12 ööd (osa 2)

Ta ehmus, kuid kuu andis küllalt valgust. Pilk üle hoovi näitas, et varjud olid selgepiirilised . Metsik jaht ei olnud tagasi tulnud.  Mitte miski ei liikunud väikest talu ümbritsevates puudes ja põõsastes. Siiski pidi Marta kogu oma julguse kokku võtma, et need maja ja talli lahutavad sammud teha.

 

Jäine õhk puges naise mantli alla ja pani ta külmetama. Lumi ja niiskus tungis ta kingadesse, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta mõtted olid loomade ja ime juures, mille juures soovis ta olla.

Nicholas Oli…

.. vanem kui patt ja tema habe ei saanud kasvada enam valgemaks. Ta tahtis surra.

Arktiliste koobaste kääbuslikud pärismaalased ei rääkinud tema keelt, vaid vestlesid omaenda sädistavas keeles, viies läbi arusaamatuid rituaale, kui nad parasjagu ei töötanud tehastes.

Kord igal aastal nad sundisid teda, nutvat ja protestivat, Igavesse Öhe. Selle reisi jooksul pidi ta seisatama maailma iga lapse juures, jättes ühe kääbuste nähtamatutest kinkidest selle voodi kõrvale. Lapsed magasid, tarretatuna aega.

Ta kadestas Prometheust ja Lokit, Sisyphost ja Juudast. Tema karistus oli karmim.

Ho.

Ho.

Ho.

Kaksteist ööd. 1. osa

„Lennard?”

„Hm?“

„Lennard!”

„Hmmmm,“ hallide juustega mehepea tõusis aeglaselt padjalt. Nad olid Martaga juba aastaid ühte kootud teki alust aset jaganud.

„Lennard, ärka üles!“ Marta raputas meest õlast. „Kas sa kuulsid seda?“

„Ma kuulen ainult sind.“

Marta tõusis istuma ja kuulatas. See kostus jälle. Õhku täitis hundi ulgumislaadne tuuleiilidemüra ja vihm, mis hobuse kabjalöökidena katusele trummeldas.

„Nüüd pidid ka sina seda kuulma.“

„Ei.“

„Lennard!” Marta lükkas õlaga teki eemale.

„See ei ole nali!”

„Jumala pärast, miks sa mul magada ei lase?“ Vihaselt rabas Lennard kogu teki endale. „Praegu on kesköö! Miks sa sellist mäsu korraldad?“

Nende Veenus

„Bingo!“ kostus kuularitest Jerzi hääl, „parandan: topeltbingo! Lehm vasikaga, kui ma ei eksi.“

Nad olid juba tunde  savannilaadsel maastikul sihitult tiirutanud, lootes kohata mõnda neist suurtest taimetoidulistest.

„Kui see pisike on isane, siis olete oma boonusrahad õite lihtsasti välja teeninud,“ urises seersant Arf heatujuliselt, „mõlemast soost elajas sama retkega oleks super.“

Õigupoolest olid nad niigi lihtsa otsa peal, mõtles Carel, kes oli luurerühmas uustulnuk. Nad olid palgatud võitlema ebamaiste vaenlastega kummalistes maailmades ja nüüd sattusid lihtsalt jahisafarile. Mõnel pool maksid adrenaliinijanus rikkurid peale, et sellistel retkedel osaleda. Eesmärk oli hankida uuringuteks elus eksemplare, sellepärast ei saanud kasutada ka mitte uinutipüsse – polnud teada, kuidas need mõjuvad. Loomaliigil polnud isegi nime veel, nagu ka kogu planeedil.

Rohusööjate paar ei paistnud neid jälitavatele maasturitele mingit tähelepanu pööravat. „Eks see ole igaühe isikliku evolutsiooni küsimus, mõni tõlgendab võõrast objekti ohuna, mõni ignoreerib,“ kommenteeris Maicz, kes oma sõnul uuris vabal ajal bioloogiat.

„Meie paremalt, teie vasakult, poeg peletage lihtsalt eemale, temaga tegeleme hiljem, vaevalt et emmest kaugele jookseb, “ jagas seersant ülesanded. Kaks liikurit võtsid positsioonid sisse, Jerz ja Carel istusid kumbki oma masinas spetsiaalsel kõrgel istmel ja valmistusid heitma silmustega köisi. Kiirus oli peaaegu maksimum, mida ebatasasel pinnasel selliste sõidukitega võis saavutada. Tuul vuhises näkku ja meestes ärkas iidne jahikirg. Boss on mulle autojuhiks ja mina pean oma osa ära tegema – see mõte veenis Carelit, et ta ei ole lihtsalt mingi uustulnukast nolk vaid meeskonna täieõiguslik liige.