Aidanaine

Kõu kärgatas ning veeres raginal üle sünksinise taevavõlvi.

Andres võpatas ning heitis pilgu selja taha. Cathy-Marcia marssis tujutult tema kannul käed sügaval jopetaskutes ja pea kõrvunitõstetud krae vahele tõmmatud. Vihma veel ei sadanud, aga tüma metsaalune oli naise sukad poriseks teinud ning kingad lootusetult läbi vetitanud.

„Mis sa vahid, astu edasi!“ turtsus naine. „Kohe hakkab sadama ja ma saan MÄRJAKS!“

Andres tõmbas pea õlgade vahele ja kiirendas sammu.

Vaevumärgatav teerada, mida mööda nad olid tulnud, oli kadunud. Varem hõredalt kasvanud kaharad kuused olid ruumi andnud tihedale lepavõsale ja vastikult torkivatele põõsastele. Hulk tiivulisi putukaid saatis minejaid ning varitses hetke, mil saaks ennast juuste sisse peita või krae vahele pugeda.

Feisspuugi saunapidu, oli Kätu öelnud…

Sul on kaart ja GPS telefonis, oli Kätu öelnud…

Sahvrivaim

„Kas see peab olema napoletana kaste! Maitse, nagu oleks sibula ja küüslaugu kogused omavahel vahetusse läinud.“

„Hmm, tõepoolest. Ma ei ole küll ekspert, kindlasti ei kuulu see minu lemmiktoitude hulka, kuid pean tunnistama, et päris sellisena ma seda küll ette ei kujutanud.“

Transpordilaeva XXL603 kapten-komandör Elios Perloks krimpsutas nina ja jätkas taldrikus sonkimist. Ta oli pärit vaesest perekonnast ja kodune kasvatus ei lubanud toitu ära visata. Samas oli selja taga väärikas karjäär tähelaevastikus ja positsiooni privileegide hulka kuulus ka korralik toit. „Kas sulle ei tundu, et meie sahvrivaim on viimasel ajal kuidagi palju taoliseid vigu tegema hakanud, nagu oleks hajameelne?“

Augustus

„Lipp E8! Tuli!“
„Oi, kas siit tuleb matt.“
„Just nii, augustus! Järgmine käik on sul matt!“ Kaks sinist silma nöbinina kohal särasid puhtast rõõmust. „Ma tegin sulle jälle mati!“
„Aga .. Ehk teeme jälle .. Vaarikamoos sealt ülevalt näiteks?“
„Mulle ei mahu rohkem sisse.“ Heledad juuksed lehvisid pea raputamisega kaasa. „Aga teeme nii, et sa räägid mulle ühe loo ja mina võtan ühe käigu tagasi. Kui räägid kolm lugu, võtan kolm käiku tagasi. Kuidas oleks?“ Sahver, kus maletajad istusid, jäi vaikseks, kuni Augustus, selle sahvri vaim, pakkumist kaalus.
„Olgu. Esimene lugu. Võta lipp tagasi, ma räägin. Elas kord loll koll. Ta elas ja elas ja kui ta surnud pole, elab ta siiani. Ja nüüd võta oda tagasi, teine lugu.“

Sahvrivaim Jüri ja toober piima

Kui ma ajakirjanikuks õppima läksin, siis ootasin oma karjäärilt ainult suuri lugusid. Korruptantide paljastamine, mõrvade lahendamine, pettuste avastamine ja muu selline põnev värk. Nüüd seisan siin Lõuna-Eestis kuskil mülkas ja pean loo tegema väidetavast poltergeistist. Ilmselt on tegemist mõne inimese vaimuhaigusega või sellega, et üksi metsas elades hakatakse igavusest enesele asju ette kujutama. Igav lugu, aga parem kui mitte midagi.

„Tere, mina olen Kaspar Muremets ajakirjast Terav Silm. Telefonis helistasime.“

Mõõk ja sandaalid

„Ajamasinast on jälle mõned jupid puudu.”

