Mordai oli rahutu. Mida Ibna Vel Syd temast seekord tahtis? Eesootav intervjuu oli juba teine sel aastal ning viies viimasel dekaadil. Samas kui terve eelnenud sajandi vältel oli Intellektvõrgu liider planeedi esiteadlase tegemiste vastu huvi tundnud vaid niipalju, kui rutiinne aruandlus seda nõudis. Mis siis nüüd lahti oli? Miks vana Ibna viimasel ajal oma nina nii tihti tema tegemistesse topib?
Teisalt oli Ibna suurenenud huvi selgelt arusaadav ning põhjendatud: Mordai juhitava teadlasterühma saavutused viimasel aastakümnel ületasid varasemate dekaadide tulemused kümnekordselt. See oli ka loomulik, sest mitte kunagi varem polnud ükski Intellektvõgu teadlane kasutanud ajukoore migraatorit. Ja polnudki saanud kasutada, sest Migraator oli Mordai leiutis, mille ta kümmekond aastat tagasi enda küberorganismi täiustades oma kehale lisas. Implantaat integreerus Mordai ajutegevusega ning iga järgneva iteratsiooniga mitmekordistusid Mordai vaimsed võimed. Ta hiilgas varemgi metoodilisusega, oli oma projektides lausa piinlikult täpsust tagaajav ning karjääri tehes häbematult ambitsioonikas – koos siirikuga oli temast aga saanud täielikult oma tööle pühendunud tippspetsialist, eliidigi seas esimene. „Ent sellegipoolest on täiuslikkuseni veel pikk tee,“ mõtles Mordai.
Teda äratas mõtetest ooteruumis kaikuv signaal. Vastasseinas avanes uks. Ibna Vel Syd oli valmis teda vastu võtma. Mordai astus avatud uksepoolte vahelt troonisaali. Jah, olgugi et Intellektvõrgu juht kandis vaid Nõuniku tiitlit ning nimetas oma vastuvõturuumi tagasihoidlikult „kabinetiks“, andis iga detail ruumi sisenejale märku selle peremehe tegelikest ambitsioonidest. Hämaralt valgustatud saali seinad kadusid kõrguses kaardudes pimedusse. Külgseinte ääres seisid kui muistsed valvurid ammuste Imperaatorite üleelusuuruses hologrammkujud: sisemisest valgusest küütlevad, suursugused ning samas oma võõrikuses kuidagi ebardlikud. Saali kaugemat seinal ilutses suure planeedi kujutis. Isegi niimoodi, orbiidilt kujutatuna tundis silm ilmeksimatult kogu planeeti katvas võrgustikus ära linna. Linn laiutas üle kogu vaataja poole pööratud planeedi külje ning tundus olevat lõpmatus liikumises – otsekui elus. Et illusiooni veelgi täiuslikumaks muuta, oli kunstnik poole sfäärist varju jätnud, kuid selgi varjuküljel helklesid ja liikusid suurlinna tuled. Planeediringi all seisis liikumatult metalli kapseldunud kuju.
Mordai lähenedes kuju otsekui kasvas ning sirutus kõrgusesse, jättes varju nii taevakeha enda taga asuval seinal kui ka hiigelkujud külgseinte ääres. Või vähemalt nii Mordaile tundus, kui ta lõpuks Ibna Vel Sydi ees talle alt üles otsa vaadates seisma jäi. Nüüd jagus tal silmi vaid ruumi peremehe jaoks.
„Nõunik, te kutsusite mind?“
Metalne kuju liigahtas. Tühjad punased silmad pöördusid kõnelejat vaatama.
„Jah, Mordai, ma kutsusin sind, et rääkida su tööst,“ kostus metallolendi suunast vaikne hääl. Poolenisti siirikühendustega kaetud metalses näos liikus miski, hambad välkusid.
„Kuid esmalt, Mordai…,“ Ibna Vel Syd pidas väikese pausi, „ma vaatan, et sa oled jälle muutunud?“
Taas paus.
Mordai talus äraootavalt Nõuniku uurivat pilku. „Mida ta silmas peab?“ mõtles ta. Olgugi et ta visiidid troonisaali olid varasema ajaga võrreldes sagenenud, oli viimasest pea pool aastat möödas. Töörügajast Mordaile oli see pikk aeg ning pisemaid muudatusi tuli teha üha rohkem ja sagedamini.
„Su silmad, Mordai,“ tähendas Ibna Vel Syd peale pikka põrnitsemist, „need pole enam orgaanilised, ega ju?“
„Ei,“ vastas Mordai ning ristas oma ülemise kätepaari rinda katval metallkilbil – otsekui küsijat tõrjudes. Mida Nõunik endast õige mõtles? Ibna Vel Sydi küsimus tundus Mordaile enam kui kohatu. Nad olid ju l1z1x (loe: elükzeüx): tehnoloogiaga sümbioosis elav hübriidrass. Nad olidki pidevas muutumises, kehad küberneetiliste siirikutega pikitud, elutähtsad organid implantaatidega asendatud. Ainult nii, tehnoloogiat appi võttes ning end muutes jäid nad peale Diasporaad ellu. Nõunik peaks seda ju väga hästi teadma.
