Tõuse ja kõnni (muudetud jutt)

Originaaliks on Jar-i jutt "Tõuse ja kõnni". Kirjutasin selle ümber, sest tsirkuse teema on mind alati köitnud ja tahtsin lõppu pisut dramaatilisemaks teha.

Eesriie tõusis ja kulunud ülikonnas missinaeratusega mustkunstnik astus lavale. Justkui muuseas tõmbas ta varrukatest muljutud välimusega määrdunud tuvisid ja kübarast väsinud küülikuid. Olin esimest korda päriselt tsirkuses ja mustkunsti seni vaid telekast näinud. Küülikud, tuvid ja pooleks saagimised mind ei huvitanud. Mina ootasin hüpnoosi. See, kuidas hüpnotisöör vaid paari sõna abil kellegi oma tahtele allutab, tundus minu jaoks nõidusena. Olin kogu oma senise kaheksa aastat kestnud elu pidanud järgima vanemate käske ja keelde. Tundus lausa võimatuna, et keegi suutis käskida täiskasvanuid.

Viimaks jõudis järg hüpnoosiseansini. Mustkunstnik otsis rahva hulgast katsealust, kelle peal oma oskusi näidata ja valis... Minu. Olin pettunud, sest lootsin nii väga, et mustkunstnik mu ema koera kombel haukuma paneb. Sellegi poolest ronisin lavale, sest ei juhtunud just iga päev, et tsirkuse artisti nii lähedalt vaadata saaksin.

Mustkunstnik luges juba tuttava teksti sellest, kuidas magama jään ja kõigutas mu näo ees hõbedast uuri. See ei mõju, jõudsin mõelda, kui käis must sähvakas. Järsku nägin enda ees seismas iseennast ja mu sõrmede vahel kõlkus hõbedast uur. Minu keha vahtis mind üllatunud ja pisut juhmivõitu pilguga. Taipasin kohe, et rollid on vahetunud. Lõpuks ometi oli saabunud kauaoodatud võimalus panna teisi tantsima minu pilli järgi. Tundus, et publik polnud taibanud, mis juhtus. Nad ootasid endiselt, et annaksin oma kehale käsu teha midagi jaburat. Pöördusin pealtvaatajate poole ja mu naeratus muutus endisest veelgi laiemaks, sest publiku silmist vaatas vastu samasugune tühi pilk nagu minu ees seisva kõhetu poisi omadest.

„Tõuske!“ käskisin. Rahvas tõusis kuulekalt püsti.

„Kõndige,“ ütlesin mina ja rahvas kõndis suunas, mille poole osutas mu uue keha juurde kuuluv kondine sõrm. Mustkunstitelk jäi rannas laiuva tivoli servale ja kohe telgi taga laius meri. Vaatasin, kuidas inimesed midagi taipamata laintesse kõnnivad ja mu silme ees terendas juba kujutluspilt, kuidas täitub mu ammune unistus: mitte keegi ei käse ega keela mind ning saan olla ÜKSINDA...

Raudteeromantika

Rööbaste kohal virvendas õhk kuumusest. Rohtunud raudteetamm lõikas metsa tumerohelisse kangasse nagu hiigelnoaga tõmmatud vao, sirge ja ebaloomuliku. Tohutute sajandivanuste tammede ja kastanite alt tulles sattus teeline justkui katedraalist turule. Sealjuures katkust tühjendatud turule, sest kusagil ei liikunud miski. Putukad sumisesid, aeg-ajalt lõikas õhku pääsukese tiivasähvatus ja kusagil kõrgemal lõputus taevasinas tegi raisakotkas oma igavesti korduvaid ja mitte kunagi päris sarnaseid tiire. Ent raudtee kohal virvendas ainult kuumus ja nii, nagu puud sellest tubli paarkümmend sammu eemale hoidsid, vajus ka rinnuni ulatuv hein enne tammi viletsaks koltunud maltsaks.
Lapsed piilusid tükk aega puude vahelt. Uudistasid, roomasid, luurasid. Umbes kaheteistaastased poisid ja neist napilt, ehk aasta vanem tüdruk. Poisid olid tavalised kriimulised marakratid, tüdruk tahtis olla samasugune, aga enam ei olnud. Tema põlved olid küll katki kukutud ja käsivarred kriimulised, ent tema särgil turritasid kaks kühmu, liigutusse, millega ta tõrksad juuksed patsi korjas, oli tekkinud iseteadlikkust, ja mõnikord meeldis talle nende poiste juurest eemale minna, täiesti üksi tiigis ujuda ja tunda, kuidas jahe vesi jalge vahelt läbi libisedes mingi veidra värina üle keha saadab.
„Sa julged? Sa ei julge?” Poisid vaatasid põnevusega tüdrukut.

