Koju minemise tunne kuulub maailma parimate tunnete juurde. Reis võib olla küll väsitav, kuid auhind, kojujõudmine, on üle kõige. Need magusad mõtted tantsisid Agnuse peas, kui ta Talsinki kosmodroomil oma väljalendu ootas. Aastane komandeering Marsil oli olnud väsitav, kuid tasuv. Siin teenis ta viis korda rohkem kui sama töö eest kodus Estlandil. Agnus unistas oma väikesi unistusi kui ta omale reisiks magamiskapslit valis. „Kaks ööpäeva reisi, tähendab et võiks mingit meelelahutust ka kapslisse tellida,“ mõtles mees ja klõpsis puuteekraanil jooksvat valikut. „Tavaline magamiskott, poolpehme madrats, valgustus. Odavuse mõttes pole paremat vaja. Nii, televisioon on olemas. Kas võtta raamatuid? … hmm … ei, kaks ööpäeva on liiga lühike aeg. Paar ajakirja, unerohtu ja natuke rahusteid. Kapsel on ikkagi paras urgas.“ Agnus võinuks valida ka palju peenemad teenused, kuid see võtnuks liiga suure tüki tema aastateenistusest. Ta lasi mündi makseavasse ning hetk hiljem saabus magamiskapsel kohale. Lennupileti puudutus kiibilugejal avas kapsli ning Agnus astus kapslisse. „Alusta“ nupu vajutamise järel sulgus kapsli kaas ning Agnus oligi üksi. Kosmodroomi saginat polnud enam kuulda. Oli tunda vaid väikest tõuget, kui kapsel õhku tõusis, et ootejärjekorda hõljuda. Agnus puges magamisnurka ning käivitas holoekraani. Ta valis dokumentaalsaate eelajaloolistest marsi loomadest. Zooloogilised animatsioonid rahustasid teda samavõrd hästi kui armastatu silitused. Nii suikus ta peagi muretusse unne.
Samal ajal juhtus kosmodroomil midagi, mida Agnus tahtnuks, et ei juhtuks. Keset magamiskapslite sülemit avanes üks sinna sätitud kott, millest tõusis välja magnetseade, mis hoidis koos kümneid vastikuid teleportatsiooniseadmeid. Peale tuhmi plahvatust lendasid magnetitele ehitatud telepordid igaüks mõne magamiskapsli suunas ning hetk hiljem oli sülemikus päris korralik auk. Kümmekond magamiskapslit olid suundunud ootamatule reisile. Terroristid tegutsesid jälle.
Ilmus manifest. „Marss väärib elu! Marsi kaevanduste tulu ei tohi suunata korporantide rasvakihi polsterdamisele, vaid tuleb suunata Marsi elukeskkonna parandamisse. Seni kuni seda pole tehtud, jätkame lennureiside saboteerimist!“
Manifest ei leidnud toetust, sest terrorismiakti sihtmärgiks oli olnud tavaline töölisklass. Terroristid tabati ning hukati. Agnus ja 38 teist kaevandustöölist jäid igaveseks kadunuks. Nende pered jäid nende teenitud rahast ilma. Keegi ei maksnud neile kompensatsiooni. Terrorismiajastu ei olnud aastaks 2184 ikka veel lõppenud.
Algus intrigeeris. Siis tuli peale Delfi uudisenupp sellest, kuidas kusagil terroristid tegutsesid. Loo algus nagu oleks, aga edasi on pidurikrigin ja keskpärane päevauudis. Nimetaksin lugeja ootuste petmiseks, hea sissejuhatus eeldaks pikemat või vähemasti paremini esitatud puändiga lugu. Viletsat päevauudist ma reeglina lugema ei vaevu. Seega valdavaks emotsiooniks sai pettumus.
VastaKustutaNagu Lee mainis, siis see jutt meenutab ajalehe uudist. Alguses on peategelane ilusti olemas, konflikt on samuti olemas ja lahendus. Aga et asi sarnaneks jutule, siis peaks seal olema ka antikangelane. Seesamune terrorist isikustatud kujul. Kuidas ta asja teostas, mida tundis vms.
VastaKustutaKuna tehnikahuvilised mehed siia kommima pole jupp aega sattunud, siis ma ei tea, mida nad sellest antikangelasest tahaks. Igatahes sooviksid nad, et jutu alguses olevad kirjeldused poleks vanaaegsed: mismõttes raamatud? raamatud surevad välja; mismüttes madrats - raskusjõu seadmed hoiavad küljealust; mismõttes pilet ja kiibilugeja - eilane päev jne.