Mordai piidles seinaäärseid figuure. Lazaxid, nende esiisad. Nii sõdurid kui ka poeedid. Filosoofid ja kuningad. Despoodid. Jumalasaadikud. Põlgusalused. Heatahtlikud isandad. Diktaatorid. Tervendajad. Timukad. Teadjamehed. Kõrgid paharetid. Diplomaadid. Piinajad. Kuid eelkõige valitsejad – imperaatorid.
Seejärel libistas Mordai oma punaste tehissilmade pilgu üle enda ees seisva Nõuniku. Samasugune pikk kasv. Neli sihvakat kätt ja kaks pikka jalga. Samad purpursed silmad. Kuid sellega sarnasused piirdusid. See, et suured kõrvalestad olid kadunud, eemaldatud, oli vaid üks detail. Ibna Vel Sydi jäsemed olid mehhaanilised ja peaaegu kogu ta keha kattis metallkoorik. Vähesed katmata kohad olid täis torgitud siirikühendusi ning vaid Mordai tähelepanelik silm märkas nende vahel sinakaskollakavermelist paljast orgaanilist ihu. „Jälkus,“ käis Mordai peast läbi.
Ometi oli Ibna Vel Syd kunagi olnud oma esivanemate sarnane. Või mis sarnane. Nõunik Ibna Vel Syd oligi lazax. Tema algataski 2000 aastat tagasi lazaxite Diasporaa. Tema – hukatusekuulutaja ja hirmuõhutaja nagu teda tollal pilkavalt kutsuti. Kuid ikkagi oli tal õigus, kui ta nägi ette lazaxite impeeriumi languse ning otsustas põgenemisega oma rassi päästa. Ta asus koos oma perekonna ning mõnetuhande ustava liigikaaslasega meeleheitlikule teekonnale Galaktika äärealadel asuva tähe Hazzi poole, et alustada otsast. Uut algust sümboliseeris ka Hazzi ümber tiirlevale üksikule ressursirikkale planeedile antud nimi: Null.
Kuid ellujäämiseks tuli muutuda ning nii saigi lazaxist l1z1x. Kuidas muidu seisaks muistse imperaatori nooremnõunik nüüd aastatuhandeid hiljem siin – nüüd juba ise valitsejana – ning küsitleks oma liigi nooremat esindajat? Ka Mordai silmad olid näinud mitut sajandit, mida oli mitu korda enam kui tema lazaxitest esiisade keskmine eluiga. Kuid Ibna Vel Syd oli tõeliselt iidne, ka oma kaasaegsete jaoks legendaarne, poolmüütiline isik. Elus vaid tänu muutumisele. Toona lazax, nüüd l1z1x.
„Ei,“ vastas Mordai ning tema alumine kätepaar asus sõnu saates ägedalt žestikuleerima, „mu silmad pole enam orgaanilised. Ma lõikasin nad välja ja asendasin märksa täiuslikumatega. Te teate ju, et ma olen kogu oma teadustöö vältel püüelnud meie liigi ideaalide poole: ma usun elava hinge ja kasuliku masina sümbioosi kulminatsiooni.“
„Jajah,“ katkestas Ibna Vel Syd tema kirgliku sõnavõtu, „ma tean missiooni, mille sa endale võtnud oled: astuda viimane samm, avada värav igavikku ning ületada piir seisundisse, mida võiks kirjeldada kui jumaluse üht vormi.“ Ibna suunast kostis midagi ohkesarnast. „See kõik on enam kui tervitatav. Kuid siiski – silmad?!“
Mordai vaatas Intellektvõrgu legendaarset liidrit mõismatult. „Miks mitte, Nõunik? Ma olen seisukohal, et kõik lihalik,“ – Mordai püüdis end vaos hoida, et varjata oma häälest esile kerkivat põlgust – „bioloogiline, pidurdab meie liigi pürgimusi.“
Nõunik ristas oma mõlemad kätepaarid, otsekui oma ees seisvat teadlast matkides. „Olgu, jätame selle, Mordai. Nagu ma ütlesin, kutsusin sind, et arutada su tööd. Sa oled viimasel dekaadil teinud suuri edusamme. Sinu juhitud teadlasterühma liikmed on andnud oma panuse pea kõikides meie tähtsamates uurimisvaldkondades. Kui sa samas vaimus jätkad, kulub vaevalt sajand ning me oleme küpsed Galaktikasse tagasi pöördumiseks.“ Nõuniku hääl kõrgenes: „Oleme valmis meile kuuluva tagasi võtma.“ Ibna Vel Sydi raske keha pöördus, et heita pilk oma selja taga ilutsevale planeedisõõrile. „Milline on sinu viimane prognoos, Mordai? Millal me oleme valmis Mecatol Rexile naasma, et sealt enam mitte kunagi lahkuda?“
Mordai jaoks oli Mecatol Rex vaid nimi, pelk legend. Muistse Impeeriumi keskplaneet, kust lazaxid Galaktikat pea 24000 aastat valitsesid. Ometi ihkas ka tema sinna tagasi pöörduda, kuigi ratsionaalselt võttes polnud Mecatoli taashõivamisel mõtet, sest planeet polnud peale Videvikusõdasid enam endine. Kuid tagasipöördumine olnuks pigem sümboolse tähendusega – võtta õigusjärgsete troonpärijatena winnu halduritelt vastu Mecatol City võtmed ning pühkida seejärel terasest lainena üle Galaktika. Kättemaks.
