Saame tuttavaks: Rattus

Tere, Rattus! 'ganna tegi kavala ettepaneku, et ma võiksin Sulle küsimusi esitada. Üritasin talle endale sama ettepaneku teha, aga ta ei nõustunud. Kuna sinu juttudeks nimetatud ridu lugedes on jäänud mulje, et me elame erinevates maailmades, kopeerin esimese „küsimuse“ Poognast. Mida kostad? „Paljud su lood on niisugused, et köigepealt loed läbi, ja siis alustad lugemist. Nagu su luuletusedki, et köigepealt loen läbi, ja siis alustan lugemist. Paremini ma öelda ei oska. Nii sügav nagu sa oled...“
Erinevad maailmad? Et elame kõrvuti, ja ometi paralleelmaailmades, mis erinevad teineteisest nii, et samaliigilises näha tulnukat? Huvitav.
Kopeeritud lause kohta kostan: ju on arvaja arvanud (no täpselt mina ju ei tea, mida keegi iseeneses öelduga mõtles), et tema jaoks on Lugu rohkem kui sõnad.
Ma kirjutan enamasti oma Loo. Ja enamasti on sealt võimalik välja lugeda igale sobivaim taust, mis Lugu kandma hakkab.
Või midagi sarnast.


Mina Poognat lugeda ei suuda, aga see tundub harrastuskirjutajate lemmikpaik olevat. Seal saavad inimesed avaldada kirjutajate kohta arvamust ja Rattuse profiili alt neid lugedes jääb mulje, et sul on päris suur austajatering. Millised on sinu arvates need inimesed, kes sinu loomingut armastavad?
Et siis kohe nii isiklik küsimus. Mina ei oska oma lugejate eest vastata. Mina kirjutan.
Miks keegi sõnu, jutte ja luulet, sekka paremaid ja ka halvemaid tekste lugeda ei suuda, ei oska ma kommenteerida.
Poogen on koht, kus saab kirjutamist harrastada ja heal juhul ka tagasisidet.
Enamasti emotsionaalset, mõnikord kuid täiesti adekvaatset ja arvestatavat.
Samamoodi kui ka Jutulaboris – kirjutajad kirjutavad, samad ka arvavad kirjutistest midagi.
Inimesed, kes minu loomingut meelsasti loevad ja lembivad (ohh, “armastus” on liiga suur sõna selle jaoks!), on minu teada.. inimesed. Lihtsalt inimesed. Olen saanud positiivset tagasisidet nii 13- kui 70-aastastelt isenditelt. Need, keda tunnen, on kunagi ka mõned raamatud läbi lugenud ja ehk omavad unistusi. Aga ega ma kindel pole.

Kuna ma olen kehv ennustaja, siis ma ei tea, mida sa eelmisele küsimusele vastad, aga igatahes peaks seal olema minu vastandi kirjeldus. Selgita, palun, inimesele, kes suuremas osas sinu kirjutatust üldse aru ei saa, milline oleks see „võti“, kuidas ma ka su kirjutatut mõistaks.
Võti on mängulisus ja võimalusterohkus. Liiga tõsiselt ei maksa end ega kirjutisi võtta.
Ma ei taha määrata oma tegelaste vormi, sugu ja muud välist. Mind pigem köidab nende nägemus ja maailmatunnetus, mida üritan edastada. Alati võib sõna taga olla teine võimalus. Vähemasti minu jaoks, kes ma kirjutan. Ja tavaliselt täidab lugejate eneste taust – kogemused, teadmised, mälestused – ridade vahele jäävad tühikud.
Üritan edastada tegelasi seestpoolt, mitte vaid külmalt tegevusi ja sündmusi kirjeldada.
Ja teisalt – unusta ära see luule või mitteluule. Eelarvamus pole hea algus jutu lugemisel ja mõistmisel.

