Nüüd alles kõik algab

            „Saa aru. See peab jääma saladuseks,“ kuulis Cialyna tungivat häält. Talle oli sama teksti korrutatud juba viimased kolm tundi ja vähemalt kümne erineva inimese poolt, nii et tüdruk ohkas tülpinult. „Ren, kas sa ei arva, et see on mulle juba pähe kulunud?“

            „Võimalik. Aga tuleb kindel olla. Mis siis kui sa lähed Are’nn’ile tagasi ja-“

            „Ma ei lähe!“ lõikas Cialyna järsult vahele ning tundis vihapurset kerkimas. Tal oli vaja kogu tahtejõudu, et vältida nutmapuhkemist ja suruda läbi hammaste välja lubadus:„Ma ei lähe mitte kunagi sinna tagasi!“

            „Su vanemad andestavad sulle. Nad armastavad sind ja saavad sellest üle,“ üritas Ren lepitada, kuid Cialyna üksnes naeris.

            „Ja kuidas sina tead? Ahh? Sinu kodu ei ole Are’nn. Kui ma ütlesin vanematele, et kavatsen Cleoga reisima minna, pidid nad meid peaaegu maha lööma! Nende tütar, mingise Emeraldi tossajaga võõrastele planeetidele?“ Tüdruk turtsatas, surus käed rinnale risti ja pööras pea eemale, kuigi silmi katva sideme tõttu sel erilist mõtet ei olnud.

Sideseanss

„Armastus on sild. Sild, mis ühendab erinevaid kaldaid. Sild, mis võis olla peenem kui valguskiir, või laiem kui manner. Sageli on see ringsild - ühendades ühte ja sama kallast. Paljudel juhtudel on sild ehitatud ilma lõputa - ei ulatagi teisele kaldale. Vahel tuli teiselt kaldalt vastu samuti lõputa sild. Saamata kunagi kokku, ei omavahel, ega teise kaldaga. Mõnikord ühendasid sillad erinevaid kaldaid. Harva, kuid siiski, oli sild ka kahe kalda vahel. Sild pidas vastu ka siis, kui kaldad muutusid, kui lõhe kallaste vahel suurenes või vähenes. Sild, mis nägi välja nii habras, kuid osutus tugevamaks kui miski muu. Sild, mis kahanes ja kahanes kuni kaldad  puutusid kokku.“

See oli parim. See oli parim definitsioon, mis nad saavutasid. Aga see ei olnud täiuslik. See oli väga, väga kaugel täiuslikkusest ja nad said sellest hästi aru.

Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda

Vihma kallas. Oktoobrikuu rõskes pimeduses joonistasid tänavalaternad häguseid laike süsimustal, lehepurusel asfaldil, kumasid aiapostidel ja juba peaaegu raagus puude kohrutanud koorel, vilkusid lompidel ja tekitasid vaevumärgatavaid, hootises tuules mänglevaid varje nukralt maadligi kössitavate eramute seintel. See vihm ei olnud raske veekardin, see ei olnud pigem mitte ülalt alla, vaid piki maapinda vihisev kuri purustav kuulipildujavalang, ja see ei olnud isegi mitte tormiraksatuste saatel klaase purustav rahetükiline stiihia märatsushoog. See oli midagi hulga vähemat ja samas hulga lootusetumat – see oli oktoobrivihm 60-ndal laiuskraadil. See oli selline külmlootusetu ligane niiskus, mis ajab joodikud deliiriumi, krokodillid nutma, nukrameelsed end üles pooma ja kuu ahastusest laperguseks. See on nii lootusetu vihm, et joodikud ahastavad deliiriumikuradikestega kaelakuti, krokodillid muutuvad ängist kohvriteks ja poodud lihtsalt ripuvad ja tilguvad, kuni nöör läbi vettib ja nad haisa raipelasuna maha hunnikusse kukuvad. Et niiskena ja tohletanuna lõpmatuseni sellises vihmas edasi vedeleda.

Pisarateta

Värisedes sättisid pisarad end turvaliselt tuule turjale ning maandusid koos vihmaga. Hääletult keerutasid endale veel tiiru peale ning pisikesi jalgu alla võttes siblisid kiirustades tänavale. Nad pidid pagema, end varjama ning võimaluse korral omaniku taas üles leidma. Viimane oli otsa lõppemas, pisarad tundsid seda ühiselt.

Kui poleks vaid kostunud seda koputust aknale! Kui must leevike ei oleks naeratanud nõnda kutsuvalt ja silmi vurrina pööritades. Siis ehk poleks tüdruk tema juttu unenägude tõelusest uskuma jäänud ja ei oleks aknast alla otse musta äikesepilve sisse hüpanud. Tegelikult olid unenäod muidugi tõelised ja pisarad ohkasid paratamatusest.

