Unistuste maailmad

„Ema, ma nägin unes, et suure mere taga on suur ja rikas maa. Seal elavad teistsugused inimesed, kes elavad õiget elu. Mitte nagu meie. Nemad ei põleta naftat, nad ei tapa enda lõbuks loomi. Hoopis elavad loodusega kooskõlas. Ratsutavad sadulata, söövad taimi ning oma kodasid ehitavad soojast savist, mitte tapetud puudest nagu meie seda teeme.“

„Unenäod on petlikud kui ussi keel. Tapa oma unenäod.“

„Aga ema, me võiks ju minna vaatama. Isal on laev.“

„Loll oled? Pole maailmas laeva, mis üle suure mere purjetaks. Tapa oma unenäod, unusta lollused ja mine vennale appi. Tulevad külalised, vaja tappa kaks härga ja kuus küülikut. Säh, võta minu nuga kaasa. Alles eile teritatud. Kui kõvasti rügad, siis magad hästi ja näed unes naabri Mallet. Küll siis unustad need teise maailma tohlakad, kes naftat ei põleta. Kuidas nemad siis sooja saavad, ah?! Peeretavad tare soojaks või? Lippa, lollakas, ja tee oma töö ära.“

Kiri emale: minu haigus

Tere kallis ema!

Otsustasin Sulle kirjutada ja kõik ära rääkida. Sellest päevast viis aastat tagasi, mil kogu mu elu muutus. Põhjusest, miks ma ei saa sinuga enam kunagi kohtuda. Isast. Ära, palun, teda süüdista, kõik mida isa tegi, tegi ta minu palvel. Ning haigusest, mis on nii haruldane, et ma olen maailmas ainuke omataoline. Kõigest muust ka.

Noored leidurid

1

Insener Kukits oli kalal. Kalalkäimine oli talle hea väike hobi, mis aitas muidu nii kasinat toidulauda värskema söögiga varustada. Lisaks sai ta siin tundide viisi keset järve paadis istuda ja oma mõtteid mõlgutada. Parasjagu mõtiskles insener uue kombinaattehase probleemide üle. Ülemus oli talle eesmärgiks teinud vahetada välja keskpumba regulaator, aga pistikud ega üleminekud ei sobinud... Kukitsa peanahk tõmbus suurest mõttetööst kummi ja higiseks. Ta unustas paadi, õnge ning kalad sootuks ja rändas enda vaimusilmas tagasi mürisevasse tsehhi, luges endale pominal ette olemasolevaid juppe ning üritas neid mõttes kombineerida.

Äkitselt tõi tugev õngest läbikäinud nõksakas Kukitsi industriaalsest maastikust tagasi looduse rüppe. Kiirelt haaras ta enda sooniliste, kuid sitkete töömehe käte vahele ootamatu pinge alla sattunud õnge, toetas vilunud liigutusega ühe jala vastu paadiserva ning algas hetilus tema ja kala vahel. Võitlus oli pikk. Oponendid paistsid olevat võrdselt kanged mehed. Viimaks suutis Pervov siiski oma kalamehe kogemuse mängu panna, teha tugeva sujuva rapsaka ning õnge otsa jäänud siplev elukas lendas paati. Kukits haaras väikese kirve ja valmistus havipurakale lajatama, kuid paati potsatanud moodustis pistis ulguma.

Tõeline mees

Pühendusega minule tundmatule luuletajale, kes olevat korra ühes Tartu baaris lõuksa saanud.

„Ta raisk sai! Nägite, kuidas ta sai!“ Murdunud jalaga tool pihus, keksis Lembit põhimõtteliselt tühjal tantsuplatsil ringi. Rahvas, nii palju kui seda oli veel järgi jäänud, piilus hirmunult tooli jalgade vahelt ja kardinate tagant. Tõepoolest, see oli nüüd möödas. Just Lembitu kakerdavate jalgade liikumistrajektoori kõrval vedeles roheline ja nüüdseks juba vormitu mass.

„Jumal-jumal küll.“ Ahastas keegi ja siis oksendas valjuhäälselt. „Ma ei tule enam selle maja lähedalegi! Kuidas nad võivad!“
„Ega siis klubi, Roobert.“ Vastaja ajas end ettevaatlikult laudade vahelt püsti. „See peletis tuli ise. Pauh ja kohal, noh!“
„Üks rumm mulle, üks rumm. Või õlu, hea õlu-õlu,“ leelotas Lembit samal ajal tantsuplatsil ringi. „Kuulge, juua tahaks, mehed!“
Juba kolmaski pea ilmus peidupaigast nähtavale, vaatas ukse kõrvalt laua alt vilks vasakule ja paremale ning ütles: „Oh!“ Jah, tõesti, erakorraline olukord vajas erakorralist sõnastust – see oli viimase kolme aasta jooksul esimene lause Mardilt, kus polnud ühtegi kuradit ega kedagi sees. Olukorras siiski veel pettunud, kadus ta sagris pea uuesti laudlina ja puujalgade vahele.
„See tuli otse läbi seina,“ Kaja tõukas paar tooli ümber, et püsti saada. „Läbi minu! Ja läks ja neelas baarmeni alla!“ Ta oli esimene, kes jalad alla ja mõistliku jutu suhu sai. „Suur, jälk ja roheline, kas nägite? Nagu krokovihmauss. Sarvedega.“ Ettevaatlikult tippis ta sukkis jalgadel üle tantsuplatsi, mööda haisvast lögamäest ja nüüd juba põrandal istuvast ja mörisevast Lembitust. „Ja ongi läinud!“ Ta kummardus sügavamalt baarileti taha. „See ei saa olla. Tühjus!“ Ta toetas mõlemad käed raskelt külmale letile. „Isegi verd pole.“
„Kurat, kas see on siin kõrts või ei ole?“ Lembit oli end uuesti jalgadele ajanud. „Tahaks ükskord jooma hakata.“