2013. aasta kevadel ilmuvad tõlkejutud

22. novembril toimus Tallinnas Ulmejutulabori õpituba, mida juhtis luuletaja-kirjanik-toimetaja-tõlkija Liisi Ojamaa. Kohaletulnud kuulsid mitmeid nõuandeid, kuidas pääseda välja algaja ulmekirjaniku sopaaugust või vähemalt kirjutada nii, et lugeja igavuses magama ei jääks.

Ühe nõuandena pakkus Liisi, et soovides õppida kirjutama ilukirjanduslikke tekste, on suur abi teiste kirjutajate tekstide tõlkimisest. Kui võtta võõrkeelne kirjaniku tekst ja üritada seda eesti keelde ümber panna, peab järgima originaali stiili ja samuti tuleb mõelda sügavuti, milline sõna või lause annaks tõlkes edasi samasuguse mõtte, nagu kirjanik võis mõelda, kui ta originaali kirjutas. Kohaletulnud algajad kirjutajad leidsid, et võiksime ka jutulaboris teha ühe kuu, kus ilmutame enda tõlgitud jutte. Selleks, et tulemus oleks nauditav, ei saa seda teha kiiresti. Samuti tekitas küsimusi autoriõiguste sasipundar. Leidsime, et kui tekib probleeme autoriõigustega, siis võib tõlgitud teksti avalikustamise lõpetada, samuti võib enne tõlkimise alustamist küsida autorilt luba, kas ta on nõus, et tema jutt mittekommertslikuks tarbeks ära tõlgitakse. Kuidas jutulabori autor autoriõiguse probleemi lahendab, jääb tema otsustada.

Kuulutan välja, et 2013. aasta märtsis ilmutame ulmejutulaboris tõlkejutte.

Igaüks leiab kas internetist või mujalt selles võõrkeeles, mida ta oskab, ulmejutu ja tõlgib jutu kaunisse eesti keelde. Kui originaaljutt on internetis olemas, on lihtne, kui mitte, siis võiks originaali kuskile internetti riputada (autoriõiguste sasipuntraga tegeleb ja vastutab autor). Tõlgitud jutu juurde paneb autor kirja originaaljutu andmed (autor, pealkiri, jms) ja võimalusel lingi originaalile. Jutu leidmiseks ja tõlkimiseks on aega kolm kuud.

Tähelepanu, valmis olla, läks!

Foto: Märts Tallinnas

Kuhu kaob Kuu

mesipuu poole

suletud tiibadega

lendavad pooled

Jüri ja Mari pakkisid asju.

Oli käsk Kuu lattu tagasi viia ja kogu õrn aparatuur tuli paigutada siseküljele, et see kiirel sõidul viga ei saaks. Nad toimetasid usinalt nagu mesilased.

Mari oli elektrisiniselt pragmaatiline. Ta uskus ametlikku versiooni, mille kohaselt tuli Kuu ära koristada, sest selle põhjustatud looded ohustasid Maa tulevikku. Kuldkollaselt romantiline Jüri kahtlustas vandenõuteooriat, mille kohaselt tekitas Kuu liiga palju romantilisi mõtteid ja viis sellega inimesi nende tõelisest eesmärgist eemale. Tegelikku tõde – et lihtsalt firmal läheb kehvasti ja see projekt tuleb rahastamise puudusel sulgeda – ei aimanud kumbki. Nende intelligentsitaseme iseloomustamiseks sobib kõige paremini näide, et nad pidasid valgusaastat ajaühikuks.

Mõtlemiseks polnud aega, sest teha oli veel palju, kuid tähtajani jäänud alla nelja nädala.

Kes ei mäleta minevikku, elab eesmärgita...

Tuult ei olnud, rong seisis juba viiendat päeva. Päike säras tuumaplahvatuses klaasistunud preeria kohal nagu pulli silmamuna, sundides kõiki higistama ja varju otsima. Koiotikarjad luusisid öösiti üha lähemal, päeviti tiirlesid pea kohal raisakullid.

Kuna rong seisis ja enne tuule tõusmist ei olnud võimalik liikuma  hakata, polnud ka vedurijuhil midagi teha. Kõik masina sõlmed olid üle käidud, ning et alamklass liialt laisaks ei läheks kupatas ešeloni šerif ta valvesse. Kes sobikski säärase sandi ilmaga kus taevas pole pilveräbalatki, paremini tööle kupatada kui punanahk…

Suitsetamine tapab aeglaselt

Originaaliks on Manjana "Kohtumine suitsuruumis".


