18.02.14

Lapsed



„Kas sa tulid neid matma?“
Mees ei osanud küsitule kuidagi reageerida, see oli nõnda ootamatu.
„Ei. Ee, matma keda?“
Noor naine istus jõe ääres pajutüvel ning hoidis puust kinni mõlema käe ja jalaga, nagu ta oleks selle ümber keerdunud. Hõbedased juuksed ja veel hõbejamalt sillerdav nahk peegeldasid loojangukiiri, kui mees tema poole vaatas.
„Sügis on. Ja varsti tuleb talv,“ sõnas neiu edasi ning naeris seejärel heliseval toonil. Naeru lõppedes ärkas taas rõõmutu kurbusesäde tema silmis, mille värvi mees aimata ei osanud. Ettevaatlikult lähenes ta kaldapervele ja kordas oma küsimust: „Matma keda?“
„Lapsi loomulikult. Ta käib neid siia toomas. Ja kas tead, ma ei saa magada. Näed, näed, näed, vaata!“ tõstis ta demonstratiivselt oma juuksed siuglema ning astus puutüvele püsti, „näed, mu juustes on punast.“
Mees kergitas vaid kulme. „Verest,“ neiu hääl varises taas nii mühisevalt kurvaks, enne, kui ta pead raputas ja kelmikalt taas naeratas, „aga mida mina ka tean! Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma. Ma olen kuulnud, et vananedes midagi sellist juhtub.“
Mees ei arvanud, et tüdruk vananema hakkaks. Ja kellel üldse vananedes juuksed punaseks tõmbuksid? Vastupidi ikka.
„Kas tead, ma olen palju vanem kui sa arvad. Aga ma vajan und,“ neiu tantsis nüüd kaldapealsel edasi-tagasi, „aga ta tuleb isegi talvel ega lase mul magada. Tuleb talvel.“
„Kes?“ küsimus esitati äärmiselt ettevaatlikult.
„See naine,“ tüdruk sosistas vastuse õhku ning vaatas kiirelt ringi, „peaaegu sama vana kui tema,“ näitas ta sõrmega nüüd kellegi poole mehe kõrval. Seal ei seisnud mitte kedagi.
„Vana kui kes?“
„Sinu ema. Kas sa ei näe siis teda, ta seisab siin. Aa, aga sa ei näe teda, loomulikult.“
„Mu ema on juba kümme aastat surnud.“
„Jah, ma just ütlesin, sa ei näe teda. Aga pole vahet, ta juba läks. Ta ei jää kunagi kauaks. Aga tema jääb vahel mitmeks tunniks. See naine. Ja lapsed. Mul on nii kurb nende pärast. Ja ma tahan nii väga magada,“ tema hääl vaibus taas sosinaks.
„Kes sa üldse oled?“
„Jõgi,“ vastas neiu enesestmõistetavusega, „mina olen Jõgi.“


Madoc ärkas ehmatusega. Jõgi? Lapsed? Mis kummaline unenägu. Mees hõõrus kätega nägu ning oma peadligi punutud musti patse. Nightmare disorder? Jah, nagu lihtsalt luupainajatest ei aitaks. Ta tõusis järsult püsti ning vaatas aknast välja. Linn. Mitte suurlinn. Äärelinn.
Ta oli eluaeg luupainajate all kannatanud. Terapeut oli diagnoosinud isegi haiguse, vaimselt häiritud. Jah. Nagu ikka. Jah. Nagu see unenägude vastu aidanud oleks.
Ja ometi oli aastaid möödunud ilma märgeteta. Millest see järsku?

Ta kõndis jõe poole. See polnud Madoci igapäevatee. Vanaaegne sild koolmekohal. Isegi ohtlik. Ja ometi astus ta just seda teed.
Mitte kedagi. Mees raputas pead. Mõni unenägu vajas kummutamist. Küllap vist. Parem ikka kui puhtalt teadmatusest hulluks minna.
Sügis oli jõe värvinud erksaks. Ja samal ajal katnud uduga. Võib-olla oleks ta pidanud kellegi kaasa kutsuma. Mitte julgustuseks, ei. Lihtsalt et oma silmanägemist kontrollida. Ja siin oli ilus. Tõesti ilus.

