Raudteeromantika

Rööbaste kohal virvendas õhk kuumusest. Rohtunud raudteetamm lõikas metsa tumerohelisse kangasse nagu hiigelnoaga tõmmatud vao, sirge ja ebaloomuliku. Tohutute sajandivanuste tammede ja kastanite alt tulles sattus teeline justkui katedraalist turule. Sealjuures katkust tühjendatud turule, sest kusagil ei liikunud miski. Putukad sumisesid, aeg-ajalt lõikas õhku pääsukese tiivasähvatus ja kusagil kõrgemal lõputus taevasinas tegi raisakotkas oma igavesti korduvaid ja mitte kunagi päris sarnaseid tiire. Ent raudtee kohal virvendas ainult kuumus ja nii, nagu puud sellest tubli paarkümmend sammu eemale hoidsid, vajus ka rinnuni ulatuv hein enne tammi viletsaks koltunud maltsaks.
Lapsed piilusid tükk aega puude vahelt. Uudistasid, roomasid, luurasid. Umbes kaheteistaastased poisid ja neist napilt, ehk aasta vanem tüdruk. Poisid olid tavalised kriimulised marakratid, tüdruk tahtis olla samasugune, aga enam ei olnud. Tema põlved olid küll katki kukutud ja käsivarred kriimulised, ent tema särgil turritasid kaks kühmu, liigutusse, millega ta tõrksad juuksed patsi korjas, oli tekkinud iseteadlikkust, ja mõnikord meeldis talle nende poiste juurest eemale minna, täiesti üksi tiigis ujuda ja tunda, kuidas jahe vesi jalge vahelt läbi libisedes mingi veidra värina üle keha saadab.
„Sa julged? Sa ei julge?” Poisid vaatasid põnevusega tüdrukut.

Kes ei mäleta minevikku, elab eesmärgita...

Tuult ei olnud, rong seisis juba viiendat päeva. Päike säras tuumaplahvatuses klaasistunud preeria kohal nagu pulli silmamuna, sundides kõiki higistama ja varju otsima. Koiotikarjad luusisid öösiti üha lähemal, päeviti tiirlesid pea kohal raisakullid.

Kuna rong seisis ja enne tuule tõusmist ei olnud võimalik liikuma  hakata, polnud ka vedurijuhil midagi teha. Kõik masina sõlmed olid üle käidud, ning et alamklass liialt laisaks ei läheks kupatas ešeloni šerif ta valvesse. Kes sobikski säärase sandi ilmaga kus taevas pole pilveräbalatki, paremini tööle kupatada kui punanahk…

Peatus hiies

Alari hiie

sugulasrahvad vabas

multiversumis

Raske maagilaadungiga maanteerong roomas nagisedes mööda kiviklibust teed. Et hullematel lõikudel mitte pimeda peale jääda, pidi startima varavalges. Noor praktikant En oli roolis ja vana veokihunt Anz tukkus oma istmel. Ta võis seda teha, sest ohtlik mäekuru ja riukalik mudasoo olid alles ees, praegu oli ümberringi silmapiirideni ulatuv lainjas lagendik üksikute puudega. Anz oli siinkandis kasvanud ja sõitnud seda teed kõigega sääreväristajast suurte bussideni – jah ka nendega, sest kunagi oli kant turistide seas moes olnud. Ta teadis märke mäenõlval, mis viitasid varingule järgmise järsu käänaku taga, teadis kuidas hinnata kaldataimede värvi järgi lombi sügavust.

Vanaonu Henriku pärand

„Väga hea, paistab, et on valmis,“ sättis meister Glückgehabter  viimase sammuna veduri vagunite ette rööbastele ja vaatas rahulolevalt  oma vendadele poole. „Paneme aga käima.“ Tema vennad Alfred ja Josef asusid juhtpuldi juurde ning hakkasid hoobasid krigistama. Meister ise tõmbas kaitseprillid silmade ette ja jäi suure aluse juurde, millel asetses seitsmekorruseline elektriline raudtee. Täpselt vanaonu Henriku jooniste järgi seatud. Konstruktsiooni keskel titaanist pesas sätendas väike metallist rongike. Kõige ees silindriline plaattinast vedur, selle järel lookles neli eri metallidest vagunit. Kuld, hõbe, vask ja tina. „Kui joonised on õiged, siis teeme vendadega sama suurt teadust kui vanaonu Henrik,“ mõtles meister ja astus eemale pealüliti juurde. Vanaonu juhendite järgi oli kõik viimse detailini tähtis. Nii rööbaste asend, rongikese materjal, kui ka rongi liikumiskiirus. Kogu ettevalmistus oli võtnud peaaegu kaks aastat. Juhendist arusaamine, arvutused, kontrollarvutused, materjalide kogumine, erinevad väiksemad katsetused ning kaks suurt läbikukkumist.