Janeli ei oleks seda sorti klubisse, eriti veel backstage'i kunagi sattunud, kui õde ei oleks karvase bändimehega käima hakanud. Õeke oli kuu tagasi olnud kusagil läbul ja ühe suhteliselt seksika elukaga tuttavaks saanud. Sihuke rokkari moodi tüüp, käsivarred tätokatest kirjud, kitarrikott kogu aeg näpus ja kerge õllelehk veatute hammaste tagant immitsemas. Isale muidugi oma suurt armastust igaks juhuks näidata ei julgetud ja see oli õige otsus.

Peatus hiies

Alari hiie

sugulasrahvad vabas

multiversumis

Raske maagilaadungiga maanteerong roomas nagisedes mööda kiviklibust teed. Et hullematel lõikudel mitte pimeda peale jääda, pidi startima varavalges. Noor praktikant En oli roolis ja vana veokihunt Anz tukkus oma istmel. Ta võis seda teha, sest ohtlik mäekuru ja riukalik mudasoo olid alles ees, praegu oli ümberringi silmapiirideni ulatuv lainjas lagendik üksikute puudega. Anz oli siinkandis kasvanud ja sõitnud seda teed kõigega sääreväristajast suurte bussideni – jah ka nendega, sest kunagi oli kant turistide seas moes olnud. Ta teadis märke mäenõlval, mis viitasid varingule järgmise järsu käänaku taga, teadis kuidas hinnata kaldataimede värvi järgi lombi sügavust.

kurb pageja

See on Artur R-i jutust tõukunud minu jutt:

Viimasel ajal oli Rital tunne, nagu oleks ta väevõimuga veetud tagasi lapsepõlve kõige jäledamatesse päevadesse ja neisse lootusetult kinni ankurdatud. Üks ja sama jama kordus ikka ja jälle ning Rital polnud mingit võimalust ennast sellest välja lülitada. Kujutage ette, et teie seni igati mõistlikult käitunud kolleeg leiab endale ühel koledal päeval uue hobi – hakkab kujuteldavat vastast surnuks lutsutama. Rita oli pidanud sedagi taluma ja kui ta sellest mõnele sõbrale jutustas, tuli tal pea alati oma pöörane ja arusaamatu sõnamäng lahti seletada – kujuteldava vastase surnukslutsutamine on segu karate katadest ja hambavahede imemisest. Väliselt on see nagu teine tegevus; sisuliselt – ennekõike tulemuse puudumise ja tekitatava lärmi poolest – nagu esimene. Niisiis, kujutage ette, et ühel päeval hakkab teie kaastöötaja tekitama regulaarselt helisid, mis ajavad teil külmavärinad ihule, mis ajavad teid, otse öelda, närvi ja te saate aimu, mida Rita tundis.

Labori õpituba 22. novembril kohas nimega Koht

Kui oled liitunud Labori Facebooki grupiga, tead ehk juba, et 22. novembril toimub Labori õpituba. Kuid ega Facebook pole terve maailm. Vaid umbes kuuendik inimestest on seal.

Lühidalt: 22. novembril, neljapäeval, algusega kuus õhtul toimub Labori õpituba. Sellest, kuidas paremini kirjutada räägib ‘ganna, ehk Liisi Ojamaa. Laborlaste õppekogunemine toimub Tallinnas, kohas nimega Koht (Lai 8, Tallinn) meile eraldatud keldrisaalis.

Allpool on sama tekst, mis läks Facebooki.

Sa oled vaid tolm malelaual!

Originaal: Võluv vanadekodu. Kirjutas: KaRe

Kohtusin Edvardiga hetkel, mil juba leppisin mõttega, et olen hulga raha lihtsalt niisama maha visanud. Kõik mu sõbrad suutsid kinnisvaraarendusega imetegusid teha, kuid mina ostsin Nõidjärve, mille nimi õigustas end vaid nii palju, et kõik investorid vangutasid päid ja kadusid kui vits vette. Kedagi ei huvitanud kinnistu, kuhu pääseb vaid džiibiga ja elektri saamiseks oleks odavaim variant ise tuulik püstitada.

Esimene mulje Edvardist oli mittemidagiütlev – vana mees, kummalised prillid, ilmselt jube rikas või peast põrunud, sest tema pakkus idee, mille peale ma poleks ka kõige haigemas unenäos tulnud – ehitame vanadekodu.

