist otsustas vanapaps minna temaga kaasa, et ta maha rahuneks. Kuid paps tuli hetk hiljem tagasi tuppa ja mainis kohmetunult, et midagi seal on vist jah, et tulgu ma vaatama, sest tema ju hästi enam ei näe. Tõepoolest nägin ka mina taevas seda kummalist kujutist. Mis see võis olla?“

Pastor ei osanud kuskilt alustada, seepärast küsis ta lisa: „Proua Jenna, ärge kartke. Imesid ja eksitusi kohtame tegelikult ju tihti. Ma ei tea, mis see oli. Kuid meenutage, kas juhtus veel midagi?“

„Me vaatasime seda kujutist, kuid see lihtsalt seisis seal. Meil hakkas külm ja läksime sisse. Unustasime selle, kuid Joonas on hakanud pärast seda imelikke mänge mängima.“ Jenna peatus korra, sest kellegi teisega ei julenud ta sellest üldse miskit mainida, kuid kellegagi oli tal vaja sellest kindlasti rääkida. „Joonas mängib maailma vallutamist. Ta on teinud vanadest elektronkelladest õhulaevad ning ta tulistab nendega mängusõdureid. Samuti ehitab ta vangilaagreid, kuhu paneb kõikvõimalikud enda ja õe mänguasjad vangideks. Ja need sõnad, need imelikud sõnad. Ennast kutsub ta vahel Eemiko või Eemihho, täpselt ei tea. Pastorihärra, ma ei saa temast aru. Kas see on seotud nende nägemustega õhulaevadest? Või ei peaks ma muretsema.“

„Hea Jenna, ma arvan, et te võtke seda lihtsalt mänguna. Need taevased pildid tulenevad ilmselt ikkagi külmast ilmast, kui atmosfääris võib valgus murduda ning pakkuda võluvaid pilte. Aga need mängud võivad olla seotud mõne kellegi suust kuuldud jutuga või loetud looga. Joonas on ju juba kaheksane. Küllap on salaja vanaisa raamatuid uurinud ja mõni põnev koht on andnud ainest mängudeks. Minge rahus koju ning kui ka midagi ei muutu, siis pole vaja karta.“

Jenna tänas ja lahkus veidi rahulikuma südamega. Pastor aga mõtles veidi ja helistas seejärel piiskopile: „Meil on vaja rääkida. See võib olla alanud.“

Surra jõuab ka homme

Nad tulid ümber nurga. Kolm nooremapoolset meest, veidi taarudes, lips rinnal ja vasak kaenlaalune punnis.
„Kae, kes meil siin on,“ Kolmest sõiduteepoolseim, koperdas püüdlikult maas lösutavale
koerale. „Kellegi praad on pliidilt ära jooksnud. Vaadake.“ Nad kogunesid üksteist nügides troppi, lipsustatud eriväelased välismaailmas, ja vaatasid pulstunud looma.
„See on vist mingit tõugu, valvekoer või midagi.“
„Võib-olla on sellel isegi nimi. Vanapoiss, mis su nimi on?“ Nad patsutasid üksteist õlale, sest nad olid kolm nii lahedat selli.

Lumi langeb

"Kui ma laps olin, oli meie pere väga vaene. Nii vaene, et meil ei olnud isegi ühtegi mänguasja. Hea et ma vähemalt poiss olen, muidu ei oleks mul üldse mitte millegagi mängida olnud."

Laudkond püsis mõne sekundimurdosa vait, et seejärel naerma pahvatada. Põhilisteks naerjateks olid kaks meest, nalja rääkija tegi ise püüdlikult tõsist nägu. Ümmarguse laua taga meestega üle ühe istuvad naised muigasid viisakalt kaasa, välja arvatud Liisa, kes näost punaseks värvus.

Oriku Akadeemiline Selts, nagu nad ennast ise nimetasid, pidas pisikeses hubases restoranis traditsioonilist igaaastast kokkutulekut. Selts oli oma nime saanud EÜE päevil, kui kolm lapsepõlvesõpra Saverna rühma kooseisus Oriku ehk Veski mõisahoonele uut katust peale lõid. Sellest ajast olid nad igal aastal oktoobri kuu jooksul kusagil Lõuna-Eesti turismitalus või väiksemas hotellis kokku saanud. Elu oli neid mööda Eestit ja nüüd ka mööda maailma laiali pillutanud, kuid kokkutuleku traditsiooni püüdsid nad iga hinna eest elus hoida. Isegi Rainer, kes hetkel Kopenhaageni Tehnikaülikoolis külalisõppejõuna loenguid luges, leidis aega Ryanairiga Riiga ja sealt üüriautoga Lõuna-Eestisse kohale kihutada. Vaid kaks korda oli aastate jooksul seltsi aastakoosolek pidamata jäänud.

