06.11.12

Sa oled vaid tolm malelaual!

Originaal: Võluv vanadekodu. Kirjutas: KaRe

Kohtusin Edvardiga hetkel, mil juba leppisin mõttega, et olen hulga raha lihtsalt niisama maha visanud. Kõik mu sõbrad suutsid kinnisvaraarendusega imetegusid teha, kuid mina ostsin Nõidjärve, mille nimi õigustas end vaid nii palju, et kõik investorid vangutasid päid ja kadusid kui vits vette. Kedagi ei huvitanud kinnistu, kuhu pääseb vaid džiibiga ja elektri saamiseks oleks odavaim variant ise tuulik püstitada.

Esimene mulje Edvardist oli mittemidagiütlev – vana mees, kummalised prillid, ilmselt jube rikas või peast põrunud, sest tema pakkus idee, mille peale ma poleks ka kõige haigemas unenäos tulnud – ehitame vanadekodu.

„Miks just vanadekodu? Miks peaksid penskarid tahtma end siia soode vahele matta? Kel raha, läheb soojale maale reumat ravima?“

„Tead, Kalmer, siin liiguvad just seenioridele sobivad energiaväljad,“ teatas mees enesekindlalt. „Kõik inimesed ei talu palavust ja rahvamasse. Paljud armastavad vaikust ja rahu.“

Kuigi vanamees tundus pisut napakas, lasin ennast nõusse rääkida. Rahastamine pidi jääma täielikult tema mureks. Mina jään kinnistu omanikuks ja tegelen paberimajandusega, kuna Edvardil pole Eesti kodakondsust. Kuid tal on raha! Mida mul on kaotada, kui tema maksab kinni kogu ehituse ja kolkas asuvast mülkast saab pansionaat. Faktiliselt olin küll tankist, aga parem olla sõdur võitjate poolel kui kaotajate kindral.

Ehitus käivitus hoogsalt ning järgmiseks suveks olid kõik majad ja haljastus valmis. Bürokraatia kulges ootamatult kiiresti: kõigis asutuses kuhu ma läksin, ametnikud otsekui ootasid mind ja põlesid vajadusest mu soove käigult täita. Kui elektrifirma paigaldas kõrgepinge-maakaabli nädalaga, ütlesin puhtast hämmeldusest: „Mu härra, te olete vist võlur!“ Edvard ainult muigas. Raha sai maetud kõvasti, kuid millegipärast loobus ta tee korrastamisest.

Kui asutus täistuuridel käima läks, sai Edvardist juhataja ja minust tema parem käsi, enamus teenindavast personalist tuli välismaalt.

Esimesed kaheksa klienti olid kõik mehed ja mul tekkis korraks isegi hirm, et tegemist on mingite seksuaalvähemuste salaseltsiga, kuid siis lisandus mõningaid naisi. Teadsin oma kohta ja ei imestanud kellegi veidra välimuse ega eriskummaliste soovide peale.

Arusaamine, et tegemist ei ole tavaliste pensionäridega, saabus pikkamööda. Kord nägin üht taati laua taga istumas: küünal tema ees kord süttis, kord kustus ilma vähimagi õhu- või käe liikumiseta. Teine kord peatus üks daam roosipõõsa juures, vaatas seda mõne hetke hindava pilguga ja nägin kuidas üks oksake kärbus ning teine puhkes õide, naine noogutas rahulolevalt pead ja jalutas edasi. Paar vanameest armastas järve teisel kaldal kalal käia, nende paat liikus sujuvalt - ei mingeid aerusid, ega mootorit. Paat lihtsalt liugles iseenesest.

Ühel õhtul kutsus Edward mu oma kabinetti, et rääkida tähtsatest asjadest, nagu ta mainis.

Sisenesin kabinetti ja istusin. Minu suureks üllatuseks võttis ta prillid eest: „Sa oled mind hästi teeninud, kuid tuleviku tarbeks tahan sind pühendada meie saladusesse.“

Vaatasin ta silmi ega suutnud pilku pöörata. Ma polnud teda kunagi varem ilma prillideta näinud. Tema silmad!

„Ilmselt oled märganud, et meie vanadekodu pole mingi tavaline vanade kodu. Sa pole kunagi midagi küsinud, kuid ma tean, mida sa mõtled.“
Ma ei suutnud enam ta pilku taluda, pöörasin pea kõrvale ning noogutasin seinale.

„Jah, kõik, mida sa oled arvanud, on tõsi.“

Vaatasin talle uuesti otsa, üllatunult. Ma olin mõelnud, et nii pole tegelikult võimalik ja muinasjutud on raamatutes, kõigele peab olema mingi mõistlik selgitus. Nüüd ta räägib, et mul oli õigus.