„Veri keeb, tunned? Sidistab nigu teekann. Noh, päkk ja kand, edasi-edasi!“ oli tüütu leevike sädistanud ja tüdruk säravate silmadega pilvepinnal tantsinud.

„Sind on kutsutud, saatusest,“ meelitas leevike edasi, „sinus on tohutu vägi.“

Nuttes vihmas

Minu seina peal on see maal olnud juba kaua. Kui ta ära võetaks, jääks järele hele ämblikulaipadest ja võrgujäänustest ääristatud nelinurkne laik.

Maal kujutab tütarlast rohelises kleidis, taustaks vana tempi varemed keset pillavat loodust. Sarnaseid on maalitud tuhandeid läbi aegade. Minule on see siiski üks ja ainus, sellesse panin oma hinge ja südame. Oma murdunud südame.

Olime kaks noort inimest, kes soovisid igaveseks kokku jääda. Naljatlevalt teineteisele seda korrates. Oleksin ma vaid teadnud, millise sarkasmiga saatus sellesse suhtub. Kaks aastat Deliat tunda ja tema kõrval olla tundus igavikuna, kuni ta minult võeti. Paadisõit väikesel järvel, romantilise iluaia külastus, mille omanikuna keegi rikas vanatüdruk polnud soovunelmaid tagasi hoidnud. Võtsin taskust visandiploki ja joonistasin Deliat, kes istus vana templit imiteerivate sammaste ees. Milline täiuslik päev! Sõudsime tagasi ja Delia jäi uniseks. Tõstsin ta teisel kaldal murule, tema kehas oli veel soojus, ta magas nagu ingel.

Nõia viimased minutid

Liisa on ravitseja, nii jutustavad inimesed, kes teda vaikses metsamajas oma muredega on külastanud ja alati ka abi saanud. Liisa kuulab nad kenasti ära, mõtleb natuke ja teab kuidas aidata. Kuidas ta alati õige ravimtaime või liigutuse teha oskab, ta oma külastajatele ei räägi. Kuid mina ei läinud Liisa juurde murega, vaid ma tahtsin teda tundma õppida. Temalt õppida.

Kunagi kuu aega tagasi kuulasin öösel raadiost saadet, kus keegi naine rääkis, et igal inimesel on siin maailmas mingi ülesanne ja eesmärk, miks me siia ellu tulnud oleme. Kuid me ei tea seda, sest meile on süsteemi poolt kapuuts pähe tõmmatud, et meid pimeduses hoida. See mõte tundus nii õige. Mulle on alati tundunud, et totter on elada vaid selleks, et iga päev tööl käia ja raha teenida. Rutiinne elu on täpselt see, mida riigivalitsejad ja oligarhid inimestelt ootavad, et nemad võiksid teha omi musti tegusid ja vaikselt pihku itsitada. Jäin saadet kuulama ja sain teada, et tegemist on nõiaga, kelle nimi on siin maailmas Liisa.

Tõeline mees

Pühendusega minule tundmatule luuletajale, kes olevat korra ühes Tartu baaris lõuksa saanud.

„Ta raisk sai! Nägite, kuidas ta sai!“ Murdunud jalaga tool pihus, keksis Lembit põhimõtteliselt tühjal tantsuplatsil ringi. Rahvas, nii palju kui seda oli veel järgi jäänud, piilus hirmunult tooli jalgade vahelt ja kardinate tagant. Tõepoolest, see oli nüüd möödas. Just Lembitu kakerdavate jalgade liikumistrajektoori kõrval vedeles roheline ja nüüdseks juba vormitu mass.

