Sa oled vaid tolm malelaual!

Originaal: Võluv vanadekodu. Kirjutas: KaRe

Kohtusin Edvardiga hetkel, mil juba leppisin mõttega, et olen hulga raha lihtsalt niisama maha visanud. Kõik mu sõbrad suutsid kinnisvaraarendusega imetegusid teha, kuid mina ostsin Nõidjärve, mille nimi õigustas end vaid nii palju, et kõik investorid vangutasid päid ja kadusid kui vits vette. Kedagi ei huvitanud kinnistu, kuhu pääseb vaid džiibiga ja elektri saamiseks oleks odavaim variant ise tuulik püstitada.

Esimene mulje Edvardist oli mittemidagiütlev – vana mees, kummalised prillid, ilmselt jube rikas või peast põrunud, sest tema pakkus idee, mille peale ma poleks ka kõige haigemas unenäos tulnud – ehitame vanadekodu.

„Miks just vanadekodu? Miks peaksid penskarid tahtma end siia soode vahele matta? Kel raha, läheb soojale maale reumat ravima?“

„Tead, Kalmer, siin liiguvad just seenioridele sobivad energiaväljad,“ teatas mees enesekindlalt. „Kõik inimesed ei talu palavust ja rahvamasse. Paljud armastavad vaikust ja rahu.“

Fotograafi vaatenurk

Manjana „Foto tagumine külg“ ja Artur R. „Veel üks foto“ lugemine rangelt soovituslik. Käesolev ilma nendeta ei moodusta midagi.

Mart on lootusetu. Tore poiss ja hea kamraad, aga lootusetu. Kui nemad talle mõistust ei too, siis ei suuda seda keegi. Ma olen nüüd nii kaua nende heaks töötanud, et sellist väikest vastuteenet võis pidada loomulikuks. Nad olid kohe nõus ja pakkusid omalt poolt päris hea tausta veel lisaks, loo milles segunesid tõde ja lavastus. Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, kas nende jaoks on oluline ka vaatemäng, mis tihti kaasas käib, või see lihtsalt kukub niimoodi välja ja nad on ühed kuivikute kuivikud, kes on uudse info saamiseks valmis korraldama kõige väärastunumaid eksperimente. Kuidas üldse saab olla kümnete aastatuhandete vanuste tüüpide jaoks midagi uut ja huvitavat?

Foto tagumine külg

„Faaak, pea valutab!“ mõtlesin silmi avamata. „Mida ma eile küll jõin, et mu kehaline olemine täiega puu otsast kukkunud päkkarit meenutab?“ üritasin silmi avamata vaikselt pilti kokku seada. „Kõigepealt olime mehega kodus, mina tegin süüa ja tema vingus, et pipart on liiga palju, siis pesin nõusid ja mees vaatas telekast midagi, mis teda pidevalt naerma ajas. Kui ta oli oma isu täis itsitanud, tuli ta kööki ja üritas mu selga silitada. Ilmselgelt tahtis keppi! Alati, kui mina olen end köögis orjates üleni higiseks ajanud, tuleb tema ja arvab, et just nüüd on parim aeg intiimsusteks! Ma sain jube vihaseks, tundsin kuidas nägu kuumama hakkas ja vasakusse silma tekkis tõmblus. Surusin viha tagasi ja nurrusin mehele meelelise häälega, et pean dušši alla minema.

Veel üks foto

Taevas oli pilvitu, ei ühtegi pilve ega pilveräbalat. Vaid kuskil päris kõrgel liikus väike valge täpike, kuid ega keegi siis keset Kadrioru parki selili viska, et taevast täppe taga ajada. Ontlikult pilku maises sfääris hoides, oli ideaalne suveilm.
„Hei, vaata. Luiged tõusid ka lendu. Sa ehmatasid nad vist ära.“ Nii kolmekümnene naine lõkerdas oma meessaatja käevangus. „Meest pegasusega ei kohta siin igapäev. Oi, on Kadriorus hobused üldse lubatud?“ Järjekordse heleda naerulagina katkestas matsuv musi naise huultele.

J3

"Manja, aeg elustada."
"Keda see kuradi kord?"
"Jossifit. Kirjas on, elustada 18. detsembril 2078. Täna."
"Näri pori, Anja, see on ju päris külmikust. Enne jõulu ja puha, väääääk!"
"Manja! Mille eest me föderaalilt palka saame, ah?"
"Jaajah . . . aga ärgaku ilusasti. Palvetame?"
"Palvetame!"

Kes teab, kas mõjusid palved või oli omaaegse nõukogude krüo esimene katse õnnestunum mitmest hilisemast, aga Jossif tõepoolest ärkas elule rohkem kui sajand tagasi täpsustatud kuupäeval. Anja oli esimene (alati mina!), kes ette jäi.
"Kes valitseb Nõukogude Liitu?" nõudis äsjaärganu.
"Gospodin, Nõukogude Liitu ei ole juba sada aastat. Meil on Euraasia Föderatsioon ja seda juhib hetkel Vjatšeslav Vladimirovitš Putin."
"Mmmm. Ja see Vasja on asjalik juht?"
"Noh . . ." Anja ei teadnud. "Ta on päris Putini geneetiline poeg. Ta vähemalt väidab olevat."
"Mmmm. Mh."