„Mida ma õigesti arvasin?“

„Meie inimesed ei ole lihtsalt vanakesed. Sinu muinasjuturaamatud kirjutavad meie klientide tegudest. Inimesed arvavad, et need on väljamõeldised, kuid tegelikult on laste lugudes tõde rohkem kui jutustajate fantaasiat.“

„Ei mingit salajast tehnoloogiat?“ küsisin igaks juhuks üle.

„Ei, ei mingit digiteadust ega mustkunsti. Puhas maagia.“

Nii sain teada, et töötan võlurite vanadekodus. Ta ei valetanud, kui rääkis Nõidjärve erilisest energeetikast. Inimesed oma tehnoloogiahulluses on läbi aegade hävitanud ürgseid maagilisi kohti ja nii pidid paljud võimsad maagid inimestele ja konkurentidele alla vanduma. Nõrgemad hukkusid, ülejäänud kibestusid ja tõmbusid eraldatusesse. Kuid siis leidis Edvard Nõidjärve ning teadis, mida ta peab tegema, et tavamaailma ja võlumaailma killud uuesti suureks ühtseks peegliks kokku panna. Tema suudab taastada väsinud maagide jõu - mõistliku vastutasu eest, loomulikult. Nüüd tuli, tema sõnul, oodata vaid sobivat kosmilist tähtede seisu.

Kolm meie külalist lahkus enne tähtsat päeva, viisin nad oma Defenderiga (tõeliselt isane riist, kui mõistate, mida ma öelda tahan) lennujaama.

„Miks te ära lähete?“ küsisin.

„See ei ole meie jaoks. Meie vaimud ei vaja enam võitlusi,“ ütles mees.

„Tahtsin vaid teda uuesti kohata,“ lisas naine ja embas meest. Selline kena vanapaar.

Kolmas ei öelnud midagi. Nägin teda juhtumisi mõned nädalad tagasi Edvardiga vaidlemas.

„Mina õpetasin sind planeetide joondumisi tõlgendama, nii et ära häma,“ ütles ta.

„Hea küll, mu härra,“ vastas Edvard peaaegu liigse aupaklikkusega. „Teenin siis sind sinu moodi, lootuses, et see saab olema õpetlik kogemus.“

Oletasin, et see mees oli „võrdsetest võrdseim“. Mõnikord tundus mulle, et Edward nägi pärast seda vahejuhtumit vanem, aga samas ka kuidagi jõulisem välja, mitte füüsise vaid kehakeele poolest.

Ühel töötajate lõunasöögil teatas Edvard, et õhtul ei tohi meist keegi majast lahkuda. Kuna käskude täitmine pole minu tugevaim külg, ignoreerisin teda ja nägin kuidas õhtul kogunesid kõik võlurid järve kaldale. Lipsasin tagauksest välja ja hiilisin vaikselt teeäärsesse põõsastikku.

Umbes paarkümmend vanurit seisid pühalikus vaikuses väikeste vahedega üksteise kõrval hämaras rannas. Mõni hoidis võlukepikest varjamatult käes, mõni peitis riidevoltidesse. Sättisin end mugavamalt istuma ja piilusin okste vahelt järve poole.

Järsku kiilus vaikusesse kime krigin. Kuulsin tullide kriginat: keegi sõudis, mitte ei lasknud võlujõul lootsikut tõugata. Kui paat jõudis täpselt järve keskele, tõusis sõudja paadis püsti. See oli Edvard. Ta tõstis käed enda ette rinna kõrgusele, pööras siis peopesad alla ja viis mõlemad käed sujuvalt selja taha. Mina nii ei painduks! Tema aga paindus ja veelgi enam – tolle kummalise liigutuse ajal kattus järv ühtlaselt millegi jääsarnasega.

Vanurid seisid hetke, siis astusid koos sammu ettepoole ning liikusid mööda jääd edasi. Järve kaanetamise lõpetanud, võttis Edvard võlukepi ja asus seda sujuvate kaartega õhus viibutama. Galantselt nagu ooperiteatri dirigent. Järve kaanele tekkis joonestik. Nii palju kui ma põõsast piiludes aru sain, meenutas muster mingit tähekest. Tähekese iga teraviku tipus seisis üks võlur. Neid ühendavad jooned tekitasid keskel sasipuntra, millel troonis noorim võluritest. Joontest õhkus kerget udu. Vaikus.

Siis tõusis udu vaikselt kõrgemale ja hajus öösse. Võlurid seisid kannatlikult joontel, mis vaikse trummelduse saatel muutis värvi. Samu toone nägin Edvardi silmades, kui ta oma kabinetis korraks prillid ära võttis. Ta muutis joonte värve oma pilguga, kuid milleks? Edvard seisis lootsikus ja vaatas pingsalt ettepoole.

