L’efant on meie nimi

Laul: Youtubega läks nüüd nii, et ma valisin laulu välja Spotifyst ja kui jutust oli juba rohkem kui mustand valmis, avastasin, et mul ei õnnestu seda Youtubest leida. (detsembri alguses otsisin). Seepärast vaid laulu nimi ja Spotify link. Ehk pole kõige suurem rikkumine.
Henry Mancini – Bali Hai: http://open.spotify.com/track/7gg1woLMNp8W7WRr5BH86i
---

Tuled kosmosesadama kabarees „Punane fööniks“ olid selleks esinemisteööks kustunud. Uue päeva hommik oli käes ja Janet sai viimaks oma luksus-minikorteris hommikumantli selga tõmmata. Ta nägi, kuidas stardikiirendite poleeritud kandid akna taga verevalt läigatasid. Oli päiksetõusu aeg. Naine sirutas oma väsinud keha pehmes tugitoolis välja. Just täna oli üks kahest päevast aastas, kui koidupäike tema korteri akendesse paistis. Janet oli korterit ostes selle vaatemängu eest mitte just vähe maksnud ja ta kavatses nüüd oma privaatsest valgusšõust igat sekundit nautida. Rammestunult ohates sirutas ta jalad välja. Olla rikas ja kuulus kabareetantsija, sellel on ka omad väiksed võõrused. Masseerimismasin tudises üle vaiba kohale, et kogu selle rikkuse allikaid hellalt mudida, samal ajal hakkas kööginurgast ruumi imbuma kohvilõhna.

Ting-ting. Vana uksekell tilises meloodiliselt väikses puittahveldusega toas.

Sideseanss

„Armastus on sild. Sild, mis ühendab erinevaid kaldaid. Sild, mis võis olla peenem kui valguskiir, või laiem kui manner. Sageli on see ringsild - ühendades ühte ja sama kallast. Paljudel juhtudel on sild ehitatud ilma lõputa - ei ulatagi teisele kaldale. Vahel tuli teiselt kaldalt vastu samuti lõputa sild. Saamata kunagi kokku, ei omavahel, ega teise kaldaga. Mõnikord ühendasid sillad erinevaid kaldaid. Harva, kuid siiski, oli sild ka kahe kalda vahel. Sild pidas vastu ka siis, kui kaldad muutusid, kui lõhe kallaste vahel suurenes või vähenes. Sild, mis nägi välja nii habras, kuid osutus tugevamaks kui miski muu. Sild, mis kahanes ja kahanes kuni kaldad  puutusid kokku.“

See oli parim. See oli parim definitsioon, mis nad saavutasid. Aga see ei olnud täiuslik. See oli väga, väga kaugel täiuslikkusest ja nad said sellest hästi aru.

Nägu aknaruudul

(järg jutule "Kõrvetavas vaakumis")

võib olla ta ootab kedagi

võib olla on ta siin et näha meie eest

võib olla vajab ta kedagi kellega rääkida

võib olla vaatab otse minu peale

(Opeth "Windowpane")

Kui see asi, mida võiks kuidagimoodi näoks nimetada, akna taha ilmus, pidin ennast esimese hoobiga kohe täis tegema. Igatahes oli kohe selge, et inimesele see nägu kuuluda ei saa.

Kuidas ma seda kirjeldaksin? Tühi nägu? Näota nägu? Kummituslik nägu? Midagi sellist. Sel näol puudusid kõik inimnäole omased "osad". Ei olnud nina, silmi ega suud. Midagi siiski oli ja see oli palju tugevam kui lihtsalt kahe sõõrmega mügarik keset nägu ja selle kohal kaks klaaskeha, mis vahel näevad ja vahel mitte.

