RIP Garry Garrisson

Kuuesaja meetri pärast ristub Vaikuse allee Apaatia tänavaga, siis tuleb pöörata vasakule, Rahutuse põigule ja paarikümne meetri pärast viib märkamatu Tasane Tee Pühaduse väljakuni, teadis Stina, ja plärts! astus paari tunni eest tekkinud lompi.
Tänavad olid kitsad ja keegi polnud neid kunagi asfalteerinud. Mõelda vaid, alles hiljaaegu oli tänavatele ja väljakutele tekkinud kruus, see oli selgesti näha. Sest ainult väga värskelt teele laotatud kraam võib olla nii... ebameeldiv jalge all. Lombid olid täidetud ebamäärast värvi ja äärmiselt ebasanitaarse veega. Nii läheb, kui kruus visatakse lihtsalt tee peale maha ja keegi ei hooli teerullide kasutamisest. Aga tühja sellest, peaasi et käpad, ptüi, varbad terveks jäid.
Pühaduse väljak oli ülesehitud. Dekoratiivsete purskkaevude ümber oli paigutatud mitmesuguseid lebamisasemeid, kõikvõimalikke hõrgutisi, mis varieerusid kaks kuud maa sisse kaevatud, parajas roiskumisastmes maksast veriste lihalõikudeni; mitut sorti tõugud ja teod olid jagatud värvilistesse kaussidesse, elusad hiired ootasid ämblikega kaunistatud puurides oma aega. Kõik oli täpselt nii nagu pidi. Puudu olid vaid pidulised...

Impeeriumi loojang

Tema oli impeeriumi viimane kaitsja. Temast olenes see, kas impeerium jääb ellu või loojub. Niimoodi ütlesid idamaa Seitse Tarka, kes ta ajamasinasse juhatasid ja täpselt 20 aasta tagusesse tulevikku saatsid. 

Ta oli relvastatud. Laskemoona oli piisavalt ja pommid olid samuti kaasas. Ta sisenes vaenulikku hoonesse. Vaenlane. Ta tõstis relva ... ja jättis viimasel hetkel tulistamata. See oli tsivilist. Tsiviliste ei tohtinud tappa, see oli keelatud. Tsivilist karjus midagi arusaamatus keeles. Aga tsivilist polnud relvastatud ja kartis, sellest oli kohe aru saada. 

Koridorid, ruumid, osalt lukus, osalt mitte. Ta lõi uksi lahti ja sihtis tubadesse. Enamjaolt olid need tühjad. Mõnes oli inimesi. Nad olid kõik tsivilistid ja relvastamata. Kõik tsivilistid kartsid, pugesid peitu ega kandnud relvi. Nad ei olnud ohtlikud, aga kui mõni risttule alla jääb ja surma saab, on lugu halb.

Kuid kusagil pidi ju olema Suur Boss, kes tuli maha lasta? Siis pääseb impeerium. Ta heitis pilgu aknast välja. Vaenlase sõdurid jooksid hoonesse. Nüüd oli vähemalt kindlalt vaenlasi, nüüd läheb õigeks löömaks. Ta peab tegema kiiresti, kõige parem oleks Suur Boss üles leida ja kähku maha lasta, enne kui sõdurite arv liiga suureks läheb.

Ta pani paar pommi õigesse kohta maha. Nüüd nad alles saavad! Ta tõusis järjest kõrgemale. Kuid ikkagi polnud ta veel saanud ainsatki lasku teha. Suur Boss oli leidmata. Järjekordne ruum. Seal polnud kedagi, kuid talle tundus, et kusagil nurga taga võib end varjata Suur Boss ise. Ta jooksis toa läbi, sihtis ühte ja teise nurka. Tühi. Siis langes tema pilk kalendrile. Seal oli kirjas 11. august. Miks üheteistkümnes? Ta kontrollis kella. Kellaaeg oli õige. Aasta oli õige. Kas kalendris on vale päev? Üheksa päeva vale!

Teda haaras millegi hirmsa aimdus. Idamaa Seitse Tarka, kes ta tulevikku saatsid, olid kõik purjus. Kas sellepärast polnudki Suurt Bossi kohal? Uks avanes ja seal seisis vaenlase sõdur, kes teda sihtis ja karjus arusaamatus keeles midagi. Hääletoon ja poos olid reetlikumad kui sõnad, polnud vajagi keelt osata. Aga tervis oli veel 100%, niisiis tõstis ta relva ja püüdis kiiresti tulistada. Sõdur tulistas enne ja tabas. Karen Drambjan oli surnud.

