Jäänuk

Kõrvades kohiseb, silmadel on valus. Ärkamine on üha valulikum. Keha on raske ning miski ei aita kuidagi kergemalt end püsti saada. Istun ja hoian peast kinni. Sasin juukseid ning üks sõrm takerdub taas peanaha sisse. Valu ei tunne. Nahk ja lihased ei anna enam suurt aimu. Aga silmad, kõrvad ja nina töötavad täistuuridel. Just silmad ja nina. Silmi ei taha avada, ja seepärast ärkamiseks nuusutan ümbritsevat. Lõhnad on nii tugevad, et tunnen pea kõik ära, mis paarisaja meetri raadiuses toimub. Üks koer, neliteist kassi, kaks siili, kuus rotti, üks laip. Oot, üks laip? Kas … kas minu tehtud? Ei mäleta. Aga võib-olla. Las olla. Võib-olla hiljem.

Loivan kraanikausi juurde ja keeran külma vee jooksma. Pesen silmi. Kummaline, et külm vesi saab ka praeguses seisundis olla nii värskendav. Vaatan end peeglist. Paremal põsel on suur tükk kuivanud nahka. Sikutan selle küljest. Pagan, jälle tuli koos lihatükkidega. Ma pole enam eriti ilus. Naeratan. Hambad on jätkuvalt korras. Kõik 31 allesolevat hammast on ilusad valged ja terved. Kontrast kõige muuga.

Suudlen enda peegelpilti. Jahe ja elutu klaas. Veidi romantiline hetk, kuid samas kuidagi võigas tunne. Justkui vastamata armastus üheskoos jäägitu põlgusega. Aga pole viga, olusid arvestades näen ma kena välja.

Kuidagi vaikne on täna. Ahjaa, kell on seisma jäänud. Kui ära söön, siis lähen keeran uuesti üles. Üks väheseid helisid, mis meenutab mulle, et elan. Tuulte ulg, kolisev katuseplekk ja kräunuvad kassid on ka unedes. Nendest häältest ei saa aru, kas unes, ilmsi või varjuderiigis, aga kellatiksumine on päriselt.

Avan külmkapi. Tuunikalakonservid. Kumba võtta, kas tomatikastmes või õlis? Mõlemad on vastikud. Jäledama maitsega kui toores liha ja veri. Kuid midagi pole teha. Taimset toitu mu ihu ja hing enam ammu vastu ei võta. Otsustan süüa mõlemat konservi, avan need ja valan kaussi. Segan ühtlaseks massiks ja raputan natuke soola juurde. Vanast harjumusest. Võtan kausi ja lähen rõdule. Istun rõdu äärele ja lasen jalad rippu. Rõdu piire, muide, kukkus ülemöödunud kuul alla. Vaatan, kuulan, haistan ja söön. Isutult. Peaks korra linnas ära käima. Mida muud ikka teha? Kuhu mujale ongi minna? Linna tagune ala on nagunii võssa kasvanud ning muutunud nii tihedaks, et minust jääks saja meetriga ainult skelett alles. Jääksin tükkhaaval okstesse kinni. Pärast tuleks jälle liha luudele kasvatada. Eelmine kord võttis neli kuud. Enam ei taha. Linna on kergem minna. Teed on tühjad ja terved. Kummalisel kombel muutis õnnetus asfalti vastupidavamaks. Taimed ei murra asfaldist läbi. Arvestades, kui kergelt loodus betooniga üks-null teeb, on see ime. Aga kes ma ise olen – ime või õnnetus?

Kauss on tühjaks saanud. Lähen kööki tagasi ning heidan selle valamusse. Ootama homset. Märkan, et kastis polegi enam konserve nii palju. Parem külmkappi panna ja kast minema visata. Teen seda ning külmkapp saab kenasti täis. Konservid võiks ka niisama nurgas vedeleda, elektrit ju pole, aga harjumuse jõud on tugev. Ahjaa, kell; aeg on kell üles keerata. Lähen magamistuppa ja avan kapi. Panen ülikonna selga ja kingad jalga. Ikkagi linna minek. Riided mulle meeldivad. Eriti sünteetika. See kaitseb hästi mu õrna liha ja nahka. Heas sõjaväevarustuses võiksin isegi võsas roomata. Aga kust sõjaväevarustust saada? Kõik korjati ju ära peale õnnetust. Niisiis, kell.

Sulgen korteri ukse ja lähen trepist alla. Täna on mõnus päev. Päikest ja vihma pole. Rahulik sombune ilm. Turvaline. Lähen majade vahelt kõrvaltänavasse üheksakordsesse. Vaatan tunnustavalt seda õrnalt kollakat kõrget majamürakat. Minu kellatorn – siit kostub kaugele see turvaline tik-tak. Minu südame rütm, mis tunnistab mu eluõigust. Aga mitte täna…

Kõnnin rahulikult üheksandale korrusele, astun ukseta korterisse sisse ning suundun mööda tuttavat teed elutuppa. Hmm, kella ei ole enam.