Mootorid ja rootorid kumisesid ning panid ruumi kergelt värisema. Josef hüüdis „valmis“, Alfred hüüdis „siin ka valmis“, meister hüüdis „läks käima“ ning surus alla juhtpuldi ja aluse vahel olnud pealüliti. Rong hakkas rööbastel kindlat mustrit mööda liikuma. Esimeselt tasandilt kolmandale, sealt seitsmendale, edasi teisele, siis viiendale, alla neljandale, viimaks kuuendale ning sealt suure kaarega üle surmasõlme tagasi esimesele. Kõik toimis nagu õlitatult. Meister ja vennad olid rahul. Esimesed kaks tiiru oli rongi liikumist näha, kolmandal veel kuulda, neljandal oli kiirus nii suur, et ei olnud enam aru saada, kus väike rong on ja mida ta teeb. Kiirusest sai ühtlane valguskuma ja müra murdus korrapäraseks meloodiaks. Kuni järsku kõlas õrn praksatus ning konstruktsiooni keskele ilmus nähtavale miraaž. Vennad hõiskasid ja patsutasid üksteist. Vanaonu Henriku joonised olid olnud õiged. Nad astusid lähemale ning nägid tekkinud ümaras pildis korrapäraselt tiirlemas erinevaid juba olemasolevaid kui ka veel leiutamata asju.  Vendadest teadlased olid jõudnud kõigi teadmiste varamuni.

Drake Cement

Drake Cement ei olnud alguses linn. See ei olnud isegi küla, lihtsalt üks paljudest tsemenditehastest Arizonas, Yavapai maakonnas. Taamal pundus maapinnast veidi kõrgemale Black Hills'i mäestik, sajakonna miili kaugusele lõunapoole jäi pulbitsev Phoenix, mõnisada miili loode poole minnes võisid rahast ilma jääda purskkaevulises Las Vegases. Selline vaikne kohake keset-ei-miskit. Kunagi, kui tehas asutati, olid peamised argumendid lähedal asuv Geronimo lubjakivi lade ja US 93 raudee, tähtis lüli olulisest CANAMEX-i trantspordikoridorist. Enamus töölisi käis tööle lähedal asuvatest kõrbelinnakestest: Pauldenist, Chino Valleyst, Prescottist, Prescott Valleyst, mõni isegi Cottonwoodist. Tol ajal olid tsemenditehases vägagi korralikud kõrgepalgalised töökohad ja kohalikule elule andis suurinvesteering palju hoogu juurde. Ehitusbuumi aegadel oli tsemendi tootmise, logistika ja kõige muu juurdekuuluvaga hõivatud peaaegu 10 000 inimest. Kohalikele tehas meeldis.

Unistus nektarist

„Ma ei taha kellegi lootuseid petta ja ütlen kohe välja, et need, kes virtuaalsetele sotsiaalvõrgustikele mõeldes sooja tunnet kõhus ei märka, ei peaks mind edasi kuulama. Ma ei hakka hiljem selgitama tõdesid, mis minu ja veel miljonite inimeste jaoks on elementaarsed. Minge ja haigutage kuskil mujal. Praegu kohe ja pange uks ka kenasti enda järel kinni!“
„Nii, sellega on korras. Sõbrad, jätkame!“

Kes ütles, et personalijuhi töö on lihtne? Eriti tänapäeval, kui inimesed otsivad pidevalt „uusi väljakutseid“. Suurem osa tööotsijatest ei saa millegagi hakkama, pärast esimest pisikest probleemi annavad nad lihtsalt alla ja leiavad, et peaksid uue koha otsima. Nad ei suuda endale tunnistada, et neil puudub järjepidevus, eesmärkide seadmise oskus ja mis kõige tähtsam – võime saavutada maksimaalseid tulemusi lühima ajaga. Isegi täiskasvanud käituvad nagu teismelised arvates, et järgmise nurga taga ootab neid tõeline unelmatetöö ja tegelikult väärivad nad mitu korda kõrgemat palka, kui neile pakutakse. Kaotajate põlvkond!