Viimne õhtu

Künnapuu otsas istuv haldjas vaatas loojuvat päikese punas värvi muutvat metsa ja metsaäärset maja. Ta jättis hüvasti.

Ta oli aastasadu siin künnapuusalus valvanud, andidest väge kogunud ja seda väge vajajatele edasi andnud. Aga ajad muutusid. Külalisi jäi harvemaks. Ande küll toodi, nii punapaelu kui hõberaha, aga mündipoetamistes ja paeltesidumistes polnud enam endist usku ja lootust. Ka ei jäädud kauemaks, et pikkade lugulaulude või ühissõnumistega paigaga sidet saada, vaid astuti vaid korraks läbi, nii korraks, et argimõtted ei jõudnud lahtuda. Sellest reaaliamüürist läbi tungida oli haldjal iga korraga pisut raskem. Jäi saamata vägi, jäi andmata abi. Ainus, milles haldjas tundis end veel tugev olevat, oli hingedele lahkumishetkel Linnuteele viiva raja kättejuhatamine.

Kevadtormid olid metsatukka kõvasti räsinud. Haldja kodupuu kaotas mitu suurt oksa. Tal ei olnud jõudu neid kinni hoida. See tekitas suuremat masendust kui varemalt, mil ta oli ühe puu vananedes või murdudes teisele lihtsalt üle kolinud. Ta oli otsustanud, et see siin jääb tema viimaseks. Ta ei jaksanud end enam jagada maa, puude, inimeste ja taevaste vahel. Nüüd oli aeg minna. Kuniks ta veel mäletab teed.

Põhjapoolsed paigad olid ammu maha jäetud. Lõunanaabrid pidasid veel vastu. Hommikul oli haldjas mööduva viirelinnuga mõnele neist sõna saatnud. Annemäe omale, kes oli oma valiku teinud inimeste kasuks. Kui ta enam kuivavat kaske hoida ei suutnud, puges ta maapõue ja püüdis sealt aidata niipalju kui suutis. Vetevalla valinud Põrguvaluallika neidisele, kes leidis, et kui ravida enam ei jaksa, siis puhast vett peab tema allikast ikkagi saama. Rästad tõid headteedsoove vastu. Poolteist sajandit vaikselt ootel olev Kulbilohu urikivi vana aga ei vastanud ja haldjas arvas teda lahkumist pahaks panevat. Ta tundis endas pettumustorget, aga väsimus tulututest püüdlemistest oli liiga suur, et kivivanaga veel enne minekut ära klaarida.

Saluäärses majas oli Jussi voodiase. Juss oli viimased kolmveerand sajandit teda pea iga päev külastanud, salu korras hoidnud, omamoodi püüdnud aidata kohalikel mäletada ja sallusattunud võõraid õpetada. Juss, kes oskas nii anda kui võtta, oli olnud künnapuuhaldja side, tugi ja lohutus ses aiva võõramaks muutuvas maailmas. Olid Jussilgi omad vead, aga elu raskemaks teinud oli ta vaid iseendal. Vahel suutis künnapuuhaldjas Jussile just siis, kui tol inimeste hulgas liiga keeruliseks läks, raasukese jõudu ja õnne jagada. Jussi aeg oli ümber saamas ja teekond Linnuteele ees. Rajanäitamise asemel läheb haldjas temaga kaasa. Ja kui Juss hingepäevadel ka tagasi tuleb, siis tema enam mitte.

Haldjas lausus veel viimased loitsusõnad noortele puudele, saatis viimased väeriismed kodukünnapuule, heitis viimase pilgu ümbruskonnale ja viipas siis Jussile. Teele. Linnuteele.

Veeimpeeriumi õhtud

„Mjauu! Kurrr...” Külakorda käiva kassi eluviisiga kollase-valgetriibuline Kõuts nühkis ennast kalale mineva külapoisi jalgade vastu. Looma peeti külas au sees, kuigi tal päris oma kodu polnud. Kui Kõuts kalal kaasas käia suvatses näkkas alati paremini. Või vähemalt tundus inimestele sedaviisi.

