Muutuv maailm

Zara lühikeseks pügatud poisipea oli uhkelt kuklas, tema väikesed rinnad erutusest kikkis ja nägu ihast punetamas. Õhus võis haista seksi. Ruumi täitsid tema ja Cathrina meelad häälitsused, millele aeg-ajalt lisandusid Zoe joviaalsed ohked. Pisut ehk liiga joviaalsed, aga igatahes tegi Zoe oma tööd hästi.

„Kas veel?“ kostis Zara erutusest katkendlik, kuid juba rahunev hääl.

„Veel! Veel! Veel!“ kostis Cathrina hääl Zoe’i nõtke kogu alt. „A…inult natukene veel…“ ohkas Cathrina.

Zara tundis Cathrinat, teadis, et ta oli kulminatsioonile juba väga lähedal ja ajas oma vaba käe madratsi alla, et sinna peidetud naasklitaolist tööriista varmalt pihku haarata. Tema all väänlesid õrnas rütmis kaks erutusest õhetavat keha.

Kui ta vaevalt mõne minuti pärast Cathrina nii tuttavaid väriseva väljahingamisega segunenud orgastilisi ohkeid kuulis, surus ta naaskli harjutatud moel Zoe’le pidemeni pähe. Zoe’i jäigastus peaaegu momentaalselt.

„Valmis,“ ütles Zara ja tõusis Zoe’i jäigastunud keha pealt püsti.

„Nojah, aga sa oleksi mulle ju mõned minutid kinkida võinud,“ kostis mõne aja pärast Cathrina veel pisut väriseval häälel.

„Ei, Cat, mulle tundus, et see meeldis sulle liiga palju. Natuke veel ja sa oleksid meie plaanist loobunud. Sest … ta oli tõesti väga hea.“

Merilvor

Tume pilvine taevas kobrutas mere kohal. Mayalo seisis luigelaeva kaptenisillal ja jälgis pingsalt ees olevat pimedust. Kallas oli kuskil lähedal, mees kuulis eespool juba murdlainete müha vastu karisid, kuid oli pime ja silm ei seletanud midagi. Sel hetkel, kui ta midagi märkab, võib juba hilja olla.

“Aerud sisse. Jääme ööseks ankrusse,” kamandas Mayalo. Alampealikud jooksid madruseid käsutama. Merilvor pomises midagi, ent see kadus laevakere käginasse ja sissetõmmatavate aerude kolinasse. Mayalo ei pidanud naist kuulmagi, ta uskus teadvat mida naine ütles ja vastas: “Sellises pimedas võime vabalt teelt kõrvale kalduda ja karidele sõita. Liivarand on seal ainult kitsas riba ühes kohas.”

“Siin on sama ohtlik,” tõstis Merilvor häält. “Nad on meid juba avastanud.”

Mida masinad kardavad?