Kõrvetavas vaakumis

Aliece keerutas pastakat sõrmede vahel. Matemaatika ei olnud just tema lemmikaine, kuid uus teema, piirväärtus, tundus tõeline väljakutse ja seetõttu erutav. Enne  limukate, nagu õpetaja ennast väljendas, juurde asumist pidas kogenud pedagoog viie minuti pikkuse kõne. Noored, see on gümnaasiumi matemaatika kõige raskem osa. Te peate suutma ette kujutada olukorda, kus funktsiooni väärtust ei uurita vaadeldaval kohal, vaid vaadeldava koha ümbruses. Kui te olete võimelised sellest aru saama, on edaspidine palju lihtsam ja ülikõva eksamipunkt kindlustatud. Ärge, palun, sellesse kergekäeliselt suhtuge. Näiteks kombinatoorika, mida veel hiljaaegu õpetati ülikooli matemaatika teaduskonna esimesel kursusel, aga nüüd juba gümnaasiumis, on palju lihtsamalt tabatav.

Öö lapseks saamine

Ngez nazum el-jero nak nerva", Oskar Polly öökeeles enne oma hamstri kägistamist.

"Hamstrid on sööt laste kurjuse kasvatamiseks. Ning kõige kurjemad on nukud, kelle silmad on igaveseks lahtiseks maalitud. Olend, kes ei sulge silmi, ei ole ealeski heade kavatsustega. Kes ei pea magama, need tulevad öömaailmast, räägivad öökeelt ning teevad magamatusest võõraid tegusid, mida meie maailma inimesed ealeski ei teeks. Nii et ole ettevaatlik peredes, kus on hamstrid." Need vana kasvataja Otto õpetussõnad meenusid Oskarile, kui ta ootas voodis teki alla peitunult oma esimest ööd uues kasuperes, toakaaslaseks marmorvalgete peanuppudega nukud ja kõhna hamster. See oli tema jaoks hirmutav, kuid ta teadis mida teha - ta ei tohtinud magama jääda. Tuli valvata ning õigel ajal püsti karata ning nukkudele selgeks teha, et ta oskab öökeelt ning teda tuleb rahule jätta.

Elu on imekaunis!

Alati kui sügisvärvid lõppevad ja november maabub, tabab mind meeletu masendus. Kõigepealt väänlen hämmastuses miks kõik normaalsed inimesed muutuvad järsku õelateks ja pahatahtlikeks. Samad inimesed, samad teemad, aga ikka lõppeb suhtlemine tundega, et parem kui poleks kohtunudki. Umbes nädal peale jamade algamist, lõpuks taipan, et tegelikult on kõik teised inimesed täpselt samasugused nagu alati, vaid hoopis mina olen muutunud pahuraks ja kiuslikuks. Küsimus pole regulaarselt naisi kollitavates hormoonides, kuigi neid ei saa kunagi usaldada, kuid alates ajast, mil öö ja päev erinevad vaid argliku halltooni võrra, ärritavad mind mõtted ja arvamused, mis ülejäänud üheteistkümnel kuul ükskõiksuses kolletusid. Kalendrist lehti rebimata võib öelda, et käes on november. Kuid sel aastal oli kõik teisiti. Jah, ma pole enam kaamoses vaevlev tumedate silmaalustega naine, vaid ma olen õnnelik inimene ja kõik sai alguse sellel suvel.

Ma olin kolm päeva kodus tööd rabanud ja kadedusega aknast paistvat päikest kõõritanud. Minu akna alt läheb tee, mida pidi pääseb nii parki kui randa ja siin ei hoolita mingitest eeskirjadest, mis rangelt keelavad alastuse linnatänaval. Ebasobivamat vaadet inimesele, kes peab veel mitu hunnikut pabereid arvutisse toksima, on raske ette kujutada. Kuid lõpuks iga töö saab otsa ja nii võtsin neljapäeva hommikul keldrist oma ratta ja väntasin linnast välja. Ei, mitte randa, sest ma vihkan liiva, mis jääb varvaste ja teiste kehaosade vahele. Ma sõitsin nii kaua, kuni tee äärde jäi suur põld. Keerasin väikesele rajale ja väntasin mõnuga edasi. Varsti jõudsin maanteest ja inimestest piisavalt kaugele, et ratas metsaserva jätta ja niisama sihitult edasi jalutada.