„Jumal-jumal küll.“ Ahastas keegi ja siis oksendas valjuhäälselt. „Ma ei tule enam selle maja lähedalegi! Kuidas nad võivad!“
„Ega siis klubi, Roobert.“ Vastaja ajas end ettevaatlikult laudade vahelt püsti. „See peletis tuli ise. Pauh ja kohal, noh!“
„Üks rumm mulle, üks rumm. Või õlu, hea õlu-õlu,“ leelotas Lembit samal ajal tantsuplatsil ringi. „Kuulge, juua tahaks, mehed!“
Juba kolmaski pea ilmus peidupaigast nähtavale, vaatas ukse kõrvalt laua alt vilks vasakule ja paremale ning ütles: „Oh!“ Jah, tõesti, erakorraline olukord vajas erakorralist sõnastust – see oli viimase kolme aasta jooksul esimene lause Mardilt, kus polnud ühtegi kuradit ega kedagi sees. Olukorras siiski veel pettunud, kadus ta sagris pea uuesti laudlina ja puujalgade vahele.
„See tuli otse läbi seina,“ Kaja tõukas paar tooli ümber, et püsti saada. „Läbi minu! Ja läks ja neelas baarmeni alla!“ Ta oli esimene, kes jalad alla ja mõistliku jutu suhu sai. „Suur, jälk ja roheline, kas nägite? Nagu krokovihmauss. Sarvedega.“ Ettevaatlikult tippis ta sukkis jalgadel üle tantsuplatsi, mööda haisvast lögamäest ja nüüd juba põrandal istuvast ja mörisevast Lembitust. „Ja ongi läinud!“ Ta kummardus sügavamalt baarileti taha. „See ei saa olla. Tühjus!“ Ta toetas mõlemad käed raskelt külmale letile. „Isegi verd pole.“
„Kurat, kas see on siin kõrts või ei ole?“ Lembit oli end uuesti jalgadele ajanud. „Tahaks ükskord jooma hakata.“

Juba päris mitmepäine rahvahulk vaatas mõttelagedalt meest, kes oli neid päästnud, aeglaselt kokkutõmbuvaid peletise jäänuseid ja kohta, kus oli olnud pikk pudelite rivi.
„P**si. Pool baari hammustas peale, raisk, tõbras selline, ma ütlen.“ Mart vedas end püsti ning läks ja tõukas välisukse lahti.
„Tulevad!“ käis läbi ruumi õnnelik ohe.
„Tulevad, raisk!“ Lembit võttis tooli kõvemini pihku. „Mina pole täna tilkagi võtnud! Mina nendega kaasa ei lähe! Teie olete tunnistajaks!“
Avatud uksest kandus koos värske õhuga ruumi politseimasinate valjenev ou-ou.
„Lembit.“ Kaja laveeris pläga plekkide vahel päevakangelase poole. „Lembituke. Sina päästsid meid! Sa tapsid selle, …, selle jäletise! Sina üüksi, paljaste kätega!“
Tütarlaps vankus, haaras mõlema käega enda ümbert kinni ning prantsatas kogu selle jälkuse vahele istuma.
„Mina?“ Lembit pani aeglaselt tooli käest. „Mina tapsin selle?“ Arusaamatuses pööras ta oma pilgu kord nuuksetes vappuvale tütarlapsele, küll lögamäele, mis oli nüüdseks kahanenud keskmise lehma jäänustele vastavaks.
„Oodake. Pidage nüüd kinni! Kas see kõik polnudki siis vaid deliirium?“

Süsteemi rike

„Tere. Mina olen süsteemi rike. Ja minust saite alguse Teie.“

Tüüp vahtis endal kirjutatud lauset kriitilise pilguga ja tahtis selle juba maha kustutada, aga sai viimasel hetkel pidama. Miks mitte jätta järeltulevatele põlvedele sellist kirja? Teha põhjalik muudatus ja meenutada kõigile, et just Tüüp oli esimene teistsugune. Kiri valmis, tuli hakata tegelema järgmise olulise probleemiga: kuidas tekitada püsivat kahjustust programmis, mis kontrollis nii tema kui terve inimkonna naha alla süstitud kiipe? Tüübi ainsaks seni valminud plaaniks oli revolutsiooni korraldamine. Detailid mängisid tema jaoks teisejärgulist rolli.

Kuldne mai

Kõik ümberringi helises. Üles-alla mööda ebamaiseid heliredeleid joostes hiilis see aina lähemale. Külma ja rikka surma ahvatlev kutse.

“Kurat küll!” Laur lõi jalaga konservikarpide virna. “Oleks tookord keegigi öelnud, et see ongi tõsi,” mõtles Laur. “25.05.25 on lõpp kui mu avad” seisis laekal. “Ja Liisa ja Mart ja alati tarkust täis mölalõug Malle. Oli neist siis mingit kasu? Kasvõi pisikestki. Isegi kruvikeerajat ei leidnud nad üles, minu takistamisest rääkimata.” 
Trepp vana hotelli neljandalt korruselt alla kajas põntsuvate silindrite kakofoonilises ühiskooris, mille lõpetas pehmete plahvatuste kanonaad. Smaragdroheliste ja rubiinpunaste sädemete vihm valgustas trepikoja seinu.