Poisil oli seega hea meel, et Kõuts oli otsustanud just temaga kaasa tulla ja loodetavasti head kalaõnne tuua. Jõgi ei asunud külast sugugi kaugel. Kass jooksis kergel sammul ees ja poiss ruttas talle järele. Jõe ääres oli ka teisi kalastajaid, kuid Kõuts ruttas neist mööda ning poiss järgnes talle pimesi. Korraks nooruk küll kahtles, et äkki läheb liiga kaugele, kuid kass ootas teda järele, tegi käpaga kutsuva liigutuse ning sammus edasi. Kohas, kus loom lõpuks peatuma jäi, otsustas poiss õnge vette visata. Küllap Kõuts juba teab, kus parim kala näkkab!

Suur plärtsatus pani vee lainetama.

“Kohad sisse võtta!” karjus Rahajõe imperaator oma sõduritele, mispeale tema truud alamad ujusid ja liuglesid sõnakuulekalt positsioonidele.

“Appi!” jõudis väike, hirmust suurte silmadega poiss veel karjuda, enne, kui ta lõplikult vee alla tõmmati.

“Järgmine käik, Silmud, teie kord!” kisas imperaator uimedega veheldes. Sajapealine Silmupataljon võttis poisi enda meelevalda, vedades vaesekese tagavaratoidu lattu, et laip hiljem magustoiduks roiskuma panna.

Inimesed üldiselt teadsid, et Rahajõest on ohtlik kala püüda, kui sa tegid seda valel ajal ja vale koha peal. Vanad kalamehed teadsid rääkida, et jõge valitseb Imperaator Okto, kes on enesele allutanud lugematul hulgal erinevaid kalaliike ning neid karmikäeliselt ohjes hoiab.

Ammustel aegadel olla ka Okto ja kalameeste vahel sõlmitud leping, millega Okto lubas teatud ajal ja teatud kohast oma alamaid püüda. Nii oligi jõe kõige külapoolsemasse ossa umbes kilomeetri ulatuses loodud inimeste mõistes midagi vangala taolist. Vetikate Vahel – nii seda paika kutsuti – oli piiritletud mõlemalt poolt tiheda tumerohelise vetikaseinaga. Vetikad ulatusid ka pealepoole veepiiri, nii, et inimesed teadsid täpselt, kus kohas püük oli lubatud.

Impeeriumis kehtis karm kord: kui jäid vahele varastamisega, mässule õhutamisega, või põhjendamatu tapmise ning lauslollusega saadeti sind Vetikate Vahele. Kui kauaks – see sõltus Okto tujust. Niisiis ujusid Vetikate Vahel ringi niiöelda rämpskalad: paadunud kriminaalid, väikesed pätid ning võimu vastu võitlejad. Sealt võisid kalamehed iga päev lõunast õhtupoolikuni kalastada. Mõnel kalal vedas ja ta ei osutunud oma karistusaja sees püütuks, mõni aga ei elanud üle esimest päevagi.

Okto arvates oli see suurepärane süsteem, mis alamaid distsiplineeris. Ja nii paljude liikide koosluses nagu tema oli enesele allutanud leidus alati keegi, keda Vetikate vahele saata. Imperaator vabanes tülinast ja kalamehed olid kah enamvähem rahul.

Siiski leidus ikka ja jälle julgeid, kes väljaspool Vetikaid õnne proovisid. Mõnel see isegi õnnestus, sest söödaks visatud paluke oli ahvatluseks, eriti just veidi pikaldase mõtlemisega isenditele ning loomulikult ekstreemsportkaladele. Loomulikult olid vabas vees kobedamad kalad: ilusamad, paksemad ja pehmema lihaga, mitte sellised maitsetud ja luised, milliseid võis Vetikate vahelt enamasti kätte saada.

Süsteem oli toiminud palju palju aastaid. Igal õhtul oli Okto Impeeriumis ringkäik, et avastada võimalikke rikkumisi. Muul ajal olid ka vahid väljas aga õhtud olid kõige pinevamad. Kehtis ka pimeduse saabudes ringiujumise keeld.

Püügiga vahele jäänud kalamees tõmmati ühiste jõududega koos õngega vette ja harva õnnestus tal pääseda. Seekord oli lihtne operatsioon, sest poiss, kes vette tõmmati oli noor ja kogenematu, Silmudega võitlemiseks liiga nõrk.

Kaugemas jõesopis kogunesid ühe vana parve jäänuste vahel salajast koosolekut pidama Impeeriumivastased jõeasukad.