Mordai vastus sobinuks pigem riigimehe, kui teadlase suhu: „Nõunik, see sõltub. Küsimus pole selles, millal me valmis oleme, vaid selles, milleks me valmis oleme. Nagu te ütlesite, peame me Mecatol Rexile tagasi minema vaid selleks, et sealt enam mitte kunagi lahkuda. Me ei tohi korrata lazaxite vigu. Me ei tohi naasta nõrkadena. Me peame lazaxid unustama, nende minevikupärandi minema pühkima nii, nagu nemad Mecatol Rexi asustades pühkisid eest Mahacti kuningad, need neetud geeniarbujad.“
„Selgita.“
„Meil tuleb muutuda. Esimese sammu oleme juba astunud, lazaxist on saanud l1z1x. Selle sammu tegemisel aitasid meid hylarid, mäletate?“
Ibna mäletas. See oli Videvikusõja seitsmekümne teisel aastal, kui tema kolmest alusest koosnev laevastik Mecatol City kosmosejaamast lahkus. Ibna ja tema hõimlased kaaperdatud imperaatorliku ristleja Syd pardal, mis pakkus kesist kaitset kahele prahilaevale. Manda ja HurWana trümmides, paari tuhande lazaxi põgeniku hädapäraseks majutamiseks rajatud ajutiste eluruumide keskele paigutatud paakides reisisid ka mõned valitsevale rassile ustavad hylari teadlased.
Mordai jätkas vastust ära ootamata: „Hylarite teened meie ümberasumisjärgse ellujäämise loos on kahtlemata hindamatud. Vaid tänu nende oskustele ja teadmistele astusime esimesed sammud muutumise teel. Nii väike ümberasujate populatsioon poleks ilma hylari tehnoloogideta ellugi jäänud, rääkimata meie praegusele arengutasemele jõudmisest ja Intellektvõrgu loomisest. Kuid hoolimata oma ääretust intellektist on hylarid siiski nõrgad.“ Mordai tegi väikese pausi, et taas endas pulbitsevat, väljapääsu otsivat, hukkamõistu veidigi tagasi hoida. „Hoolimata aastatuhandete pikkusest tehnoloogilisest arengust ei suutnud nad oma hapra luustikuga kehadest loobuda, et ookeanist lõpuks ookeanist välja ronida. Väljaspool oma kaksikplaneete pole nad muud, kui pelgalt paakidesse vangistatud ajud, oma õrnade bioloogiliste kehade orjad. Meie peame seda suutma: me peame muutuma, me peame veest lõplikult lahti ütlema.“
Kuigi Mordai mõtles seda viimast ülekantud tähenduses, taipas ta, et on välja öelnud pühaduseteotuse. Ütlus, et vesi on elu, oli üks viieteistkümnest miscu’st, tõest, mida lazaxite – ning kahetsusväärsel kombel ka l1z1x-i – lastele varajasest noorusest saati pidevalt korrati. Miscu’s ei kaheldud, selle üle isegi mitte ei arutletud. Kuid Mordai ometi kahtles. Õieti mis ajast? Oma varasemates uurimistöödes oli Mordai nagu ka kõik teised planeedi teadlased alati nendest iidsetest tõdedest lähtunud. Kuid pärast ajukoore migraatori paigaldamist oli ühtäkki saabunud kummaline mõtteselgus ja -vabadus. Kui alguses esines veel psühholoogilisi tõkkeid, siis iga järgnev iteratsioon avardas Mordai mõtlemise piire. Vabadus. Nii mõtles ta praegu. Siis ta sellest muidugi selgelt aru ei saanud.