Mul on hunnikus vahendeid kuidas imelikud tööotsijad hirmunult põgenema ehmatada. Too sotsiaalvõrgustike jutt pole inimeste ära ajamiseks, vaid nende hulgast me töötaja palkamegi. Need, kes sotsiaalvõrgustikest liiga palju teavad, on sõltlased ja kui minul pole aega virtuaalsuhtlusega tegeleda, ei taha ma selliseid ka meie kohviruumis lobisemas leida. Aitäh!

„Noh, jätsid jälle karja topsikuid üksinda saali passima?“
„Jah, uus meetod töötab imehästi. Sekretär läheb ja koristab viie minuti pärast tee ja tassid ära.“
„Jah, mäletan. Kõigepealt tuleb ja räägib müügiosakonna ülemus neile, kes „sõbrad“ ei tahtnud olla, kogu nalja ära ja jagab testid kätte. Mina küll ennast nii lihtsa trikiga alt ei lasknud tõmmata!“

Hiie peatus

Karges hommikus kolistas kitsarööpaline susla läbi metsa, sabas mõned söevagunid. Kerges pohmellis Ants tukkus juhikohal, jättes rongi juhiabi Ennu hoole alla. Too silmitses veduri alla kaduvat teetammi, ise mõtiskledes, miks küll selline ilus tee pidi viiskümmend aastat kasutamata seisma. Ei osanud seda ka Ants öelda, nad mõlemad olid pärit põhja poolt ja ei tundnud kohalikke legende. Siin lõunas oli palju imelist. Kohalikud jutustasid, et siinseis metsades olla haldjaid, kellest põhja pool polnud keegi juba aastasadu midagi kuulnud. Kirjeldused haldjaist olid ilusad, Enn leidis end alatihti neist unistamas. 
„Mis pagan see on?“ pääses tema suust vaikne pomin. Käsi haaras hoobade järele. Kostis kime vile, Ants kargas üles nagu ussist nõelatu. Samal ajal Enn tõmbas auru alla ja keeras vaikselt piduri peale. Silmi nühkides pomises Ants talle: „no mida saatanast, juba kohal või mis?“ „Ei ole. Vaata välja, mis seal on!“ Veidi hiljem kostis Antsu poolt: „no mis sel tsirgul küll arus on...“ ja rong peatus. Hetkel, mil mehed end akendest välja vaatama küünitasid, hakkas piki raudteed nende poole sammuma blond, rahvarõivis neiu, kes seni oli rahulikult rööbaste vahel seisnud. Jõudnud veduri juurde, astud ta selle kõrvale, tiris jultunult ukse avali ja ronis peale. Lükanud kõrvale Antsu haardeks tõusnud käe, ta lausus: „sõida! Kui ma ütlen, teed peatuse. Ma sõidan koju.“ Antsu kahtlused hajutas neiukäega tema ametivormi pluusi rinnataskusse pistetud kuldmünt, siis pani neidis suu lukku ja rohkem ei tulnud sealt midagi. Ants ja Enn loobusid varsti küsimuste esitamisest ja viina pakkumisest. Veidi tujutuna keskendusid nad rongi juhtimisele. Kuid Enn tundis, kuidas tema pilku muudkui neiu suunas kisub. Selline iludus! Blondid juuksed kahes patsis, seljas kaunid rahvarõivad, rinnad pungitamas valge pluusi all – unistus! Veetlevust lisasid saladuslikud hallid silmad, mis olid korraks sädelema löönud, kui Enn küsis neiult midagi haldjate kohta...
Oli sõidetud juba tund aega. Ants vahtis teetammi ja mõõteriistu, Enn piidles reisijat. Ootamatult tõstis too pilgu ja lausus: „peatu siin! Ma lähen maha.“ „Tsirgud ja nende soovid, ah neid küll“, torises Ants sujuvalt rongi peatades. Neiu tõusis ja kohendas oma rästikumustrilist seelikut. Kiiresti poetas Enn vahele: „tsirgu, võibolla annad aadressi... tulen külla kunagi?“ Nüüd neiu naeratas:  „ah et tsirgu? Ah, muidugi, vahel võib suisa tavaline söetont öelda ilusaid sõnu. Aga ma ei jaga aadressi niisama!“ Ta ronis vedurilt maha. Närviliselt kargas Enn talle järele. „Kuhu nüüd?!“ käratas Ants. Temast välja tegemata hakkas Enn neiu kõrval metsa suunas eemalduma, tollele midagi elavalt selgitada püüdes.  Kiirelt kobis Ants maha ja jooksis neile järgi. Ennul õlast haarates ta küsis vihasel toonil: „kurat, siin pole pordumaja! Sa, venivillem, ei viida siin mu aega!“ Vastuseks tuli vaid tuimestav lõuahaak Ennult. 
Teadvusele tulles ta Ennu ja neiut ei näinud. Oli vaid kaks meest, kelle juhitud rong oli peatunud tema taga. Ei tahtnud nood uskuda seda, mida Ants neile jutustas. Kuid Ants ei jätnud jonni. Tehti otsus rongid sihtkohta viia ja siis kompaniile vedurijuhiabi kaotusest teatada. Võibolla ilmub Enn ehk välja, olles plikaga veidi müranud - nii oletasid teda tundvad raudteelased.
Veidi enne sihtkohta hakkas Antsu veduri esirataste puksidest tossu ajama ja kõva kriginat kostma. Üle vaadates selgus, et uued, äsja pandud ja määritud puksid on hävinud. See pandi võimaliku praagi süüks. Kuidagi "lonkas" vedur depoosse. Kompanii kontoris kogunesid asjamehed Ennu tempu arutama ja karistust määrama. Seal meenus Antsule miskit. Ta kobas rinnataskut. Münti polnud. Oli vaid mingi paber. Selle lahti voltinud ja läbi lugenud, ei suutnud ta üllatust tagasi hoida. Nüüd tahtsid teisedki seda näha. Kiri loeti valjusti ette. Ja kompanii direktor otsustas nõiad appi kutsuda.
„Surelikud ei kolista meie hiie kõrval. Kunagi seda prooviti, me sundisime nad viiekümneks aastaks vaikima. Aga nüüd on surnud need, kes mäletavad, ja uued kollanokad saamal. Enn ei tule teile tagasi. Ta jääb meie orjaks. Ussihiie rahvas ei halasta.“ Niimoodi seisis sellel paberil.  Niisiis oli enne neid seda kompaniid juhtinud härradel õigus olnud. Räägiti tõepoolest, et kusagil kauges Lõuna kolkas asub hiis ja et üks kompanii raudtee möödub otse selle hiie külje alt.  Kuid põhja ärimehele nii omane kiiks hakkas kompanii juhtide ajus närima: "vahest saame nõiad nõusse ja selle hiie maatasa?" 