„Miks just vanadekodu? Miks peaksid penskarid tahtma end siia soode vahele matta? Kel raha, läheb soojale maale reumat ravima?“

„Tead, Kalmer, siin liiguvad just seenioridele sobivad energiaväljad,“ teatas mees enesekindlalt. „Kõik inimesed ei talu palavust ja rahvamasse. Paljud armastavad vaikust ja rahu.“

Vanaonu Henriku pärand

„Väga hea, paistab, et on valmis,“ sättis meister Glückgehabter  viimase sammuna veduri vagunite ette rööbastele ja vaatas rahulolevalt  oma vendadele poole. „Paneme aga käima.“ Tema vennad Alfred ja Josef asusid juhtpuldi juurde ning hakkasid hoobasid krigistama. Meister ise tõmbas kaitseprillid silmade ette ja jäi suure aluse juurde, millel asetses seitsmekorruseline elektriline raudtee. Täpselt vanaonu Henriku jooniste järgi seatud. Konstruktsiooni keskel titaanist pesas sätendas väike metallist rongike. Kõige ees silindriline plaattinast vedur, selle järel lookles neli eri metallidest vagunit. Kuld, hõbe, vask ja tina. „Kui joonised on õiged, siis teeme vendadega sama suurt teadust kui vanaonu Henrik,“ mõtles meister ja astus eemale pealüliti juurde. Vanaonu juhendite järgi oli kõik viimse detailini tähtis. Nii rööbaste asend, rongikese materjal, kui ka rongi liikumiskiirus. Kogu ettevalmistus oli võtnud peaaegu kaks aastat. Juhendist arusaamine, arvutused, kontrollarvutused, materjalide kogumine, erinevad väiksemad katsetused ning kaks suurt läbikukkumist.

Mootorid ja rootorid kumisesid ning panid ruumi kergelt värisema. Josef hüüdis „valmis“, Alfred hüüdis „siin ka valmis“, meister hüüdis „läks käima“ ning surus alla juhtpuldi ja aluse vahel olnud pealüliti. Rong hakkas rööbastel kindlat mustrit mööda liikuma. Esimeselt tasandilt kolmandale, sealt seitsmendale, edasi teisele, siis viiendale, alla neljandale, viimaks kuuendale ning sealt suure kaarega üle surmasõlme tagasi esimesele. Kõik toimis nagu õlitatult. Meister ja vennad olid rahul. Esimesed kaks tiiru oli rongi liikumist näha, kolmandal veel kuulda, neljandal oli kiirus nii suur, et ei olnud enam aru saada, kus väike rong on ja mida ta teeb. Kiirusest sai ühtlane valguskuma ja müra murdus korrapäraseks meloodiaks. Kuni järsku kõlas õrn praksatus ning konstruktsiooni keskele ilmus nähtavale miraaž. Vennad hõiskasid ja patsutasid üksteist. Vanaonu Henriku joonised olid olnud õiged. Nad astusid lähemale ning nägid tekkinud ümaras pildis korrapäraselt tiirlemas erinevaid juba olemasolevaid kui ka veel leiutamata asju.  Vendadest teadlased olid jõudnud kõigi teadmiste varamuni.

Drake Cement

Drake Cement ei olnud alguses linn. See ei olnud isegi küla, lihtsalt üks paljudest tsemenditehastest Arizonas, Yavapai maakonnas. Taamal pundus maapinnast veidi kõrgemale Black Hills'i mäestik, sajakonna miili kaugusele lõunapoole jäi pulbitsev Phoenix, mõnisada miili loode poole minnes võisid rahast ilma jääda purskkaevulises Las Vegases. Selline vaikne kohake keset-ei-miskit. Kunagi, kui tehas asutati, olid peamised argumendid lähedal asuv Geronimo lubjakivi lade ja US 93 raudee, tähtis lüli olulisest CANAMEX-i trantspordikoridorist. Enamus töölisi käis tööle lähedal asuvatest kõrbelinnakestest: Pauldenist, Chino Valleyst, Prescottist, Prescott Valleyst, mõni isegi Cottonwoodist. Tol ajal olid tsemenditehases vägagi korralikud kõrgepalgalised töökohad ja kohalikule elule andis suurinvesteering palju hoogu juurde. Ehitusbuumi aegadel oli tsemendi tootmise, logistika ja kõige muu juurdekuuluvaga hõivatud peaaegu 10 000 inimest. Kohalikele tehas meeldis.