Jõulu Tuled

Inspireeriv lugu: http://www.youtube.com/watch?v=apqZ43UdVf4
TSO "Wizards in Winter" koos valgusinstallatsiooniga

„Kurat võtaks!“ pomises jõuluvanarüüs mees tasakesi, järjekordset habemest sikutavat põngerjat põlvelt maha nügides.  Põhjapõder, kes taamal ninapidi jõulusõimes norutas, norsatas poolkuuldavalt.

„Jöuluva'a ütles KULAT!“ teatas puhvjopes põngerjas võidukalt selgel häälel, ema juurde vudides.

Lähemal jõuluvanajärjekorras seisvad emad vangutasid hukkamõistvalt pead, isad muigasid omaette või  põrnitsesid pineval ilmel kaubanduskeskuse laekaunistusi ja tuledes veiklevat jõulupuud, otsekui oleks seda vaatamisväärsust alles äsja märganud.

Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda

Vihma kallas. Oktoobrikuu rõskes pimeduses joonistasid tänavalaternad häguseid laike süsimustal, lehepurusel asfaldil, kumasid aiapostidel ja juba peaaegu raagus puude kohrutanud koorel, vilkusid lompidel ja tekitasid vaevumärgatavaid, hootises tuules mänglevaid varje nukralt maadligi kössitavate eramute seintel. See vihm ei olnud raske veekardin, see ei olnud pigem mitte ülalt alla, vaid piki maapinda vihisev kuri purustav kuulipildujavalang, ja see ei olnud isegi mitte tormiraksatuste saatel klaase purustav rahetükiline stiihia märatsushoog. See oli midagi hulga vähemat ja samas hulga lootusetumat – see oli oktoobrivihm 60-ndal laiuskraadil. See oli selline külmlootusetu ligane niiskus, mis ajab joodikud deliiriumi, krokodillid nutma, nukrameelsed end üles pooma ja kuu ahastusest laperguseks. See on nii lootusetu vihm, et joodikud ahastavad deliiriumikuradikestega kaelakuti, krokodillid muutuvad ängist kohvriteks ja poodud lihtsalt ripuvad ja tilguvad, kuni nöör läbi vettib ja nad haisa raipelasuna maha hunnikusse kukuvad. Et niiskena ja tohletanuna lõpmatuseni sellises vihmas edasi vedeleda.

Libahunt

Mu nimi on Triinu.

Mu silmad on hallid, mu juuksed tumedad ja ma armastasin Tammaru Margust.

Tammaru Margus armastas mind vastu. Ma võin seda öelda, sest kõik teadsid seda. See ei olnud ainult minu usk. Tema armastas mind.

Aga ometi laskis Tammaru Margus neil mu metsa peletada. Laskis mul minna ja jääda.

Mustikavarred karjusid mu taldade all. Männitüved nutsid vaigust pisaraid minuga kaasa. Ma karjusin oma viha pilvisse ja matsin valu samblasse.

Kas kasvatasin ma küüsi või tiibu, kulli- konna või hundisilmi, ei mäleta. Kuu kahanes ja kasvas üha uuesti, aga ma ei hoolinud. Ta naeris mu üle kurba naeru, aga mina ei hoolinud enam millestki.

Ma armastasin Tammaru Margust ja Tammaru Margus jättis mu.

Mu juuksed kasvasid läbi pajuokste. Surusin sõrmed mulda ja tundsin, kuidas nad juurduvad. Võib-olla ma palusin. Võis olla, et mu palvele vastati.

Aga võis ka olla, et ma vastasin endale ise. 

