23.04.12

Sahvrivaim Jüri ja toober piima



Kui ma ajakirjanikuks õppima läksin, siis ootasin oma karjäärilt ainult suuri lugusid. Korruptantide paljastamine, mõrvade lahendamine, pettuste avastamine ja muu selline põnev värk. Nüüd seisan siin Lõuna-Eestis kuskil mülkas ja pean loo tegema väidetavast poltergeistist. Ilmselt on tegemist mõne inimese vaimuhaigusega või sellega, et üksi metsas elades hakatakse igavusest enesele asju ette kujutama. Igav lugu, aga parem kui mitte midagi.
„Tere, mina olen Kaspar Muremets ajakirjast Terav Silm. Telefonis helistasime.“

„No tere-tere. (Pontu vait! Vait!) Tulge edasi. Näete sinna olen pannud ühe laua, millele astudes suuremast porist üle saate. Jah, see sama. Tulge, läheme tuppa. Saate sooja ja näete selle sahvri ka ära.“
„Kas pilti teeme siis pärast?“
„Pilti võib sees ka teha ja mis sest räämas majast ikka lehte panna. Remonti oleks siin enne vaja teha, kui pilt ajalehte panna.“
Maja nägi tõepoolest väsinud välja ja eks see oli vana ka. Sisse astudes aga nägid toad hoolitsetud ja isegi et uhked välja. Väärikad, mitme põlvkonna kogutud uhkusega. Seintel vanad fotod, paar kunstiasja, lisaks veel iluks ja seljasoojaks sätitud seinavaibad.
„Teil on kena elamine.“
„Eks mu tädil oli maitset. Ta oli ju veel Eestiajal koolis käinu. Õppinud kodukaunistamist, kraamimist ja daamiks olemist. Kahjuks tal enesel lapsi polnud, peale tolle Jüri, kes oma seitsmendamal eluaastal kaduma läks. Nõnda mul tulebki nüüd vaadata, et mis ma selle elamisega siin teen. Kolisin ise sisse, aga ei jõua ju üksi toda lossi siin ära pidada. Ma olen rohkem selline korteriinimene. Pange oma mantel sinna kušetile ja diplomaadi võite kah sinna samasse sättida. Nii, jah. Ja tulge siis lauda. Mul on tee siin kinda all soojas. Kenasti kuum veel. Konjakit kah?“
„Ei, tänan, aga teed võtaks küll.“
Värske perenaine oli sättinud ka serviisi lauale. Vanad, kuid hästi hoitud tassid. Vist isegi portselanist. Peale maalitud peenema rahva elukombeid. Daam vihmavarjuga, hoburakend turuplatsil, purskkaevu ja pargi motiivid. Ei tea, võib-olla isegi väärtuslik.
„Sobib teile, et ma võtan jutu linti? Mul on pärast lihtsam kirjutada. Muidu läheb mõni asi meelest või saan valesti aru.“
„Võtke, võtke. Kui ma pelgaks, ma poleks teid kutsunudki. Eks see lugu kummaline on, aga ega muud moodi abi ka tea saada, kui et ajalehe kaudu.“
Jaa, perenaine tundub olevat elava loomuga. Hea märk ei ole, aga vist päris foolium ka ei ole. Kuigi ettevaatlik tasub ikka olla. Vahel on pealtnäha intelligentse inimese sees paras kaos ja vastupidi, teinekord on hullu jutu taga väga tõsised ja tõesed teemad ning pealtnäha rumalast jutust on koorunud ka väga hea lugu, kus kohalikud parunid saavad oma pattude eest vitsad kätte.
„Niisiis, hakkame päris algusest pihta, et mis teil siis juhtus.“
Proua rääkis korraliku hooga. Pause ei pidanud, järelikult väljamõeldis pole. Enne tädi surma hakkas ta ainukese lähema sugulasena tal rohkem abis käima ja vahel jäi ka öösiks. Tädi tundus olevat täie mõistuse juures, kuid nõudis kogu aeg, et sahvris oleks koguaeg värsket piima või koort. Kui leidis jõudu, siis käis ise kontrollimas. Vahel polnud uusperenaine jõudnud pütti täita, siis muutus tädi toimekaks ja kui kohe polnud piima võtta, siis läks suure vihaga ja lüpsis ise kitse ära. Piimatoober oli igal hommikul aga täitsa tühi. Algul mõtles uusperenaine, et tädi käib ise öösel maiustamas, kuid hiljem arvas, et küllap on selleks hiired-rotid, kes piimast täidetud kõhuga jätavad muu toidu puutumata. Vorstid, juustud seisid tõepoolest tervena, nii et see trikk tundus töötavat.