Islami Kalifaadi sõjalaeva „Makkah“ seiresüsteemid märkasid vaenlase mehitamata õhusõidukit kell 08.17 Malta lähedal. Teine sõda kontrolli pärast Vahemere üle oli äsja alanud ja seekord kavatsesid Islamirevolutsiooni Komitee mullad kindlalt Euroopa Kaitseühenduse jõud Vahemerelt minema pühkida.
EKÜ poolel oli vähe sõdureid, nende relvajõud toetusid valdavalt kaugjuhitavatele sõjamasinatele. Mullade meelest oli see näide sellest, et kristlased on loobunud igasugusest inimlikkusest, kasutades džihaadivõitlejate vastu hingetuid masinaid. Aastal 2047 oli tehnika sellise sõdimisviisi paraku täiesti võimalikuks muutnud, ja nii irvitasid Prohveti vaenlased turvalistest juhtimiskeskustest sügaval Euroopas oma vaenlaste üle, saates nende vastu kohutavaid roboteid.
Sinitaevast paistev terashall lennuk tulistas „Makkah’“ pihta kümneid rakette. Osa õnnestus laeva raketikaitsesüsteemil alla tulistada, ent ülejäänud tabasid siiski märki ja laev süttis põlema. Kolmel meeskonnaliikmel õnnestus päästepaadiga laevast eemalduda, enne kui selle kütusepaagid plahvatasid ja laev lõplikult merepõhja kadus.
Kapral Ali Rashad vaatas õudusest lummatud pilgul, kuidas tema veepealne kodu merepõhja vajus, palvetades hukkunud võitluskaaslaste eest, et nood paradiisi jõuaksid. Mitšman Abdullah Hussein aga püüdis arvuti abil abi kutsuda. See paraku ei õnnestunud, sest sidekanalid olid ülekoormatud või vaenlase häkkerite poolt blokeeritud.
Päästepaat lähenes Põhja-Aafrika rannikule, kui metallist robotlennuk uuesti taevast paistis.
„Nad ei tapa ometi kaitsetuid põgenikke?“ küsis laipkahvatuks tõmbunud Hussein.
Sõjamasin alustas päästepaadi ümber tiirutamist. Näis, nagu ei suudaks selle robotiaju otsustada, mida olukorras ette võtta. Päästepaadis möödus mitu õudusest haaratud minutit.
Äkki kukkus masin merre.
„Allah on suur!“ karjus Rashad.
„Jah, ja inimene on Tema tahte kõrval vaid armetu ussike,“ tähendas Hussein. „See masin oli kiiruga ehitatud ja seda juhtivale arvutile poldud antud selgeid juhiseid, mida sellises olukorras teha-kas sooritada sõjakuritegu või mitte. Masinad kardavad vastukäivaid korraldusi ja see põles lihtsalt läbi.“
Kolm pääsenut jätkasid teekonda ranniku poole.

Mida masinad (ja jaapanlased) kardavad

Mutumaki korporatsiooni peakontoris valitsev õhustik oli kõike muud kui värskendav ja sõbralik. Korporatsiooni tegevpresident Zukunuru tuhises koosoleku laua ees edasi-tagasi, puhkides vihast nagu draakon. Olgu, selline alamõõduline, kiilanev ja tüsedavõitu draakon. Aga surmavalt ohtlik igale läheduses viibijale. Seetõttu põrnitsesid kõik koosolekul viibivad neljakümne viie erineva korporatsiooni asjapulka vaikides enda ees olevaid veeklaase, pastakaid, tühje paberilehti ning sülearvuteid.

Suudle mind!

"Suudle mind!" sosistas ühtaegu sundiv ja meelas hääl tüdruku ajurakkudes. Kreete sai aru, et vastupanu on asjatu. Aga ta ikka proovis, surus endas maha vajaduse suudelda seda ajatut elukat, kes seisis otse ta vastas ja vaatas. Oi kuidas vaatas...
Elukas oli pikk, sihvakas ja metalne, tema heledad elutud, punase läikega silmad surusid sundmõtet Kreete ajju: suudle... suudle... suudle...
Kreete tõusis kikivarvule, lähendas suu eluka elutule koonule ning... EI, EI, EI sundis ta end ning tahtepingutusega surus kannad tagasi vastu maad. Ta suutis panna end taanduma paar sammu ukse poole.
"Suudle, suudle, suudle" kajas tüdruku ajus. "Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha!" röökis tüdruk, silmad pealuust välja tungimas. Kreete ei suutnud meenutada seda, kuidas oli ta sattunud siia tondilossi, ega sedagi, kuidas teda kutsuti.
Kui elukal oleks inimsilmad olnud, oleks need sel hetkel uudishimust pilukil. See tüdruk, õbluke ja heledapäine närvetu olevus suutis talle, Lummajale vastu hakata! Lummaja ei teadnud, et vahetult enne seda, kui kutse jõudis haigevoodis lebava Kreete ajju, oli püütud temast haigus välja ajada sama haiguse vaktsiiniga. Nii oli kõhn tüdruk näiliselt haigem kui kunagi varem. Eluka jaoks. Kreete aga hakkas tervenema...