Vahetult peale implantaadi paigaldamist hirmutasid tema ajutegevusega toimuvad protsessid Mordaid ning ta kontrollis mooduli tarkvara uuesti üle. Tühi töö, oli ta esimene mõte, sest tema oli selle ju loonud ning enne siirdamist ka piinliku täpsusega üle vaadanud ja läbi testinud. Mordail oli ilmeksimatu teadlase kuulsus, sest oma ülipüüdlikkuses kaldus ta sageli perfektsionismi ning kõik tema leiutised olid alati töötanud just täpselt nagu mõeldud. Oma jahmatuseks avastas Mordai, et seekord see nii polnud. Ajukoore migraatori tarkvaras esinesid vaevaltmärgatavad tõrked, mis põhjustasid vaevutajutavaid muudatusi Mordai ajutegevuses. Olles ise nii uurija, kui ka oma uuringute subjekt, nägi Mordai enda muutumist ühtaegu nii kõrvalt, kui oli selles ka osaline. Iga uus tarkvara katse integreeruda tema ajutegevusega oli nii ehmatav kui ka uudne. Tõelise teadlasena lasi Mordai protsessil jätkuda ning selle edenedes hakkas tulemusi üha enam nautima. Ta andis endale aru, et tema ajus toimuv sarnanes viirusliku infektsiooniga nii infotehnoloogilises kui ka bioloogilises mõttes, mis võis viia iseend rekursiivselt täiustavate ajuprotsesside tekkeni. Kui see oli vajalik samm teel täiuslikkuseni, siis Mordail polnud midagi selle astumise vastu. Olgu või hinnaks pühaduseteotus.
Ibna Vel Sydi näos liigutas seekord enam kui üks lihas. Hetkeks peegeldunud emotsioonide ajel sarnanes ta metalne nägu peaaegu täielikult seinu palistavate kujude omadega.
„Malaadela!“
Mordai tundis seda muistset sõna. Malaadela, see oli lazaxite termin teisitimõtlemise kohta, mis tähendas ka ebamõistlikkust. Seda ta kartiski: Intellektvõrgu juht oli rohkem lazax kui l1z1x. Hoolimata sellest, et tema orgaanilsed kaksiksüdamed olid juba ammu hylarite teadmisi rakendades töökindlate tehislike asendajate vastu välja vahetatud, nagu nagu ka muud elutähtsad organid – tänu millele ta üldse nii vanaks elanud oligi! – mõtles ta ometi ikka oma esiisade kombel. „Milline ressursside raiskamine!“ mõtles Mordai. Selle asemel, et rakendada hylarite teadmised sajaprotsendiliselt kogu nende rassi teenistusse, olid nad osa neist päästetud saladustest kulutanud oma juhi elupäevade pikendamiseks. Mille nimel? Kas selleks, et too nüüd oma orgaanilises ajus toimuvate kaootiliste mõtteprotsesside tulemusel Mordai püüdlustele vastu töötama hakkaks?
Nõunik kogus end kiiresti. Emotsioonid kadusid ja Ibna Vel Sydi nägu oli taas vaid pelk mask.
„Mordai, kuigi su mõtted tunduvad mulle võõrikud, ei saa ma ometi eitada, et just tänu sulle ja su meeskonnale oleme me viimasel kümnendil teinud suuremaid edusamme kui kunagi varem. Tagasipöördumine ja kättemaks pole enam kauge unistus, vaid käegakatsutav reaalsus. Kui muutumine on hind, mida me peame maksma, et Soli inimestele Mecatol Rexi pommitamise ning sellele järgnenud lazaxi rassi hävitamisele viinud Suure Nuhtlemise eest kätte tasuda, siis olgu nii. Kui me peame veest lahti ütlema, et oma drednootid nende koduplaneedi orbiidile saata, nii nagu nemad saatsid endi omad Mecatol Rexi saastatud kõrbeks muutma, siis unustagem miscu. Mida sa soovitad teha, et seda protsessi kiirendada?“
Mordai tundis peaaegu et võidurõõmu. Ta oli muutunud, kuid tema karisma polnud kadunud.
„Nõunik, te peate lubama mul ja mu rühmal ilma edasise vahelesegamiseta oma tööd jätkata. Selleks, et arengut veelgi kiirendada, on mul vaja ajukoore migraatorid siirdada ka kõigile oma meeskonnaliikmetele.“ Mordai pani järgmistesse sõnadesse kogu oma veenmisjõu: „Samuti ka teile, Nõunik. See on vajalik, et mõistaksite täielikult meie püüdlusi ning näeksite selgemalt, kuidas nad meid eesmärgini viivad. Siis pole sekkumist vajagi – küll te mõistate.“
Ibna Vel Syd tõstis nõustumise märgiks kõik oma neli kätt, pöörates avatud peopesad Mordai poole. Iidne žest, mida võis ühtlasi tõlgendada ka kui allaandmist.
„Ja veel, Nõunik – ma vajan piiramatut ühendust Intellektvõrgu kaudu teiste omasugustega, et kasutada ära kogu planeedi ajupotentsiaal.“
Nõuniku metalne kuju seisis võetud poosi tardunult. Intervjuu oli lõppenud.