Kui tädi ära kooles, siis kinkis uusperenaine kitse naabrile, sest talle endale see nisanäppimine ei meeldinud. Nii jäi ka piimatoober täitmata ja ei läinudki palju mööda, kui asi läks hulluks. Ühel kenal hommikul läks uusperenaine sahvrist leiba ja võid tooma ning ehmatas end poolsurnuks. Sahvri lambi külge oli sabapidi seotud mitu surnud rotti. Pead otsast näritud. Üpris võigas vaatepilt, kuid maainimene on vere ja loomadega harjunud. Uusperenaine võttis juustulõikamise väitsa ja tõmbas rottidel sabad maha. Viis laibad välja ja viskas kuuri taha kassidele. Küllap olid rotid läinud tülitsema ning rotikuninga kombel sabapidi end surmasõlme sidunud ning teised rotid neil mingil põhjusel pead ära närinud. Järgmisel hommikul aga kordus sama. See oli juba hirmutav. Uusperenaine tõi poest jalgrattaga piima ja täitis piimatoobri ära. Järgmisel hommikul oli rahu majas. Nii hakkas uusperenaine taas piimatoobrit täitma.
Kui ilmad läksid soojemaks, siis hakkas uusperenaine rohkem alevis ööbima. Korterielu on nagu mugavam ja alevikorteri teleris on rohkem kanaleid. Käis väikeste vahedega ka maamajas ja täitis ka piimatoobrit, kui jälle peata rotilaipu sigines.
Sünnipäeval aga jäi pikem vahe sisse. Uusperenaine tegi väikese joomatuuri. Lõpuks maandus maamajas, sest alevikorteris oli raha ja toidukraam otsa lõppenud. Ikka juhtub. Komberdas maamajja ja maandus tagatuppa voodisse. Magas seal oma tubli 14 tundi ja püüdis siis vaikselt oma silmi hakata avama. Vaatepilt polnud meeldiv. Ta oli oma sünnipäevamenüü padjale oksendanud, kuid mis veel hullem, voodi oli täis loobitud rotilaipasid. Ja piimatoober oli tõstetud taburetile. Uusperenaisel hakkas kõhe, kuid olemine oli nii halb, et ta suutis end lihtsalt teise tuppa vedada ning ta kustus jälle paariks tunniks. Kuulis siis kolinat ja tegi silmad pilukile. Ehmatas aga end poolsurnuks, sest verest määrdunud väike luukerepoiss vedas tuppa naabri koera korjust. Uusperenaine pistis siis hirmsalt röökima. Luukerepoiss aga haaras kõrvalt tolle piimatoobri ja hakkas meeleheitlikult seda raputama. Perenaine kargas siis püsti ja kadus koos raamidega läbi akna ning kohe alevi poole ajama. Luukerepoiss jooksis talle järele pihkudes rotiraiped ja piimatoober, kuid perenaise hirm ja hoog said sellest vaid jõudu juurde. Õnnetuseks vaid talu piiritulbani. Seal sai võhm otsa ja pilk läks mustaks. Kukkus pikali ja külitas seal hing paelaga kaelas. Luukerepoiss sai ta kätte ja raputas piimatoobrit ja rotilaipasid. Sõnu tal suust ei tulnud, kuid perenaine sai siis aru, et too tahab talle kangesti midagi selgeks teha. Luukerepoiss viskas rotilaibad maha ja pistis piimatoobri perenaise ette ja haaras oma kontidest sõrmedega tema rindadest kinni. Perenaine oli nõnda väsinud, et ei hakanud vastu, kuid sai sõnumist aru. Ta hakkas vaikselt naerma ja tõusis istukile. Ta vaatas luukerepoissi ja talle meenus Jüri, kes oma seitsmendamal eluaastal kaduma läks. Ehk ongi see luukerepoiss Jüri. Miks muidu vanaperenaine temast nii väga hoolis ning piima ja koorega toitis. Poiss elas ilmselt sahvris ja hoidis sealt parasiidid eemale. Jah, ju ongi nii. Sedasi mõelnud tegi uusperenaine luukerepoisile pai ja võttis piimatoobri kätte. Ütles poisile rahustuseks, et mingi nüüd sahvrisse ootama, ta on varsti tagasi. Käis naabri juures ja küsis toobri piima laenuks. Viis sahvrisse ja luukerepoiss Jüri jõi piimatoobri korraga täitsa tühjaks. See saladus oli saanud selgemaks. Juhtus ka nõnda, et piima juues muutus Jüri taas nähtamatuks. Täna siis paraku luukerepoissi enam näha polnud. Uusperenaine näitas mulle tühjeneva piimatoobri triki ära, et tõestada oma jutu tõsidust, kuid selle näitega toimetaja jutule minna pole mõtet. Niisiis minu jaoks honorari ei tilgu.
Ainult ühest ei saavat uusperenaine aru. Kui rotipäid suudab luukerepoiss Jüri ära keerata, siis miks ta ise kitselüpsiga toime ei tule.