Silmi jõele suunates astus ta pimesi pinnasesse jäljed ning oksarisu, mis jalge all raksatas, tõmbas ta tähelepanu endale. Pind oli pehme, mullas mõned savikirmed. Mees muigas enda hirmude üle ning astus edasi. isegi kui siin oleks midagi valesti olnud, tema ei saanud midagi muuta. Õnneks oli unenägu vaid üks järjekordne painaja. Madoc kõndis ringiga tagasi teise sillani ning seda ületades jätkas oma tavapärast teed töö juurde. Ta viskas rahustuseks kaks tabletti hinge alla ning läks edasi. Tagasi vaatamata.

Möödusid päevad, enne kui talle meenus miski, mis jõe ääres närima oli jäänud.

Savikillud. Olid need ikka savikillud? Olid pinnases ikka vaid tema jäljed? Mõni kalamees ehk. Midagi läikivat. Hõbepajus. Midagi läikivat.
Ta vajutas oma tumedad silmad uskumatult valusalt kinni, kui üritas meenutada midagi, mis oli jäänud kahe silma vahele. Veri? Oli see olnud veri ja ta lihtsalt veenis ennast milleski muus?
Mõtet, mis on juba idanema löönud, ei ole võimalik välja juurida. Ta teadis, et pidi minema tagasi. Natuke hoolikamalt ringi kõndima. Natuke kaugemale. Natuke lähemale jõele. Midagi oli valesti.

Taaskord oli mees üksinda. Tal ei olnud enam mõtteski kedagi kaasa kutsuda. Oma hullumeelsetele rännakutele? Lehed langesid. Oli õhtu ja seekordne õhk kurb. Vihma ei sadanud, aga vihma viiksumist oli kuulda kuskilt kaugustest. Hetk, mis on täis lootusetust. Madoc raputas need mõtted maha. Olgugi et koheselt klammerdusid need uuesti tema külge.

Sild. Jõgi oli samasugune. Ehk vaid veidi tumedam. Voolamas oma tavapärases sängis. Mees seisis sillal ning nõjatus selle poolpehkinud puidu vastu. Ta ei teadnud, kas ta pooleldi lootis või kartis, et jõgi äkitsi rääkima hakkaks. Seda ei juhtunud. Vaid vee klõbin. Madoc laskus alla pervele ning uuris taas savijälgi. Rasked. Ta võrdles neid enda omadega. Väiksemad, aga sügavamal. Rohkem polnud midagi märgata. Tuul kohistas vaid pajuokstes ning helin köitis mehe tähelepanu. Käsi lehtede vastu riivates kõndis ta mööda jõeäärt edasi.
Lumpsatus. Oma kõnnile kiirust lisades vaatas ta ringi. Kust see kostnud oli?

Siis nägi ta naist.

Sirged pähkeljuuksed olid lühikesed ja lahtised, naine kummardus jõe kohale. Madoc ei näinud, mida ta tegi. See oli teine kallas. Oli ta valel pool? Siis tõstis naine pea ning vaatas otse tema poole. Ta muigas. Või näis see ainult nii. Mees tahtis midagi hüüda, ent mõistus ei suutnud välja mõelda, mida ometi. Ta vaid vaatas naist, kes näis midagi pesevat. Võib-olla oma käsi. Võib-olla midagi muud. Nii kaugelt silm ei seletanud. Madoc sulges silmad, et nägemist teravdada. Ent neid avades ei olnud jõekaldal enam kedagi. Ta hüüdis tühja õhku, mitte keegi ei vastanud. Nii kiirelt kui takistused jalge ees lubasid jooksis ta tagasi silla juurde ning sealt teisele poole kallast. Ta ei suutnud sama kohta üles leida. Või siis ei tundnud lihtsalt ära. Kujutas ta naist ette? See ei olekski ju nii ebaloomulik. Või kui keegi oligi siin olnud, miks ta oleks pidanud tähtsust omama?
Rahutu südamega kõndis Madoc tagasi kodu poole.

Kas sa tulid neid matma?