12 ööd (osa 2)

Ta ehmus, kuid kuu andis küllalt valgust. Pilk üle hoovi näitas, et varjud olid selgepiirilised . Metsik jaht ei olnud tagasi tulnud.  Mitte miski ei liikunud väikest talu ümbritsevates puudes ja põõsastes. Siiski pidi Marta kogu oma julguse kokku võtma, et need maja ja talli lahutavad sammud teha.

 

Jäine õhk puges naise mantli alla ja pani ta külmetama. Lumi ja niiskus tungis ta kingadesse, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta mõtted olid loomade ja ime juures, mille juures soovis ta olla.

Kaksteist ööd. 1. osa

„Lennard?”

„Hm?“

„Lennard!”

„Hmmmm,“ hallide juustega mehepea tõusis aeglaselt padjalt. Nad olid Martaga juba aastaid ühte kootud teki alust aset jaganud.

„Lennard, ärka üles!“ Marta raputas meest õlast. „Kas sa kuulsid seda?“

„Ma kuulen ainult sind.“

Marta tõusis istuma ja kuulatas. See kostus jälle. Õhku täitis hundi ulgumislaadne tuuleiilidemüra ja vihm, mis hobuse kabjalöökidena katusele trummeldas.

„Nüüd pidid ka sina seda kuulma.“

„Ei.“

„Lennard!” Marta lükkas õlaga teki eemale.

„See ei ole nali!”

„Jumala pärast, miks sa mul magada ei lase?“ Vihaselt rabas Lennard kogu teki endale. „Praegu on kesköö! Miks sa sellist mäsu korraldad?“

Jumalate lõrin ja Toorupi teine tulemine

„Hea pastorihärra, ma olen kimbatuses. Mu poeg räägib imelikke jutte. Juba kolmandat aastat järjest jutustab ta jõululaupäeval mingitest õhulaevadest. Varasematel aastatel ei pidanud ma neid jutte väga tõsisteks. Ta rääkis midagi värvilistest tuledest ning küllap ajas midagi sassi. Kuid sel korral on jutt palju imelikum ja … ja mulle tundub, et see võib olla tõsi. Ärge palun arvake, et ma olen imelik, aga ma ei saa aru, seepärast tulingi te poole. Joonas käis enne jõululaupäeva õhtusööki kelgutamas ning leidis taevast tähtede vahelt kollase triangli. Ta jooksis tagasi tuppa ning kutsus meid välja vaatama. Peale mõningast tüütamist otsustas vanapaps minna temaga kaasa, et ta maha rahuneks. Kuid paps tuli hetk hiljem tagasi tuppa ja mainis kohmetunult, et midagi seal on vist jah, et tulgu ma vaatama, sest tema ju hästi enam ei näe. Tõepoolest nägin ka mina taevas seda kummalist kujutist. Mis see võis olla?“

Pastor ei osanud kuskilt alustada, seepärast küsis ta lisa: „Proua Jenna, ärge kartke. Imesid ja eksitusi kohtame tegelikult ju tihti. Ma ei tea, mis see oli. Kuid meenutage, kas juhtus veel midagi?“

„Me vaatasime seda kujutist, kuid see lihtsalt seisis seal. Meil hakkas külm ja läksime sisse. Unustasime selle, kuid Joonas on hakanud pärast seda imelikke mänge mängima.“ Jenna peatus korra, sest kellegi teisega ei julenud ta sellest üldse miskit mainida, kuid kellegagi oli tal vaja sellest kindlasti rääkida. „Joonas mängib maailma vallutamist. Ta on teinud vanadest elektronkelladest õhulaevad ning ta tulistab nendega mängusõdureid. Samuti ehitab ta vangilaagreid, kuhu paneb kõikvõimalikud enda ja õe mänguasjad vangideks. Ja need sõnad, need imelikud sõnad. Ennast kutsub ta vahel Eemiko või Eemihho, täpselt ei tea. Pastorihärra, ma ei saa temast aru. Kas see on seotud nende nägemustega õhulaevadest? Või ei peaks ma muretsema.“

„Hea Jenna, ma arvan, et te võtke seda lihtsalt mänguna. Need taevased pildid tulenevad ilmselt ikkagi külmast ilmast, kui atmosfääris võib valgus murduda ning pakkuda võluvaid pilte. Aga need mängud võivad olla seotud mõne kellegi suust kuuldud jutuga või loetud looga. Joonas on ju juba kaheksane. Küllap on salaja vanaisa raamatuid uurinud ja mõni põnev koht on andnud ainest mängudeks. Minge rahus koju ning kui ka midagi ei muutu, siis pole vaja karta.“

Jenna tänas ja lahkus veidi rahulikuma südamega. Pastor aga mõtles veidi ja helistas seejärel piiskopile: „Meil on vaja rääkida. See võib olla alanud.“

Kõik mehed on sitapead!