Autor tänab Christian T. Peterseni, lauamängu „Twilight Imperium“ autorit, jutu tegevuspaigaks oleva fantastilise maailma loomise eest.
Algus oli konarlik, siis tõmmas loo kenasti käima ja siis... lõpplahendus jäi nagu puudu? OK, eks ole ka sellise lahtiste otstega lood vahel head, aga kas ei peaks veidigi koomale tõmbama neid otsi???
VastaKustutaÜldiselt Juhid ei aruta alluvatega oma plaane. Juhid küsivad: millal olete valmis tagama seda ja toda. Andreas, sirvi mõnda raamatut Stalinist v. Beriast, siis tulevad Sul tulevikus selliste audientside kirjeldused paremini välja.
Ahjaa, mingit tühist teadlast, isegi kui tegu on olulisi uuringuid läbi viiva grupi juhiga, ei võta Suur Juht tavaliselt kunagi üksi vastu. Asi on selles, et iga sellise programmiga kaasneb tohutu administratiivne aparaat ja programmi yldjuht on hoopiski adminstraator (tsiviil, mitte IT tähenduses) mitte teadlane.
Kuidas tegelikult totalitaarsetes süsteemides teadust juhtiakse, aitab mõista see artikkel.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=25&t=26419
Aga potentsiaal on täiesti hea. Kui lugu juba käima läks, siis ma süvenesin ja täiesti mõnuga lugesin, hoolimata neist väikestest ebakõladest. Ja siis tuli pettumus... misasja? juba otsas? Aga edasi? Kui sellele loole mingi lõpp ka tekib siis on tegemist igati hea ulmelooga.
Loodame, et autor kirjutab lugu edasi.
Soovisid teada mu arvamust loo kohta. Kaks asja: esiteks, et ilmselt plaanid seda edasi kirjutada, mis on väga hea, sest tõesti, kõik jäi pooleli. Teiseks: kuna kuulun inimeste hulka, kes ei tea midagi sellest lauamängust ja seega ka maailmast, milles need tegelased tegutsevad, siis oleks soovinud rohkem selle maailma kirjeldust (või tutvustust tegevuse käigus). Sulle, kes Sa seda maailma juba enne kirjutamist väga hästi tunned, tundub loomulikuna, et kohe teatakse - ja lauamängu mängijad tõenäoliselt teavadki, aga tegelikult päris paljud ei tea.
VastaKustutaTwilight Imperiumi maailmaga kursis olevale inimesele tõenäoliselt igati väärtuslik lugemine. Minu jaoks jäi paraku kogu tekst lihtsalt kahe olendi vaheliseks dialoogiks, kus pidin mitu korda lõppu uuesti üle lugema, saamaks aru et kuhu selle vestlusega siis jõuti. Pikemas teoses ühe osa/episoodina aktsepteeritav, praegu jäi aga kuidagi liiga staatiliseks...
VastaKustutaKui sa juba küsisid, siis palun kannata ära ka minu aus arvamus selle loo kohta. Kaaskirjaks siiski niipalju, et mul pole ähmasematki aimu mängust, millel see võiks põhineda, seega on isegi raske sõnades väljendada, kui 1kõik mul on, kuidas seda El-Üks-Zet-Üht-või-mis-iganes-see-oli hääldatakse. See lugu on justkui illustratsioon sellele, milline ulme olla ei tohiks. Palju sellist ulmet kirjutati muide eelmise sajandi 30-ndatel, isegi veel 50-ndatel – võeti kõik inimkonna ürgsed narratiivid ja tõsteti kaugetesse galaktikatesse. Muide, huvitav on teada, et tollal lennati galaktikate vahel palju vabamalt, kui hilisematel aastatel... Dekonstrueerime selle loo – protagonist-1 on kodust välja aetud, laps on tõstnud mässu oma vanemate vastu. Protagonist-2, esimese järglane, on pärinud oma vanemalt legendid, mida ta ei vaevu lahti mõttestama, vaid järgib pimesi, olles vanema peale pahane, et see ei suuda lahti öelda viimastest minevikupärandi riismetest, et saavutada eesmärki, mis protagonist-2 jaoks on juba oma olemuselt täiesti mõttetu. Siiralt, ei ole halb – see on üks inimkonna Suurtest Lugudest, ja mitte kõige sirgjoonelisem nendest, siin on isegi mingi dilemma, tõstatub küsimus, mis nõuab suhtestumist. Aga just selleks ma väidangi, et see ei ole põhjus, miks ulmet kirjutada. See lugu võib toimuda meil siin praegu maal linna tulnud isa ja tema pojaga, kes mõlemad plaanivad esivanematetalu tagasi osta, ja poeg on valmis pakkuma ametnikele altkäemaksu ning tegelikult pole kunagi vaevunud järele mõtlema, mis t__a pärast talle seda lagunenud sara vaja peaks olema? See on täpselt seesama asi, miks ulmet peetakse mõnikord lihtsama vastupanu teed minekuks – kas sa suudaksid selle loo haaravalt kirja panna eelmises lauses toodud settingutega? Ja see kõik on ka põhjus, miks ma ütlen, et kuigi seda lugu ei olnud üldse piin lugeda, on siit *kirjanduseni* veel parasjagu minna. Ja sellepärast ma ei norigi pisiasjade kallal, sest võib-olla ei peagi ma võõra mängu detailidest aru saama. Mõned põhilised asjad on ka eelarvustustes ära toodud – nii lühikese loo puhul peaks algus kiiremini käima minema ja pinge pidevalt tõusma; lisaks oleks mingi vint või vimka hea – mitte mingi lihtlabane kannapööre, vaid miski, mis ikkagi otseselt teksti loogikast tuleneb. Või siis puhtalt meeleolule loodud; võimalik, et see ongi seda teadjate jaoks, siis ei ole mina lihtsalt sihtgrupp. Ühesõnaga, ma ei ütle päris, et kõigile on parem, kui sa ainult mängimisele keskendud, pigem – küsi endalt, mida peab lugu ütlema inimesele, kes mängust midagi ei tea? Kas ulmeline butafooria annab sellele (üldse mitte halvale) loole midagi juurde? Mis on see väärtus, miks inimesed seda lugema peaksid? Ja – tõsiselt – miks keegi võiks mainida või teada seda lugu saja aasta pärast?
