Pisarateta

Värisedes sättisid pisarad end turvaliselt tuule turjale ning maandusid koos vihmaga. Hääletult keerutasid endale veel tiiru peale ning pisikesi jalgu alla võttes siblisid kiirustades tänavale. Nad pidid pagema, end varjama ning võimaluse korral omaniku taas üles leidma. Viimane oli otsa lõppemas, pisarad tundsid seda ühiselt.

Kui poleks vaid kostunud seda koputust aknale! Kui must leevike ei oleks naeratanud nõnda kutsuvalt ja silmi vurrina pööritades. Siis ehk poleks tüdruk tema juttu unenägude tõelusest uskuma jäänud ja ei oleks aknast alla otse musta äikesepilve sisse hüpanud. Tegelikult olid unenäod muidugi tõelised ja pisarad ohkasid paratamatusest.

„Veri keeb, tunned? Sidistab nigu teekann. Noh, päkk ja kand, edasi-edasi!“ oli tüütu leevike sädistanud ja tüdruk säravate silmadega pilvepinnal tantsinud.

„Sind on kutsutud, saatusest,“ meelitas leevike edasi, „sinus on tohutu vägi.“

Frida, teistmoodi tüdruk

"Frida, Frida! Lõpeta!"

Frida lõpetas, pööras oma metsiku pilgu minu poole ja sülitas verise karvatuusti põrandale. Tema võit, jälle tema võit.

See oli juba mitmes kord. Me ei teadnud, mida oma tütrega peale hakata. Psühhiaatri juurde ei julge teda viia, pistavad kolooniasse. On ju selge, et Frida ei käitu normaalselt. Nii kui täiskuu saabub, valguvad silmad verd täis ja muutub kole äkiliseks. Võib lüüa, karjuda, lõhkuda, ronida, murda nõrgema mehe põrandale, nii nagu vanaisa Peetriga juhtus, ning mis kõige hullem - Frida ise ründab koeri. Kartmatult, jõhkralt, otsekoheselt ja tulemustega. Veri ja karvad lendavad, aga koerad ei tee katsetki tüdrukut rünnata. Viskuvad selili käpad taeva poole ja alistuvad nukralt. See Fridat ei peata. Kui ta ühe puudli surnuks hammustas, siis pidasime seda asjade kokkulangemiseks. Puudel on ju nii õbluke. Aga täna  murdis ta maha täiskasvanud lambakoera! Ebainimlik ja uskumatu. Mida teha, ei tea. Kohe üldse ei tea.

Kuid Frida teadis: „Nüüd läheme kahekesi maale. Elama. Sina ja mina, ema ja tütar.“

Nuttes vihmas

Minu seina peal on see maal olnud juba kaua. Kui ta ära võetaks, jääks järele hele ämblikulaipadest ja võrgujäänustest ääristatud nelinurkne laik.

Maal kujutab tütarlast rohelises kleidis, taustaks vana tempi varemed keset pillavat loodust. Sarnaseid on maalitud tuhandeid läbi aegade. Minule on see siiski üks ja ainus, sellesse panin oma hinge ja südame. Oma murdunud südame.

Olime kaks noort inimest, kes soovisid igaveseks kokku jääda. Naljatlevalt teineteisele seda korrates. Oleksin ma vaid teadnud, millise sarkasmiga saatus sellesse suhtub. Kaks aastat Deliat tunda ja tema kõrval olla tundus igavikuna, kuni ta minult võeti. Paadisõit väikesel järvel, romantilise iluaia külastus, mille omanikuna keegi rikas vanatüdruk polnud soovunelmaid tagasi hoidnud. Võtsin taskust visandiploki ja joonistasin Deliat, kes istus vana templit imiteerivate sammaste ees. Milline täiuslik päev! Sõudsime tagasi ja Delia jäi uniseks. Tõstsin ta teisel kaldal murule, tema kehas oli veel soojus, ta magas nagu ingel.