Ma ei tea, kas just siin on see õige koht, kus ma endast kõik peaksin ära rääkima, aga äkki Te mõistate mind. Teil on ju piisavalt fantaasiat? Ma tahaks uskuda, et on, muidu Te poleks siia sattunudki. Te ju loete ja usute neid jutte, mida inimesed on välja mõelnud, et end ja teisi tõelisest maailmast eemale kiskuda, kuna reaalsus on kas liiga igav või vastikult masendav. Minu jaoks on elu alati liiga masendav. Mõnikord ma kardan end mõeldes, et äkki ma naudin masendust, et mulle meeldib, kui ma olen tükkideks rebitud ja pean end jälle üheks tervikuks kokku ehitama. Võib-olla ma mõnulen hetkedes, kui keegi mulle haiget teeb? Kuigi ma ise kujutan ette, et ei tahaks kohata inimesi, kes valu naudivad või minult vägivaldset käitumist ootavad. Kuid tegelikult ei tahtnud ma kohe kõike rääkida, kuigi lõpuks ei pääse ma ka võikamatest detailidest, sest muidu poleks jutt täiuslik.

Tõuse ja kõnni (muudetud jutt)

Originaaliks on Jar-i jutt "Tõuse ja kõnni". Kirjutasin selle ümber, sest tsirkuse teema on mind alati köitnud ja tahtsin lõppu pisut dramaatilisemaks teha.

Eesriie tõusis ja kulunud ülikonnas missinaeratusega mustkunstnik astus lavale. Justkui muuseas tõmbas ta varrukatest muljutud välimusega määrdunud tuvisid ja kübarast väsinud küülikuid. Olin esimest korda päriselt tsirkuses ja mustkunsti seni vaid telekast näinud. Küülikud, tuvid ja pooleks saagimised mind ei huvitanud. Mina ootasin hüpnoosi. See, kuidas hüpnotisöör vaid paari sõna abil kellegi oma tahtele allutab, tundus minu jaoks nõidusena. Olin kogu oma senise kaheksa aastat kestnud elu pidanud järgima vanemate käske ja keelde. Tundus lausa võimatuna, et keegi suutis käskida täiskasvanuid.

Viimaks jõudis järg hüpnoosiseansini. Mustkunstnik otsis rahva hulgast katsealust, kelle peal oma oskusi näidata ja valis... Minu. Olin pettunud, sest lootsin nii väga, et mustkunstnik mu ema koera kombel haukuma paneb. Sellegi poolest ronisin lavale, sest ei juhtunud just iga päev, et tsirkuse artisti nii lähedalt vaadata saaksin.

Mustkunstnik luges juba tuttava teksti sellest, kuidas magama jään ja kõigutas mu näo ees hõbedast uuri. See ei mõju, jõudsin mõelda, kui käis must sähvakas. Järsku nägin enda ees seismas iseennast ja mu sõrmede vahel kõlkus hõbedast uur. Minu keha vahtis mind üllatunud ja pisut juhmivõitu pilguga. Taipasin kohe, et rollid on vahetunud. Lõpuks ometi oli saabunud kauaoodatud võimalus panna teisi tantsima minu pilli järgi. Tundus, et publik polnud taibanud, mis juhtus. Nad ootasid endiselt, et annaksin oma kehale käsu teha midagi jaburat. Pöördusin pealtvaatajate poole ja mu naeratus muutus endisest veelgi laiemaks, sest publiku silmist vaatas vastu samasugune tühi pilk nagu minu ees seisva kõhetu poisi omadest.

„Tõuske!“ käskisin. Rahvas tõusis kuulekalt püsti.

„Kõndige,“ ütlesin mina ja rahvas kõndis suunas, mille poole osutas mu uue keha juurde kuuluv kondine sõrm. Mustkunstitelk jäi rannas laiuva tivoli servale ja kohe telgi taga laius meri. Vaatasin, kuidas inimesed midagi taipamata laintesse kõnnivad ja mu silme ees terendas juba kujutluspilt, kuidas täitub mu ammune unistus: mitte keegi ei käse ega keela mind ning saan olla ÜKSINDA...

