Punane kleit

See tüdruk läks vette just silla juurest, vaterdasid nad segiläbi ning segaselt kui kärestikuvesi. Heledad juuksed, sinised silmad, punane kleit nagu filmis. Ega keegi pealt ei näinud, loomulikult, aga leidmise ajal oli punane kleit tal ikka veel seljas. Ei olnud keegi seda neilt valgetelt õlgadelt alla rebinud, polnud üles käärinud, et valgete reite vahele vaadata ja end sinna sisse suruda. Kas ma peaksin olema rõõmus, et vähemalt ilusate tüdrukute laibad on veel tabu?

Oh, ma ei ole rõõmus.

Võib-olla ei olnud ma suurem asi ema.

Võib-olla oligi tal seljas mu enda punane kleit, lõhikuga maast puusani ja valmis kergitamiseks varvastest südameni. Võib-olla olengi ma oma südamele liiga varmalt ligi lasknud neid, kes tegelikult oleks ka puusani ulatuva lõhiku avamisega rahuldunud. Võib-olla peaksin ma süüdistama ennast.
Aga selle tüdruku süda oli ta enda kinkida ja ma pole seda õigust talt kunagi võtta püüdnud.
Miks ta küll andis selle nii lõplikult ära seal vees, jäises ja vedelas veebruarikuus, heledad juuksed kuuvalgel leekimas nagu küünal? Miks andis ta ära oma südame – ja minu oma koos sellega?
„Jõgi, jõgi, too tagasi mu tütar,“ sosistan ma vee ääres seistes ja mu silmad pole isegi märjad, sest raev ei luba mul nutta. „Jõgi, jõgi, anna tagasi mu süda, sa pikkade sõrmedega röövel, kalk ja külma keelega! Anna tagasi mu tütar ja mu punane kleit!“

Võib-olla on see kleit juba kusagil kapis, politsei või surnukuuri või misiganes halle ameteid ka maailmas pole, hallis kataloogikapis kinni. Aga see pole siis mitte see kleit, pole säravpunane kleit, millega too tüdruk, nii noor ja nii rikkumata rindadega, sellesse vette läks. Too kleit on nüüd tume kui kuivanud veri, vesi on võtnud talt südame ja süütuse, ja ma tahan tagasi mõlemat koos oma tütrega.
„Jõgi, jõgi, jäätükine ja kalasalalik, pime ja ahne, anna tagasi mu tütar ja mu punane kleit!“
„See süütus oli tal läinud juba sajandi eest,“ sisistab vesi vastu. „Hoor, hoor oli su siniste silmadega tütar, väikeste valgete jalgadega lits, ja valetaja nagu sa isegi. Ma võtsin vaid selle, mis niigi minu jagu!“
„Mitte miski polnud sinu jagu,“ karjatan ma vastu ja enne kui seda isegi mõistan, olen põlvini vees, nii külmas, et see rebib mõistuse peast. „Ta keha oli ta enda anda, ta süda ta enda suunata, ja kleit, see kleit, mille järgi sa ta hooraks arvasid, on minu koos mu südamega! Mina pole end kunagi sinule lubanud, ahne vesi. Anna tagasi mu tütar ja mu punane kleit!“

Võib-olla polnudki jões mingit häält. Võib-olla kajas see ainult mus eneses – aga oma tütre sinised silmad, need tunnen ma ära, kui need mind veest vastu vaatavad, ja tema pikad heledad juuksed ei ole sarnased minu mustade peegeldusega, kui nad vees laiali heljuvad kui vetikapihu.

Ma kahman selle näo poole, kahe käega tahan ma tõsta oma tütre välja sest tumedast veest, mis on ta minult varastanud, tahan võtta ta tagasi mehe käest, kes magatas meid mõlemaid ja kes oleks hoopis ise pidanud surema, surema oma selgete silmade ja vaikse hääle kiuste, tema oleks pidanud minema jõkke, mitte mu tütar!
„Too siis tema siia ja vesi laseb mul minna,“ sosistavad mu tütre vesised huuled, „too tema – ja too tema seljas tagasi see punane kleit!“
„Ma võtan su mehe, kui sa tood ta mulle,“ kinnitab ka tuul jõe kohal, vannutab vesigi, kalasalalik ja kalk. „Too mees ja võid tüdruku tagasi saada!“
Ning mu tütar pudeneb laiali mu pihkude vahel, lubadus tulevaseks, vaev praeguses põlevas hetkes, ning kaotus kiljub igas mu veresoones, igas jäätunud silmaripsmes, igas külmas tuikes mu tardunud jalges. 

Ometi jääb mulle veel midagi pihku, midagi märga ja tumedat. Jääb pihku raske tumepunane riie, jäätükid ja teravad kalasoomused voltide vahel.

Oh, võib-olla ma toongi sulle selle mehe, sa salalik vesi, et võiksid võtta ta külmade voogude vahele. Aga oma kleiti ma sulle enam ei anna, see on minu! Võib-olla toon ma sulle tolle vaikse mehe ta selgete silmade kiuste, ent tahan siis tagasi oma tütart ilma ühegi lisahinnata – või ma võtan su kaldad ja kuupaistehelgi, kalad, vähjad, roostiku ning kiire voolu, ning käkerdan nad kõik kokku üheks ainsaks pruuniks riideräbalaks, mis põleb lõkkes haisva leegiga pudedaks tuhaks!

Ma võtan sult tagasi oma tütre ja sina parem pelga mind, vaevavesi! Sest kui sa nimetad naist, teed tast sõnaga nõia, ema või hoora, võib ta võtta selle nime ja kanda seda kui relva su enese vastu.

Oma tütre, oma punase kleidi ja punase raevu valguses – ei ole mul raske enam midagi teha!