Pisarateta

Värisedes sättisid pisarad end turvaliselt tuule turjale ning maandusid koos vihmaga. Hääletult keerutasid endale veel tiiru peale ning pisikesi jalgu alla võttes siblisid kiirustades tänavale. Nad pidid pagema, end varjama ning võimaluse korral omaniku taas üles leidma. Viimane oli otsa lõppemas, pisarad tundsid seda ühiselt.

Kui poleks vaid kostunud seda koputust aknale! Kui must leevike ei oleks naeratanud nõnda kutsuvalt ja silmi vurrina pööritades. Siis ehk poleks tüdruk tema juttu unenägude tõelusest uskuma jäänud ja ei oleks aknast alla otse musta äikesepilve sisse hüpanud. Tegelikult olid unenäod muidugi tõelised ja pisarad ohkasid paratamatusest.

„Veri keeb, tunned? Sidistab nigu teekann. Noh, päkk ja kand, edasi-edasi!“ oli tüütu leevike sädistanud ja tüdruk säravate silmadega pilvepinnal tantsinud.

„Sind on kutsutud, saatusest,“ meelitas leevike edasi, „sinus on tohutu vägi.“

Tüdruk noogutas, olid ju nõiad talle korduvalt sama rääkinud. Oma kristallkuuli sisse pomisedes ja silmadesse rohelisi läätsi toppides. Siis ta polnud uskunud. Pisarad ei uskunud siiani, aga ega neid veel polnudki. Väejutt oli ka tegelikult muidugi tõde.

„Kas siin midagi veel on?“ oli tüdruk viimaks haigutades pärinud. Libisevate sussidega oli isegi tõrvatud pilve sees keeruline tantsida.

„Võrrh,“ leevike üritas õelat kurjakuulutavat naeru pugistada, ent ta ei olnud selles veel väga vilunud ning piirdus kurjakuulutava pilguga, „palju,“ ning plaksutas erutunult käsku andes tiibu.

Körradi ja korradi kerkis seepeale pilvepind, õgis kõigepealt tüdruku lepatriinudega sussid ning näris seejärel piksekihvi paljastades säärimööda edasi.

Leevike sirutas tiivad äkilise keelu märgiks:

„Stop, süüa võid hiljem. Kõiksepealt pean oma plaani ellu viima.“ Lõksus oleva tüdruku pea kohal lenneldes mähkis ta end punavatesse juustesse ning pead kallutades vahtis otse silmajärve. „Su vägi on veel tarvis vallandada, njah.“

Nende sõnade juures olid pisarad endas viimaks elumärki tundnud. Nutt ja hala hakkas vallanduma ja tõuguna roomasid nad silmanurgast välja.

„Väga hea, paar piiska veel, nja-jaa! Vihma sisse kasta, vihm tuleb kohe, pole muret, meil on ammu leping sõlmitud.“

Vihm saabus tõesti õigeaegselt, vuras jalgrattakujuliselt mööda pilve lähemale ning pilgutas leevikesele oma miljoneid silmi, ajas suud pärani ning neelas pisarad alla. Ja järsku maandusidki need juba tänavasillutisel. Ei olnud enam tunnistajad, aga tajusid ometi, kuidas nende omanikuga edasi käituti. Pisaraid saadeti üha enam ja enam vihma sisse ja tüdruk muutus ikka kuivemaks ja kuivemaks.

„Nuttes vihmas, nii on loitsu nimi,“ võristas leevike oma kõnega edasi.

Tüdruk täitus meeleheitest. Nahk vajus väsinult kortsu ning kurbus sosistas igas rakus. Ja siis jäi vaid tuimus. Pisarad olid otsas, tüdrukust järel vaid tühi kest. Täis lootusetust ning karjumas tühjusest. Üheks hetkeks muutus tema oma tühjuses kõige tähtsamaks, nuttes vihmas ja olles enesest nii väga-väga kaugel.

Pisarad siblisid meeleheitlikult, et oma omanikku üles leida. Enne kui hilja.

Ent must leevike naeris nüüd juba tõeliselt kurjakuulutavat naeru. Tühjuse vägi oli üles leitud ning lind haaras sellest nokaga kinni ja sukeldus tüdruku silmajärve.

Pisarad ei tundnud enam midagi. Tüdruku asemel oli see neetud lind. Raputas end sulgedest puhtaks.

Eesmärki kaotades koondusid nad kobarasse ning sulasid üksteise najal. Tiik kasvas ja kasvas, omanik oli hääbunud. Pikne käratas, langesid üksikud mustad suled ja kõik unenäod jooksid tühjuse väe eest varju alla.

Kaamos ja sügis.

Nii lihtsalt seletasidki juhtunut inimesed.