See ei ole just rahustav väide. Eriti siis, kui sa mängid läbi umbes kaheksatuhandendat versiooni Pühast Õhtusöömaajast, oled graafikust lootusetult maas ja enam-vähem meeleheitega tembitud veendumusele jõudnud, et see asi ei sobi mitte kuidagi kokku.

Ei, ärge kiirustage järeldustega. Reaalsus, nagu teie, ainult ühe variandi külge kleebitud olevused seda tunnete, on lõputute juhuste mängumaa. Aga kui vaadata seda asja teisest otsast? Sul on tulemus, ja sa pead malendid õigesti lauale asetama...

Ja ma olin Peebu just alla saatnud... Ei, ärme lähe labaseks! Peep ei ole Beltsebul või Beemot! Talle meeldib end Beemotiks kutsuda, aga tegelikult on ta hiina üliõpilane Hui Vam Dam.

Ja hiiobisõnumi tõi mulle Märri. Märri on meie Vaatamisväärsus – 24 aastat ja 52 kilo. Kunstküüned, -ripsmed, -hambad, -rinnad, -päevitus ja kogu muu praht pluss paarkümmend rõngast muidugi ka. Hui Vam Dam ja Jesus Lenin, teine assistent Columbiast vaidlevad õndsate nägudega, mitu rõngast tal jalgevahel tilpneb ja kuidas ta nendega igasugustes hügieenitoimingutes hakkama saab. Idioodid. Märri näitas neid. Oma viga, et nad suu lahti vahtisid, selle asemel et silmakaamerad tööle panna. Nüüd sünnitavad nende kiimapalavikus ajud koletisi. Rõngaid on tal seal ainult kuus ja minuarust ei sega need oluliselt midagi. Või mina tean. Aga eeldada võib, sest loll Märri ei ole.

Ohkasin ja röögatasin: „Sahvrivaim!”

„Peremeeeess,” näugus ta otse mu selja taga.

„Ajamasina töökõlblikkuse raport?”

„Tule vaata ise.” Ja ta kõndis mu tooli alt läbi ja kadus läbi seina „sahvrisse”. Muidugi, „sahvri”, ebatõenäosusreaktori hooldusroboti spetsifikatsioon algab võimest mateeriat restruktureerida. Selle üks lihtsamaid avaldumisvorme on võime läbi seinte kõndida ja me kõik oleme kuulnud Schrödingerist, nii et mismoodi ta siis välja nägema peab?

Viha teeb pigem see, et mina pean reaktorisse läbi ukse minema. Ja mulle ei meeldi seal. Ma varisen pingile. Päike lõõskab seniidis, tsentuurio kummardub murelikult ja tahab teada, kas ma ikka tunnen end hästi. Mu tooga tundub kare vastu paljast ihu, rahvamass sumiseb segaduses, ninna lööb vere, higi ja mädanevate puuviljade lõhna ja eemal Vahemere kohal koguneb tormipimedus...

„Kesskendu!” näub Sahvrivaim.

„Magnetresonantsi test – nüüd!”

Ta silmad välgatavad. Liiga hilja. Ajaliini kommodoriga ei vaielda. Kommodor on ise loll, et üle õla ei vaadanud. Märri oli minu järgi reaktorisse roninud ja nüüd nägin raudset tõestust, et ta rõngad on ehtsast metallist. Mul lõid vurrud sädemeid ja ma ei taha teada, mida tema rõngad tegid. Eriti need... õrnade kohtade läheduses...

Ma olen jälle väljaku kohal rõdul. Neetud, üks neist räbalakottidest on Hui... Mingid sõnad... „See, kellele antakse armu...”

„Kesssssskendu!” sisiseb Sahvrivaim.

„Mis on reaktoril viga?”

„Kuidas sa saad seda teada, kui sinust lausa nõrgub ebatõenäosust?”