8 kommentaari:

  1. Stiilis "eesti rahva ennemuistsed jutud". see on ka põhjus, miks mulle õudukad eriti ei meeldi - nad on vanast ajast ja tänapäeval võib vaid õlgu kehitada. arvutid skeletrone täis, kes neid ikka kardab. rotilaip on pigem kurvapoolne sündmus.

    ehk: jutt on pisitillukeste pisiasjadeni lahti kirjutatud. eesti keel võiks ilusam olla. näiteks 2 sellist lauset kõrvuti: "Maja nägi tõepoolest väsinud välja ja eks see oli vana ka. Sisse astudes aga nägid toad hoolitsetud ja isegi et uhked välja". "väljanägemine" on nii ehk naa kole sõna, pole vaja teda üle tarbida.

    õudusjutu 1 osiseid võiks olla meeleolu loomine läbi süngete olude kirjelduste (pime, tuuline, vihmane, haisev, hall jne). kui too tädi end aeg-ajalt auku jõi ja end täis oksendas, siis poleks talle normaalset elamist ka vaja. kohe alguses võiks väike ja räpane nõiamaja olla.

    kokkuvõte. sujuvalt kirjutatud jutt, millel minu jaoks puudub mõte. keelekasutus vajaks lihvimist.

    VastaKustuta
  2. Muidu tore tondijutt, aga miks vaim luukere kujuline oli? Vaimud pidid ju sellised välja nägema nagu surmahetkel või eluajal. Vähemalt seni on nii kirjeldatud, ise näinud pole. Juhtus selle lapsega siis midagi eriti hullu?
    Mõned komad on puudu.
    Joodikutel võib ka ilus elamine olla. Kaine peaga koristab ja purjus peaga nagunii kodus pole, nii et oksendamisest suuremat kahju teha ei saa.
    Ise küll luukere paitada ei julgeks. Filmist õudusi vaadata julgen, aga kui ikka päris peletis vastu vaataks, võtaks kõhedaks...
    Kuidas kehatu olend piima ära seedib? Hea küll, kontidest koosnev olend. Surnu igal juhul. Või kuhu see piim kadus?

    VastaKustuta
  3. Offtopic, to R-plika: minu arust on luukere väga nunnu erinevalt verisest lögast või kõdunevast zombist ja piim kaltsiumi allikana on luudele väga oluline!

    VastaKustuta
  4. see, miks ajakirjanik appi kutsuti, oleks võinud selgemalt välja toodud olla. Muidu ladus jutt. Panin meeldimise kirja.
    Manjana siin juba mainis, et mõnes kohas oleks saanud veidi lauseid kokku hoida või nii.
    Ma ei oska küll konkreetsetele kohtadele viidata, kuid mõnes jutu lõigus jäi pinnapealne tunne, et jutt libiseb kiirelt tegevusest üle. Hästi pisike mõte on, et otsese kõnega on midagi lahti, liiga palju või liiga vähe või valed sõnad või ma ei tea mis.
    kuid piima joov luukere mulle probleeme ei tekitanud.