“Kas kuulsite juba, et meie väike trikk läks läbi?” küsis härra Ahven teistelt kohalviibijatelt.

“Tänu mister Jõeforelli maagilistele võimetele õnnestus meil nimelt luua inimestele nähtav ning Impeeriumi valvajatele varjatud Vetikate ala!” Paljud kohalviibijad plaksutasid heameelest uimi ning patsutasid Jõeforellile sõbralikult ning tunnustavalt õlale.

“ Kui me suudame seda teistelgi õhtutel edukalt sooritada on Jõe ja Küla vahel oodata sõda! Meie,“ Ahven näitas uimega kohalviibijatele, “teeme selleks kõik endast oleneva, et see neetud Impeerium õhtale läheks! Elagu vaba vesi!” hüüdis Ahven nii kõvasti kui julges. Teised ühinesid temaga.

Kõutsi ilmumine koosolekule ei üllatanud kedagi. Kalad tegid talle teed ja kummardasid tema ees aupaklikult. Oli ju Kõuts olnud see, kes neile mõtte vastu hakata, pähe oli pannud. Tema pidi meelitama ohvri kohale, ülejäänu oli juba kalade teha. Kass oli võimas liitlane. Pealegi ei söönud ta kalu ja armastas ujuda. Varsti pidid kalad saama vabaks ja tema võis nendega koos minema liuelda.

Masina nõrkus

Tont kontrollis veel kord enda sisemisi ajanäitajaid. Kellad olid tal  täpsed, ühendatud ülikallite satelliitide ning kuskile pimedasse ja sügavale maapõue  peidetud aatomikelladega. Need näitasid miljondiku murdosani õiget aega ning hälbisid enda käigult saja aasta jooksul tühisel määral. Jämedalt ümardades leidis Tont, et aega on veel tervelt pool tundi. Tondi erinevate mälumoodulite, kontrollerite ja protsessorite massiivide vahel liikusid mitmesugused jääk- ning liigsignaalid. Miskipärast tundis ta oma noores hinges kasvavat ebamäärast kärsitust ning rahutust.

Uskumatu

"Ükskord ammu-ammu elas üks väike poiss ...“ Panin pliiatsi suhu ja mõtlesin, mis selle poisiga siis nüüd oligi... Tõmbasin „üks väike“ maha ja jätkasin „.. mitu väikest poissi, kes olid hommikupudru söömisel pahurad, kisades „Ei taha, ei taha!“ ja mõni eriti pahur viskas pudru lausa vastu seina. Neelatasin tahtmatult ja närisin pliiatsiotsa. Libistasin silmad uuesti üle ridade. Algus tundus paljutõotav. Jätkasin uuelt realt „Üks neist poistest, paks pikkade kräsus juustega Martin keeldus ühel eriti pahural hommikul lausa võileivastki.“

"Kuule poiss!“ Peakohale luugiavasse ilmus vanaisa nägu. „Mida sa siin jälle konutad? Kõik see mees on alumise luugi juures ja lükkab sitta kokku. Ainult sina logeled jälle!“

Kuigi kiire pilk näitas, et vanaisa käed olid tühjad, nihkusin tasakesi kaugemale. „Tere vanaisa. Preili õpetaja käskis õhtuks ühe loo kirjutada, mida keegi ei usu. Ma alles tulin, vaata kui vähe mul valmis on.“

"Oh-oh!“ Ma teadsin, et vanaisa oli erivägedes olnud, kuid et neile õpetati ka paberite kaug-kiirrabamist, seda ma polnud veel kuulnud, kuid nüüd ma nägin seda küll. „Ah et sinu meelest ei usu seda jama siis keegi või? Ise paned veel minu nime sisse, nadikael!"

Järgmised tunnid rookisin võimalustmööda nina kinni hoides alumise luugi juures mingit soppa, mida vanaisa järjekindlalt pasapilveks nimetas. Õnneks oli preili õpetaja ja ka kogu meie klass seal rookimas, nii ei pannud tunnis keegi minu lõhna tähele.

Tund ise mulle meeldis. Vikter kirjutas kolme sarvega sisalikest ja Margela tohutu suurest roosat vahtu täis vannist ja ... no jutte oli erinevaid. Kõige uskumatuma loo auhinna andsime aga üksmeelselt preili õpetajale, kes ütles, et vanasti olevatki poisid nii teinudki, nagu ma olin jõudnud kirja panna. Hull aeg oli see impeeriumiaeg.