„Tehisintellekt!” see kõlab mu suus nagu sõimusõna. Vangun sahvrist välja.

„Ajamasinast on jälle mõned jupid puudu.” Märri.

Mul on tunne, et ma olen seda juba kuulnud...

„Sahvrivaim!”

„Peremeeeess.”

„Ajamasina töökõlblikkuse raport? Märri, seal on tugev magnetväli...” Ta volksutas saba, ent jäi paigale.

Vihmakardin oli lähemale tulnud. Kolmkümmend tetradrahmi olid omanikku vahetanud. Ainult et see nägu...

„Kesssskendu!” Ta võttis mu hambusse ja viis välja tagasi. Juhtruumis, kui ma oma õige kuju ja kaalu tagasi sain, pudenesin muidugi maha. Nüüd vaatasin mina temale alla, aga mingis mõttes ei muutunud sellest midagi. „Bioõnnetus, me ei pääse siit iial, kui te loote ajasilmuseid ainult selleks, et teil suguelundid sädemeid ei lööks...”

Üle sahvripõranda tuli väike kollane rott, kes uksel muutus Huiks.

„Peremees, nad lõid Jesuse kolme päeva eest risti!”

Oh perse...

Kes see kõnnib köögis?

Ei olnud just igapäevane, et külmkapi ust avades keegi vastu vaataks. Vähemalt mitte igaühe jaoks. Morbiidia oli aga sellega ammu harjunud. Ta voolis martsipanist inimese pea kujulisi munasid, millele oli peale maalitud üpris ilmekas nägu, et nendega oma elukaaslast ja külla sattunud sõpru ehmatada. Kui elukaaslane pikapeale selliste üllatustega harjus, siis sõprade hulgas leidus ikka neid, kes peo käigus teatud joobeastmeni jõudnuna külmkapi ust avades karjudes tagasi põrkasid. Nimelt hoidis Morbiidia jooke teises külmikus ja selleks, et vale ust avada, pidi saabunud olema just see õige staadium.

Ühel tavalisel, mitte peojärgsel hommikul, avastas Morbiidia kööki astudes, et keset lauda vedeles mingi vormitu sültjas mass, mis vahtis teda pisut punaste silmadega. Värisevate käte vahel hoidis see tundmatu elukas auravat kohvitassi.

„Su külmkapp sulas üles,“ teatas olend napilt. Morbiidia hõõrus silmi, kuid elukas ei kadunud.

„Mis asi sa oled?“ julges naine lõpuks küsida.

„Sinu deliiriumi nägemus,“ vastas elukas umbusklikult kohvitassi põhja uurides. „Sahvrivaimust oled midagi kuulnud?“

„Eh?“

„Vaata, kunagi oli igal asjal oma kaitsevaim,“ seletas olend nüüd juba pisut lahkemalt. Hommikuti polnud ta kunagi heas tujus. „No aidal oli valvur ja tulel hoidja. Nüüd pole enam aitasid ja enamusel inimestest on keskküte. Aga sahvrivaimud pagendati külmkappidesse. Ega ma tegelikult muud ei tahtnudki öelda, et...“ Sahvrivaim haigutas häälekalt ja jätkas: „Et sul on sügavkülmas pakk sulanud pelmeene ja palun ära neid kuramuse päid enam kappi topi. Minu ema pole enam esimeses nooruses ja ta ehmus jubedalt, kui mulle külla tulles sellise jõleduse eest leidis.“

Morbiidia noogutas, julgemata midagi enda õigustuseks öelda. Külmkapi alt valgus põrandale vett. Tekkinud vaikuses sirutas sahvrivaim ennast õhukeseks ja peaaegu läbipaistvaks ning valgus siis tagasi külmkapi sisse. Tundus, nagu oleks ta sealt välja sulanud koos jää ja nende õnnetute pelmeenidega. Kui täpsem olla, siis püsisid pelmeenid siiski vaikselt kapiseinte vahel. Igatahes ei julgenud Morbiidia külmiku ust avada ja lahkus üldse köögist. Tema elukaaslane magas veel ning Morbiidia lootis, et mehele jääb järgmisena külmkapi ukse avamise au.