Öö lõppes taaskord kummastava unega. Ja hommik algas käiguga jõe äärde. Mida oli eile õhtul nähtud naine seal teinud? Udu oli just jõudnud hajuda, kui ta samasse paika jõudis. Vaikus. Ainult vesi mulksus ja hõbepajus sillerdas taas pettekujutelm. Kellegi juuksed? Mees raputas pead, ent ei naernud. Ta üritas olla võimalikult vaikselt, sest midagi oli valesti. Siin toimus midagi, mis polnud õige. Võimalikult tasa kõndis ta jõepervele. Vesi loksus läbi kiviklibu. Kedagi ei olnud näha. Madoc vaatas otse enda ees olevasse vette, kus naine eelmisel õhtul midagi pesnud oli. Liiv kobrutas ja kivid klõbisesid. Ei enamat, kuid ta ei suutnud ka oma pilku ära pöörata. Lained tegid väikeseid ringe, mis muutusid üha suuremaks ja suuremaks. Kobrutasid end tumedaks, jälle nii häirivalt tumedaks.
Siis ta neid nägigi. Lapsed. Väikesed lapsed. Nahk vettinud halliks. Liikumatult lamasid. Lapsed magavad? Nad ei maganud, nad olid surnud.
Pööritus pani Madoci veest kõrvale hüppama. Ta tahtis hingata, aga kõri oli sõlme keeratud. Ettevaatlikult vaatas ta uuesti. Mitte kedagi. Seal ei olnud mitte kedagi! Hetkeline rõõm asendus hirmutardumusega. Ta kujutas seda ette? Seda kõike? Mees keeras end ringi ning midagi nägemata tormas jõe äärest eemale. Üha kaugemale ja kaugemale ja ometi mitte piisavalt kaugele. Ettekujutus?

Lapsed magavad. Kas sa tulid neid matma?
Madoc ärkas võpatuse saatel laua taga. Viieminutine unnesuikumine. Miks see talle rahu ei andnud? Muidugi, kui ta hulluks hakkas minema, siis tõesti ei annaks ju miski rahu. Vist. Võib-olla. Ta ei olnud enam milleski kindel. Ta ei tahtnud enam endale küsimusi esitada, aga kuidas neist ometi lahti saada. Kõik mõtted keerlesid ja painasid ega haakunud üksteisega. Või siis koostasid võrgustikku, millesse eksimine üha lihtsamaks ja lihtsamaks muutuks.

Õhtu viis Madoci taas jõe äärde. Sellesse samasse kohta.
Lapsed magavad.
Need sõnad poleks talle ka siis rahu andnud, kui ta silmad mitte midagi näinud poleks. Hõbepaju lennutas taas lehti, olgugi et puudus igasugune tuul. Siis nägi ta naist. Kummardumas taas vee kohale. Just seal, kus ta hommikul oli näinud vaatepilti, mida nii väga kartis. Ta astus lähemale, otse naise kõrvale. Peaaegu, natuke veel. Naine tõstis pea. Väikesed kortsud ilmestasid ta laupa ja silmanurkasid, suu oli väike ja ümmargune. Pikalt vaatas naine tema poole, tõusis siis ning astus kaldajärsakust üles. Mees vaatas alla. Jälle. Seekord kehad hetke möödudes ei kadunud. Kangekskülmunud vaikuses kõndis ta naise juurde, kes oli jäänud seisma. Ta tahtis küsida, süüdistada, tahtis eitada, aga ainult vaatas, kuidas naine oma pruunid silmad tema poole suunas.
„Jah, palun, ja teie soov?“ naeratus oli armastusväärne. Naine nõksutas oma kergelt kühmutõmbunud sõrmi ja asetas käed puusale.
„Mõrvar,“ suutis Madoc viimaks huulte vahelt välja suruda.
„Kindlasti mitte,“ naine ei naernud. Vastupidi, tema nägu tõmbus korraga tõsiseks nagu puukoor.
Mees tormas jõkke vaatama. Ta nägi neid endiselt. Ta ei kujutanud midagi ette. Ja ta teadis, et lapsed olid surnud.
„Keda sa kaitsed?“ tormas ta nüüd naisele kallale.
„Vaata uuesti,“ naeris naine nüüd taas rahulikult.
Madoc vaatas. Mitte midagi. Vaid puurondid vee all.
„Kuidas sa tegid seda? Sa ei saa mind petta, ma tean, mida ma nägin!“
„Tõesti või? Mida siis?“
Mees ahmis õhku. Suutis ta selle välja öelda? Kerge kraaksatuse saatel pahistas ta viimaks sõnad välja: „Lapsi, kelle sa tapnud oled.“
Naine pööras end ringi ja vaatas siis tagasi.
„Kust sa tead, et need lapsed olid? Inimlapsed? Ja kust sa võtad, et mina nad tapsin?“
„Sa…sa uputasid nad! Miks muidu sa neid siia tooks.“
„Võib-olla ma varjan kedagi teist. Võib-olla kerkivad nad ühekaupa pinnale ja keegi ei saa midagi teada sarimõrvarist, keda ma kaitsen. Võib-olla oled sa hulluks läinud,“ lisas ta naeratava kerguse saatel.
„Ei. Ei.“
„Seal ei ole ju kedagi, sa ise vaatasid uuesti.“
„Ei,“ kordas Madoc endiselt.
Naine kehitas õlgu. „Ise tead. Mina olen tänaseks lõpetanud.“
Mees ei märganud, kui naine järsku kadunud oli.
Vesi sillerdas. Tumedates toonides. Ette kujutanud? Seda kõike? Mis temaga ometi toimus? Jälle võtsid maad küsimused. Küsimused, millele ei näinud lõppu tulevat. Ta ei tahtnud enam siin olla, aga ta ei tahtnud ka koju minna. Mis siis, kui unenägu tagasi tuleb? Küsimused…
Kas sa tulid neid matma? See küsimus ei olnud tema peas. Seda vulises vesi. Jõgi kõneles temaga. See polnud võimalik. Ja seetõttu mees lahkuski.