Peatus hiies

Alari hiie

sugulasrahvad vabas

multiversumis

Raske maagilaadungiga maanteerong roomas nagisedes mööda kiviklibust teed. Et hullematel lõikudel mitte pimeda peale jääda, pidi startima varavalges. Noor praktikant En oli roolis ja vana veokihunt Anz tukkus oma istmel. Ta võis seda teha, sest ohtlik mäekuru ja riukalik mudasoo olid alles ees, praegu oli ümberringi silmapiirideni ulatuv lainjas lagendik üksikute puudega. Anz oli siinkandis kasvanud ja sõitnud seda teed kõigega sääreväristajast suurte bussideni – jah ka nendega, sest kunagi oli kant turistide seas moes olnud. Ta teadis märke mäenõlval, mis viitasid varingule järgmise järsu käänaku taga, teadis kuidas hinnata kaldataimede värvi järgi lombi sügavust.

Sa oled vaid tolm malelaual!

Originaal: Võluv vanadekodu. Kirjutas: KaRe

Kohtusin Edvardiga hetkel, mil juba leppisin mõttega, et olen hulga raha lihtsalt niisama maha visanud. Kõik mu sõbrad suutsid kinnisvaraarendusega imetegusid teha, kuid mina ostsin Nõidjärve, mille nimi õigustas end vaid nii palju, et kõik investorid vangutasid päid ja kadusid kui vits vette. Kedagi ei huvitanud kinnistu, kuhu pääseb vaid džiibiga ja elektri saamiseks oleks odavaim variant ise tuulik püstitada.

Esimene mulje Edvardist oli mittemidagiütlev – vana mees, kummalised prillid, ilmselt jube rikas või peast põrunud, sest tema pakkus idee, mille peale ma poleks ka kõige haigemas unenäos tulnud – ehitame vanadekodu.

„Miks just vanadekodu? Miks peaksid penskarid tahtma end siia soode vahele matta? Kel raha, läheb soojale maale reumat ravima?“

„Tead, Kalmer, siin liiguvad just seenioridele sobivad energiaväljad,“ teatas mees enesekindlalt. „Kõik inimesed ei talu palavust ja rahvamasse. Paljud armastavad vaikust ja rahu.“

Vanaonu Henriku pärand

„Väga hea, paistab, et on valmis,“ sättis meister Glückgehabter  viimase sammuna veduri vagunite ette rööbastele ja vaatas rahulolevalt  oma vendadele poole. „Paneme aga käima.“ Tema vennad Alfred ja Josef asusid juhtpuldi juurde ning hakkasid hoobasid krigistama. Meister ise tõmbas kaitseprillid silmade ette ja jäi suure aluse juurde, millel asetses seitsmekorruseline elektriline raudtee. Täpselt vanaonu Henriku jooniste järgi seatud. Konstruktsiooni keskel titaanist pesas sätendas väike metallist rongike. Kõige ees silindriline plaattinast vedur, selle järel lookles neli eri metallidest vagunit. Kuld, hõbe, vask ja tina. „Kui joonised on õiged, siis teeme vendadega sama suurt teadust kui vanaonu Henrik,“ mõtles meister ja astus eemale pealüliti juurde. Vanaonu juhendite järgi oli kõik viimse detailini tähtis. Nii rööbaste asend, rongikese materjal, kui ka rongi liikumiskiirus. Kogu ettevalmistus oli võtnud peaaegu kaks aastat. Juhendist arusaamine, arvutused, kontrollarvutused, materjalide kogumine, erinevad väiksemad katsetused ning kaks suurt läbikukkumist.

Mootorid ja rootorid kumisesid ning panid ruumi kergelt värisema. Josef hüüdis „valmis“, Alfred hüüdis „siin ka valmis“, meister hüüdis „läks käima“ ning surus alla juhtpuldi ja aluse vahel olnud pealüliti. Rong hakkas rööbastel kindlat mustrit mööda liikuma. Esimeselt tasandilt kolmandale, sealt seitsmendale, edasi teisele, siis viiendale, alla neljandale, viimaks kuuendale ning sealt suure kaarega üle surmasõlme tagasi esimesele. Kõik toimis nagu õlitatult. Meister ja vennad olid rahul. Esimesed kaks tiiru oli rongi liikumist näha, kolmandal veel kuulda, neljandal oli kiirus nii suur, et ei olnud enam aru saada, kus väike rong on ja mida ta teeb. Kiirusest sai ühtlane valguskuma ja müra murdus korrapäraseks meloodiaks. Kuni järsku kõlas õrn praksatus ning konstruktsiooni keskele ilmus nähtavale miraaž. Vennad hõiskasid ja patsutasid üksteist. Vanaonu Henriku joonised olid olnud õiged. Nad astusid lähemale ning nägid tekkinud ümaras pildis korrapäraselt tiirlemas erinevaid juba olemasolevaid kui ka veel leiutamata asju.  Vendadest teadlased olid jõudnud kõigi teadmiste varamuni.