Planeet Naiivuse liikumapanevad jõud

Akadeemilisele kosmoserändurile on planeet Naiivus ebamugav koht. Sellised on ju harjunud elama selgeksõpitud ja kokkulepitud füüsikakontseptsioonide järgi. Iga akadeemilise vaatega mitte kokkusobiv loodusnähtus paneb nende mõistuse tõrkuma ning meelepetteks nimetama. Teadusringkondades on mindud suisa nii kaugele, et mudelitesse mittesobiv jäetakse mudelitest välja. Seeläbi ka raamatutest, kirjandusest ja konverentsidest kõrvale. Nõnda on ka planeet Naiivusega. Õigupoolest asub see meile aegajalt üpris lähedal ning harva on Naiivus suisa võimsama nutitelefoniga jälgitav. Kuid selleks peab olema M3025-XTR-242 zoom juurde ostetud ning seda saavad endale lubada vaid jõukamate perekondade teismelised. Ning läheb vaja natuke õnne, et õigel ajal õigesse kohta telefon suunata. Sest Naiivuse orbiit on kaootiline ning orbiidiks on seda trajektoori palju nimetada. Naiivus nimelt liigub juhuslikult. Meie jaoks juhuslikult. Naiivuse elanike jaoks liigub see just täpselt soovitud suunas.

Tavaline päev algab seal sellega, et mõnel naiivlasel tuleb isu millegi maitsva järele ning ta ronib oma urust välja, et saaki otsida. Peamiselt maitsevad naiivlastele kosmoseõunad. Need pole meie mõistes tavalised õunad, vaid tegemist on kondenseerunud energiaga, mis koguneb väikesteks maitsvateks minitähtedeks, mis sillerdavad juhuslike parvedena päikesesüsteemis ringi. Kui mõni naiivlane mõnd sellist kosmoseõunte parve märkab, siis hakkab ta kohe sinnasuunas astuma. Jah, just astuma, sest Naiivus liigub kosmoses tänu kondimootori jõule. Mida rohkemad naiivlased kosmoseõunte suunas astuma hakkavad, seda kiiremini hakkab Naiivus edasi liikuma ning üksikute päevadega sammutakse päris pikki vahemaid. Mõnikord minnakse ka päris kaugele. Näiteks Jupiteri juurde, sest ka Jupiter on üks kosmoseõunte ema.

Kui naiivlastel on kere õuntest täis söödud, siis lähevad nad tagasi oma urgudesse ning uinuvad seal energiaküllastesse unenägudesse. Unes peeretavad nad aegajalt väikeseid energiajugasid ning mõned harrastusastronoomid mõtlevad siis, et on avastanud uue kuu või asteroidi, mille termilised protsessid väljenduvad geisrite näol. Jah, astronoomidel ja akadeemikutel tasub Naiivusega olla ettevaatlik.

Punane kleit

See tüdruk läks vette just silla juurest, vaterdasid nad segiläbi ning segaselt kui kärestikuvesi. Heledad juuksed, sinised silmad, punane kleit nagu filmis. Ega keegi pealt ei näinud, loomulikult, aga leidmise ajal oli punane kleit tal ikka veel seljas. Ei olnud keegi seda neilt valgetelt õlgadelt alla rebinud, polnud üles käärinud, et valgete reite vahele vaadata ja end sinna sisse suruda. Kas ma peaksin olema rõõmus, et vähemalt ilusate tüdrukute laibad on veel tabu?

Oh, ma ei ole rõõmus.

Võib-olla ei olnud ma suurem asi ema.

Võib-olla oligi tal seljas mu enda punane kleit, lõhikuga maast puusani ja valmis kergitamiseks varvastest südameni. Võib-olla olengi ma oma südamele liiga varmalt ligi lasknud neid, kes tegelikult oleks ka puusani ulatuva lõhiku avamisega rahuldunud. Võib-olla peaksin ma süüdistama ennast.
Aga selle tüdruku süda oli ta enda kinkida ja ma pole seda õigust talt kunagi võtta püüdnud.
Miks ta küll andis selle nii lõplikult ära seal vees, jäises ja vedelas veebruarikuus, heledad juuksed kuuvalgel leekimas nagu küünal? Miks andis ta ära oma südame – ja minu oma koos sellega?
„Jõgi, jõgi, too tagasi mu tütar,“ sosistan ma vee ääres seistes ja mu silmad pole isegi märjad, sest raev ei luba mul nutta. „Jõgi, jõgi, anna tagasi mu süda, sa pikkade sõrmedega röövel, kalk ja külma keelega! Anna tagasi mu tütar ja mu punane kleit!“

Hinga ometi!