Hommik tõi ta tagasi. Veel kontrollida. Ta ei olnud ju ometi nii sassis omadega, et midagi sellist ette kujutada. Ei, ta oli päris kindlalt siin olnud. Päris kindlalt oli ta näinud seda, mida oli näinud.
Naine juba ootas teda. Mees kõndis temast mööda.
Ja lapsed olid vee all. Ta vaatas naise poole. Ta tahtis selle naeratuse ära tappa, aga ta polnud endas enam nii kindel. Ta tahtis teada, kes oli tegelik mõrvar.
„Võib-olla oled see sina ise?“ nentis naine pigem mõtisklevat fakti kui küsis.
„Aga mõtle nüüd. Miks sa politseid pole kutsunud? Kuidas sa teadsid siia tulla? Küsimused on toredad, kas pole?“ naine nihkus paigalt vaid mõne sentimeetri võrra, naeratas oma juurdlemise ajal ja nõksutas väsinud sõrmi.
„Ma ei saaks iial midagi sellist teha!“ selle hüüatuse saatel kahlas mees vee sisse, et väikeseid kehasid sealt välja tõsta. Tema sõrmed küünitusid limase naha vastu, kui lapse silmad järsku lahti hüppasid. Mees kukkus tagasi. Miski ei liikunud. Laps lamas nüüd avatud silmil. See oli lihtsalt vesi olnud.
„Oled sa ikka päris kindel, et see sina ise polnud?“ jätkas naine oma küsimustega, mis nüüd ka mehe mõtetesse juurdusid. Ta peatus. Mis siis, kui tõepoolest… Ei. Ettekujutus võib-olla, aga kindlasti ei saanud tema olla mõrvar. Ta poleks selleks võimeline. Ei, päris kindlasti mitte.
„Kutsu siis politsei,“ sosistas naine enne lahkumist talle kõrva. Justkui oleks lugenud mehe mõtteid.
Madoc vajus istuma. Ta ei tahtnud mõelda, aga mõtted vajusid talle ise peale. Kõige tumedamad. Aeg kiirustas pilved taevast varjama, kui ta järsku ärkas. Tule öösel!
Kellegi hääl painas ta peas ning mees lahkus jõe äärest. Ta ei vaadanud tagasi. Ta ei vaadanud, kas silmad endiselt läbi vee puurisid või mitte.

