Meie võitsime sõja!

Keegi ei mallanud sel ööl kodus passida. Tänavatel juubeldasid purjus massid: osad joobununa puhtast õnnest, teised lugematutest šampustest, mida võidu puhul kokku ei hoitud ja kõikidele möödaminejatele pakuti. Lonks šampust ja kohustuslik kallistus. Kurjuse aeg oli lõplikult möödas! Meie võitsime sõja! Meie, kes me tänavail pidutseme. Meie. Juubeldava rahva laulukatked jõudsid linnaserval asuva tagasihoidlikult hallikarvalise maja keldrilaborisse, kus istusid võidu „peasüüdlased“ – kolm roidunud meest ja Homeobox - masin, mis võitis sõja.

Ülemkindral Vahur lamaskles rütmikat marsimuusikat vilistades mõnusas kott-toolis, lahtine frentšinööp paljastas härjakaela ja andis vihje karvasest meherinnast, pilotka vedeles jala juures põrandal ja ta silmitses küpsisevarga muigega laboratooriumi läbipaistvaid riiuleid ja korralikult rivviseatud tehnikat. Väsinud silmades heiastus enesega rahulolu, pisut töntsakad käed trummeldasid vilistamisele rütmi.

„Ooh, ma tunnen end kui suurearvulise perekonna vanaema, kes on terve elu vaid sünnitanud ja nüüd, kliimaksiikka jõudnuna, peab oma lemmiktegevusest loobuma. Sõja lõpp täidab rahva eufooriaga, kuid ma siiani ei suuda uskuda, et sõda on tõesti lõppenud ja taevas lõhkevad laengud on vaid ilutulestik.“ Kindral heitis rahuloleva pilgu kahele ühesuguste tumedate raamidega kuid täiesti erineva välimusega mehele, kes ta vastas diivanil külitasid.

Te olete teine

See pidi olema reklaam. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal hõõgus ja väändus reede õhtupimeduses oranž-kuldne holokiri „Intervjuu viirusega“. Isegi taevas polnud puhas. Kehitasin õlgu ja hoidsin silmad kindlalt maas. „Teele nad õnneks kirjutada ei tohi,“ mõtlesin ja käänasin nurga taha vaiksele puiesteele.

21,122012 sekundit

Pilv tabas Maa atmosfääri 3. oktoobril 2016. aastal UTC aja järgi 19.20-19.55.  Esimesed teated ebatavalisest ilmastikunähtusest saabusid Jaapani, Austraalia ja Kagu-Aasia infoagentuuride vahendusel. Uudisteankrud ei osanud violetset päikesetõusu esialgu kuidagi kommenteerida, viskasid vaid mõne  kohmaka nalja. Piirduti muude nuppude kõrval kuiva teate edastamisega. Isegi pilti polnud mõtet kõrvale näidata, iga soovija sai ise pilgu aknast välja heita ning helelillat päikest oma silmaga imetleda. Tavapäraselt inimsilmale liigere ketas oli piisavalt kahvatu, isegi tahmaklaasigi ei läinud tarvis.

Hommikuprogrammide toimetajad helistasid palavikuliselt astronoomidele, sünoptikutele ja veel paljudele teistele erinevate teadusharude esindajatele, mõni sattus isegi meteoroloogi peale. Telefoni teel tehtud intervjuudes esitasid kümned teadlased oma versioone.  Enamus eksperte olid neile langenud tähelepanu pärast kõrvust tõstetud ja proovisid mingi enam-vähem usutava oletuse kokku keerutada. Teooriad kõikusid seinast seina. Kosmiline tolm, külmunud liivaterad stratosfääris, pihustunud asteroid, päikesetuul, osakesed supernoova plahvatusest, isegi musta augu gravitatsioon  - esimestel tundidel kõlbas uudiseks absoluutselt kõik. Võiks isegi öelda, et mida hullem, seda paremini kaubaks läks.

Kevadseminar

„Lugupeetud kaastöölised, kallid kolleegid! Me oleme täna kogunenud siia, et natuke vabamas õhkkonnas rääkida töistest asjadest ja ees ootavatest väljakutsetes.“ Paus, divisjoni juht lasi silmadel liikuda üle saalitäie rahva. Nad olid tema meeskond.

„Kuid lubage mul kõigepealt meenutada meie ajalugu. See, kust me tuleme, on teinud meid selleks kes me oleme!“ Ta oli oma ettekandega startinud täpselt kaks minutit enne seminari ametlikult väljakuulutatud algusaega, kommunikeerides sellega alluvatele sõnumi, millist suhtumist ta neilt ootab. Kõik olid juba kohtadel – sellest luges ta välja vastusõnumi.

„Kümneid milleeniumeid on baktereid kasutatud inimkarja arvukuse reguleerimisel, kuid progressi paratamatu kiirenemine tingis vajaduse täpsema selektiivsuse ja operatiivsuse järele. Üha enam kasvas nõudlus spetsiifiliste vahendite järele ja toores kvantiteet pole enam võtmemõõdik. Siis me näitasime, et viirus ei ole lihtsalt geeniripats, vaid see on tõhus meede, mida on lihtne ja odav arendada, see oli meie esimene suur võit. Samal ajal meie muude kolleegide antibiootikumi-projekt ei läinud päris plaanipäraselt, osutus liiga jäigaks ja efektiivseks ja see tähendas bakterite lõpu algust. Katk ja koolera olid omal ajal tipp-tooted, aga nende aeg on ümber. Jah, ka viiruste vastu saab vaktsineerida, kuid meie muteerumiskiirusega ei suuda keegi sammu pidada. Ma usun, isegi täna siin meie hulgas pole kedagi, kes suudaks loendada näiteks gripi kõiki variante ega isegi mitte nende täpset arvu.“ Saalist kostus heakskiitvat pominat, Suur Juht muheles omamehelikult.

Intervjuu viirusega

Mordai oli rahutu. Mida Ibna Vel Syd temast seekord tahtis? Eesootav intervjuu oli juba teine sel aastal ning viies viimasel dekaadil. Samas kui terve eelnenud sajandi vältel oli Intellektvõrgu liider planeedi esiteadlase tegemiste vastu huvi tundnud vaid niipalju, kui rutiinne aruandlus seda nõudis. Mis siis nüüd lahti oli? Miks vana Ibna viimasel ajal oma nina nii tihti tema tegemistesse topib?

Teisalt oli Ibna suurenenud huvi selgelt arusaadav ning põhjendatud: Mordai juhitava teadlasterühma saavutused viimasel aastakümnel ületasid varasemate dekaadide tulemused kümnekordselt. See oli ka loomulik, sest mitte kunagi varem polnud ükski Intellektvõgu teadlane kasutanud ajukoore migraatorit. Ja polnudki saanud kasutada, sest Migraator oli Mordai leiutis, mille ta kümmekond aastat tagasi enda küberorganismi täiustades oma kehale lisas. Implantaat integreerus Mordai ajutegevusega ning iga järgneva iteratsiooniga mitmekordistusid Mordai vaimsed võimed. Ta hiilgas varemgi metoodilisusega, oli oma projektides lausa piinlikult täpsust tagaajav ning karjääri tehes häbematult ambitsioonikas – koos siirikuga oli temast aga saanud täielikult oma tööle pühendunud tippspetsialist, eliidigi seas esimene. „Ent sellegipoolest on täiuslikkuseni veel pikk tee,“ mõtles Mordai.