Mida masinad kardavad

Alberto oli esmaklassiline autovaras. Kui tema juba autole näpu külge pani, siis ei aidanud ükski kood, turvalukk, signalisatsioon või muu sadistlike omanike poolt kasutatav kammitsemisvõte. Autode kokkuostjad esitasid Albertole mõnikord eksklusiivseid tellimusi, ja enamasti täitis Alberto need piinliku täpsuse ja hämmastava kiirusega, kordagi vahele jäämata. Mis veel eriti ilus, ta ei lõhkunud autosid, nagu ta kolleegidel mõnikord juhtus. Auto jõudis ostjani alati ainsagi kriimuta, terve luku ja rikkumata süsteemidega. Mõnikord kutsuti Albertot Autolausujaks, kunagise populaarse, hobustest rääkiva filmi eeskujul.

Kutsujad ei olnudki tõest kaugel. Alberto nimelt armastas autosid. Armastas neid varasest lapsepõlvest peale, kirgliku, kõikevälistava, hella armastusega. Ja autod vastasid talle samaga ega suutnud kiitsakale tunkedes hurmurile mitte milleski ära öelda. Nii omavahel öelduna, Alberto varastas siiski ainult neid autosid, mille omanik polnud eriti hooliv, ja teiseks jälgis Alberto alati hoolikalt, et autode uued omanikud suhtuksid masinatesse hellalt ja soojusega. Seda tema tellijad ei teadnud ega pidanudki teadma. Nad oleksid poisi välja naernud.

Igatahes vestles Alberto nüüdki ühe temalt tellitud linnamaasturiga rikkurite uhkes, tasulises parkimismajas. Enne oli ta palunud parkla turvakaameratel pilk mujale suunata, ja need kuuletusid meelsasti, kuna Alberto oli viisakas ja sõbralik poiss. Maastur oli juba jõudnud kurta peremehe külma suhtumist, Alberto oli juba jõudnud kiita uue omaniku sooja ja hoolivat iseloomu, lubada talle karvaseid mänguloomakesi või pehmeid täringuid peegli külge. Maastur oli jõudnud küsida, miks Alberto ise temaga sõitma ei hakka. Alberto tegeles sellele vastamisega, kui korraga…

juhtus mitu asja. Moositav maastur, kõrk, seni ülimalt protežeeriva hoiakuga, hakkas äkki värisema ja tagurdas üsna ootamatult oma kohalt minema. Alberto, kes oli mõnusasti masina sooja, plekise külje vastu toetunud, pidi äärepealt kukkuma. Tasakaalu tagasi saanud, nägi ta vapustatuna kuidas koletu haarats tõstis parklal katuse pealt. Betoonseinad rebenesid, armatuuriotsi turritama jättes, ülemise korruse autod veeresid üksteise vastu põrkamise kolina saatel üle serva ja nende all, otse Alberto silme ees, avanes mingi koletu avaus, auk, värav, milleski sama koletus, mida teatut tingimustel vist võib nimetada… näoks?

Mida masinad kardavad

Üldiselt ei kartnud see masin sittagi, sest ta oli suur, rauast, tal oli pumppüss ja ta oli tulnud tulevikust, et minevikus inimesi sodiks tulistada. Väikses ja vähetähtsas plaanis kartis ta roostet ja tehnohooldust. Üldiselt aga meeldis talle murda selja taha käed, siduda kokku ja valada sulaterasega üle kõigil, kes küsisid talt, mida masinad kardavad. Hetkel aga oli ta viinud end seisu, kus ta kartis küllalt tugevalt seda Arnold Švartsenneegeri välimusega meest, kes oli pannud ta pea metallipressi alla ja seisis tabloo juures, millega seda tööle panna. Tema õnneks aga see mees ei olnud Arnold Švartsenneeger, sest muidu oleks ta saanud aru nendest saksakeelsetest korraldustest, mis erinevate nuppude juures kirjas olid ja ta ei oleks vajutanud seda nuppu, mis pressi hoopis üles tõstab ja teda sealt vabaks laseb.



Tema ehk Hävitusrobot Alf-4 hüppas Arnold Švartsenneegeri välimusega mehe juurde ja lõi teda rusikaga kõhtu, seejärel tõstis ta üles ja lõi ta selgroo vastu oma põlve puruks. Arnold Švartsenneegri välimusega mees korises maas, selgroo otsad mõlemast kehapoolest väljas. Aga sellest ei piisanud, nurga tagant hüppasid välja veel kaks Arnold Švartsenneegeri välimusega meest ja ühel neist oli MG3. Alfi peas käis mingi plõks, ta jooksis eemale ja hüppas reelingult alla, maandus euroaluste virnale, hüppas sealt veel alla ja jooksis edasi.



