22.01.14

Kokkulepe

Ma tean nüüd, et minu surm saabub hiljem kui mu kaaslastel. Helle ja Tiina läksid varem, jättes mind täielikku teadmatusse. Mul on vaid mu usk, mis peab meid kõiki aitama. Kas meie kokkulepe tõeliselt toimib ja kehtib? Ma usun sellesse ja loodan, et saan varsti teada.

Tutvusin Helle ja Tiinaga ajal, kui me kõik elasime oma neljandat aastakümmet ja kuigi me ei olnud sõbrad, pigem head tuttavad, oli tantsimine ühine huviala, mille vastu meil kirge jagus. Nelikümmend aastat ei olnud ma neid näinud ja viimased viis veetsime puhtjuhuslikult kokku sattudes ühes Kesk-Eesti vanadekodus. Minul lapsi ei olnud, rändasin maailmas ringi, tutvusin erinevate paikade, inimeste ja elamisviisidega ning viimase aastakümne elasin peaaegu erakuna Lapimaal. Müstitsismile kalduv taust määras mu elu olulisima harrastuse, millest kujunes eluülesanne. Kuigi õppinud ja töötanud väga ratsionaalsel erialal, haarasid nooruses saadud kogemused ja teadmised mind vanadusepäevil täielikult. Ma pühendusin unenägemises peituvate saladuste uurimisele ja praktiseerimisele ning suutsin selle kasuks tööle rakendada nii mõnedki oma erialased teadmised. Viimaks saavutasin katsetes päris häid tulemusi ning arvasin end juba kusagile välja jõudvat. Iidsed teadmised, millest mul õnnestus kohalike teadjatega lävides osa saada, aitasid mu püüdlustele tublisti kaasa.

Sattusin Eestisse tagasi, ise seda tahtmata. Tervis halvenes järsult ja ma ei saanud enam endaga hakkama. Arvasin, et pääsen puhtalt või suren, aga ei juhtunud kumbagi, jäin lihtsalt abituna voodisse. Olin sunnitud ühendust võtma oma sugulastega, kellega ma polnud ammugi lävinud. Nõnda sattusin Paide vanadekodusse, mis oli minu vennapoja meelest parim lahendus.

Uskuge mind, 2055. aasta vanadekodu on tõepoolest kõigi mugavustega, nii hooldajate kui hooldatavate jaoks. Kuigi funktsioneerisin vaid pooleldi, taastusin tasapisi ja sain hakkama lihtsamate toimingutega. Huvi ümbritseva vastu kasvas iga päevaga ja kord nägin oma toa lahtisest uksest mööduvat üht vanakest. Meie pilgud kohtusid ja mind paelusid otsekohe tema selged ja säravad silmad, mida ma üle aastate ja reisikogemuste mäletasin vaid ühel inimesel. Hüüdsin nime ja ta tuligi minu juurde. Helle ei tundnud mind algul ära, tasapisi ta siiski hakkas mäletama ja rääkis mulle Tiinast, kes samuti siin oma vanadusepäevi mööda saatis. Mul oli tõeliselt hea meel kohtuda oma ammuste heade tuttavatega, kellest olin pea igaviku eemal olnud.

Nüüd kolmekesi lahutamatud, jagasime mõtteid ning rääkisime, mida me keegi olime selles elus teinud. Tiina ja Helle olid varsti pärast minu lahkumist Eestist loonud tantsukooli ja pühendanud sinna kogu oma elu ja energia. Kool tegutses ikka veel, aga oli juba ammugi teiste mureks, praegu juhtis seda Tiina tütretütar Julia. Tiinal olid kooliga omad utoopilised plaanid, ta muudkui rääkis neist, haaras Hellegi kaasa. Ma vaatasin neid kõrvalt ning mu läbielatud terviserikkest üsna räsitud ajus hakkas juuri ajama üks mõte.

Läks veidi aega, enne kui söandasin neid oma plaanidesse pühendada. Algul, nagu ma kartsin, vaatasid nad mind kui aru kaotanut ja polnud ka imestada, sest olin läbi teinud raske haiguse ning teemagi polnud enamikule inimestest mõistetav. Rääkisin neile unenägudest ja unesnõidumisest ning läbi unenäo äramineku võimalustest, mõndagi sellest, mida olin Lapi tarkadelt kuulnud. Rääkisin neile veel, et inimene on selles ilmas just see, kelle ta mõtleb ja tunnetab enese olevat ning miks ei või ta olla sedasama teistes ilmades. Kõnelesin, et keegi ei tea surmast ja elust peale seda peaaegu midagi, on vaid kõhklevad oletused ja fanaatilised lähenemised. Küll leidub mõnigi tarkus, aga neid ei avata mitte kõigile ja kõik ei tunnegi huvi. Ometi võiksime surra täies teadmises, kuhu me läheme – maailma, mille oleme enesele loonud sellisena nagu soovime.