Korraga jääd enam ei olnud, muutus uduseks vineks järve kohal, kuid inimesed seisid kindlalt joonte peal edasi. Vine väänles edasi moodustades kummalisi kujundeid ja koondudes lõpuks järve keskele, kus seisis Edvard. Näis, nagu udu tõstaks teda, ta hõljus paari meetri kõrgusel järvepinnast. Udust vormus jääsammas, millel võis üsna mugavalt seista. Edvard seisis liikumatult ning helkivast sambast ta jalge all hakkas immitsema värvilist auru, kuid see ei vajunud vabalt laiali, vaid liikus jugadena pikki jooni vanade võlurite poole mähkides neid ükshaaval otsekui võlumantlitesse. Keegi ei liigutanud. Omapärase auru vaikne ballett metsjärvel.

Mu jalad hakkasid surema, kuid ma ei julgenud end liigutada, surusin käed suule, et mitte karjatada, kui nägin, kuidas kogu muster süttis punastesse leekidesse. Leegid tungisid hõljuvasse uttu ja moodustasid hullumeelseid värvide ja valguse mängu, mille keskel rabelesid aina kiitsakamateks muutuvad maagid.

Vaatasin kuidas nõiad vines ja leekides poolkaares ülessepoole tõusid, seal ühtseks puntraks ühinesid, mis langes alla järve keskel oleva samba suunas. Sambani jõudnuna sulas pundar ühtesulanud nõidu sujuvalt sambasse.

Mitte ühtegi inimest , ainult peegelsile järv, mille keskel ilmatuma suur värviline post ühendamas Nõidjärve taevaga ja vaikuses hulpiv paat. Kükitasin kangestunult ja pingutasin silmi, et midagi toimuvast kaotsi ei läheks.

Siis hakkas taevasammas värvi kaotama, muutus hetkeks läbipaistvaks, kuid kohe tekkis sinna miljon üksteisesse põimunud mõra. Hetkeks vibreeris marmormustriline sammas ebakindlalt ja purunes siis peenikesteks valgust pilduvateks kildudeks. Killud paiskusid kõigis kaartes laiali, maandusid imepäraste hõõguvate kiiresti ärapõlevate jäämägedena ja haihtusid kaduvikku. Jäi vaid öö, järv ja selle keskel kiikuv paadike. Ilutulestik nauditud jäin paati vaatama.

Nägin kuidas tilkuv kogu ronis vaevaliselt paati, puhkas hetke, istus pingile ja tõmbas aerudega jõuliselt läbi vee. Paat sööstis kohalt, tõusis õhku, peaaegu riivas männilatvu, pööras sujuva kaarega tagasi ja maandus tagasi järvele. Mees paadis pani mõlad käest ja tõusis jämeda jalutuskepi najale. Võlurisau, muidugi! Edvard silmitses kaua ümbrust, mina julgesin vaevu hingata.

Edvard tõstis saua aeglaselt püssina palgesse ja sihtis sellega kaldaid. Tuhm kiir lõikas puud keskelt pooleks. Kogu õõva juures, mida tundsin, oli see ühtaegu nii koomiline kui ilus. Siis nõtkutas ta põlvi ja paat läks uuesti liikvele tõustes kõrgele järve kohale. Nüüd hoidis ta saua lõdva haardega puusal - sinine kiir leidis majad ning fileeris need kiiresti ja täpselt. Seejärel muundus kiir roheliseks, laienes otsast ja pühkis hoonete tükid luuana kokku. Kui rusuhunnik süttis viievärvilise lõkkena, ärkasin tagasi reaalsusesse ja põgenesin.

*

„…ja jooksid meile otsa,“ lõpetas laua taga istuv punapäine noormees viimase lause.

„Ta tegigi selle ära, see truudusetu värdjas!“ katkestas tardumuse üks kahest diivanil istuvast naisest. „Me jäime hiljaks,“ nentis teine, samuti punapäine naine.

„Mida ta tegi?“ küsis Kalmer.

„Maailma suurima pettuse. Ta röövis, omastas nende kõigi võlujõu,“ selgitas mees madalal pisut väsinud häälel.

„Võlurid ei saa oma jõudu kaotada. Neil vanakestel puudus usk ja sära. Nad olid lihtsalt tolvanid ja langesid naiivselt idiootlikku lõksu! Nüüd on tema sama tugev kui kõik kokku,“ selgitas vanem naine.

„Astmes sünergiafaktor,“ ütles punapea.
Tema kirjeldamiseks ei olnud Kalmeril sõnu. On naisi, kes on mehele võrdväärsed partnerid; selliseid, kellele tehakse kalleid kingitusi, et vastutasuks füüsilist tähelepanu saada ja naised, keda teenitakse truult vaid õiguse eest vahel harva põlvili laskuda ja jumalanna kätt suudelda.

