Laenatud elu

Agri ärkas talveunest järk-järgult. Üha enam ja enam painas teda miski harjumatu ebamugavustunne, mis vormis koostöös psühhokõvendajatest, pornost, vägivallast ning narkootikumidest läbiimbunud alateadvusega jälke abstraktseid luupainajaid. Viimaks avas Agri silmad. Kulus aega, enne kui talveune kapsel tema ärkamise registreeris, seejärel ka ülejäänud keha sulatama hakkas. Nii sai Agri esialgu vaid silmalauge üles-alla liigutada.

Poole tunni järel võis Agri juba hädapärast käsi liigutada ning valu küljes üha kasvas. Agri vandus ropult ja liigutas pead. Hämaruse tõttu ei olnud võimalik täpselt selles suunas näha. Agri vandus ja üritas käega haiget kohta puudutada. Valukiir läbistas tema aju ning käsi sai kokku millegi kleepuvaga..

Vanemate tõttu, laste nimel.

Kuna Proxima Centauri on aktiivne punane kääbus, siis on välistatud, et selle ümber võiks tiirelda eluks sobiv Maa-tüüpi planeet. Kuid nad olid siiski teel siia, sest teadlased olid avastanud, et just Proxima Centauri lähedalt möödub peagi üks hulkuv planeet, mis on kunagi  oma orbiidi ebastabiilseks muutumise tõttu ühest kaugemast tähesüsteemist välja paiskus. Nad tulid siia, et selle renegaat-planeediga kohtuda, sinna baas rajada ja kasvatada üles põlvkonnad, kes jõuavad ära oodata teadlaste hoolsatel arvutustel põhinevad ennustused, et planeet haaratakse järgmise tähesüsteemi koosseisu. Teadlased olid välja arvutanud, et planeet haaratakse uude süsteemi üsna tõenäoliselt inimelule mugavatel tingimustel. Tõenäosusega 95%. Kaugus järgmisest tähest, mille umber planeet kunagi tiirlema jääb, on 0.237  valgusaastat. Linda seda oma elueal ei näe.

Prahvatus, mis  läbi tähelaeva kajas oli ootamatu, kuid mitte tundmatu. Naine oli niisugust häält kuulnud elus loetud korrad ja iga kord loeti pärast seda laipu. Hääl kummitas teda lapsest saati kõige õudsamates unenägudes.  Ja ka kõik edasinegi toimus samamoodi nagu unes. Esimesele raksatusele järgnes teine. Avariisignaalid kukkusid üürgama. Automaatsed vaheuksed sulgusid ja naine avastas end kosmoselaeva sellest osast kus keres oli auk ja väljapääsud tihedalt suletud.

Laenatud elu

Läppunud õhus lehkab miski jälgilt. Tintjas pimedus mu ümber vormub pehmeks ja ligasevõitu pinnaks, mis tõmbub taganedes järjest ahtamaks. Nihkun selg ees teadmata suunas edasi ning kuulen samas, kuidas mu enese süda taob pimedas nii valjult ja äraandlikult, et katkendlikud ja harvad hirmunud hingetõmbed kõlavad nende kõrval kui linnu tiivasahin rongirataste raginas.

Ta on siinsamas! Ma tunnen, teda, kuulen ta liigutusi, haistan võigast higi ja erutuse haisu, mis südame pahaks ajab. Mu ainuke sõber ja liitlane on see pimedus, mis mind tema eest varjab...