Unistus nektarist

„Ma ei taha kellegi lootuseid petta ja ütlen kohe välja, et need, kes virtuaalsetele sotsiaalvõrgustikele mõeldes sooja tunnet kõhus ei märka, ei peaks mind edasi kuulama. Ma ei hakka hiljem selgitama tõdesid, mis minu ja veel miljonite inimeste jaoks on elementaarsed. Minge ja haigutage kuskil mujal. Praegu kohe ja pange uks ka kenasti enda järel kinni!“
„Nii, sellega on korras. Sõbrad, jätkame!“

Kes ütles, et personalijuhi töö on lihtne? Eriti tänapäeval, kui inimesed otsivad pidevalt „uusi väljakutseid“. Suurem osa tööotsijatest ei saa millegagi hakkama, pärast esimest pisikest probleemi annavad nad lihtsalt alla ja leiavad, et peaksid uue koha otsima. Nad ei suuda endale tunnistada, et neil puudub järjepidevus, eesmärkide seadmise oskus ja mis kõige tähtsam – võime saavutada maksimaalseid tulemusi lühima ajaga. Isegi täiskasvanud käituvad nagu teismelised arvates, et järgmise nurga taga ootab neid tõeline unelmatetöö ja tegelikult väärivad nad mitu korda kõrgemat palka, kui neile pakutakse. Kaotajate põlvkond!

Mul on hunnikus vahendeid kuidas imelikud tööotsijad hirmunult põgenema ehmatada. Too sotsiaalvõrgustike jutt pole inimeste ära ajamiseks, vaid nende hulgast me töötaja palkamegi. Need, kes sotsiaalvõrgustikest liiga palju teavad, on sõltlased ja kui minul pole aega virtuaalsuhtlusega tegeleda, ei taha ma selliseid ka meie kohviruumis lobisemas leida. Aitäh!

„Noh, jätsid jälle karja topsikuid üksinda saali passima?“
„Jah, uus meetod töötab imehästi. Sekretär läheb ja koristab viie minuti pärast tee ja tassid ära.“
„Jah, mäletan. Kõigepealt tuleb ja räägib müügiosakonna ülemus neile, kes „sõbrad“ ei tahtnud olla, kogu nalja ära ja jagab testid kätte. Mina küll ennast nii lihtsa trikiga alt ei lasknud tõmmata!“

Me olime (versioon Artur R poolt)

Pühenduse ja tänuga Lee-le ja tema loole Me olime.

Kell tiksub. Tolmuebemete aeglast ja lakkamatut teed iidsete kujude ja odava laminaadi poole saadab katkematu tikk-takk. On pime. Mitte kedagi pole kodus ja kell seinal ei tea, kas üldse kunagi veel tuleb. Kuid ka siin öös on vanal kellal oma tähtis töö teha.
„See on nii joovastav. Kõik need rohelised kased ja rohu lõhn.“ Linda rebis madalatelt okstelt lehti ja nipsutas neid ükshaaval laiali. Noormees Linda kõrval astus vaikides, suunurgas võiduka  muige algus.
„Ja viimaks ometi päris suvi,“ jätkas tüdruk. „ja need armsad valged ööd. Ja meie sinuga siin, kallis!“ „On ju siin nii-nii palju parem kui meie viiekordses betoonlossis. See on peaaegu pühalik.“