***

Mingit lõhna ei ole tunda. Ilma lõhnajälge jätmata saavad tegutseda ainult blondid. Need vastikud kättemaksuhimulised, õelad ja võimatult ilusad olendid, keda ei saa tappa ega püüda. Kui nemad on mu kella võtnud, siis pole midagi teha. Kui neil just mingit tehingut mõttes pole. Oeh, keeruline. Neid on ju võimatu leida. Kui just … jah, ehk on luiged kanali peale tulnud. Nii oleks lootust. Luikedega on neil mingi seos. Kirikutornidega ka, aga pühakodadega ei taha eriti tegemist teha. Seal võib snaipreid olla. Kanal on lihtsaim variant. Mõeldud ja mindud.

***

Linn on tühjem kui tavaliselt. Snaipreid ei ole tunda. Väiksemaid loomi küll, aga need ei karda kuraditki. Poevad peitu ja ajavad hambad irevile. Vana Kaubamaja juures kuulen vihinat ning kuul lendab mu õlast läbi. Kauge lask. Et nad ka ei jäta. Nuuskan õhku, kuid ei tunne lõhna. Peab olema eriti kauge lask. Ilmselt Narva maantee tornmajadest. Las ta praegu olla. Igaks juhuks valin varjulisema tee. Peale kõiki neid kannatusi ja uut (seda uut ja topelt neetud) elu oleks kõige lollim surra ühe väikese mõttetu kuuli läbi.

Väike ring on elu hind. Teiselt poolt maja kõrvaltänavast tulles on kõik mõnusalt vaikne ja turvaline. Jõuan vana turu juurde. Siin on kõik lagunenud ja lagane, kuid varju leiab siingi. Ettevaatlikult liigun üle turu. Nüüd on kümme meetrit sillani. Siin on kõige ohtlikum koht. Lasud võivad tulla igast suunast ja varjuda pole kuhugi. Lagedal ei saa hiilida, siin peab riskima. Spurdin kiirelt üle silla kuni esimese majavareni. Õnnestus. Kuigi ülikonnas on sitt joosta. Rahunen minuti ja hakkan uurima. Kanalis ujubki luigepaar. Hea enne. Mõtisklen, kas varitseda või uurida luikedelt blondide kohta kohe järele? Kui varitsen ja neid ei ilmu, siis on aeg raisatud. Kui otse küsin, siis võin kõik ära rikkuda. Ebamugav otsustada.

Otsus tehti minu eest. Näen vees kuldset sillerdust, mis tuleb luikede poolt minu suunas. Kalda lähedale jõudes tõuseb veest üks blond. Vaikselt justkui hommikune tõusev päike. Vesi niriseb mööda tema juukseid ja keha tagasi kanalivette. Ta vaatab mind tõsisel moel ja alustab: „Tere äraneetu. Mida otsid siit, kus sa ei käi? Mida otsid meie maalt?“

Vaikisin hetke ning kaalusin sõnu. Pole nendega varem suhelnud, pole üldse ammu kellegagi suhelnud. Otsustasin kohe asjast rääkida: „Arvan, et te olete võtnud midagi, mis mulle kuulub.“

„Ja siis?“, kõlas kõrk vastus.

Ma ei saa olla kehvem. Püüan kõlada tugevana ja seepärast ütlen kalgi häälega: „Ma tahan seda tagasi.“

Blond mõõtis mind oma pilguga, vaikis hetke ja üllatas mind täiesti. „Tule siis kaasa,“ oli napp vastus ning ta pöördus vette tagasi.

See ei sobinud mulle üldse. Kõhklesin kaks pikka sekundit, kuid ajasin siis ruttu kingad jalast ja ülikonna seljast ning ronisin vette.  Sama mõnusalt jahe, kui hommikune kraanivesi. Sukeldusin. Vesi oli sogane, kuid kuldne valgus oli mulle sihiks ees. Hakkasin selle valguse suunas sumama. Mõtlesin, et pean aegajalt pinnale tõusma, kuid tuli välja, et õhku mul polnudki vaja. Huvitav uudis.

Ujusin edasi. Aegajalt jäi käsi või jalg mõne veekasvu või uppunud sodi külge kinni ning mõni lihatükk jäi kaladele söögiks.

Jõudsin juba päris sügavale, kui mind külgedelt teised blondid ootamatult ründasid. Ma pole vees ealeski võidelnud. Nad tulevad hooga ja annavad tumedaid mükse. Nagu haid, kes püüavad oma ohvrit uimastada. Keresse tulevad löögid olid võrdlemisi süütud. Kuid pähe tulnud mats viis mu meelemärkuse.

***

Ärkan üles. Kõrvades kohiseb ja silmadel on valus. Ma ei taha end liigutada. Nuusutan, mis läheduses toimub. Ei midagi erilist: kaks koera, neli rotti ja kajakas. Püüan meenutada, mis juhtus peale vee alla sukeldumist. Kõik meenub kuni pähe saadud löögini. Kuidas sain tagasi, ei tea. Mis üldse toimus, pole aimugi. Tüdinen ja lasen end lõdvaks. Mõtteist vabanenud pea märkab muutust. Tavaliste häälte kõrval on mu eluõigus tagasi. Kuulen, kuidas mu kellatorn teeb tik-tak, tik-tak …