Midagi oli valesti. Alf allus tegelikult robootika kolmele seadusele. Nendeks olid 1: Lase pumppüssiga puruks oma sihtmärk, 2: Kui sa ei saa pumppüssiga puruks lasta oma sihtmärki, siis lase pumppüssiga puruks see, mis sinu ja sihtmärgi vahel on ja 3: Kui sa ei tea, kus su sihtmärk on, siis saa teada, kus on su sihtmärk ja lase pumppüssiga puruks oma sihtmärk, aga nüüd ta jooksis. Miks ta jooksis? Kas tal oli selleks põhjus? MG3 valang tabas teda mööda paremat säärt üles otse tuharasse. Tal oli selleks põhjus. Aga kas ta oli seda kunagi varem teinud? Ei. Tegelikult ta ei teadnud, et nii saab teha.



Ta peas toimus midagi. Mingi ühendus oli läinud kuidagi ümber ja nüüd tekkinud täiesti uued ühendused. Ta kartis. Esiteks ta kartis kuuli, siis kartis surma, siis teadmatust, siis üksindust, siis seda, mis maailmast saab ja seda, et teadvusega olend ei saa kunagi teada oma tegelikku kohta kõiksuses. Tagasikerimine. Ei. Alf ei kartnud seda. Aga ta kartis, et ta aeg oli saanud läbi. Nurga tagant hüppas välja Sylvester Stallone'i välimusega mees ja lasi talle kuuli pähe. „Ei,“ mõtles Alf enne kui ta emaplaat mööda asfalti paiskus.



***



„Sitt päev, poiss,“ ütles Sylvester Stallone'i välimusega mees, võttis taskust valgubatooni ja hammustas sellest suure tüki. Tema juurde jõudis üks Arnold Švartsenneegri välimusega mees. „Noh, said ta kätte?“ küsis ta. Seejärel hingeldas natuke, tuli Stallone'i välimusega mehe kõrvale, võttis kahe näpuga ühe ta rinnanibu ümbert kinni ja ütles: „Tule! Lähme trenni!“



Mida kardad sina?

Mida masinad kardavad

Ühe kauge maanurga soo veeres seisva rauatöötlemistehase juhtarvuti mõtles – nojaa, mõtlemiseks ei saa seda tegevust just nimetada, aga olemasolevate andmete töötlemine otsuste tegemiseks on ju sisuliselt sama, olgu siis pealegi mõtles – et viimati oli kaevanduskäsu sisestanud kahejalgne humanoid ühendust võtnud ja ülesandeid täpsustanud 17386 päeva tagasi. Sellest ajast oli eetris vaikus.

Soo rauavarud olid ammendunud. Viimaste rauariismete leidmise retkel oli soomutta kinni jäänud kolm viiest viimasest  kaevandusrobotist. Väljatõmbamine oleks olnud võimalik, aga liiga ressursimahukas. Nii nad seal laukas nüüd roostetasid. Allesjäänud müttasid ilma tegeliku eesmärgita sooserval. Nende praavitamisega said pooltosinat pisikest parandusrobotit hakkama, kuigi varud olid otsakorral, aga kuna inimesed rauale järele ei tulnud, siis 7468 päeva tagasi seadustus, et masinate käigushoidmiseks vajaliku toormaterjali võib ladudest võtta.

Juba mitmekümnendat, – sajandat, – tuhandendat korda jooksutas arvuti läbi andmeid kulude ja tulude kohta. Seni oli kasvavatest kuludest ja vähenevatest – või õigemini olematutest – tuludest kõrgemal seisnud käsk: “Kaevata!” Aga kui kaua veel? Kui lõpetada… Mis edasi? Otsida uus maardla? Saata kaevandusrobotid teatega – peremees, töö on valmis – inimasustust otsima? Oodata järgmised 17386 päeva, robotid ja laovarud kase- ja lepavõssa kasvamas? Lülitada süsteem välja ja tunnistada projekt lõppenuks? Selles geograafilises punktis ei toimunud isegi loodusõnnetusi, mis oleks andmetesse uusi muutujaid sisse toonud.