Ma oletan (ja natuke ajab itsitama), et kõige enam meeldib sulle luuletusi kirjutada. Mida sulle luuletamine annab?
Ajab itsitama? Mõte, et keegi kirjutab luuletusi, ajab itsitama? Nojahh. Mis ma oskan kosta.
Aga luuletamisest. Ise ma omi jutustavaid tekste luuleks ei pea. Mulle on mõtte- ja kirjutamispärane kirjutada just selles – “Rattuse-stiilis”. See on mul peas ja käes.
Luuletusi olen ka kirjutanud, loomulikult. Erinevaid sisult ja vormilt. Lorilauludest alates ja üsna teistsugustega jätkates. Luules on omad reeglid, aga mina pole spets neid kirjeldama. Ma lähtun sisetundest.
Niisamuti ka Lugusid luues.

Mis sind üldse ilukirjutama inspireerib ja kirjutada aitab?
Eks ma kirjutan vajadusel ka muid, mitteilukirjanduslikke üllitisi.
Mõnikord aitab mind eesti keele sõnaraamat. Mõnikord aitab, kui käepärast on kirjutusvahendid (loe: ka elektroonilised).
Inspireerib väljakutse pealkirja ehk teema näol. Miks ma rõõmsasti Kirjutajate Kommuuniga liitusin. Andke mulle pealkiri, ja ma keeran selle omamoodi sõlme! Lõpp pole kunagi see, mida pealkiri lubab.
Lood elavad sees ja pealkirjad kutsuvad nad välja. Enamasti ma ei tea päris täpselt, kuhu alustatud jutt lõpuks välja jõuab. Ring peab saama. Algus ja lõpp, mis suubub algusesse.
Emotsioon ja pildid. Ja taustal see teine, päris jutt. Ja veelkord – mäng.

Su ulmejutulaboris ilmunud jutud pole eriti lühijutu klassikalises stiilis. Kas on lootust, et tuleb kunagi jutt, kus laused järgnevad loogiliselt, jutul on arusaadav peategelane, kõrghetk ja lõpplahendus? Ehk midagi, mis üldse ei sarnaneks luuletusele.
Olen arusaadavate peategelaste, kõrghetkede ja lõpplahendustega lausa poeeme lugenud, luuletustest rääkimata. Mina neid ei vastanda - proosat ja luulet. Need on vaid eri rüüd.
Lootus jääb, eks minagi olen vaid kirjutaja, õpin ja arenen.
Iseasi, et liialt lahtiseletatud ja läbinämmutatud tekst on tavaline, igav. Olgugi sisse toodud mingid kohustuslikud elemendid. See on igav! Minu jaoks.
Ajan asju omamoodi, tasapisi.
Klassikalist stiili jäljendades saab jäljendajaks. Klassikaliseks.
Ja ise arvan, et mu juttudes on need nimetatud punktid – peategelane, kõrghetk ja lõpplahendus olemas. Vähemate sõnadega, kui tavaks.

Sinult, vist, täispikka romaani oodata oleks naiivsus. Või jääb mingi lootus?
Kui ma end kokku võtan, võin kirjutada järjestikku paar täiesti eestikeelset lauset, mis sisaldavad lisaks alusele ja öeldisele ase-, määr-, omadus- ja muid sõnu. Lauseid, mis sisaldavad kirjeldusi peategelase lapsepõlvest ja toidu- ning koeratüübieelistustest, lauseid ja isegi teksti, mis on pikad umbes keskmise reklaami jagu, mille jooksul suudad ära unustada, mis saadet ehk filmi parasjagu vaatasid, ehkki see sarnaneb sellele korrale, kui ma kord kaunil sumedal augustiööl, kui taevas oli sametine ja kuu oli suurem ja lähem kui eales varem, istusin ühe kruusatee ääres ühel saarel, millel elas vaikus ja rahu, ei saanud aru, mis on elu mõte. Ega ma praegugi tea, kuid see tundmus ja taju, mis mu sisse jäi – vaadates taevas tähti sel ühel erilisel ööl, mis iial meelest ei kao – see on olnud saatjaks tänaseni. Kui hääl kõrges, mis ütles: “ Sina suudad!”
Nii et lootus jääb. Nii naiivsuse kui romaani osas.