See on nagu luupainaja, selle vahega, et ma olen ärkvel ja kõik toimub päriselt. . Kuklas tuikab tinane raskus ning sunnib ka pimeduses silmi hirmunult kinni suruma. Minu rutiinsest õhtusest tervisejooksust pargis on mõne üürikese hetkega saanud kõige ehtsam õudusunenägu. Ootamatult kerkis mu teele pimedusest tumedas riides mehekuju, kes mind mingi arusaamatu esemega ründas. Üritasin appi karjuda, kuid kurgust kostus üksnes abitut kähinat. Tormasin pargirajalt puude vahele ning üritasin teadmata suunas põgeneda, ise palavikuliselt taskust telefoni otsides. Neetud! Isegi selle olin tuppa, ukse kõrval olevale esikuriiulile unustanud... Olen vähemalt aasta neil parkmetsa radadel igal õhtul jooksmas käinud, kuid alles nüüd adusin täie selgusega, et mul pole tõepoolest vähimatki aimu, milline on mets isegi paar sammu rajast eemal. Nähes hämaruses mingit hoonet, tormasin esimesest avatud uksest sisse, lootes leida kedagi, kellelt abi paluda või vähemasti leida koha, kuhu ründaja eest peitu pugeda ning kukkusin ootamatult lahtisest luugist alla pimedusse...

Ekskursioon

Ekskursioonile „Suremus garanteeritud" oli kohale tulnud küllaltki kirju seltskond. Oma osa oli selles ka tõigal, et ekskursioonil puudus ametlik meelelahutuse litsents. Muidugi oli tundeekskursiooni korraldaval firmal tegevusluba ja sertifitseeritult sai nende kaudu teha elamusreise laias vahemikus - alates üksinda metsarajal seiklemisest kuni slummi tänavakaubandust organiseerima (tänavakaubandus kohe kindlasti ei sisaldanud tunnete ülekannete seadmetega äritsemist ega ka "võõrustajate" äri). Otse loomulikult olid kõik nende seadmed litsentseeritud ning siiani ei olnud nad jätnud tegemata ei nõutavat eakontrolli ega "võõrustajate" kohustuslikku registreerimist vastavas kontrollasutuses. Kuid vaikselt võrgust võrku, arvutist arvutisse, levisid kuuldused ka nende poolt pakutavast hoopis teistsuguse tasemega teenusest.

Õuna nõiduslik mõju

„Sa väidad, et te lahkusite koos ja sina olid viimane, kes teda nägi?“
„Ma ei tea, kas nüüd viimane, taksojuht oli ka, aga tuttavatest vist küll,“ ütles naine pilguga põrandavaibalt puru koristades.

Silmitsesin sekretäri: jummel, kuidas mõni mees nii suure ninaga naist võiks tahta? Ja need võrksukad! Kujutage ette saledat naist minis ja sukkades, kelle kogu olek anub seksikuse appteiti! Miks läks meie ülemus - tuntud elumees, rikkurite kõneisik - just temaga taksosse ja hiljem kadus jäljetult? Kui meediahurdad skandaali haistavad, olen omadega pees!

Ja kõik algas täiesti tavaliselt. Neljapäeval käisime, nii öelda, kogu kollektiiviga, edukat müügikuud tähistamas ja järgmisel päeval ülemus tööle ei ilmunud. Nali-nali! Kollektiivi tugevaim tsirroos saab järgmisel peol vaid mahla ja vett!

Silm silma vastu ehk laenatud elu

"Joan's Pole"'i stripiklubi kontor asus varjulises umbtänavas. Neoonreklaamiga peasissekäik oli maja fassaadil, teises kvartalis. Mugav asukoht, kui on vaja märkamatult tulla või kaduda.

Mul oli raha ja temal oli kaup. Tehing nagu iga teine. Pealtkuulamisseadmed töötasid ja julgestus oli tänavaristil. Ma annan kohvri, võtan teise ja tulen tulema. Minuti pärast laksatavad rauad ümber tema randmete, paari tunni pärast istume paarimehega kõrtsis ja pool aastat kestnud operatsioon on läbi. Ei mingit ärevust, ei mingit kõhklust. Uks oli lahti. Joan nähtavasti ootas mind.

Stripiklubi kontor oli nagu iga teine kontor. Väike kõrvaltänavale avanev ribikardinatega aken, laud, mõned toolid. Ei mingit sopilist hubase valgusega urgast määrdunud nahkdiivanite ja napis pesus juhuslike näitsikutega, nagu võiks lugeda mõne pehmete kaantega detektiiviromaani munaplekilistelt lehekülgedelt. Ent teatud nostalgia näib olevat organiseeritud kuritegevusele sisse programmeeritud. Aga ei mingit romantikat -- sellised funktsionalistlikud kontorid olid mainstream aastal 2000. Siin oli isegi valge-halli säbruline ripplagi ja laes siravad luminofoortorud.