„Ja mis nüüd saab?“ tahtis Kalmer teada.

„Sinu elus ei muutu midagi. Me viime su linna, kui soovid ja sa jätkad oma tavalise inimese tavalist elu.“

„Aga ma teiega ei võiks kaasa tulla?“ pakkus lihtsurelik lootusrikkalt punapead kõõritades. Kiiresti kalkuleerides oli ta jõudnud äratundmisele, et on hetkel töötu ja valmis astuma uute isandate teenistusse. Või emandate, sest see kolmik tundus talle kergelt matriarhaalne olevat.

„Meie ei kavatse inimesi oma mängu segada, meie ei ole Edvard. Inimkond on selles mängus vaid tolm malelaual. Algab sõda ja teie võite selles süüdistada ükskõik mida või keda, nagu alati.“

6 kommentaari:

  1. Mida ma muutsin? Esiteks on jutt umbes ühe lehekülje võrra lühem. Koristasin ära igasugused ebaolulised kellad ja viled kuidas maju ehitatakse jms, mis ei viinud juttu edasi.
    Järgmisena kirjutasin ringi enamuse lauseid, kuna need ei meeldinud mulle ja lisasin noid, mis mulle meeldisid. Teoreetiliselt peaks jutt suht sama olema, aga lõpp on pisut teistsugune. Arvan, et jutt on ka kergemini jälgitav, kui varem, või vähemalt mina saan kiiremini lausetest aru kui varem.
    Samuti peaks jutustaja isik pisut selgema karakteriga olema, kuigi ta oli varem ka selline.

    VastaKustuta
  2. ahaa. 1 märkus veel: mu arust on see KaRe-l üks parimaid lugusid. ma tahtsin KaRe lugu kirjutada ja pidin valiku tegema.

    VastaKustuta
  3. Ma arvan, et jutustaja isik on siiski liiga kahvatu. Õieti teda polegi. Jääb mulje mingist juhmist kellele kukkus ei tea kuskohast raha sülle ja siis ostis eitea mis põhjusel mingi suvalise tüki sood. Ja siis hakkab ilma ühtegi sõna kobisemata ja ühtegi tõsist tunnet ilmutamata ei tea kust tulnud miljonäri käealuseks.

    VastaKustuta
  4. Aitäh kommentaari eest!
    See mulje, mis sul jutustajast jäi, see mu taotlus oligi. Originaalis mattus see pudipadi alla, ma rookisin puhtaks :) Huvitav, kas seepärast originaali autor kommenteerida ei tahagi :D

    VastaKustuta
  5. Kõvasti selgemaks ja loetavamaks läks küll. Teil kahel tuleb teineteise juttude ümberkirjutamine päris hästi välja. Aga nüüd jutust ka.
    Minategelane muutus unisex tegelaseks, või jäi mul miski vihje kahe silma vahele. Isegi Land Roveri varjamatu võrdlemine kürvaga ei teinud tegelast veel selgelt naiseks. Ega seegi et karjatuse summutamiseks käsi suule suruti. Ma ei oskagi öelda, kas see häiris, üldiselt mulle meeldib kui peategelane mingi kindla kujuga silme ette joonistub. Õnneks on olemas selline tore asi nagu eelarvamus ja kuna autor on ilmselt õrnemast soost loen ka peategelase naiseks.
    Meeldis aga energiasamba kirjeldus. Sihukest asja mida ei ole päriselt olemas, peab väga hästi kirjeldama et asi enam vähem jookseks. Muidugi on sellised sambad nendes ilgetes jaapani multikates, mida hommikuti enne Spongebobi näidatakse, aga siin ei läinud asi huumoriks kätte. Täiesti veenev oli.
    Ja aitäh sellegi eest, et minategelane ning Gandalfi ja Dumbledore ristsugutis lõpus panema ei hakkanud, kuigi hetkeks tundus, et kisub jälle sinnakanti.

    VastaKustuta
  6. Et nüüd siis rohkem toimetamise tüüpi parem jutt. Peab ütlema, et minu jaoks on sellist raskem kommenteerida kui pigem uuena tunduvaid.
    Kuid .. Ma pean ütlema, et kahte sarnast juttu võrreldes märkasin ka algses jutus asju, mida ma enne polnud tähele pannud.
    Aga sellest. Jutt on tüki kiiremaks kirjutatud. Mõnes kohas on lühidust ehk liigagi eelistatud. Pakun, et sellest ka kohatine hägusus.
    Järvel võlurite tapmine meeldis mul siin rohkem. Ühes hiljutises kommentaaris rõhutas Manjana, et olulised ja pingelised kohad tuleb pikemalt kirjutada, et lugejal oleks aega põnevust tunda. Oletan, et siin ta ongi enda soovitust kasutanud.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.