Ta isegi ei juurelnud enam, kas minna öösel tagasi või mitte. Ta lihtsalt läks. Vesi kumises kõrvus. Ainult sügis oskas nii laastavat pimedust luua. Kuid Madoc tundis teed. See oli juba tema sisse salvestunud. Ja siis nägi ta helkivat hõbedast kogu pajutüvel istumas.
„Kas sa tulid neid matma?“
Neiu naeratas, aga tema silmad jäid kurvaks, kui ta oma juustesse imbunud punast sõrmitses.
„Kas ma kujutan seda ette?“
„Kas Jõgi oskab rääkida?“ päris tüdruk vastu. 
Madoc ei teadnud. Enam ei teadnud ta, mis on tõde ja mis mitte.
„See on hea. Et sa tõde enesestmõistetavusega sassi ei aja.“
„Lapsed,“ mehe lause jäi lõpetamata, ta vaid viipas kaugusesse.
„Lapsed magavad. Aga mina ei saa magada. Aga me oleme sellest juba kõnelenud.“
„Mida ma tegema pean?“
„Ennast usaldama. Muud sa teha ei saagi,“ tüdruk naaldus silla käsipuule.
„Kuidas?“
„On üks võimalus. Tule, ma sosistan selle sulle kõrva, siis on hommikul meeles!“
Hetke pärast oli Jõgi kadunud. Vähemalt sellel kujul. Madoc pöördus tagasi.

Hommik ei olnud õhtust targem. Ta ei teadnud endiselt, mida teha. Tõde saab olla vaid see, mida sa ise tõeks pead. Ta pidi veel kord naisega rääkima. Ta pidi teadma, et langetab õige otsuse.
„Nii et sa oled hulluks läinud,“ naine ei küsinud, ta nentis vaid fakti.
Mees ei vastanud. Lapsed olid vee all. Magasid. Ta teadis, et need polnud inimlapsed. Aga kes oli nad tapnud?
„Miks see sind nii väga huvitab? Miks sa sellest üldse hoolid? Kui sa just ise selle kõige taga ei ole,“ naeris naine veel viimase pingutusega. Jõgi vaid kohises taustal. Oli see kõik tõeline? Kui see polnud tõeline, oleks kõik ilmaasjata.
„Just. Täiesti kasutu. Miks sa peaksid ennast ohvriks tooma?“ haaras naine ta mõttekatkest kinni, „sa tead, et nad peavad sind hulluks,“ tema hääl vaibus sisinaks, „nad peavad su kinni. Ja mille nimel?“
„See lõppeb nüüd!“ hüüdis mees eemale hüpates.
„Oled sa kindel?“
Ta ei olnud kindel. Aga ta ei saanud langetada teist valikut. Ta ei saanud jätta lapsi äratamata. Tõde. Ta pidi rääkima tõde. Madoc haaras telefoni ning kutsus tunnistajad. Naine ei saanud teda takistada, sest Madoc oli ainus, kes nägi. Nii nagu ta nägi unesid, nii nägi ta ka seda, mis tavasilmale varjatuks jäi. Sireenid huilgasid üha lähemale ning viimaks vaikisid. Nüüd oli õige aeg.
„Nad panevad su hullumajja,“ naise hääl oli peaaegu kuuldamatu, kui mees hüüdis, et lapsed ärkaksid.

Ta kõneles, kõneles tulnukatest ja sellest, kuidas nende laste röövitud kehad veest tõusevad ja koju lähevad. Kuidas naine selle kõige taga üha nähtamatumaks muutub, kuni teda märgatakse. Märgatakse ning koos lastega kaasa veetakse. 
Madoc kõneles, kuni ta kinni haarati. Vaid tema nägi, kuidas lapsed jõest üles kerkisid. Matma. Jah, matma. Matma sellest maailmast tagasi sinna, kuhu nad tegelikult kuulusid.

Kära vaibus.
Ta rääkis tõde. Ta rääkis alati tõde. Ainult et keegi teine teda ei uskunud. Ja see, mida ei usuta, ei saa ju olla tõene?

Lumi langes jõekirmele. Hõbedased juuksed vabisesid Madoci valgele padjale ning läbi une kuulis ta Jõe häält…
Ma saan nüüd magada, aitäh!