Talsinki ja Estlandi mainimine eeldaksid paroodiat.
Seda juttu saab väga heaks kirjutada: esimeses pooles arhailised asjad välja või asendada enneolematutega ja teise poole mingi antikangelane tegutsema.
olen kriitikaga nõus. Paraku ei ole aega, et mõtteid viimistleda. Seepärast ongi mu kirjutamine rohkem selline albaanlase pidusöök - tat-tat-taa püstolist paar lasku taeva poole.
VastaKustutaKuna algus tundus endale hea (tänud tunnustuse eest), siis tekkis tahtmine see ikkagi postitada, et üldse saada tagasisidet, kas sellised ideed on lugemist väärt. Samuti leian, et sellised poolikud lood võiks kedagi innustada kirjutama - näitamaks, et saab paremini. Olgem ausad - jutulaborisse ei kirjuta siiski eriti keegi.
Mul tuli täna bussis jälle üks põnev algus, aga sel korral ma seda siia ei postita, sest näen lugejate soovi toore asemel küpset marja noppida. Eks ma siis küpsetan, aga kardan, et Jar avaldab oma järgmise jutu heal juhul märtsis.
muide Manjana, ma arvan, et raamatud siiski jäävad veel sajaks aastaks küll. Kui mitte kauemaks. Isegi paberraamatud. Ja madratsid ja tekid - ma arvan, et ka need jäävad veel sajaks aastaks kehtima.
VastaKustutaaga mismoodi seda kirjutamist ja kommenteerimist nii sättida, et mõlemad rahul oleks?
VastaKustutaMärkida kohe alguses, et tegu on mustandiga, katsetusega? Võib kaasa tuua selle, et keegi ei ütle midagi. Proovisin ise järgi.
Öelda, et kõik on ok, sõltumata teemast, tasemest ja eesmärkidest? Uus poogen, räägitakse, et seal on häid asju ja keegi olevat avaldanud oma poogna juttudest trükiraamatugi, kuid midagi loetavat sealt üles leida on päris raske.
Kasvatada paks nahk ja kirjutada omas stiilis ja tasemel, ükskõik, mida teised arvavad.
Pühendada kirjutamisele rohkem aega ja küpsetada nii kiiremini.
Midagi veel?
reaalselt kirjutamata kirjutama ei hakka, lihtsalt kilomeetrite viisi jama lugeda ei taha, oma hea idee teerullimist ka ei taha ja vaikust nii siin kui mujal ulmekirjanduse avaldamis- lugemiskohtades ka ei taha.
Vaidlen vastu, et ulmejutulaborisse ei kirjuta suht keegi. Ilmub ju pidevalt. Kui iga päev ilmuks lugu, siis mina nii palju lugeda ei jõuaks. Hetkel ma enam-vähem jõuan. Kuigi selle loo lugesin läbi alles nüüd. Meil on hulk lugejaid, kes loevad kohe uued jutud läbi ja kui nad ei kommi, siis on ilmselt tegemist halva looga. Ainult hea jutt saab palju komme ja silmapaistvalt halb jutt mõnikord ka. Ma alustan lugemist kommidest. Ja tavaliselt need kommid räägivad sellest, mida saaks veel paremini teha. Isegi väga heale jutule saab kirjutada kommi, mida saab teistmoodi teha. Kuna ulmejutulaboris rahalist honorari ei maksta, siis lugeja saab kirjutajale tasuda õpetussõnadega :D Algernonis jutte ei kommenteerita, reaktoris pole kommenteerimine lubatud, ulmekirjanduse baasis kommenteeritakse pigem välismaiseid kirjanikke ja need saavad ka nii mis tolmab :D
VastaKustutamuidugi jäävad madratsid ja raamatud alles, veel miljon asja jääb alles, aga miks nendest ulmejutus peaks kirjutama?
aga miks ei peaks raamatutest ja madratsitest kirjutama? :)
VastaKustutahea vale sisaldab alati tubli annuse tõtt. Hea fantaasia sisaldab mõnikord tubli annuse realismi. Loen Georg R.R. Martini teoseid ja seal on päris fantastikat ikka väga vähe. Enamus on ikkagi vägagi elulsied teemad. Kui ma loen Kunnase Gort Ashryni, siis on seal jätkuvalt palju tuttavat. Kui loen Asumit, siis seal on palju ka sellist, mis on minevikus. Ma arvan, et see raamatute ja madratsite teema on ikka väga subjektiivne eelistus.