VastaKustutaSyndis lugeda kyll, aga ei rabanud. Atsi syžeetransformatsioon võttis osa probleeme yllatavalt kenasti kokku. (Tahaksin näha Veskimehe järgmise romaanisarja "Maa ja leib" esimest osa "Kraavihallid".)
VastaKustutaPsyhholoogiliselt on tekst lihtsakoeline. Absoluutse võimuga valitseja, kes on mitte barbar Conan, vaid makjavellistist poliitik, kohtub oma esiteadlasega ning muudab enda sygavalt juurdunud põhiveendumusi ja tegutsemisprintsiipe sisuliselt ilma veenmiseta? No ei tööta. Mõni autor oleks joonistanud selle protsessi välja pika ja keeruka ylimõistuste malemänguna. Mõni oleks kasutanud muud loogikat: olgu mõni paradoks, väljapressimine, mis iganes asi, mis tekitab usutava motivatsiooni. Aga nii, nagu praegu - jääb väheks.
Loetavus kannatas ulmelisuse markerite liiga suure osakaalu all. Tõepoolest, lizixid ja muud sellised leiutised on lugeja jaoks liiast. (Kui ma 13-aastasena ulmekat kirjutama hakkasin, kubises tekst samuti veidratest sõnadest. Õnneks pole sellest midagi säilinud.) Antud juhul on syydi muidugi mängu autorid, aga ausalt yteldes oleks võinud taustailma ka mõnevõrra muuta, keegi poleks teada saanud. Vähem tavatut sõnades ja rohkem mõtetes.
Üldiselt lugu meeldis, aga minu arvates võiks igasugu imelikke nimesid vähem kasutada. Olleks Twilight Imperium'i story'ga ainult väga pealiskaudselt tuttav ei leidnud ma, et see setting loole midagi erilist juurde annaks -- selles mõttes võiks seal vabalt mingeid teisi nimesid ja mõisteid kasutada ja fan-fictioni sildi alt vabaneda :)
VastaKustutaLõpp jättis natuke liiga palju lahtiseks, aga võib-olla ka mitte.
Erkki
Tegevusmaailm oli huvitavalt kirja pandud, ent lugu ise meenutas pigem katkendit. Siiski oli tegu piisavalt huvipakkuva katkendiga, ja nagu Eva on siin lootust avaldanud, kirjutab Andreas ehk lugu edasi. Kuna ma lauamänge ei mängi, siis "Twilight Imperium" ei ütle mulle suurt midagi.
VastaKustutaRespekt, et midagi sellist ette võtsid!
VastaKustutaSamas pean tunnistama, et ei jõudnud algusest väga kaugele. Ilmselt on viga selles, et ma pole eriline sci-fi fänn. Ehk siis Asimov meeldib isegi väga, aga sellega enam-vähem asi piirdubki (kui keegi oskab soovitada, mõnda teist kirjanikku, kes oskab sama hästi kirjutada kui Asimov - ulme, seiklus ja love-story ühes - siis soovitage!).
Minu jaoks oli Su tekst kohe algusest peale liiga keeruline (kohe alguses läks arvutamiseks, et kui tihti nad siis täpselt olid kohtunud ;), et seda mõnusalt lugeda. Ehk siis tahaks jõuda kiiremini asja tuumani, stoorini, ei tahaks lugeda ilukirjanduslikku teost kui tehnilist dokumenti. (Mis muidugi ei tähenda, et kõik toimub ei peaks olema tehniliselt põhjendatav ja loogiline - Asimovil oli vägagi.)