4 kommentaari:

  1. See võib olla labori parim lugu. Isegi mõtlesin, et see on liiga "valmis ja kvaliteetne", et see üldse laborisse sobiks. Siiski see sobib, sest see lugu pole ideaalne.
    Plussidest:
    - mulle on lihtne meeldida, tuleb lihtsalt kirjutada ilusas mahlakas eesti keeles (rikkalikumas keeles kui tavakeel) - siin seda on;
    - avalause on nii lihtne ja samas nii intrigeeriv, et puhtalt selle avangu tõttu võib loo heade lugude sekka lugeda;
    - vaimuhaiguse teema võib olla libe tee. Selles loos ei jäänud see domineerima, mis on hea;
    - jõe ja unenäo vaheline pendeldamine oli täpselt parajas doseeringuks. Rohkem olnuks palju, vähem olnuks vähe;
    - lapsed, puunotid, silmad lahti jms motiivid seal jõe põhjas klappisid mõnusalt hästi.

    Miinuspoolelt:
    - politsei ja tulnukad mõjuvad labaselt, need võinuks välja jätta. Need labastavad kogu loo ja toovad sisse tavapärase igava ja olmelise (eelarvamusliku) kujutluse sinistest politseinikest ning hallidest humanoididest. Kõik muu oli mõnusalt maagiline. Politsei ja tulnukad jätsid sellise järelmaitse, et meil ongi tegemist ühe üpris segase tüübiga, kel rohud liiga tugevad või vastupidi - kaks nädalat medikamendid võtmata.
    - ei saanud pihta kahest naisest - kes nad olid (olid nad tegelikkuses ainult üks isik?), mis oli nende roll (kaitsta, blokeerida?) või kuidas on nad omavahel seotud;
    - loo lõpetamiseks (laborile kohaselt :P) puudub hea idee.

    Kuna lugu oli hea ja seetõttu võib ootuseid kõrgemaks kruvida, siis loodan, et sellesse loosse saab panna tugevat allteksti sisse. Et jutul oleks ka nö moraal lisaks suurepärasele keelekasutusele.

    (Eks mu kommentaar on ikkagi isiklik ja subjektiivne (ning rohkem selline esmamulje). Teised näevad teisi nurki ja esindavad teisi maitseid.)

    VastaKustuta
  2. Jah, haarav jutt, aga mingil hetkel oleks tahtnud muutust. Tõdemus, et äkki on peategelane hull, oli liiga lihtne lahendus, muarust.
    Väga unenäoline jutt, mul tekkis tahtmine lahti seletama hakata, aga kuna ma kirjutajat ei tea, siis parem ei oleta.
    Keel oli sujuv, aga midagi tundus lauseehituses viltu olevat, kuna ma pole filoloog, ei saa selles väites kindel olla.
    Hea lugu!
    PS! Kena, kui sa nüüd ära kirjutades painajatest lahti said :)

    VastaKustuta
  3. naine mustas kleidis
    lapsed voodi peal
    andis neile musi
    nüüd nad surnult seal

    Lugu, kus kena, hüperfertiilses eas noor naisterahvas, kes peaks, endal juba uus kõht ees, ise hälli kiigutama, kuid kes on kuidagi miskitmoodi servapidi pisikeste nunnude laste surmaga seotud, on jälle kahtlemata üks suurtest klišeedest. Ma ei kujuta ette kuidas seda teemat natuke värskemas võtmes näidata saaks.
    Jutt jooksis alguses ja lõpus, keskel kiskus raskemini jälgitavaks. Kui toimuvad järsud hüpped reaalist ebareaali ootaks ka stiili hüpet. Detailitäpsusest hägusasse? Otsekõnest mõistukõnesse? Mažoorsest minoorsesse? Humoorikast traagilisse? Kõneviis? Siin küll mingit vahet ei tuvastanud.
    Tegelt oli hea lugu, minu karmi kriitika tingis asjaolu, et oli mida kritiseerida :)

    VastaKustuta
  4. Tänan tähelepanu eest, võtan kõik väljatoodu omaks!
    Ja lugu oli algusest lõpuni unenägu.

    Ainult et selle klišee koha peal tahaks öelda, et ma tõepoolest üldjuhul eelistan klišeesid nende iga hinna eest vältimisele. Sest tavaliselt paistab see meeleheitlik klišeede vältimine välja. Peab äärmiselt hea kirjutaja olema, et seda ei juhtuks.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.