„Uskumatu!“ hüüdis Morbiidia mees köögist. „Juba katki! Ma alles ostsin selle külmkapi!“

„Ega sa seal midagi ebatavalist ei näinud?“ küsis Morbiidia ettevaatlikult. Köögist ei tulnud enam ühtegi vastust. Kui vaikus juba mõne minuti kestnud oli, hiilis naine vaatama, millega tema mees tegeleb, et vastamiseks aega ei leidnud. Köögi lävel seistes surus ta alla hirmukarjatuse. Avatud uksega külmikus seisis riiulil peal tema mehe pea. Sellest eraldatud keha vedeles laua all. Õigemini olid vakstu alt näha vaid sõrmed ja karvased jalad. Küllap oli veretöö tegija tohutu jõuga, et suutis täiskasvanud mehe nii kiiresti köögilaua alla kokku voltida. Sahvrivaim istus lambikuplil ja järas toorest kartulit.

„On nüüd hea, kui selline jõledus sulle vastu vahib?“ küsis ta pisut pahasel toonil. „Või sina tuled minu ema ehmatama...“

Me jääme igaveseks kokku

„Õhtust, kallis! Mul oli täna imeline päev, tegime tõelise läbimurde! Vaata!“ Mees säras toauksel ja sirutas välja rusikas käe. „Arva ära, mis mul on?“
„Pesemata rusikas,“ turtsatas naine.
„Seda ka, seda ka, aga arva ära, mis mul peos on!“
„No kuule, iga nädal on sul mingi imelik kartul peos. Olen loobunud mõistatamast. Ma ei suuda kunagi ära arvata.“
Raul avas aeglaselt näpphaaval rusika. Naine kummardus ettepoole, et paremini näha. Rauli peopesal ilutses pisut kärbatanud kartul. Hapukurgiilme naise näol püsis muutumatuna.
„Pähh, samasugune kartul nagu alati. Liiga väike. Mu vanaema söötis selliseid sigadele, mitte ei toonud kööki perele narrimiseks!“
„Ma pole kunagi sulle kunagi tavalist kartulit toonud! Täna lõpetasime laboris katsed uue mudeliga, kus sisalduvad täpselt samad ained ja mis maitseb ka täpselt samamoodi kui sealiha. Mul on kotis selliseid paar kilo. Täna teema ahjuliha kartulitega. Sealihapraad!“
„Kui praad, siis praad. Meil on need kartulid veel alles, mis sa eelmisel kuul tõid – kapsasarnased. Täiesti tavalise välimusega aga kapsa maitsega. Nüüd võime lausa jõuluprae kokku kokata! Aga ise möllad köögis, mul on pidevast kartulite koorimisest sügav siiber. Järgmisena paluks leiutada kartulid, mille koor tuleb ühe liigutusega puhtalt maha.“ Naine läks tuppa ja asus demonstratiivselt telekast reklaami vaatama.

Sahvrivaim

Bandura mängis raekoja platsil sõrmkübaramängu. Liigutas muudkui sõrmkübaraid, veeretas seal all hernest siia-sinna ja korjas raha lollikestelt, kes ei suutnud arvata ära, millise sõrmkübara all hernes on. Mõni oleks nimetanud seda ka pettuseks, sest Bandura oli haldjas. Kuid ta oli peitnud oma kõrvad kapuutsi alla ja kleepinud ette valehabeme, nii et tema peened näojooned välja ei paistnud. Metsast oli ta välja aetud, kuid kuidagi ju pidi elama. Kui sa olid haldjas, siis oli inimesi lihtne lollitada. Silmamoondusest läbi nägemine ei olnud nende narrikeste kõige tugevam külg.