Sorry kui liiga kriitiline olin, võta seda kui minu isiklikku emotsiooni. :)
Kiidusõnad: Lugu üldiselt tundus täitsa huvitav olevat. Kuna mul pole samuti antud mängust (st. maailmast) õrna aimugi, tekkis kohe huvi rasside eneste ja impeeriumi tausta ning minevikus toimunud konfliktide vastu. Seega jutu jätkumisel loeks hea meelega. Lõpp oli minu jaoks üsna üheselt mõistetav ja nüüd tahakski teada, mis edasi. Erialast huvi pakub muidugi see viiruse olemuse põhjalikum lahtikirjutamine :) Head hard scifi-d on ikka neetult vähe.
VastaKustutaMärkused: Protagonist-1 oleks võinud olla veidi rohkem „hallikama varjundiga“. Mulle tundus sm. Ibna olevat natuke… hüplik. Oleks oodanud, et nii „iidne“ tegelane on kõike näinuna ja kogemuste põhjal vaoshoitum, salapärasem ja ka üleolevam. Seda enam, et alluvast (noor?) teadlane vaimselt vastasest üle on, oleks oodanud teiselt tegelaselt kompenseerivaid oskusi/omadusi. Oli ju Mordai kerge ärritumisega. Kahe mehe dialoog tundus kuidagi liiga ühte väravasse liikuvat. Lõpp suunas palli veel eriti kindlalt teele. Ei olnud sellist kahe kange vedamist. Kuigi tundub, et taolisi vestlusi on nende vahel varemgi toimunud, liikus asi kuidagi kergelt teadlase soovitud suunas.
Mõned teadusasjad, mida võib julgelt ignoreerida: „ajutegevusega toimuvad protsessid“ – sellist asja ei saa olla. Pigem siis „ajus toimuvad protsessid“ või „(arenenud) ajutegevus hirmutas“. Teiseks, mulle jäi mulje, et Mordai oli enne implantaadi saamist niigi tubli teadlane (nn. eliidi hulgas, kuid mitte veel kõige teravam pliiats). Kui nüüd iga iteratsiooni tagajärjel tema võimed mitmekordistusid, tundub tekstist jäävat mulje, et ta muundus pigem töönarkomaaniks. Lisaks võimete pidev mitmekordistumine tundub liialdusena. Oleks piisanud, et „iteratsioonide tulemusel on ta vaimsed võimed mitmekordistunud“.
Lõppeks: Kui juba alustasid, lase aga edasi!
Tšehhovit tuleb lugeda :) Kui püss on laval, siis ta peab ka paukuma, miks Ibna Vel Syd ellu jäi? Mordai mõlgutab mõtteid, kuidas Ibna Vel Syd on kasutu vana relikt, kes võtab liiga palju ressursse ja siis... ei midagi?
VastaKustutaSa tekitad pärast pikka ja põhjalikku maailma ning tegelaste kirjeldust lõpuks ometi mingi põneva probleemi (konservatiivsuse-progressi kokkupõrge) ja siis ütled, et "kuna konservatiivid hoolivad võimust, siis nad on alati progressistidega nõus". Aga miks? Aga äkki oleks võinud kõik üldse Ibna Vel Sydi vaatepunktist esitada, siis oleks saanud vähemalt tema nõusoleku ära motiveerida (ning selle hirmu sisse kududa, et teda kohe kuidagi tapma hakatakse).
Ainus vabandus oleks see, et kui tegemist on romaani algusega, siis järgnevad lehed hakkavad seda dissonantsi lahti seletama, et mis on tegelikult valitseja plaan ja kuidas kaks erinevat moraali kokku põrkavad. Inspiratsiooniks soovitan Ibsenit - John Gabriel Borkman, Ehitusmeister Solness või midagi sinnapoole.
Siiralt, maailma kirjeldust oli pigem liiga palju, kui vähe, küsimus oli lihtsalt selles, et see kirjeldus ei haakunud mitte millegagi ja siis ei teki lugejal tunnet, et ta teab toimimisest midagi.
Tehniliselt mina annaksin esimestele lõikudele üldse kinga ja ja alustaksin sealt, et "Mordai piidles seinaäärseid figuure". See vähene vajalik info, mis enne on, selle saaks jutu sisse ka panna (ja muide, esimene lõik oleks justkui võõrkeelest tõlgitud). Lugejat ei ole vaja uputada puust-punaseks tehniliste detailide üleküllusse: see, et neid esitatakse lihtlausetega, ei tee asja paremaks vaid tekitab tunde, et loed keskkooliõpikut.
Mh, kui juba Ibseniga võrdluseks läks, äkki kirjutad kõigepealt draamavormis ja siis vaatad, kuidas tekstiks teha? Siis saad rohkem tähelepanu pöörata tegelaste psühholoogilisele profiilile ja omavahelistele suhetele.