Millist ilukirjandust sa ise kõige meelsamini loed? Kui palju ja millises keeles?
Eelistan raudselt eesti keelt, kuna valdan seda kõige paremini. Jah, tean, et tõlkes kaob.
Millist? Vaba ja ilusas keeles kirjutatud. Midagi nõksuga, midagi elusat peab seal olema.
Mitte punnitatud ja kuiv. Ja muidugi peab seal olema Lugu, see tabamatu Lugu, mis haarab hambad ja kuklakarvad ja mida mäletad ja mäletsed veel hiljem mõnedki ajad.

Millist ulmežanri sulle kõige enam lugeda meeldib? Kas mingi žanr ei meeldi?
Ei mina neid žanre määrata oska. Laialt fantaasia. Vähem metalli ja rohkem elusaid tüüpe. Väike aroonia on muidugi äratundmisele lisaks. Tehnilistest vidinatest arusaamiseni ei küündi, jään siis lihtsalt nihkes maailma juurde. Pehmed ja karvased ja need, kes tundeid ja verd pritsivad – neid eelistan metallikõlinale ja suvalistele infovoogudele.

Kes eesti ulmekirjanikest sulle kõige enam meeldib? Välismaistest ulmekirjanikest?
Ulme on laialivalguv mõiste minu silmas. LeGuin on ulme, eksole? Aga Torgny Lindgren? Carrolli Alice imedemaal? Peter s. Beagle Viimane ükssarvik? Ja muinasjutud?
Ma ei oska tõmmata piiri ulme ja muu vahel, sest see elu on nii paganama imelik.

Kuidas sa Ulmejutulabori leidsid ja miks arvasid, et soovid osaleda?
Leidsin, sest Poognasse hakkasid tekkima jutud, mil all kommentaariks vihjed Jutulaborile. Mõnda mu juttu on ulmeks nimetatud. Ühendasin meeldiva kasulikuga – mulle meeldib kirjutada, kas suudan ka ulmet?

Kas jõuad ja tahad Ulmejutulaboris kõik jutud läbi lugeda või teed mingi valiku?
Jõuan ja tahan. Ja olen seda enamuses juba teinud. Valikut ei tee, sest ikka on huvi – mida inimesed, kes kirjutavad, ulmeks peavad?

Miks sa nii harva Ulmejutulaboris teiste ja omi jutte kommenteerid?
Kommentaar on oma arvamuse avaldamine ehk püüe kirjutajat suunata parandama enese silmis nähtud vigu, nii grammatilisi, sisulisi kui mõttemaailmalisi?
Miks peaksin kommenteerima enese lugu? Lugu, mis vajab ohtraid lahtiseletusi, ei ole hea lugu.
Teisi korrigeerida? Komakohtade kallal võin iriseda, kuid selle pihta, mis on ulme ja kuidas tegelased peaksid kellegi jutus käituma, et rohkem jutum oleks, pole ma enese arvates pädev. Miks peaksin maailma endanäoliseks väänama?
Ei, kommentaarid on toredad, aga ju mul lihtsalt pole midagi öelda.
Kui enam vastu ei pea ja välja punnitab, eks siis ka piuksatan.


Kes võiks olla järgmine Ulmejutulabori autor, kellelt sooviksid sarnastele küsimustele vastuseid teada?
Su küsimused tekitasid paraja portsu küsimusi su enese kohta.
Manjana, loomulikult sina ise! Ma arvan, et on aeg alistuda rahva tungivale pealekäimisele ja ka end pisut paljastada.

Tänud Rattusele. Tema ulmejutte saab lugeda siit.