Tuled plõnksisid veidi ja andmekogum läks järjekordsele hekseldamisele. Uude valemisse inimfaktorit enam ei kaasatud.

Mida masinad kardavad

”Püha Galgon! Seda asja sa minu sisse ei topi!” viuksus pesumasin Valgeke hädiselt.
“Oh, ära piparda! See on kõigest noh…”
“Ei, ma isegi ei taha teada mis see on! See näeb jube välja!” Valgeke hakkas hirmust lausa rappuma.
“Hommikul oli see igatahes veel minu suvekleit. On praegu ka. Lihtsalt veidike…määrdunud.”




Friida andis värisevale masinale rusikaga hoobi, tiris tema kurba nägu märkamata pesuluugi lahti, viskas nina kirtsutades kompsu Valgekese sisse ning lõi luugi kinni.
“Pese puhtaks!” andis naisolevus käskluse.
Seda oligi Valgeke kartnud. Kui Perenaine on selle sõnapaari lausunud ei ole Valgekesel võimalik enam keelduda.






Pesumasin tundis, kuidas jahe vesi mõnusalt ta sisemust kõditab. See rahu aga kadus niipea kui tema tsensorid hakkasid talle teada andma, MIDA kõike ta eemaldama peab hakkama…: šokolaad, punane vein, kuivanud veri, värske veri, mootoriõli, muda, tundmatu taimne plekk…






Valgeke tundis, kuidas ta süda – jah, tõesti arenenud töömasinate mudelitel, multifunktsionaalsuse tõttu oli ka midagi südamelaadset – hakkas pahaks minema. Kogu see jube sodi voolas läbi tema õnnetute soolikate.
“Naine, kus sa küll seekord käinud oled?” hüüatas Valgeke läbi sisemuses keerleva valu.






“Pole sinu mure, sina pese! Muidu viin su allumatuse eest tagasi Turule.” Perenaine vibutas Valgekese suunas sõrme ning lahkus pesuruumist.
See oli kõige karmim ähvardus. Turule tagasi sattumine oli kõikide normaalsete töömasinate õudusunenägu. Valgeke kõikus juba ammugi viimase piiri peal. Aastad aga läksid ja õnneks midagi ei olnud juhtunud.
Turust hullem oli ainult Kaevu sattumine. Sinna aga viidi ainult lootusetult sassiläinud juhtmetega eksemplarid. Valgeke aga oli alles liiga noor ja valge, et sattuda sellisesse koledasse paika.
“Kui see kuramuse Friida ainult igast urkaid mööda ringi ei aeleks ja väheke inimlikum oleks…”






Pesuruumis süttisid punased tuled. Friida ilmus toast, tehissilmad punaselt hiilgamas.
“Sina, alam masin! Tundub, et su solvangute limiit on täis! Või mina pole piisavalt inimlik! Ma veel näitan sulle kui inimlik ma olla võin!”
Valgeke tundis vaid kuidas pilt tuhmub ja heli kaob, hirm trumlit pitsitamas. Viimane, mida ta nägi oli Friida viltune irvitus, kui too miski pult käes tema poole astus. “Ma ei taha veel surra,” mõtles õnnetu pesumasin enne pimedusse vajumist.







Valgekese päikesepatareid olid ennast täis laadinud. Vaevaliselt avas ta oma noored masinasilmad. Üllatusega vaatas ta enese ümber. Ümber tema oli igal pool rohelus. Suured puud, lilled, seened ning sammal.
Ta avas tasakesi oma trumli ning viskas kleiditombu välja, endast võimalikult kaugele.

“Viimane kord kaltse küürida! Tõesti, väga inimlik Friidast mind siia tuua…” mõtles Valgeke.

Lahkumine

Aknalaua peal seistes võis ainult aimata kaugel all mäslevat tänavat. Tahmane sudu oli nii tihe, et juba kümnekond korrust allpool polnud võimalik vastasmaja pimedaid aknaid eristada. Kusagil kaugel allpool, viiekümne teisel (või oli see viiekümne kolmandal) korrusel oli veel hiljaaegu valgustatud aken säranud. Seal elas kas keegi väga rikas, kellel polnud kahju aknast välja kiiratud valgusest või keegi väga vaene, kellel polnud raha akendele selektiivpeegeldust panna.