Hiie peatus

Karges hommikus kolistas kitsarööpaline susla läbi metsa, sabas mõned söevagunid. Kerges pohmellis Ants tukkus juhikohal, jättes rongi juhiabi Ennu hoole alla. Too silmitses veduri alla kaduvat teetammi, ise mõtiskledes, miks küll selline ilus tee pidi viiskümmend aastat kasutamata seisma. Ei osanud seda ka Ants öelda, nad mõlemad olid pärit põhja poolt ja ei tundnud kohalikke legende. Siin lõunas oli palju imelist. Kohalikud jutustasid, et siinseis metsades olla haldjaid, kellest põhja pool polnud keegi juba aastasadu midagi kuulnud. Kirjeldused haldjaist olid ilusad, Enn leidis end alatihti neist unistamas. 
„Mis pagan see on?“ pääses tema suust vaikne pomin. Käsi haaras hoobade järele. Kostis kime vile, Ants kargas üles nagu ussist nõelatu. Samal ajal Enn tõmbas auru alla ja keeras vaikselt piduri peale. Silmi nühkides pomises Ants talle: „no mida saatanast, juba kohal või mis?“ „Ei ole. Vaata välja, mis seal on!“ Veidi hiljem kostis Antsu poolt: „no mis sel tsirgul küll arus on...“ ja rong peatus. Hetkel, mil mehed end akendest välja vaatama küünitasid, hakkas piki raudteed nende poole sammuma blond, rahvarõivis neiu, kes seni oli rahulikult rööbaste vahel seisnud. Jõudnud veduri juurde, astud ta selle kõrvale, tiris jultunult ukse avali ja ronis peale. Lükanud kõrvale Antsu haardeks tõusnud käe, ta lausus: „sõida! Kui ma ütlen, teed peatuse. Ma sõidan koju.“ Antsu kahtlused hajutas neiukäega tema ametivormi pluusi rinnataskusse pistetud kuldmünt, siis pani neidis suu lukku ja rohkem ei tulnud sealt midagi. Ants ja Enn loobusid varsti küsimuste esitamisest ja viina pakkumisest. Veidi tujutuna keskendusid nad rongi juhtimisele. Kuid Enn tundis, kuidas tema pilku muudkui neiu suunas kisub. Selline iludus! Blondid juuksed kahes patsis, seljas kaunid rahvarõivad, rinnad pungitamas valge pluusi all – unistus! Veetlevust lisasid saladuslikud hallid silmad, mis olid korraks sädelema löönud, kui Enn küsis neiult midagi haldjate kohta...
Oli sõidetud juba tund aega. Ants vahtis teetammi ja mõõteriistu, Enn piidles reisijat. Ootamatult tõstis too pilgu ja lausus: „peatu siin! Ma lähen maha.“ „Tsirgud ja nende soovid, ah neid küll“, torises Ants sujuvalt rongi peatades. Neiu tõusis ja kohendas oma rästikumustrilist seelikut. Kiiresti poetas Enn vahele: „tsirgu, võibolla annad aadressi... tulen külla kunagi?“ Nüüd neiu naeratas:  „ah et tsirgu? Ah, muidugi, vahel võib suisa tavaline söetont öelda ilusaid sõnu. Aga ma ei jaga aadressi niisama!“ Ta ronis vedurilt maha. Närviliselt kargas Enn talle järele. „Kuhu nüüd?!“ käratas Ants. Temast välja tegemata hakkas Enn neiu kõrval metsa suunas eemalduma, tollele midagi elavalt selgitada püüdes.  Kiirelt kobis Ants maha ja jooksis neile järgi. Ennul õlast haarates ta küsis vihasel toonil: „kurat, siin pole pordumaja! Sa, venivillem, ei viida siin mu aega!“ Vastuseks tuli vaid tuimestav lõuahaak Ennult. 
Teadvusele tulles ta Ennu ja neiut ei näinud. Oli vaid kaks meest, kelle juhitud rong oli peatunud tema taga. Ei tahtnud nood uskuda seda, mida Ants neile jutustas. Kuid Ants ei jätnud jonni. Tehti otsus rongid sihtkohta viia ja siis kompaniile vedurijuhiabi kaotusest teatada. Võibolla ilmub Enn ehk välja, olles plikaga veidi müranud - nii oletasid teda tundvad raudteelased.
Veidi enne sihtkohta hakkas Antsu veduri esirataste puksidest tossu ajama ja kõva kriginat kostma. Üle vaadates selgus, et uued, äsja pandud ja määritud puksid on hävinud. See pandi võimaliku praagi süüks. Kuidagi "lonkas" vedur depoosse. Kompanii kontoris kogunesid asjamehed Ennu tempu arutama ja karistust määrama. Seal meenus Antsule miskit. Ta kobas rinnataskut. Münti polnud. Oli vaid mingi paber. Selle lahti voltinud ja läbi lugenud, ei suutnud ta üllatust tagasi hoida. Nüüd tahtsid teisedki seda näha. Kiri loeti valjusti ette. Ja kompanii direktor otsustas nõiad appi kutsuda.
„Surelikud ei kolista meie hiie kõrval. Kunagi seda prooviti, me sundisime nad viiekümneks aastaks vaikima. Aga nüüd on surnud need, kes mäletavad, ja uued kollanokad saamal. Enn ei tule teile tagasi. Ta jääb meie orjaks. Ussihiie rahvas ei halasta.“ Niimoodi seisis sellel paberil.  Niisiis oli enne neid seda kompaniid juhtinud härradel õigus olnud. Räägiti tõepoolest, et kusagil kauges Lõuna kolkas asub hiis ja et üks kompanii raudtee möödub otse selle hiie külje alt.  Kuid põhja ärimehele nii omane kiiks hakkas kompanii juhtide ajus närima: "vahest saame nõiad nõusse ja selle hiie maatasa?"