Kaarin

Väike tüdruk seisis peegli ees ning itsitas lakkamatult. Naer muutus kõõksuvaks ja hingematvaks.
„Jälle ta käitub kummaliselt,“ sosistas ema isale.
Jah, Kaarin käitus kummaliselt. Tüdruk pidas peegli ees seistes maha pikki monolooge justkui räägiks kellegagi. Oli perioode, kus laps vaatas tundide viisi peeglisse just nagu vaataks televiisorit – näoilmed vaheldusid ja keha väljendas erinevaid emotsioone. Vahel nõudis ta väikest taskupeeglit öökapile, vahel aga käskis kõik peeglid linadega kinni katta.
„Tee veel,“ piiksus Kaarin läbi naeru. Korraga muutus tüdruku nägu tõsiseks ja ta jooksis kiljudes teise tuppa.
Ema vangutas murelikult pead, isa kortsutas kulmu. Oli aeg laps arsti juurde viia.
Seejärel solgutati Kaarinit aastaid mööda erinevaid psühholooge ja psühhiaatreid. Alguses ta ei mõistnud, mida temalt taheti, siis sai tüdruk aru, et taheti teada, mida ta peeglis näeb. Ta seletas, aga keegi ei uskunud. Kui Kaarin järjekordse arsti juures oma mõtteid pidi paberile joonistama, otsustas ta, et on parem sellest tädist mitte rääkida. Kaarin valetas, et ta ei näe enam kedagi ja et tädi on jäädavalt lahkunud. Ema-isa ohkasid kergendatult, kui arst nägemuse väikelapse fantaasiaks tituleeris ja Kaarini paranenuks tunnistas.
Mõne aja pärast püüdis Kaarin ise mõistatada, et miks ta näeb seda naist enese taga seismas iga kord, kui peeglisse vaatab. Alguses mõtles ta, et naine on tema kaitseingel, kuid aja möödudes hakkas naine moonduma. Kaarini neljateistkümnendaks sünnipäevaks oli lahkest naisest järele jäänud kortsus naha, väändunud jäsemete ja kurjusest nõretava näoga rauk. Varem naine lehvitas talle, ulatas lemmikkomme, tantsis, viipas kutsuvalt, nüüd aga näris teravate kihvadega keelt ja ajas rohelist vahtu suust välja. Tüdruk oli õnnetu ja mures. Ta teadis, et see ei ole normaalne. Miks temal on nägemus, aga teistel mitte? Või oli ta tõesti haige? Kaarin tahtis olla tavaline tüdruk, selline nagu tema sõbrannad – vallatu, noorusest pakatav. Tema südant pitsitas tangidena ängistus. Ja ta oli üksi - polnud kedagi, kes teda mõistaks, rääkimata aitamisest.
Ühel jaanipäeval, enne Kaarini kuueteistkümnendat sünnipäeva, sõitis tüdruk sõbrannadega üksikule saarele pidutsema. Saare nurgas kössitav luitunud suvilalobudik mahutas nad vaevu ära. Joodi palju siidrit, kuulati muusikat, tantsiti. Kui Kaarin siidriuimase peaga tualetti läks ja põlastavalt seinapeeglist vahtivale lõustale nähvas, tundis ta ennast hetkeks üllatavalt hästi. Seejärel taipas tüdruk, et midagi on valesti. Pea käis ringi. Kaarin kissitas silmi ja ... Tualetis ei olnud peeglit.
Sellel jaanipäeval jäi tüdruk kadunuks. Sõbrannad otsisid teda tulutult. Politsei otsis teda tulutult. Ema nuttis ja neelas rahusteid, isa kahtlustas enesetappu. Uudistes pasundati juhtunust nädalate viisi, see omakorda ajas ema veel rohkem endast välja. Lõpuks kära vaibus ja mälestus heledapäisest kena näoga piigast püsis ainult tema vanemate südames. Kaarini tuba hoiti täpselt sellisena, nagu see tüdrukust maha jäi. Alles aastaid hiljem lubati naabripoiss Gregoril sinna mängima minna. Poisike väljus toast kiiremini kui sisenes ja jooksis otse välisuksest välja. Gregor kurtis hiljem emale, et enam ta naabrite poole minna ei taha, sest: „Kaaru peeglis elab koll.“

Kindlus taevas

Pesin lapiga lauda. Heledast puidust pinnale olid kleepunud kohvirõngad. Ma teadsin, et kui paksust savikruusist musta jooki rüübata, jääb midagi tassi servale, et sealt seejärel minu meelepahaks külgi pidi lauale valguda. Ja ongi laud rikutud. Kurat! Nühkisin küürimispastaga, aga tulutult. Tõmbasin helerohelised köögikardinad eest, et plekke lähemalt silmitseda. Võimalikult lähedalt - selleks oli vaja valgust. Jah, ja ongi puidu sisse imbunud. Peenikesed pruunid kriipsukesed moodustasid kena ühtlase helepruuni ringi. Kurat, kurat, kurat!

Õnneks helises uksekell. Lõpuks ometi. Kas nii raske on kellaaegadest kinni pidada? Ma talle kuradile veel näitan! Tõmbasin sõrmed kongu ja peaaegu tundsin väikest pehmet kaela oma küünte all. Avasin ukse ja üllatusin, sest ukse taga seisis mees.

„Tere,“ ütles mees. Ta limpsis oma huuli. Ila kleepus pumatina huultele, jättes suule mesise väljanägemise. Lasin käe lõdvaks, sest tundsin randmes värinat. Minu veresuhkur hakkas langema. Esmane näljahoog oli alati kõige hullem. Kaotasin pooleks tunniks kõik oma vaistud, jõu ning võimed. Sellele järgnes tunniajane taastumine, mille lõpetuseks saavutasin hetkeks täiesti arvestatava seisundi, kuid edasi... Õnneks polnud asi kunagi nii kaugele jõudnud. Nälg hakkas halastamatult keha üle võimust võtma – ta sisenes tulise jutina kuklast, hüppas lüli-lüli haaval mööda selga alla ning surus hambad lõpuks tervesse närvisüsteemi.