13.12.11

Päkapikud eksistentsiaalselt

Päkapikud seisid ligedal tumedal kivil ja vaatasid randa.
Kivist liivariba kattis õhuke lumekiht, mida tusane meri halliks piitsutas. Oli juba detsember - ent ilm meenutas pigem novembrikuu torme. Selge, et seegi lumi kauaks maha ei jää. Päkapikel polnud sellest suurt midagi. Oma pika elu jooksul olid nad näinud igasuguseid ilmu, ja kohanenud absoluutselt kõigi võimalustega, mida Läänemeremaade kliima detsembris välja pakkuda oskas.
Rannas kõndisid -  ja see oli juba huvitav - kaks inimest. Külmatundlik ja õrnake liik, aga ometi paistsid need kaks ennast hästi tundvat. Ühte neist ehtis vägev täishabe, proportsioonidelt pea-aegu päkapikuvääriline pard. Teine neist oli, nagu inimesed enamuses, lageda lõuaga. Kaaslasest lühem ja kuidagi hapram, ent siiski igast päkapikust palju kordi suurem. 

"See on emane,"  kohmas vanem päkapikk noorema suunas.
Juhuks, kui teine ise ei tea.

Noorem päkapikk noogutas, aga ei reageerinud muul moel. Lõpuks polnud ta enam rumal lapsuke, keda sugu märkiv  termin pidanuks itsitama panema. Päkapikkudel ei olnud sugusid. Ehkki kahejalgsed, üldjoontes soojaverelised, ja kahtlemata selgroogsed, ei olnud neil sugulist sigimist. Kui päkapikk tundis, et tema aeg hakkab nii umbes kolmveerandi peale saama, ehitas ta oma lopsakast habemest kookoni, poetas sinna punga ja ootas ühe aasta, liikumatult paigal istudes, kuni järeltulija õige vormi võttis ja küpseks sai. Kui päkapike read mingite õnnetute juhuste läbi olid hõrenenud, saadi  pungi rohkem, ja nooremas eas, kuid enamasti piirdus iga päkapikk vaid ühe järeltulijaga elu jooksul. Järelejäänud veerandist elueast reeglina piisas päkapiku üleskasvatamiseks, ja jällegi, kui vanemaga midagi juhtus (300-500 aasta jooksul võis ju nii mõndagi juhtuda, eriti inimestega lähestikku elades), oli endastmõistetav, et üksi jäänud võsukese kasvatavad üles teised päkapikud.
Väiksemate kolooniate puhul võis see vabalt tähendada, et mingil ajahetkel ei kasvanud koloonias ainsatki noort ja mõnel teisel ajahetkel kasvas neid seal vaid üksainus. Aga ega päkapike ettekujutuse juurde õnnelikust lapsepõlvest ei kuulunudki eakaaslastega mängimine. Päkapikul pole selleks aega. Ta peab õppima. Õppima selgeks kõik, mida vanemal ja tema kaaslastel on aega noorele õpetada, saama selgeks kõik oskused, mida valdavad vanemad. Teadmised maailma, selle toimimise ja selle elanike kohta, päkapike endi eripärased kunstid, erinevad keeled, sh mõnede loomade omad - kõik, kõik! Päkapikud leiutasid küll kirjakunsti, mille nad hiljem inimestele kinkisid, ent nad ise eelistavad hoida oma kultuurimälestisi ja oskusi suulises traditsioonis, talletada oma teadmisi kõige usaldusväärsemal infokandjal - päkapiku ajus. Ja uude ajju teadmiste ülekandmist alustati kohe, kui selle esimesed sagarad vaevalt formuleerunud olid, juba kookonis.

