30.12.13

Sõit


Akna tagant paistis vaid pimedus. Põrnitsesin iseenda peegelpilti ja tühje istmeid mu ees. Juhiistmelt paistsid nurgeliste õlgade kontuurid. Tundus, et tegemist on vanemapoolse meesterahvaga, sest nägin kuklas kasvamas halliseguseid turris juuksed. Tõusin oma kohalt ja läksin bussijuhiga juttu ajama. Teadsin, et nii ei tohi teha, aga meiega poleks nagunii enam midagi juhtuda saanud.
Karmiilmelise mehe nägu katsid sügavad kortsud. Helehallid silmad vahtisid läbi paksude prilliklaaside keskendunult pimedusse ja mulle tundus, et teed polegi. Lendasime kottpimeduses eikuhugi.
„Mis sinuga juhtus?“ küsis bussijuht veel enne, kui sain üldse suudki avatud.
Meenutasin seda, mis oli juhtunud enne bussi sattumist. Paaniline hirm, ukse ette kuhjatud mööbel, käsi, mis ukse ikkagi lahti lükkas, minu asjatud põgenemiskatsed, terav valusähvatus kaelas ja teadvuse äkiline kustumine.
„Mind tapeti,“ vastasin lühidalt ja kokkuvõtlikult.
„Kuidas?“ kõlas uus küsimus. Mees polnud veel kordagi minu poole vaadanud. Ta rääkis, teadmata milline tema vestluskaaslane välja näeb. Kas tal oli üldse tarvis seda teada?
Istusin juhi kõrvale ja vaatasin samuti pimedusse. Ei, nüüd polnud meie ees enam öö. Tähistaevas oli asendunud paksu halli uduga.
„Lihtsalt,“ kehitasin õlgu. „Mul lõigati kõri läbi.“
„Mida sa tegid?“
„Olin nõid. Selle eest mind tapeti.“
Bussijuht vaikis. Näis, et olin andnud tema küsimustele ammendavad vastused. Kuid äkki avas ta suu ja ütles midagi, mida ma poleks temalt oodanud:
„Nõidu pole olemas.“
Tundsin, kuidas miski minu sees kihvatas. Ma olin tapetud selle eest, et julgesin avalikult tunnistada enda nõiaks olemist. Ja siis ütleb keegi, kes peaks ainult hukkunute hingi teispoolsusesse sõidutama, mitte oma arvamust avaldama, et nõidu pole olemas. Nojah, olin ju tõepoolest temaga rääkida soovinud, aga siiski. Pobisesin omatte paar loitsu ja buss haihtus minu ümbert. Leidsin ennast jälle sellest toast, kus oma maise teekonna lõpetanud olin. Ukse ette lükatud voodi nihkus kaugemale ja tekkinud avast pressis ennast sisse halliseguste juustega vanem meesterahvas. Pöörasin ringi, et akna kaudu põgeneda, kuid juba haarati mind vööni ulatuvatest juustest ja kaela läbis metalselt külm sähvak.
Buss loksus keset halli udu igaviku poole ja kabiinist kostus õõvastavat itsitamist.
„Ma ju ütlesin, et nõidu pole olemas,“ lausus madal ja mulle liigagi tuttav hääl. „Miks sa ennast sealt ära ei nõidunud ja nii lihtsalt tappa lasid?“
„Aga kui ma tahtsin, et mind nõnda tapetakse?“ tunnistasin üles oma siinviibimise põhjuse. „Tavainimest ei tule sina isiklikult maa pealt ära kutsuma.“
„Ma oleksin nagunii tulnud. Enda nõiaks valetamine ei muutnud minu jaoks midagi.“
Vaatasin koos surmakutsariga aknast paistvasse halli hägusse. Igaühe jaoks on loodud oma igavik. Hea, kui saad selle ajal vähemalt kellegagi vestelda. Veel parem on aga see, kui sind viib ära keegi, keda oled kogu elu kõige rohkem kartnud, kuid sisimas kõige enam oodanud.

4 kommentaari:

  1. Ladusalt kirjutatud asi.
    Ega ma küll päriselt aru ei saanud, kes siis bussi roolis oli, surm, jumal või mõni väiksem tegija või oli ka sama tüüp ukse taga, nuga pihus. Võib-olla polegi see tähtis, kuid vaevama jäi.
    Päris pisiasjadest. Järgmine lausajupp joli natuke segane. Pidin mitu korda lugema, enne kui jäin uskuma, et sain aru:
    "Ja siis ütleb keegi, kes peaks ainult hukkunute hingi teispoolsusesse sõidutama, mitte oma arvamust avaldama, ..." (ütleb ... arvamust avaldama, esimese hooga jäi tunne, et probleem oli ütlemise kindluses)

    VastaKustuta
  2. Kuna tegemist oli unenäoga, kratsisin ise ka hommikul kukalt ja mõtlesin, kes see tüüp ikkagi oli. Nõnda paningi loo sellisena kirja ja las jääda igaühe enda otsustada. Vihjeks, et sama tüüp oli ka ukse taga, aga tegemist pidi olema ikka müstilisema olendiga. Lause, mis segaseks jäi, tähendas, et suvaline hingi sõidutav bussijuht peaks oma suu kinni hoidma, mitte targutama :)

    VastaKustuta
  3. Veider, ma polnudki seda lugu lugenud. Minu meelest väga hea. Kõik kõlab küll tuttavlikult, aga mitte sugugi kulunult või igavalt. Kift unenägu, hea inspiratsiooniallikas.

    VastaKustuta
  4. Krt tuli meelde igiammune noorus, nii ammune kui VHS ehk videomakk oli salakaup ja kõva sõna. Vaatasime ühel ööl isaga koos õudukat mis oli mu elu esimene ja seega kõige paremini mällu sööbinud. Just, ära arvasite, Elm Street ja Freddy Krüger. Kollane USA koolibuss sõidab, noored inimesed peal. Jääb kusagil kõrbes seisma, Freddy on bussijuht. Maapind kaob ära välja arvatud 2 sammast millel kõlgub buss (film läheb muidugi edasi aga ma ei viitsi kõike ka ümber jutustada). Vot oli ikka tõeliselt jube õudukas :)
    Ma'i saa aru millest see Artur aru ei saa. Mul on küll kõik selge. See keda bussis minema kärutati lükkas ise endale noa kõrri. Ta ju ootas sisimas seda bussjuhti. Võib olla oli ka noorena liiga palju Elm Streeti filme vahtinud.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.