Suudle mind!

"Suudle mind!" sosistas ühtaegu sundiv ja meelas hääl tüdruku ajurakkudes. Kreete sai aru, et vastupanu on asjatu. Aga ta ikka proovis, surus endas maha vajaduse suudelda seda ajatut elukat, kes seisis otse ta vastas ja vaatas. Oi kuidas vaatas...
Elukas oli pikk, sihvakas ja metalne, tema heledad elutud, punase läikega silmad surusid sundmõtet Kreete ajju: suudle... suudle... suudle...
Kreete tõusis kikivarvule, lähendas suu eluka elutule koonule ning... EI, EI, EI sundis ta end ning tahtepingutusega surus kannad tagasi vastu maad. Ta suutis panna end taanduma paar sammu ukse poole.
"Suudle, suudle, suudle" kajas tüdruku ajus. "Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha!" röökis tüdruk, silmad pealuust välja tungimas. Kreete ei suutnud meenutada seda, kuidas oli ta sattunud siia tondilossi, ega sedagi, kuidas teda kutsuti.
Kui elukal oleks inimsilmad olnud, oleks need sel hetkel uudishimust pilukil. See tüdruk, õbluke ja heledapäine närvetu olevus suutis talle, Lummajale vastu hakata! Lummaja ei teadnud, et vahetult enne seda, kui kutse jõudis haigevoodis lebava Kreete ajju, oli püütud temast haigus välja ajada sama haiguse vaktsiiniga. Nii oli kõhn tüdruk näiliselt haigem kui kunagi varem. Eluka jaoks. Kreete aga hakkas tervenema...

Masina jaoks ei muutnud see midagi. Sest juba seitsekümmend kolm aastat polnud keegi suutnud Lummajale vastu hakata. Alati olid nad tulnud siia, tema häärberisse, pooleldi teadvusel, uimased kutsest. Tema kutsest.
Kutse oli signaal, helikõrgus, mis jõudis inimesteni läbi teadvusetusse, sundis neid unesoojana lahkuma tõvesängist ning kõndima läbi linna, teinekord mitmeid ja kümneid kilomeetreid ilma päriselt üles ärkamata. Nii mõnigi kord tiriti Lummaja ohver keset tänavat uimast välja, kas siis heasoovliku hilise teekäija poolt või langes uneskäija mitte nii heasoovliku tegelase kätte. Neist viimastest võis tehisintellekt saada infot siis, kui ühendus politseiuudiste lainele. Reeglina aga jõudis üks kümnendik tõbistest uneskäijatest Lummaja häärberisse. Tema kutse oli tungiv, sundiv, ahvatlev. Ja siis, siis võis Lummaja võtta inimese suu enda suusse, närida end läbi habraste kudede... siis oli ta täitnud oma ülesande. Ülesande, mille oli tema Meister pea kolmveerand sajandit tagasi talle sisestanud.
Tüdruk osutus siiski tavaliseks abivajajaks, ta tuli Lummaja juurde, vastutahtsi, nagu nukk, mida juhib Meister. Ja Lummaja täitis oma ülesande, täiuslikult nagu alati.

###

Haigusest hiilgavate silmadega vaatas seitsmekümnekolme-aastane Meister oma kätetööd. Seal ta seisis, ilus, sihvakas ja metalne, heledad silmad läikimas pikerguses näos, mida raamisid ronkmustad juuksed. Tehisinimene, muidugi mõista, aga ikkagi... kui ebamaiselt kaunis!
Eriti uhke oli Meister selle üle, et peale paariaastast pusimist oli tal õnnestunud valmis kirjutada valem, mis töötas perfektselt. Ilma igasuguste kõrvalkalleteta. Tal oli vaja vaid sisestada kiip iluduse paremasse meelekohta ehk spetsiaalsesse pessa, ja voilà!, valmis see töö oligi. Töö, mis lahendaks paljud probleemid maailmas, sealhulgas ka tema oma.
Muidugi mõista oli selleks kulunud palju aega ja palju katsekiipe. Meister kobas prillide järele. Neid polnud laua peal, pintsaku taskus ega ka mitte pealael. Jah, nii mõnigi kord oli meister leidnud prillid kukla tagant. Nüüd neid lihtsalt polnud. Ta vidutas silmi ja uuris end igaks juhuks arvutipeegelduselt. Mida pole, seda pole...
Kiip aga oli hoolikalt paigutatud ekraani kõrval seisvasse läbipaistva klaaskapi esimesse sahtlisse, seda nägi meister selgesti.
Kiip paigas, lülitas Meister Lummaja tööle. Just nii oli hakanud ta hüüdma oma lapsukest, aastakümnete pikkust töö vilja. Esialgu ei teinud masin midagi. Kummaline, imestas Meister. Aga siis hakkasid masina heledad silmad särama ning Meister tundis oma erutatud, kuid haigusest kurnatud kehas vajadust ja tungi... suudelda.
Vastupandamatu kutse levis ajust reetlikesse jalgadesse, mis viisid väsinud keha otsa Lummaja käte, suu ja hammaste vahele... Kõigepealt läksid huuled, siis keel, näo alumine pool... Meister kaotas teadvuse oma õnneks juba esimeste sekunditega. Nii ei saanudki Lummaja looja teada, et ta söödi sõna otseses mõttes elusalt ära. Juhul, kui saab kasutada seedimise-eelset sõna tehisintellekti puhul, kes lihtsalt hakkis oma teravate hammastega metoodiliselt ära kogu elava koe, kõhred, jättes järele vaid hulga konte.
Meister suri oma kätetöösse.
Õige kiip jäi aga oma aega ootama Meistri tooli seljatoele asetatud kitli vasakusse põuetaskusse, sinna, kuhu olid peidetud ka Meistri prillid. Õigust öelda teadis vaid Meister oma hunnitu olevuse saladust, ja seda, mille jaoks oli Lummajale antud õigus eksisteerida: ta pidi inimesi ravima surmavast tõvest, süües haigusi. Katsekiibil, mille Meister ekslikult Lummajasse sisestas, oli käsk esitatud vale kodeeringuga, mis lasi Lummajal süüa haigust koos selle kandjaga.

###

Seisev õhk kõhutas vanas häärberis vanarauaks amortiseerunud inimlaadse olevuse jäänuste kohal, ümises igivana laulu lahtivajunud uste kriiksumise sisseunustatud taktis ning mahajäetud prügi, mis kahtlaselt sarnanes kondihunnikuga, lisas muidu minoorseks kiskuvale viisile kolisevaid akorde...
"Suudle... suudle... suudle... " kõlab vaevu inimhäälele sarnanev appihüüe iga sajakahekümne minuti tagant. Heli allika kindlakstegemiseks peab hoolikalt kuulatama, siis kaevuma kolahunnikusse, loopima eemale kette, plastmassist jäsemeid ja väiksemaid metallist vidinaid. Seejärel võib sirutada käe ühte suurde juhtmepuntrasse ning välja tirida tugevast plastmass-sulamist pea. Õigemini, asja, mis tuletab meelde pead ja millel olid kunagi juuksed, kõrvad, ja silmad. Suu on ka praegu peaaegu olemas, selle asukohta tähistab hulk tehishambaid ja üks väljaulatuv kihv.
Aeg on halastamatu. Rooste järab, sekundid murravad. Ja see oligi ainus, mida räsitud, aga ikka veel funktsioneeriv masin võis karta. Seda juhul, kui Lummajas oleks emotsioonid...