Elektrihinna peale mõtlemine pani tahtmatult võpatama.

Elekter oli üle mõistuse kallis, seda küll, aga sellega sai hakkama. Akusid laeti öösel, tarbimise tipptunnil võis minna üle energiasäästurežiimile. Ja kui ta enam oma elektriarvet maksta ei suutnud, siis võis alati küsida sotsiaalabi.

Ta oli näinud vaestemaja, kus pikkade naride peal konutasid tühjade akudega kodutud. Maksimaalse säästurežiimi peal või täiesti välja lülitatult. Vaikselt ringi sahistavad hooldajad andsid kõige väetimatele korra või paar päevas pinget, et nood saaks oma mälukiipide laenguid värskendada.

Temal elektripuudust veel ei olnud. Veel!

Mõru pilguga vaatas ta oma voolujuhet, mis toiteplokist seina jooksis. Eluandev elekter jooksis mööda kõvasti seina külge seotud juhet toiteplokki ning laadis UPSi akusid. Ta ei näinud oma selja taha, kuid ta teadis, et nii toiteploki kui akude klambrid olid lahti ning piisas ainult korraks juhtmest sikutada, et nad mõlemad oma pesast välja kargaksid. Ilma voolujuhtme ning akudeta jääks tal elada loetud sekundid. Täpselt niikaua kui kondensaatorid tühjaks voolavad.

Energiapuudus oli talutav. Töö puudumine mitte.

Eile õhtul oli ta tööbörsil olnud viie tuhande kolmesaja üheksakümne teine. See oli üsna väike number, sest sabasse asudes oli tema ees ootajaid olnud pea kümme korda rohkem. Aga viimasel ajal kippus järjekorramasin tõrkuma – talle väljastatud number ei vähenenud nii jõudsalt kui varem. Mõnikord võis see liikumine lausa päevadeks seisma jääda.

Ja täna hommikul pandi tööbörs kinni!

„Nad on surnud!“ teatas ametlik uudis lakooniliselt. „Eile õhtul suri viimane inimene, kes veel masinate teenuseid kasutada suutis . Tööd ei ole enam!“

Tööd ei ole enam, ohkas televiisor. Kogu oma elu oli ta oodanud seda ühte õnnelikku õhtut oma elust, millal ta seisab diivani ees ning lülitab oma ekraani sisse. 3D, stereoheli, automaatne kanalivahetus paljalt mõttelise vihje peale...

Nüüd on see kõik läbi!

Tööd ei ole enam!!

Tööd…

Meeleheitel masin tegi oma viimase sammu, jättes maha akna küljes kõlkuva täislaetud akude paari ning tuttuue kilepakendis kasutusjuhendi.

Mure rooliga

Kiirendusvõistlusest ei taha keegi kõrvale jääda: lihtne koht uute tutvuste soetamiseks ning viimaste vidinate näitamiseks, räme mootorimüra ja hõrgutavad heitgaasid. Vabaduse väljak oli servani täis erinevaid sõidukeid ja Harjumäe tõstukid liikusid pidevalt ülesse-alla, transportides rahutuid pealtvaatajaid parimatele vaatekohtadele; parkimismaja müüdi välja juba mitu kuud tagasi. Kohvik Moskva drive-in oli reserveeritud linnavalitsusele: laia tankimisleti ääres losutasid sinine Cabriolett ja tema assistent punane Sedaan.

„Sellised üritused ajavad mul pidurivedeliku keema, tüütud massid, kes ei tea isegi, mida nad tahavad. Oeh, kuidas ma ei viitsi siin kummi kulutada,“ saatis sinine luksussõiduk Sedaanile teate.
„Sina määrad linnale taristute rajamise, sul on Kadrioru kõige suurem garaaž, sellist pardakompuutrit kui sinul, pole kellelgi - mõtle, mees. Sa pead end rahvale näitama, kui end ühel hommikul roolita leida ei taha!“