Röövlid

Vanemad inimesed leidsid, et  raudtee on kõigi hädade põhjus. See oli tavaline põlvkondade konflikt: nende nooruses oli rohi rohelisem, mäed kõrgemad ja muld viljakam. Raudtee iseenesest ei olnud milleski süüdi, aga ta sümboliseeris tsivilisatsiooni arengut ja kõike sellega kaasnevat halba. Jah, nüüd oli lihtsam loomi ja vilja müüki saata, aga rasvaselt teenis selle pealt ainult kompanii, kes ostis odavalt väikestes jaamades ja müüs kallilt linnas. Mis veel hullem, rongisõit ajas noortel pead segi. Vanasti võeti naine oma- või naaberkülast, vanem poeg päris farmi ja nooremad läksid tema või teiste juurde töölisteks. Nüüd peibutasid kaugemad nurgad, tehased ja kaevandused lubasid kellast-kellani töö eest muinasjutulist palka ja mitmed läksid ega tulnud enam tagasi.

Kurb pageja

Peaaegu eessõna. See jutt pole konkreetselt kellestki, kuigi jah, FB-st sain inspiratsiooni. Nii igaks juhuks öeldud, et poleks eksitusi.

Ükskõikne rahvas vooris mööda. Kirju mass naisi ja mehi, androide, bioroboteid ja mitmesuguselt kummalisi olendeid kaugetest maadest. Marje istus ja vaatas neid.
„Näe, see seal on kindlasti astroplaani kapten.“ Keskendunud nägu peas, kolm robotit ees teed tegemas, sammus otse perrooni keskjoonel lüheldane mees. Marje vaatas, kuidas mass kui iseenesest neliku ees lahku vajus.
„Ja need kolm on ilmselt äsjaabiellunud. Ikka veel sotsiaalses segaduses.“ Ta oleks peaaegu näpuga näidanud kahe noormehe ja ühe tütarlapse poole. Viimane õhetas näost ja püüdis kuidagi kaht paari kätt taltsutada. „Neil pole veel perehierarhia paigas,“ mõtles naine mõrult. „Mitte nagu minu omas.“ Ta ohkas. „Miks ei võiks inimesed olla vanamoodsad. Kahene süsteem on palju lihtsam ja stabiilsem, nii tähtede kui inimeste puhul.“