    VastaKustuta
  5. tänud tagasiside eest. Püüan siin vastuseid mõtestada:
    1) ajakirjanik 1.0 - kuna ma ei suutnud end mujale paigutada kui kõrvaltvaataja positsiooni, siis selle loo käivitamiseks oli sellise positsiooni loomine mulle kirjutajana vajalik;
    2) ajakirjanik 2.0 - võibolla alateadlik kriitika teema suhtes. Ei ole minu teema. Intervjuu viirusega oleks rohkem, kuid tekkinud ideed ei suuda ma lühijuttu valada. Idee on suuremamahulisem.
    3) sõnadest ja lausetest - tõepoolest saab sättida ja kärpida. Kohati ehk liialt ilukõneline. Kuid selline vist ongi mu praegune stiil.
    4) luukerepoiss tegelasena - ei viitsinud mingi eeterkehaga hakata jändama; luukerepoiss tundus selline tore armas väike kompromiss.
    5) piim - mis olnuks loogilisem valik? Pealegi, veri ja piim sobivad ühte juttu kokku kenasti mu meelest. Üks mõte oli küll teistsugune, kuid siis läinuks jutt venivaks ja kole pikaks. Näide: „Kevadel … kui krookused hakkavad õitsema … panen koplisse vanale kalmule mune ja leiba … ja soola … ja lamba verd. … Suvel, kui rohi on kollaseks pleekinud ja taevas on teine noorkuu … siis panen kalmule toobriga kaevukülma … köh … hapupiima. Juurde mune ja leiba … ja lamba verd. Köh … sügisel ta armastab moosi ja pannkooke ning sooja keedupiima meega. Talvel ta magab …“
    6) kas õudusjutt peab olema ainult õudne jutt või võib see teinekord olla ka selline nunnu õudukaelementidega muinasjutuke?

    VastaKustuta
  6. Maailma kõige kulunum algus nõuab kas puškinlikku kätt või ümbermõtlemist. Kui see ei oleks avaldatud jutulaboris, siis esimese lõigu peale ma oleks lugemisest loobunud. Muu tekst on aga parem, idee on iseenesest kena, aga kuidagi voolab rahulikult - õudusttekitav "kohtumine tundmatuga" on ka puudu, isegi nunnnuõudukas peaks sisaldama mingit mõistatust ja selle aeglast lahendamist. St, tehniliselt see voogav stiil on hea, aga ainult siis, kui teeb kontrasti kohutava mõistatuse lahtikeerdumisele.

    Piim iseenesest on hea, aga laps oleks võinud noorem olla - kolmene näiteks. Siis ei teki küsimust, et miks ta piima sööb peamiselt ja miks ta suudab rotte tappa, aga mitte kitse lüpsta. Edasi: miks talle seda piima vaja oli? Miks tal oli tarvis olla nähtamatu? Muidu tulevad rotid kallale? No oleks siis võinud kirjeldada seda, kuidas luukerepoiss teda laialikiskuvate rottidega võitles ja see kõik nii õõvastav oli, et noorperenaine ei saanud teisiti kui peab seda piima tooma. Siis veel vihje sellele, kuidas Jüri ei läinud kaduma vaid hoopis rottidele söödeti vanaperenaise poolt. Ja nii edasi ja nii edasi...

    Ühesõnaga, õuduka sees võiks ikka olla see "piilumine nähtamatusse maailma" ja lugeja küsimus endale, et "kas ma ikka pidin seda saladust torkima minema, uudishimu tappis ju kassi"

    VastaKustuta
  7. Jutt on lahe & kõik kolm tegelast tegusad, aga laused nagu 'Tädi tundus olevat täie mõistuse juures, kuid nõudis kogu aeg, et sahvris oleks koguaeg värsket piima või koort.' -- oioioi . . . kirjutame ehk veel korra läbi, ah? Mõistuse osavõtul, seekord?

    VastaKustuta
  8. Tänud loo eest, Jar! Paraku oli kõik väga ettearvatav. Samas lühijutus ongi raske kõrvalliine petekateks sisse põimida, sest kui neid piisavalt ei kirjelda, siis nad lihtsalt ajavad lugeja vihale. Ühtlasi piisav kirjeldamine muudab jälle teksti pikaks ja lühijutust läheb asi kaugele. Minu jaoks jutu nimi "Sahvrivaim Jüri" juba hävitas kogu põnevuse, sest andis liiga palju infot ja kui tekstis mainiti "oma seitsmendamal aastal kaduma läks" oli kõik selge. Aga muidu lahedalt kirjutatud ja oli mõnus lugeda!

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.