Juba päris mitmepäine rahvahulk vaatas mõttelagedalt meest, kes oli neid päästnud, aeglaselt kokkutõmbuvaid peletise jäänuseid ja kohta, kus oli olnud pikk pudelite rivi.
„P**si. Pool baari hammustas peale, raisk, tõbras selline, ma ütlen.“ Mart vedas end püsti ning läks ja tõukas välisukse lahti.
„Tulevad!“ käis läbi ruumi õnnelik ohe.
„Tulevad, raisk!“ Lembit võttis tooli kõvemini pihku. „Mina pole täna tilkagi võtnud! Mina nendega kaasa ei lähe! Teie olete tunnistajaks!“
Avatud uksest kandus koos värske õhuga ruumi politseimasinate valjenev ou-ou.
„Lembit.“ Kaja laveeris pläga plekkide vahel päevakangelase poole. „Lembituke. Sina päästsid meid! Sa tapsid selle, …, selle jäletise! Sina üüksi, paljaste kätega!“
Tütarlaps vankus, haaras mõlema käega enda ümbert kinni ning prantsatas kogu selle jälkuse vahele istuma.
„Mina?“ Lembit pani aeglaselt tooli käest. „Mina tapsin selle?“ Arusaamatuses pööras ta oma pilgu kord nuuksetes vappuvale tütarlapsele, küll lögamäele, mis oli nüüdseks kahanenud keskmise lehma jäänustele vastavaks.
„Oodake. Pidage nüüd kinni! Kas see kõik polnudki siis vaid deliirium?“

Jälle sajab

„Maailm on kuri,“ ümises ta asju kohvritesse pakkides.
„Maailm on üks paha paik,“ ütles ta kassas ja võttis pileti väljuvale lennule universumi lõppu.
„Kedagi ei tohi usaldada,“ sosistas ta ja pani kajuti lukku, trügis veel kohvridki ukse ette.
„See maailm seal on üks karm ja kole paik,“ seletas ta kõhetule migratsiooniametnikule, viibates võõrast värvi taeva poole ning võttis mühatades vastu tembeldatud passi ning juhised kohaliku kolka parimasse ehitusfirmasse.

Keisri viimased tunnid

Reichstagi lõunatiivast tõusis endiselt aeglaselt musta paksu tossu, kuigi tulekahju oli seal juba mõni aeg tagasi kustunud. Raske must suits ei tõusnud eriti kõrgele, vaid keerles üsnagi maapinna lähedal, segunes osaliselt kunagise kogu Saksamaa võimusümboliks olnud hoonet piiramisrõngana ümbritseva sinaka kloorgaasiga ning varjutas halastavalt võigast pilti ülesküntud kartulimaad meenutavatest veristest tänavatest, purskkaevus hulpivatest punsunud laipadest ning kunagises kaunis pargis lösutavast zeppelin Z-214 söestunud sõrestikust.

Ja rongid peatusid.

Rongid peatusid, avasid uksed, sulgesid need ja sõitsid jälle edasi. Ippolit istus oma kohvri otsas ega läinud neist ühegi peale. Kohvrist jooksid juhtmed Ippolitile püksisäärest sisse, mehe tumedate prillide taga vilkusid tuled, jooksid numbrid ja klõbisid käsuread. Ta hoidis rongide graafikutel hoolega silma peal. Ükski ei tohtinud kokku põrgata, ajast maha jääda, mõnd peatust vahele jätta. See kõik oli Ippoliti vastutada. Tema kohver oli tema kontor. Ja ka kodu. Mehekujuline mannekeen oli lihtsalt butafooria, juhtmeid ja tühja täis. See polnud ainus linn kus ta pidi töötama, ega ainus töö mida jälgida. Ippolit ise asus lähiorbiidil ümber maa tiireldes. Ühtegi inimest ei olnud juba ammu maa peale jäänud, kuid sellest polnud midagi. Ka Ippolit ei olnud inimene. Ta oli armee ründesateliit, topitud täis sideseadmeid ja ründetarkvara. Maa oli ammu maha jäetud, inimesed siit teadmata suunas lahkunud ja jätnud Ippoliti enda asemele sõda pidama. Loodus ei tohtinud peremeeste äraolekul lammutada aastatuhandetega loodud tehnoloogiatsivilisatsiooni hälli. Ajastud möödusid. Maal tõstsid pead üha uued ja uued eluvormid. Mõned muutusid isegi neetult nutikateks ja õppisid kasutama inimeste poolt maha jäetud tehnikat. Kuid Ippolit oli alati valvel ja summutas iga katse, mis üritas peremeeste jäetud vara ebaotstarbekalt kasutada või minema tassida. See oli suur töö ning päris tihti pidi ta sisse lülitama orbitaalkahurid, et mõnd järjekordset noort tsivilisatsiooni taltsutada, kes arvas heaks laiutama hakata ja peremeeste eluruumi tungida.

Kuid ühel päeval hakkas purskama hiigelvulkaan, mis täitis taevalaotuse sateliidi jaoks läbipaistmatu pilvkattega. Ippolit kaotas Maal asuvate seadmetega ühenduse. Lennukid ei saanud startida, tehased seiskusid, robotitel tühjenesid päikesepatareid, rongid jäid seisma. Kui üks vulkaan lõpetas, alustas teine ja maa jäi sadadeks aastatuhandeteks omapäi. Kuid Ippolit ei väsinud. Ta ootas kannatlikult pilvkatte kadumist, et siis olukord üle vaadata, hävitada kahjureid ja tehtud kahjusid parandama hakata. Rongid peatusid, kuid ühel päeval sõidavad nad taas.