See kõik algas päeval, mil ma surin. Oleksin ma seda ette aimanud, poleks eluilmaski susse püsti visanud. Vähemalt teinud kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks. Jah. Astusin mina ühel ilusal päikesepaistelisel kevadpäeval mööda pargiteed ja ümisesin laulukest, kui järsku miskit peas muudkui torkab. Ja torkab. Kehitasin õlgu ja kõndisin edasi – küll üle läheb. Läkski.

Üles ärkasin surnukuuris.

            Vaatasin, kuidas mingi nolk mu keha kallal urgitses.

„Hei! Mida sa omast aru teed? Käpad eemale minust!“ hüüdsin talle, aga mees ei teinud kuulmagi. Mätserdas ainult mingit segu mu põskedele.

„Kuule, ma olen niigi ilus. Endiselt rõõsa ja noor. Näed, näed!“

Kuutolm kord katab sind

„Sest te olete seda väärt!“ Just nõnda lubas paljutõotav tekst reklaambrožüüris. Kõrgelt üle reklaami käes hoidva noormehe pea lendav imelik valge lind kääksatas võikalt ja lasi paberile suure läraka. Selliseid oli viimasel ajal linnaruumi palju tekkinud. Tommi ehk Tähepoiss, nagu sõbrad teda juba lapsest saati kutsusid, ei lasknud vahejuhtumil ennast häirida. Ta jättis meelde mustuse alt nähtavale jäänud aadressi, kägardas rikutud reklaami kokku ja tegi täpselt samal ajal, kui nutsak prügikasti kitsast avavust tabas, tähtsa otsuse.

Suures Jehoova tunnistajate auditooriumi meenutavas saalis viibis umbes viiskümmend inimest. Kõik istusid tihedatesse ridadesse paigutatud toolidel ja kantslina kõrguva laua taga pidas rahvale jutlust firma Piiritu boss doktor Jupiter:

„Nagu juba nimi teile ütleb, puuduvad meie jaoks piirid. Unistused saavad tõeks ja ainsaks takistuseks võib saada fantaasiavaesus. Aga seda teil ju pole, on meil õigus?“

Värske ilmateade novembriks: keegi ei jää ilma

November lõpetab sünge suve, kus päikesest väsinud Ulmejutulabori autorid pidid end pooleks pingutama, et kellegi kahtlase tegelase näpuvajutustega parimaks hääletatud teemadel lugusid välja mõelda. Koos sügistormidega annan meile erilise võimaluse näidata oma head maitset, kirjutusoskust, fantaasiat ja seda kõike imelihtsal meetodil.

Novembris kirjutame ulmejutte muusikalugudele. Vajate vaid ligipääsu keskkonnale youtube.com ning kirjutamine võib alata. Leidke sealt muusikavideo, mis teid kõige rohkem inspireerib ja asuge ulmejuttu välja mõtlema ja arvutisse kribama. Keda inspireerib meloodia, keda sõnad, keda video – inimesed on erinevad. Kellele meeldivad klassikalised vikerviisid, kellele dupstep - maitse üle ei vaielda. Uskuge - paljud tuntud ja tundmatud kirjanikud on täpselt samasuguse lihtsa narkootikumi toel surematuid teoseid ja lühijutte kirjutanud.

Oma loo lõppu palun lisada link juutuubi videole.

PS! Sama teema kehtib ka detsembris ja pole keelatud mitut videot mitmeks ulmejutuks ümber moondada ja laboris ilmutada.