Ärkamine

        Kõrvulukustav kärgatus äratas Krene taas tukastusest. Oma purunenud hõljuki aknast välja vaadates nägi ta, et plasmakahuri löök oli kõigest paarisaja meetri kaugusel oleva hoone praktiliselt olematuks pihustanud. Plahvatusejärgne õõvastav pilt avanes pärast suurema tolmu ja suitsu hajumist, kui Krene silmas laiali paiskunud rususid. Kohas, kus hiljuti oli veel seisnud soliidne baroksete kaunistustega mitmesaja-aastase ajalooga eluhoone, olid ainult sulanud teraskonstruktsioonide köndid, betooni tükid ja kogu väljakut kattis hele tolmuvaip. Tõeliselt valge oktoobrihommik. Kunagi oli terve linnaosa ilmselt jõukama elanikkonna ihaldusväärseks elupaigaks olnud. Kui üldjuhul tavatseti Maa linnades kõik vana asendada moodsate ja ökonoomsete voolujooneliste torude ning karpide rägastikuga, jäeti siinne kant kultuuripärandina puutumata. Ka Puhastussõja lõppedes ei kiirustanud androidid siia koristama või hooneid konserveerima. Linnaosa kunagiste elanike, inimeste, jäänused olid ammu tolmuks kõdunenud.
        See kõik ei tekitanud Krenes rohkemat emotsiooni, kui ülikooli ajal ühikas sõpradega hiidvana japside anime vahtimine ning klaasistunud silmadega verd pritsivate pilvelõhkujate vahel templiroboti möllamise nägemine. Pagana veider, et tuhandeid aastaid hiljem on see mingil määral reaalsuseks saanud. Hoone purunemisel ei kostunud küll mingit kisa ja kusagilt ei pursanud verd, aga Krene kujutas vaimusilmas ette, kuidas mingi robogeiša end laipade keskelt püsti vinnab ja seejärel roomikute vihisedes kõrvaltänaval vaikselt kulgevat valitsuse tanki kättemaksuks pooleks saagima tormab. Neetud kolaskid suremas omasuguse läbi.
        Krenele hakkas tunduma, et plahvatuse lööklaine on ta ajurakkude ühendusi põrutanud, kuna mõtted sellise jama peale lähevad. See veel puuduks, et ta praegu sonima hakkaks. Kurnatus ja vigastatud jalg ei aidanud tähelepanelikkusele ning mõtteselgusele kuidagi kaasa. Aga selgust läks vaja.
        Vaenlase luuresalgad kammisid hooned eelnevalt läbi ja otsisid põgenikke. Linna kohal hõljuvate laevade plasmakahurid tegid seejärel oma tavapärast tööd lammutades vanu hoonekvartaleid ja rajades teed suurematele masinatele, mis jalaväe kaitsval toel vaikselt läbi muidu liiga kitsaste tänavatega linnaosa edasi liikusid. Krene liikumisvõimetu hõljuk lebas poolviltu ühe pooleks murdunud betoonploki all, mis koos rusudega pakkusid mõningast kaitset. Thaefa käest saadud juhtnööride järgi hõljuki varjestamise modifitseerimine tundus olevat hea mõte. Androidide skaneerijad ei suutnud ilmselt tema masina suunalt ühtegi mõistlikku signaali ega energianäitu registreerida. Kust pagana kohast Thaefa need skeemid küll sai? Krene tundis naisest puudust.

Igavene tsirkus

Akrobaadid, klounid, žonglöörid ja muidu trikitajad. See oli poliitiliselt korrektne tsirkus, ei mingeid merilõvisid ega karusid. Hobused ja koerad küll. Esimesed jooksid lihtsalt ringiratast ja uljad džigitid tegid nende peal, all või kõrval trikke. Ilmselt pole traavli jaoks vahet, kas teenida oma igapäevast kaera areenil või maneežil, mõtles Karli Reepan. Kusjuures alati on nii, et mitte hobuste seljas hüplejad ise ei juhi oma loomi, vaid keskel on veel üks täiendav tüüp, kelle piits liikumist koordineerib.