Ma siin vahepeal arendasin Tšehhovi võrdlust edasi, sul on veel tegelikult nii, et kõigepeal näidatakse põhjalikult ruumi, siis püssi, siis inimesed naeratavad, ja siis üks lamab maas, äkki on laip, äkki ei ole, aga pauku ei käi ja suitsu hajumist ei ole.
VastaKustutaFanfictionina super, tõesti meeldis. Päriskirjanduse mõõtmes nõustun ülaltoodutega.
VastaKustutaMul tekkis seda juttu lugedes tunne nagu oleks teleka kogemata küsitava väärtusega kosmilise ulmeseriaali peale klõsanud (oli kunagi vist TV6 peal Farscape'i nimeline) ja seda pool minutit vaadanud. Kaugtuleviku olenditele sobiv jutt moonudmisest jms. aga pinget kusagilt otsast ei tekkinudki. Tõsi, pilt tegelastest joonistus silme ette küll.
VastaKustutaNatuke mõtlesin selle üle ka, kas on mõistlik konstrueerida tegelase nimi nii, et see võib tekitada lugejas mingi assotsiatsiooni. Pean silmas nime "Mordai" (morda - lõust v.k.) Ise prooviksin hoiduda näiteks imekaunist printsessist nimega Koler või Rõvel.
kole palju fakte ja liiga vähe infot. jube see lauamäng ajas mind haigutama, kuna kosmosesõjad mind üldse ei eruta. kogu ajaloolise pudipadi oleks võinud ilma nimedeta kiirelt ära kirjeldada, et oleks enamvähem arusaadav, et tegemist on imelike sõjakate tüüpidega imelikus kohas. lühijutu puhul oleks ma eelistanud vähem taustakirjeldusi ja süvenemist kõige olulisemale - tollele kiibindusele. kuna see kiibivärk on sind juba mitu aastakümmet ;) erutanud ja sa oled seda nii ja teistpidi mõelnud, siis ma oleks sellest rohkem lugeda tahtnud. ja jutu seisukohalt oli ju too tehnilise värgi arendus noile tüüpidele oluline. hetkel jäi mulje, et too kiip teeb targemaks, aga et too tarkus seisneb eee.... heades raamatupidajavõimetes (metoodilisus, täpsus). et need võimed muutkui suurenevad ja suurenevad. kuidas raamatupidaja võimetest sõjas peaks kasu olema? või olidki nad nii lambakoerad, et ei teadnud ise ka, mida oma arendusest tahta ja kuidas tarkust defineerida. või oli probleem tolles viiruses, mis kiibis ringi lasi. see, mis ise pidavat arenenema. aga mis suunas arenema, jäi mulle ebaselgeks.
VastaKustutaTundus nagu paljutõotava romaanialguse tehniline ja kantseliiti täis seletuskiri. Tunnistan ausalt, ei suutnud läbi lugeda. Üritasin, sest iva tundus olemas olevat aga huvi sumbus kantseliiti. Ja jällegi oli jutustaja kohal ja tassis tegelast koos oma suhtumistega kukil, mitte ei lasnud tegelasi tegutseda. See oli häiriv.
VastaKustutaEsimesel lugemisel meeldis rohkem kui teisel. VAhepeal öeldud kommentaarid aitasid ehk ka asjale kaasa. Aga ka nüüd ikka plussi poole lugu.
VastaKustutaPakuks jutu parendamiseks sellise võimaluse ka, et suur juht ja õpetaja tegi tünga ja nõustus silmakirjaks kõigi uuendustega. Nõuab näiteks, et talle tuleb esimesena kõik uuendused teha (et pärast seda teadlasele käpp peale panna või hoopis teise ilma saata) või et teadlane jälgib jutu kulgu, kõik läheb ladusalt, kuid tal jääb märkamata, et kuigi suund on õige, on edasi liikumise kiirus vale. Näiteks, et suur juht tahtis tema kavasid teada saada ja seepärast oli kõigega nii nõus.
Lobedalt kirjutatud ... eimidagi?
VastaKustutaUmbes sama tunne nagu vaataks hää kunstniku hoolikalt maalitud natüürmorti kapsastest ja kaalikatest. Tehniliselt pole ju vigagi, aga isu ei tekkinud. Isegi seda isu, et teada saada, mida paganat nad sinna eiteakuhu ära kaotasid ja nüüd taga otsivad.
Ohjummel ja te räägite mulle, et autoripoolne sõnavõtt jutu alguses on "halb lüke?" Nagu kindlalt või ?
VastaKustutaOleks see lauseriba seal alguses olnud, poleks ma hakanud esimesest veerandist kaugemale litsumagi või paremal juhul poleks alustanudki. Millestki ilma poleks nii-vai-naa jäänud ja tuju oleks jäänud ka rikkumata.