Viimne vastulöök

Vana mehe laip lamas tumehallil alusel, näol rahulik ilme, seljas must T-särk ja käisteta teksavest, pikad hõredad juuksed üle serva tilpnemas, kulunud kauboisaapad vibalike koibade otsas. Nõtked robotkäed  kohendasid pisut  lõtva keha ja seadsid väikese padjakese pea alla, saavutades asendi, mis tundus ärasaatmiseks kõige paremini sobivat.  Seejärel kadusid kõik mehhatroonsed seadeldised seintel, laes ja põrandal olevatesse õõsustesse ning hääletult sulgusid märkamatuks jäävad katikud. Kõrval, ooteruumis süttis ukse kohal roheline tuli ja uks avanes.

Sisenejaid oli kolm. Kaks meest ja üks naine, kes istus ratastoolis. Nad kõik olid riietatud musta, kuid mitte matusetalituse pärast, nemad kandsid sellist riietust iga päev. Vaikides võtsid nad sisse kohad ümber surnukeha ja langetasid pead. Taustal tõmbasid viiulid mahedalt kohustuslikku "Jumal, sul ligemal".

Võluv vanadekodu

Kalmer Reevald jooksis läbi napis kuuvalguses metsa, komistades ja puudelt tuge otsides, kaugemale seljatagant paistvast kumast. Ta nägi eespool valgussähvatust ja hüppas instinktiivselt kõrvale, siis jätkas vanas suunas, see oli kõigest auto. Nende teed ristusid, ta ei jäänud auto alla vaid jooksis sellele otsa. „Tagasi…“ kähises ta enne teadvusekaotust.

*

Kui mul õnnestus osta ainulaadne kinnistu Nõitjärve ääres, siis uskusin, et sellest saab minu unistuste teostumine, elutöö ja pensionisammas. Teised nägid seal militaristide mahajäetud abitootmist, saeveski ja tont teab veel mis lobudikud, elekter kaugel ja tee viimased kilomeetrid läbitavad ainult spetsiaalveokitega. Mina nägin võimalust luksusliku ja privaatse veekeskuse rajamiseks kõige maksujõulisemate klientide jaoks. Ehkki järv oli ühes nimekirjas kõigi sõjardite poolt maha jäetud objektidega kõrge reostusriskiga kohana, oli looduslik isepuhastumine vahepealsete aastate jooksul imet teinud, nii et ei kalakasvatuse ega supelranna jaoks poleks pidanud pabereid võltsimagi. Varemed tähendasid tegelikult seda, et samale kohale uue hoone ehitamiseks pole vaja võidelda keskkonnaametnike ega muude bürokraatidega – juriidiliselt poleks ma rajanud mitte ühtegi uut maja vaid „remontinud“ olemasolevaid, mõni korrus plussis ei oleks väga suur patt olnud. Ka elekter oli juriidiliselt olemas – pehkinud postirida, mille „jooksvaks renoveerimiseks“ tulnuks rääkida õige mehega jaotusvõrgu kohalikus kontoris. Teega oli keerulisem, madalapõhjaliste autodega potentsiaalsed kliendid eeldasid asfaltriba, aga selles suhtes oli mul „käsi sees“ kohalikus omavalitsuses, kes pidi asja töösse andma kui avaliku supelranna juurdepääsu ja hiljem sebima sobivasse kohta looduse kaitsmiseks sõidukeelu märgi. Õigusjärgse omaniku järeltulija, mitmendat põlve linnamees oli küll kaalunud suvekodu rajamist, aga temale maalisin pildi astronoomilistest summadest mis kulunuks hädapärase taristu taastamiseks ja ega ma tegelikult väga valetanudki.

Vanad ja kodu

Ma leidsin Jana. Ma ei saa midagi teha, osa minust on matemaatika abiprotsessor ja mul kulus mõni nanosekund arvutamiseks, et selle tõenäosus on kusagil seal üks kümme astmes miinus kuueteistkümnele. Kusjuures positiivse stsenaariumi korral – siis, kui ma võtan arvesse vahepeal möödunud ajavahemikku – mingi kakssada tuhat aastat – ja seda, et ta võis umbes aimata, mis suunas me põgeneme. Nüüd, igaviku teisest otsast vaadatuna olen ma kõiki meie kõnelusi peas niipalju kordi läbi käinud, et leian seal kümneid, kui mitte sadu vihjeid, kuigi see pidi olema suurim saladus. Aga Janal võis olla aastaid... oh, võimalik, et aastatuhandeid aega sama asja üle mõtiskleda.