Me olime

Kaugemal saatsid kõrged korstnad vaiksel pahinal õhtutaevasse tumedaid jutte ning tehasehoonetel süttisid aegamisi tuled. Hiliskevadine märg mets lõhnas hullutavalt kaskede ja viimaste toomingate järele, kastemärjast rohust õhkus veel mulluste kõdunenud lehtede hõngu. Kusagilt levis vaevutuntavalt piibelehe ning sookailude nõrka aroomi. Puude roheluses laksutasid ööbikud ning nende sekka poetas üks hiline kägu nokaotsast paar tärkavasse hämarusse sumbuvat kuk-kuud. Käsikäes autost eemale jalutanud poiss ja tüdruk seisatasid lagendikul. Tüdruk liibus vastu poissi ning õhkas: „Kui ilus siin on, nii-iii romantiline …“ ja lause sumbus pikka suudlusesse.

„Kas tead, millel me seisame?“ tõi poisi näiliselt totter küsimus ta romantikast välja

„Murul?“

„Aga sügavamal?“

„Öäkk! Kas see on tõesti mingi sõjahaud? Kas sa oled haige peast , vä? Sa pead alati kõik ilusa ära rikkuma… Kas Sa käid jälle mingi krdi detektoriga vanu konte ja padruneid otsimas? Nii võib ju lõpuks surma saada, kui need värgendused plahvatavad…“

Varga Õhtu

"Nii, nüüd räägi meile täpselt, mis eile õhtul juhtus.“
Maria vaatas närviliselt kolme härrasmeest, kes teiselpool lauda istusid, langetas siis pilgu põrandale ja hakkas väriseva häälega rääkima.
"Oi Härra! See oli nii jube," ütles ta haledalt, "Ma nii kartsin. Teenija töö on muidu nii igav, midagi kunagi ei toimu. Ma ei oleks osanud ealeski ette kujutada, et midagi sellist võib juhtuda. See kõik ..."
"Jah, jah, see kõik oli väga hirmus, aga see on nüüd möödas," ütles kolmest mehest keskmine, öövahi kapten, rahustavalt, "Kas sa nüüd räägiksid mis juhtus palun?"
Maria pühkis silmist pisarad, neelatas ja rääkis.

Armastus viib kaevule

Guglunk oli õnnetu, suured kurvad smaragdläikelised silmad ähvardasid kohe pisaratest üle ajama hakata. Tema tavapärane olek, kuigi tänane masendus sarnanes juba meeleheitele. Ta kaotas sõrmuse! Tollesama, mille sai sõbralt mõned aastad tagasi sünnipäevaks. Kõneldakse, et ta võttis kingituse ise, vägivallaga. Kuid neil rändlaulikuil on kurjad keeled, mis varsti saavad maha lõigatud. Guglunk oli enam kui kindel, et tema sõrmuse varastasid eelmisel õhtul ümbruskonnas luusinud haldjad. Nood salapäraselt tegelased suurte kõrvade ja täpsete vibudega. Kindlasti haldjad, neid ei saa usaldada, kedagi ei saa usaldada. Eriti haldjaid ja päkkareid ja orke – maa, mis anub sõdu, sünnitab pettureid. Guglunk vajas õiglust ja otsustas minna Rivendelli, kus Elrond haldjaliku täpsuse ja maagiaga oma impeeriumi valitses. Aastasadu varisenud impeeriumi.

Guglunk oskas vaikselt hiilida, jääda silmale nähtamatuks, jõeloitsule tabamatuks. Kiirelt ja teatava graatsiaga, kui nii võib öelda konnaliku välimusega kondise tegelase kohta.

„Hei, elajas, miks roomad sa siin!“

„Meie tulime oma kallikest tagasi võtma,“ teatas Guglunk kahele tuules heljuvate hõlstidega haldjanoormehele, kes ta ootamatult lossiväljakult avastasid.

„Meie küll kedagi ei tunne, kes sinu kallikest ihaldaks,“ kõlas lõbus naerumürin tasapisi koguneva rahva suust.

„Meie peame teie kuningaga rääkima, küll tema teab!“

„Jah, ma kuulan sind,“ ütles läbitungiva vaatega, uhke hoiaku ja enesekindla sammuga lähenev mees. Elrond.