Seda lummavamad olid nende jaoks inimeste lapsed, kelle elukorraldus oli päkapike omast oluliselt erinev. Inimeste lapsed, kes elasid justkui täiesti mingis oma maailmas, mis liigikaaslaste omaga vaid õrnalt kokku puutus! Kellel olid eriõigused ja mingis mõttes ka erikohustused, mis lõppesid samal ajal, kui lapsepõlv. Kes veetsid aega eakaaslastega, kummaliste seosetute ja kasutute tegevustega - kes MÄNGISID. Hämmastav! Imetabane! Eriti viimastel sajanditel.
Kui varasematel aastatuhandetel eelistasid inimesed lapsepõlve võimalikult lühendada ja viljelesid suhtumist "kaheksaselt karjapoiss, kümneselt künnipoiss", kui varem rakendati lapsi kasvõi mänguliselt siiski võimalikult vara tootvale tööle, siis viimastel sajanditel oli nende suhtumises märgata muutust. Lapsepõlvele eraldati rohkem aega ja ruumi, seda hakati pidama väärtuslikumaks ja seda hakati pikendama ja tootvast tööst lahus hoidma. Lapsed ei teeninud enam endale ülalpidamist, vastupidi, lastega tegelemine võis anda ülalpidamist täiskasvanud spetsialistidele inimsoo hulgas.
Päkapikele pakkus see, nagu öeldud, suurt huvi ja nii kordistasid nad oma inimeste, eriti laste vaatlemisi. Lapsepõlve pikendamine oli fenomen, mille kaugemaleulatuvat mõju oli väga raske prognoosida. See NÕUDIS tähelepanu.

Need kaks seal rannas olid küll täisealised, isegi väga täisealised, kui isase habeme järgi otsustada, ent nemadki käitusid mingis mõttes nagu lapsed. Nad nügisid teineteist, lükkasid, jooksid ringiratast eest ära ja viskasid üksteist niiskest lumest pätsitud kuulidega - ent nad ei olnud tülis või vaenujalal. Nad naersid nii nügides kui kukkudes, palli visates kui sellega pihta saades. Nad mängisid. Nagu lapsed. Huvitav.

Vanem päkapikk köhatas ja ütles:
"See võib olla pulmatants. Aasta, ehk kahe pärast, on nad siin juba titega"
Noorem päkapik vangutas pead.
"Emane on mulle tuttav. Möödunud suvel hullas ta siin samamoodi ühe teise isasega. Ei paista, et sellest loost oleks mõni titt hakkama pandud"
"Viimasel ajal on neil vähem tittesid."

Päkapikud vaatasid hullavat paari. Mees oli naise kinni püüdnud ja hoidis teda nüüd lihtsalt käte vahel. Naine kiljus, naeris ja surus mehele lund habemesse. Paljakäsi.

"Võib ju olla, et nad hullavad niisama, ilma eesmärgita paljuneda," arvas lõpuks Noorem. 
"See oleks midagi uut," ütles Vanem. "varem neil selleks aega ei olnud. Eriti nii küpses eas."
"Varem" tähistas aega sajand-paar ja rohkem tagasi. 
"Viimasel ajal on ka nende vanust raske kindlaks määrata," ütles Noorem.
Vanem tõmbas poole millenniumi jooksul pahklikeks muutunud sõrmedega läbi juuste ja habeme. Päkapiku jaoks võrdub selline tegevus samaga, mida inimeste jaoks kujutab märkmete tegemine ja suvaliste piltide kritseldamine märkmepaberi servale. Päkapiku sõrmed keerutasid ta karvakattesse keerulisi ja mitmetähenduslikke figuure. Noorem jälgis teda hajameelselt.

"Kuidas su eksperiment edeneb?" küsis Vanem lõpuks Nooremalt.
"Sellega on kehvad lood," vastas Noorem. "Meeskond on hädas. Tulemused on vastuolulised. Mõnikord tundub mulle, et me oleme eksperimendi tööülesandeid püstitades liigselt dvarfotsentrismi langenud. Me ei arvesta inimliigile omaste eripäradega - oleme midagi kahe silma vahele jätnud."
"Mida?" Päkapikud jätkasid kogu jutuajamise vältel rannas hullava paarikese vaatlemist. Päkapikud ongi ennekõike vaatlejad. Kõnesolev eksperiment oli aga midagi erakordset.
"Raske on seda isegi sõnastada. Nende kiiret muutlikkust? Hetkel käimasolevat tehnilist hüpet? Aga kui me ise oleme selle hüpe kuidagi tinginud - just oma eksperimendiga. Oleme käitunud vastutustundetult, kasutanud nende nõrkust oma laste ja lapsepõlve kui eraldi seisuse, pea-aegu alamliigi vastu. Või oleme selle nõrkuse ise loonud?"
Vanem noogutas. "See tundus omal ajal nii lihtsana. Nii tähtsusetuna. Selle kasutamine tundus nii loomulik."
"Lastele kingituste viimine..." Noorem ohkas. "Hea käitumise eest. Me ju eeldasime, et lapsed hakkavad selle mõjul moraalsemalt käituma. Ja et see jätkub ka hiljem, täiskasvanueas."
Vanem ootas. Ootas kannatlikult. Päkapikule on kannatlikkus loomuomane.