Artur R'ile: minu jaoks on vastus see, et ma enam pooltoorest ei kleebi siia. Arvan muidugi, et see viib selleni, et ma mingil hetkel ei avalda siin enam midagi. Või vähemalt ei midagi olulist.
VastaKustutamiks sa arturi peale vihastasid? tema kommentaar ei rääkinud eriti sinu jutust, vaid üldiselt ja mulle tundus, et pigem endast, et kuidas parem oleks. ja poognast.
VastaKustutaaga trükitud raamatutest rääkides. käisin eile apollos (seal on mingi odavmüük). päris kohutav on vaadata seda raamatute hulka, mida meil on trükitud ja mida keegi lugeda ei taha. raamatu trükkimine nõuab ju ainult raha ja ainult trükkimine pole sugugi kohutavalt kallis, aga et seda loetaks ja kritiseeritaks, on vaja palju enamat. mis kasu on raamatust, mis võib-olla olevat trükitud, aga keegi ei tea ei selle ega kirjutaja nime, rääkimata raamatu sisust?
aga tulles tagasi pooleleheküljelises jutus kirjeldatud madratsi juurde - muidugi on igas jutus midagi reaalset, vastasel korral ju polekski juttu.
heh, reaalsus on ikka kõige suurem ulme. Manjana, sa võiksid endalt küsida, kust tuleb su arvamus, et ma vihastasin. Vihast on asi kaugel, väga kaugel.
VastaKustutaNo siis oli mu mulje seekord õige, et Jar ei vihastanud. :)
VastaKustutaAga kirjutamise ja kommenteerimise tasakaalu ajamine on vist hullem töö kui kõrghoone hoidmine tikul tasakaalus .
Ma ei suuda hetkel lahenduseks välja mõelda teisi teid kui: kasvatada endale paks nahk; ise jutu juurde märkida, kui poolik või visandlik see on; kirjutada paremini; otsida teine koht, kus avaldada; üldse mitte midagi mitte kuskil avaldada, sest alati võib tulla mõni, kes ütleb, et tead, pane ennast põlema.
Võib muidugi ka natuke nutta ja siis edasi kirjutada, sest need on siiski ainult sõnad, mida öeldakse. Kividega ei loobita ja vangi ei panda ju.
Nagu ma aru saan, postitas autor peas käärinud loo alguse, et äkki fermenteerub selle käigus looks.
VastaKustutaMa siis võtan kokku:
Peategelane on Marsi eelajaloolisest elustikust huvituv, Estlandi(l/s)t pärit võõrtööline kaevandustes, teel koju.
Kuskil, kahe ööpäeva kaugusel Estlandist on Talsinki kosmodroom. Tee alguspunktis on punane planeet. Reisitakse magamiskapslites, milles on a la carte sisustus ja eraldi magamisnurk(?).
Lisaks, nagu selgub, eksisteerivad äärmuslased, kes, et oma seisukohti terroriga massidesse viia, otsustavad lihttööliste reisi tuksi keerata. Selleks otstarbeks on neil mingi ohtrate magnetitega plahvatav seade, mis, selmet vana hea lõhkeaine abil kogu kupatus õhku lasta, teleporteerib osad reisijad kuskile teadmatusse.
Terroriakti a-priori eesmärk jääb saavutamata ja ekstremistid koristatakse lõpetuseks ära. Kõik on õnnetud ja universum tiksub vanvaiisi edasi.
Kui asendada mars soomega, öelda, et Agnus võttis soome laevas turistiklassi kajuti ja siis mehed mustas vedasid ta kaatriga teadmata suunas minema, saab peaaegu sama loo.
Mida ma öelda tahan -- ulmeline element on tegelikult teleporter;
Ulmepõneviku jaoks võiks nüüd siit edasi mingi lugu alata. Kuhu sattus Agnus koos kaaslastega ja mis oli terroristide tegelik motiiv, näiteks.
Terroristid ilmselt olid kas lihtsalt saamatud käpardid, või asendatavad etturid kellegi suuremas mängus, kellele oli vaja neid "reisijaid" ära saata.
Äpardused teleporteritega kipuvad ulmes tavaliselt lõppema imeliku rännakuga aegruumis.