Joan, siniste silmade külm pilk pikkade mustade ripsmete vahele looritatud, ootas mind laua taga seistes. Tervitasin ja panin oma kohvri tema lauale.

Ta avas selle, kontrollis ühte ettemaksukiipi skänneriga, naeratas vaevumärgatavalt ja istus. Teist kohvrit ei paistnud kuskil.

Saame tuttavaks: Manjana

Võtsin vabaduse ja surusin Manjana enese küsimuste ette.
Las vastab nüüd!

Aeg on käes, et ise peegli ette astuksid ja aru annaksid.
Miks Ulmejutulabor?
Blogimise kõrgaeg lõppes paar aastat tagasi ja madalseisus tegevusalal lööb läbi millegi erilisega. Ulmejutud on erilised. Ulmekirjandus Eestis müüginumbreid ei tooda, aga fännid on kirglikud ja harrastavad regulaarseid poolsalajasi kohtumisriitusi. Kirg on edasiviiv jõud.

Kuis ja millal ja miks idee ja teostus?

2011. aasta estconil korraldas Mant ulmejutukirjutamise töötoa ja seal valminud jutud pidi kuskile ülesse riputama. Siis tuli mõte, et hea oleks selline blogi teha ja sinna ka edaspidi kirjutada.

Ambitsioonid?

Sirbis või Vikerkaares võiks ilmuda mõne tuntud kirjanduskriitiku lugu, et Ulmejutulabor on eriline ja põnev koht, kus kirjandushuviline saab oma doosi heleda laksuga kätte.

Saame tuttavaks: Rattus

Tere, Rattus! 'ganna tegi kavala ettepaneku, et ma võiksin Sulle küsimusi esitada. Üritasin talle endale sama ettepaneku teha, aga ta ei nõustunud. Kuna sinu juttudeks nimetatud ridu lugedes on jäänud mulje, et me elame erinevates maailmades, kopeerin esimese „küsimuse“ Poognast. Mida kostad? „Paljud su lood on niisugused, et köigepealt loed läbi, ja siis alustad lugemist. Nagu su luuletusedki, et köigepealt loen läbi, ja siis alustan lugemist. Paremini ma öelda ei oska. Nii sügav nagu sa oled...“
Erinevad maailmad? Et elame kõrvuti, ja ometi paralleelmaailmades, mis erinevad teineteisest nii, et samaliigilises näha tulnukat? Huvitav.
Kopeeritud lause kohta kostan: ju on arvaja arvanud (no täpselt mina ju ei tea, mida keegi iseeneses öelduga mõtles), et tema jaoks on Lugu rohkem kui sõnad.
Ma kirjutan enamasti oma Loo. Ja enamasti on sealt võimalik välja lugeda igale sobivaim taust, mis Lugu kandma hakkab.
Või midagi sarnast.

Õnnelik lõpp (versioon 2)

*
Veidi kohendatud jutt. Selgitavam, vähemluulelisem ja rohkemulmekas.
Üks võimalik tõlgendusviise algsele.

*

Kosmoselaev seisatas. Vaid korraks maandus ta Päikesesüsteemi sinirohelise planeedi, nimega Maa, pinnale. Et seal enesest välja poetada kolm kogu ja koera.

Kurmanlaste hetkelise lemmikhiti “Kallis, kas soovid sa süüa, enne kui saabub õnnelik lõpp?” saatel eemaldus kosmoselaev uhkeid piruette tehes kui juubeldades.

Kolm kurmanlast ja koer olid saanud ülesandeks lõpetada vaevleja piinad.

Nüüd jäi üle vaid leida vabatahtlik kohalike seast, sest ilma ei tohtinud võõrad Maa tegemistesse sekkuda.