Paarike rannal oli hullamisest tüdinud. Nüüd seisid nad, naise käed mehe taskutes ja mehe käed ümber naise.  Lihtsalt seisid lumesajus.

Noorem tõdes sunnitult: "Reaalsus on, et inimeste käitumine on viimase pooleteise sajandiga tunduvalt ebamoraalsemaks muutunud. Kas meie oleme selle põhjustanud? Sellele on raske mõelda"
Vanems kergitas pakse valgeid puhmaskulme. "Kas sa natuke liiga kaugele ei lähe oma lennukate järeldustega?"
Noorem vaatas talle meeleheitel ilmega otsa. "No aga vaata ise. Lapsed nõuavad igal aastal aina suuremaid, kallimaid ja uhkemaid kingitusi. Ja aina pikema aja jooksul. Pähklid, õunad, isegi kommid - neist ei piisa! Vaja on mänguasju, mis oleks tehnika viimane sõna. Ja sama ahnus jätkub ka täiskasvanupõlves. Veel enam, kui meie üritame hoida madalat profiili ja kasutada heade laste premeerimiseks traditsioonilisi autasusid, siis vanemad.. asendavad meie toodava. Just sellega, mida nõuab hetke mood ja edevus. Ja nad teevad seda ka siis, kui laps ei ole sugugi olnud moraalne! Nad eitavad moraali!"
Vanem mõtles. Ja noogutas. "Sa kardad, et laste premeerimine viimase viie-kuue põlvkonna jooksul on neis kasvatanud mitte häid kombeid vaid hoopis ahnust? Ja ühtlasi arvad sa, et see ahnus on omakorda õhutanud nende tehnoloogilist arengut."
Noorem kortsutas murelikult kulmu. "Ma ei leia hetkel teist selgitust, mis oleks sama loogiline."

Lühike põhjamaine päev hakkas lühenema, taevas tõmbus tumedamaks. Paarike rannal oli ilmselt otsustanud lahkuda, aeglaselt kõndisid nad tuldud teed tagasi, auto poole. Noorem päkapikk vaatas vanemale otsa:
"No hüva on. Ma pean nüüd minema. Eksperimenti tuleb ikka veel jätkata. Poolteist sajandit on liiga lühike aeg siiski. Ja praegu on jõulukuu."
Vanem naeratas: "Jõudu siis. Ja ära muretse. Oleme kannatlikud!"

Järgmisel hetkel oli lörtsi mattunud rannakivil ainult üks päkapikk. Teise asukohta jäid märkima vaid saapajäljed.
Ka Vanem asutas ennast Ühistu koopasse leviteerima. Ent enne pöördus ta veel korra kõndiva inimpaari poole, kobas natuke taskus ja, olles leidnud otsitava, viskas selle paarikese poole. "See" oli sätendav pulber, õhuline ja hajuv, pigem sätendus, kui aine.
Sädeluse lihtne maagia, mitte midagi keerulist, pidi tooma lapseõnne ja tervist. See paar võis järgmisteks jõuludeks tite kätte saada.

Pärast maagia tegemist kadus päkapikk kivilt. Kaks paari pisikeste saabaste jälgi mattusid aeglaselt lumelörtsi paksude märgade helveste alla.
Jõulud on ju imede aeg.


9 kommentaari:

  1. See on pigem kirjeldus kui lühijutt. Jäi mulje, et kirjutaja väsis ka ise pika alguskirjeldusega ära ja ei viitsinud lugu lõpuni üle lugeda, sest umbes poole peal hakkas näpukaid riburada tulema: lausetel puudusid lõpetavad kirjavahemärgid, "päkapikk" lõppes kord ühe kord kahe k-ga.
    siis kui juba tekkis lootus, et nüüd hakkab tegevus, hakkas uus teema - päkapikud tegid hoopis mingit katset. õigemini nad rääkisid, et teevad, aga ei teinud midagi.

    minu isiklik arvamus: jutu viimasest lõigust saaks jutu teha, kõik eelnev kirjeldus ajas ainult vett sogaseks.