Puändiks võikski äkki sobida see, kuidas rünnak muutis aja kulgu ja andis tulemuseks selle, mida terroristid tahtsid -- või ei tahtnud. Aga loomulikult mingi ängiga -- nii, et need 38 näiteks peavad aja jälle korda seadma.
Ja - madrats ja ainuraksed, kui neile sissejuhatuses on juba võhma raisatud, peaksid selle käigus oluliseks saama.
Ehk oli abi.
Jah, sellisest tagasisidest on abi. Sellist tagasisidet ma Laborist ootasingi/ootangi. Aitäh!
VastaKustutaMuide, esimeses versioonis oli lõpp teistsugune, pikem, keerukam. Aga kuna aega pole lihvida ideid, siis oleks ka teisel kujul avaldamine olnud lugejatele pettumuseks. Hmm... olgu postitan selle järgmiseks kommentaariks, et oleks suunad näha.
Agnus veetis kaks päeva õndsas teadmatuses. Vaatas filme, magas ja tegi puhkuseks plaane. Teise reisipäeva lõpuks oli tüdimus reisist ning ärevus kojusaabumise puhul juba päris suur. Ikkagi kodu ja naine ning sõbrad. Nüüd algab elu.
VastaKustutaKui kapsel avanes, siis tervitas Agnust trobikond maskides tüüpe, kellede relvad olid otsustavalt temale suunatud. „Kuubaaside terroristid,“ käis Agnuse peast läbi ja nii ka oli. Ta taluti delikaatselt vaikides nende baasi siseruumidesse, suunates teda väikeste valusate müksudega. Agnus viidi ruumi, kus teda ootas särava naeratusega naisterahvas, kes riietatud sarnaselt lennukompaniide šikkide teenindajatega. Naeratav tšikk tervitas teda hoogsalt: „Tere tulemast Kuubale. Loodan, et Teie reis oli meeldiv. Vabandame, et olete eksinud teelt oma lennukompanii süü tõttu. On meeldiv, et leidsime teid avakosmosest tiirutamas ning saame teid ka edaspidi aidata. Tutvustan meeleldi meie erinevaid teenuseid. Kuid võib-olla soovite esmalt puhata. Meie toad ei ole küll luksuslikud, kuid meie senised kliendid on kõik jäänud rahule.“ Daami naeratus ei kustunud hetkekski, ning kui polnuks neid relvatorusid, siis tundnuks Agnus end kui kuskil peenes kuurordis. Segadus aga oli suur, ning julgusest oli kõvasti puudus. Ta võttis end pisutki kokku ning kogeles „Tahaksin koju“. Naeratav daam jätkas oma hoogsat müügitööd. „Suurepärane. Meil on teile pakkuda erinevaid lahendusi. Erinevaid pakkumisi on kõigile. Võime teid toimetada juba homme õhtuks maale. Loomulikult see maksab rohkem kui tavaline teenus. Enamasti valitakse siiski kiired variandid, ning meile kõigile meeldiks teile seda pakkuda. Hind on vastavalt teenusele viissada tuhat marka. Kahjuks ei ole sellise erilennu puhul võimalik järelmaksuga teenuse eest tasuda. Kas broneerin teile koha?“
Agnus sai aru, et tegemist on väljapressimisega ning röövlite eest pääsu pole. Oma varast on ta igal juhul ilma. Kuid viissada tuhat! See on tema kümne aasta palk. Kogu tema varanatuke on kokku heal juhul 75 000 marka.
„Millised on mu teised võimalused?“
Teenindaja naeratus venis suuremaks. „Meil on valida regulaarlend, millest esimene väljub täpselt 37 päeva pärast. Selle hind on 30 000 reisija kohta. Söögid ja joogid peate juurde ostma. Samuti tuleb eraldi maksta pagasi eest.“
„Kuidas ma olen kindel, et ma lennule saan? Ja kus ma need 37 päeva vahepeal veedan?“
„Meil on soliidne firma, mis on noteeritud ka Frankfurteri börsil. Soovime pakkuda oma klientidele meeldivat ja turvalist teenust. Meie pilet kindlustab teile pääsu lennule ning meeldiva teeninduse teises lennuklassis. Samuti saate pileti ettenäitamisel igalt Kuubaasi teenindusasutuselt viis protsenti allahindlust. Hotellid, söögitoad, meelelahutusasutused. Kindlasti leiate endale midagi meelepärast.“
„Olgu, ma võtan selle.“
Agnus võttis oma margatasku ning hakkas lugema sularaha. Sekund hiljem vedeles ta meelemärkusetult põrandal. Maskides mehed jagasid tema raha ning asju. Teenindaja naeratas oma kipsnaeratust edasi.