Helle kahtles minu mõistuses, aga Tiinale hakkas mõte aegamisi kohale jõudma. Mäletasin, et Tiinal oli olnud huvi taoliste asjade vastu ja kasutasin seda teadmist oma plaani tarvis. Tänu Tiinale oli Hellegi viimaks asjaga päri, ta ütles vaid, et pole ju midagi kaotada ja ma olin valmis astuma teist sammu ning asuma neile õpetama tehnikat, kuidas saavutada oma eesmärki – asuda peale surma elama unistatud elu. Kõigepealt panime kokkuleppeliselt paika maailma koos tunnustega, mis puudutasid ümbritsevat keskkonda – loodus, ilm ja muu selline. Seejärel tegevused, millega sooviksime tegeleda. Elu pärast surma on sarnane elule meie eksistentsis ja sellest hüpoteesist lähtudes olid meie uues maailmas olemas ka ideed ja nende teostamise võimalused. Ühendasime jõud ning kujustasime tervikuna oma loodavat maailma. Viimase etapina jõudsime unenägemiseni ning ma hakkasin oma menetluses kasutama kõige rängemat ning ohtlikumat osa – teise inimese unenägudes tegutsemist ja nende mõjutamist. See on vajalik, et saavutada üksmeel kõigil tasanditel ja ohtlikuks teeb selle otsene sissetung teise inimese alateadvusesse ja energiakehasse ning võib põhjustada tema mõistusekaotuse, ka surma. Olin õpetanud seda ka Tiinale ja Hellele, hoiatanud neid ohtude eest ning selgitanud võimalusi end kaitsta. Tundsin enesel ränka vastutust meie kõigi eest.

See päev saabus varem, nagu ikka päevad, kui me ei ole kindlad tulemustes eksamil, mille me sooritama peame. Tiina tundis end kehvasti ja ei suutnud voodist tõusta. Pärastlõunal hakkas tal väga halb ning ta kutsus meid. Teadsin, et õhtut ta ei näe, tal tuleb minna. Mul oli olemas plaan meie kolme ühiseks lahkumiseks, aga ma ei olnud veel jõudnud õpetada mõnda olulist asja ja praegu ei olnud see enam võimalik. Vajasin aega paari lahtise otsa sidumiseks ja olin väga mures Tiina pärast, kas ta jõuab paika, mille olime loonud ja mis meid ootas. Keegi pidi temaga minema, et jõud kannaks välja. Ma tegin kõik ettevalmistused, mis oli vaja teha ning Helle läks Tiinaga kaasa.

Sellel ööl, kui minu surm saabub, olen ma rahulik ja kindel. Kutsun teda ise ja ütlen, et olen valmis. Ma jään magama ja lahkun läbi unenäo maailma, kus voolavad kristallselged jõed täis pisikesi värvilisi kalu. See on minu soov mälestusena Taimaalt, kus olin kunagi rännates veealuse maailma ilu imetlenud. Tiina soovina on selles maailmas loodus, kus valitseb iga aastaaeg vastavalt tema tahtmisele ning metsad ja aasad on täis müstilisi puid ja taimi. Helle soov täitub majana, kus me elame. Maja asub keset järve ning akendest võib näha järvepõhjas kihavat elu. Tiina ja Helle ühiseks sooviks oli taas teostada end tantsijatena ja juhtida tantsukooli ning sellega nad meie imepärases maailmas tegelevad. Me kõik oleme kolmekümneaastased, veel on meil täitumata soove ja unistusi. Teinekord, kui ma oma toas magama jään, mõtlen maailmale, kust me tulime. Kummaline on teada, et ma seda mäletan. Ma ei tea, kas teised mäletavad, ei kavatse neilt küsida ja sel pole tähtsustki. Nad on minuga, sest see on minu soov ja nende maailm kuulub tegelikult mulle nagu nemadki kuuluvad. Olen oma elus olnud üksildane, nüüd olen enesele loonud sõbrad ühes maailmaga.

Hommikul tuleb sanitar toitu tooma ja vaatab mind hirmuseguse imestusega. Hull mutt, kas kavatsed veel kellegi tappa, küsib tema pilk. Minu ajal pole siin maailmas varsti enam mingit tähtsust, mõtlen ma rahulikult ja ükskõikselt. Valmistun igaveseks lahkuma ja tahan hoolitseda, et midagi viltu ei läheks. Koban terve käega padja all omaloodud unenäosalvestajat, mille olemasolust keegi ei tea ja teadma ei pea ning hakkan töötlema sinna talletatud infot. Mul on vaja teha veel mõned ettevalmistused ja usun, et saabun peatselt Helle ja Tiina juurde, kes on meie maailmas väga õnnelikud.

1 kommentaar:

  1. Juttu oli selles jutus küll ja veel. Teostusele paneks kohe viie ära. Mõnusalt avati tegelasi ja taustu. Mulle meeldis eriti keegi episoodiline sugulane Julia, aga see on minu isiklik kiiks, kuna see nimi aktiveerib mu ajus kaks sõna (in mourning ja black lodge :) Elegantselt nimetati kolmekümnesed neljakümnesteks. Pean silmas "elasime oma neljandat aastakümmet". Kui inimene elab neljandat aastakümmet on ta tegelikult kolmekümnendates. Hilisemas unenäolises teispoolsuses taheti "jälle" kolmekümnesed olla. Aga see ei ole üldse oluline. Räägiks parema meelga pärast surma unenäos elamisest.
    Jõle lahe tundub mingi unsituste maja või snorgeldamine Andamani meres. Tahaks elada pidevas kevades. Proovige nautida kevadet kui olete talv läbi Andamani meres snorgeldanud. No ei ole seda tunnet. Kevad on kevad selle pärast, et enne tuli taluda lõpmatult pikka ja pimedat talve. Nauding on muutumises, vähemalt meie laiuskraadlaste jaoks. Tantsukooli juhtimisega ma lepin, see on areng, kuigi ka ilmselt mitte igavene.
    Tegelt mulle meeldis mõte liita surnute unistusi. Selline maailm saaks tunduvalt mitmekesisem kui ühe inimese fantaasia. Kuid ikkagi, kui värsket verd peale ei tule, ammendub iga maailm õige pea. Minategeleane surmainglina ringi lendamas ja üha uusi ja uusi surejaid oma maailma liitmas, kusjuures mõned võivad soovimatud olla???
    Tubli lugu igatahes ja tuult sulle sule alla, Evelin.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.