    VastaKustuta
  2. Kuidas soovid. Ma võin loo maha ka kustutada, kui see pole lugu.
    Näpukate parandamine on lihtne.

    VastaKustuta
  3. Sõna "päkapikk" kirjutamisel ma siit küll ühtegi viga ei leidnud. Kui sa just ei taha veaks lugeda käänamist "päkapike", asemel vormi "päkapikkude". Mis on meelega. Ja ei ole vale.

    VastaKustuta
  4. otsi lauset "Vanem päkapik köhatas ja ütles"

    VastaKustuta
  5. kas sa ei soovi, et su juttu kommenteeritakse? mina ei taha kommentaari "hea jutt" kirjutada - selline kommentaar peaks algajat kirjutajat solvama, kuna see on valetamine.

    VastaKustuta
  6. Mulle see lugu tegelikult meeldis. Miinuseks oli üheplaaniliselt moraliseeriv alatoon, mida leevendas lõpus pulbri puistamine. Raske on nõu anda, kuidas lugu mitmesse plaani tõsta, et sellele jutule tuleks juurde moraliseerimiseks vajalik sügavus, mille pinnalt vana päkapiku üldistuste tegemine oleks eluline, mitte moraliseeriv. Jah, ma kaldun neid mõtteid jagama, aga nende mõtete illustreerimine ja lahtijutustamine ongi lugeja jaoks mõnusa loo kirjutamise kunst. Mõned fragmendid olid ilusad, sissejuhatuse lause piitsutamisest tundus "kunstiliselt taotluslik" ja muu tonaalsusega ebakõlas olev, nagu oleks E.A. Poe visanud ühe lause lasteetendusse, kirjeldamaks kurjakuulutavalt lavakardinaid.

    Samas, see päkapikkude "pungumise" mõte oli lahe ja värskendav ning vägagi piltlikult vaimukas!

    VastaKustuta
  7. Jutt on originaalne, mõtted kõik ei ole, kuid mis pagan sellest, mõtetele õnneks veel patente ei võeta.
    Kuid selle jutu juures häiris mind miski tükk aega. Mul on tunne, et vist kahe stiili segu.
    Keskel on pikk jutt stiilis, mis sobiks hästi päkade mõnda ajalehte, kus võrreldakse eri liikide elukorraldust. Loo alguses ja lõpus kasutatakse aga hoopis teist stiili. Kumbki stiil pole paha, kuid see, et need on ühes jutus koos ja siis nii pikalt järjest ... Kogu loo meeldimiseks peab lugejale mõlemad meeldima, lisaks ka kõik muu, mis jutus on. Tükk kokkusattmist ühte lugejasse.
    Aga noh, see mõte tuli mul alles pähe. Homme võib mul uus mõte tulla ning ei praegune ega homne ega eilne ei pruugi õige mõte olla.
    aga oletades: ehk saaks keskmist osa lühendada või osa sellest muu jutu sisse ära hajutada või midagi kolmandat ette võtta.

    VastaKustuta
  8. See on eilse ja tänase päeva jooksul loetud juttudest kolmas, milles märkan lauseid, mis oleksid kui Rattuselt tulnud või vähemalt kui temaga nõu pidades kirjutatud.
    OK, ega Rattuse stiil pole ainult tema oma, kuid oletusi võib ju ikka teha, et me mõjutame siin üksteist ka stiililiselt.

    VastaKustuta
  9. Kui kujutavas kunstis st maalis ja skulptuuris tuntakse visandeid, samuti muusikat luues tehakse yhest loost palju versioone, siis kirjanduses ei ole see kindlasti teisiti.
    Antud kujul oli see nauditav visand. Ajapuudusel ei hakka ma vormi ja stiili yle mõlgutlema, idee iseenesest on väärtuslik.
    Sa valdad sõna väga hästi tegelt, paremini ku mina, laulusepp võsast. Palju paremini. Palun jätka!

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.