„Sssinu rahvas võttis salaja mu sõrmuse! Ma tunnen ta lähedust.“

„Solvavad sõnad! Meie sugu ei vaja teilt midagi, teie kodinad meile ei sobi!“

Impeeriumi pistrik

Zarta ülikooli ajaloolise maagia tudeng Kaflan oli Zäutas ekspeditsioonil. Õppejõu korraldusel pidi ta tegema uuringuid kõrbemandri maagia kohta, et sellest hiljem väitekiri kirjutada.
Kaflan pidi kogu ekspeditsiooni aja veetma Zäuta rannikulinnas Zaranis. Sisemaale reisimist peeti ohtlikuks röövlite, liivatormide ja muude asjaolude tõttu. Vestlus tundmatu kõrbenomaadiga karavanserais rohelist teed rüübates aga äratas Kaflanis täiendava seiklushimu.
Kaugel, kaugel sisemaal on iidne linn,“ rääkis mees. „Seda neetud paika ümbritsevad iidsed müürid ja kõik hoiavad sealt eemale kohutava needuse tõttu, mis selle kuningaid kunagi tabas. Isegi teie, õpetatud mehed Põhjast, olete sellest ilmselt kuulnud vaid jutte ja legende.“

Kaflan jäi mõttesse. Esimesed tema kodumaa Zoraida purjelaevad olid randunud Zäutal alles mõnekümne aasta eest, ja kui jätta välja rannikuäärsed faktooriad, oli enamik kõrbemandrist siiani tundmatu. Kaflanis tärkas seiklushimu. Ta oli heas füüsilises vormis ja Zäutale suundudes relvastatud kerge sõjakirve ning pistodaga. Ülikoolilt saadud kuldmüntidest piisas nii kaameli rentimiseks kui ka veevarude ja datlite ostmiseks. „Zoraida maadeavastaja ei karda seiklusi!“ mõtles hulljulge noormees kõrbesse teele asudes, jäädes eesmärgi täitumise ja enda eduka Zarani tagasijõudmise osas lootma põhiliselt asukohaloitsudele.

Looja

Liiv nirises läbi pihkude.

Looja rüüpas nahksest lähkrist suutäie, loksutas seda ühest põsest teise, et vee magus maitse keele külge jääks ning andis siis selle kõik liivale tagasi.

Vett oli vähe, liiva palju. Tegelikult oli iga piisk tema lähkris arvel ning ükski nendest piiskadest ei olnud mõeldud tema jaoks. Liiv oli ahne, imas kõik vee endasse ning nõudis lisa. Liiv nõudis alati lisa.

Ettevaatlikult tõstis looja niiske ja kleepuva liivapeotäie kindluse peale. Seda oli vähe. Teine peotäis liiva sai kraabitud sügavast august, mis mäletas veel maapõue niiskust või vähemalt oli seda mäletanud enne kui kuum päike augupõhja tolmkuivaks kõrvetas. Ohates kogus looja kokku põskedesse jäänud piisad ning sülitas suu täiesti kuivaks.

Kaugel silmapiiril oli näha must täpp. Looja ei mäletanud, kas see oli seal olnud ka eelmine kord kui ta pilgul puhata lasi, aga sellel polnud tähtsust. Tema aeg hakkas otsa saama.

Kiirete liigutustega vormis looja liivast ümmarguse kaitsetorni.  Sõrmed torni sees venitas ta seinad nii kõrgeks kui vähegi suutis nagu pottsepp, kes üritab ilma potikedrata amforat voolida. Kuiv liiv torni sisse täiteaineks.  Õrnad sakid torniservale laskepiludeks. Mahapudisenud liiv torni madalamat serva tasandama.

Tume täpp silmapiiril kasvas suuremaks. Looja vidutas silmi, aga ei suutnud otsustada, kas täpp lähenes talle kiiresti või oli seal kaugel lihtsalt tolmusammas, mida tuul laiali kandis.

Veel kolm kindlusenurka said omale tornid. Looja ei läbenud enam meega tembitud vett keele peal hoida, vaid valas seda otse liiva sisse. Tema aeg oli kohe otsas ja ta teadis seda.

Ratsanikud olid juba üsna lähedal. Nad kihutasid looja poole tuhkpeen liiv kapjade alt silmapiirile vajuvat päikeseketast varjutamas. Kauge silmapiir, kust mehed tulid, suples juba verevpunases. Päev hakkas otsa saama.