Kui Agnus uuesti silmad avas, siis leidis ta end pimeda kosmoselaeva laoruumis. Lisaks temale oli siin veel hea hulk inimesi. Nukker vaikus ennustas halba.
„Juua, kas ma saaksin midagi juua.“ Keegi ei vastanud. Agnus tõusis, liikus lähimate inimesteni ning kordas oma palvet: „Kas saaksin juua?“
„Meil ei ole juba kaks päeva vett. Istu ja ole vait.“
Kaks päeva? Mitu päeva tegelikult? Agnus oli rabatud. Ta mäletas toda veidrat hetke Kuu peal, kui teda rööviti. Ta katsus oma taskud läbi ning midagi polnud jäetud. Isegi dokumente mitte. Ta püüdis uuesti kaasreisijatega suhelda: „Vabandage, kuhu me suundume?“
„Oma uude koju. Marsile kaevandustesse. Ega nemad juba enne lõpeta, kui kõik nahad on meilt seljast riisutud. Kena kingitus küll, eks ole.“
Ring oli sel korral kiirelt täis saanud. Nädalaga Marsil tagasi. Rahatult ja paljalt. Agnuse lugu sai ainult hullemaks minna.
üldiselt on see esimene/pikem lõpp mu enda jaoks väga toores. Okse - võiks öelda isegi. Seepärast saigi "pressiteateversioon" Laborisse kleebitud.
VastaKustutaNoh, see on juba nagu päris hollywoody jõululugu kohe. Paraku, reisijaterminali ventilatsioonišahtis turniv John McClane on hetkel puudu ja stjuardess on üle.
VastaKustutaSeda siis juhul, kui ei ole ühtegi head põhjust näidata, miks tukkidega kapikari ei saa omal jõul kaevuri taskute tühjendamisega hakkama.
Hetkel vajaks see liin mingit deux ex machinat. Näiteks ennasthävitavat reisiseifi, mis ainult omaniku nõusolekul mammonale ligi laseb. Juhul muidugi, kui stjuardess ikka tõesti on oluline element; või kui ta selleks edaspidi osutub. Tegelase sissetoomisele ei ole mõtet energiat raisata, kui ta suurt midagi ei tee.
Kui tema eesmärgiks on enne lõpliku põrguteed lugejale lootust anda, siis maskidega tukimehed lasevad sellest mõttest õhu enne välja, kui see korralikult kuju jõuab võtta. Sellisel kujul ma tooks nad üldse mängu peale seda, kui rahakotirauad juba üpris lahti on.
Antagonistid on endiselt üsna anonüümsed, aga selle uue lõpu valguses (miks ma tahaks kirjutada musta lipu valguses?) hakkab nende profiil juba välja joonistuma.
Arvatavasti viisil, mille peale mõni valvekommunist varem või hiljem kisa tõstab, et vabadusvõitlejad ja orjastamine koos ... mis on kokkuvõttes väga hea point selle loo juures - noh, et iga ülla idee jalad on mustad ja küünealused verised ... või nii.
Mul on hetkel loo kaks lõppu mõlemad peas ja nad tekitavad kerge kakofoonia; põhimõtteliselt saaks mõlemaid kasutades kokku loo, kus marsi kaevanduskonglomeraat ise oma puhkusele minevaid töötajaid orjastab. Sellega, ma arvan, oleks isegi need eelpool nimetatud kommentaatorid nõus, kuna kapital, teadagi, on üldse kõiges süüdi.
Ja siit liinist saaks ka uue positiivse kangelase -- tegeliku terroristi, kes orjade vabastamiseks midagi meeletut korda saadab, et oma püha ürituse nime päästa. Selleks võiks tegelikult osutuda seesama peategelane, kes kaevanduses orjates jõuab kõigele jälile ja kellest lõpuks saab esimene tõenline terrorist. Vindi huvides võiks see aset leida mingis afektiseisundis, kui tagasihoidlik Agnus lõpuks loomastub. Mulle see natuke isegi meeldiks -- no et hea võidaks kurja siis, kui ratsionaalne mõte magama läheb.
Vot siis, jälle vandenõu.
Ja okse osas -- ära põe, see kipub ikka nii olema, et ega kokk ise oma makaronisalatit naljalt ei söö, elik köögipool on alati kole.