Mootorid ja rootorid kumisesid ning panid ruumi kergelt
värisema. Josef hüüdis „valmis“, Alfred hüüdis „siin ka valmis“, meister hüüdis
„läks käima“ ning surus alla juhtpuldi ja aluse vahel olnud pealüliti. Rong
hakkas rööbastel kindlat mustrit mööda liikuma. Esimeselt tasandilt kolmandale,
sealt seitsmendale, edasi teisele, siis viiendale, alla neljandale, viimaks
kuuendale ning sealt suure kaarega üle surmasõlme tagasi esimesele. Kõik toimis
nagu õlitatult. Meister ja vennad olid rahul. Esimesed kaks tiiru oli rongi
liikumist näha, kolmandal veel kuulda, neljandal oli kiirus nii suur, et ei
olnud enam aru saada, kus väike rong on ja mida ta teeb. Kiirusest sai ühtlane
valguskuma ja müra murdus korrapäraseks meloodiaks. Kuni järsku kõlas õrn praksatus
ning konstruktsiooni keskele ilmus nähtavale miraaž. Vennad hõiskasid ja
patsutasid üksteist. Vanaonu Henriku joonised olid olnud õiged. Nad astusid
lähemale ning nägid tekkinud ümaras pildis korrapäraselt tiirlemas erinevaid
juba olemasolevaid kui ka veel leiutamata asju. Vendadest teadlased olid jõudnud kõigi
teadmiste varamuni.
„Kuradi raisk,“ räuskas Josef ning koperdas millegi otsa.
Meister hõikas teisele vennale: „Alfred, lülita varugeneraator sisse. Kähku!“
„Ma juba proovin, see ei tööta!“ Alfred surus hambad ristis
varugeneraatori lülitit alla, kuid see oli kinni kiilunud. Josef võttis taskust
tikud ja tõmbas ühe põlema: „kas nüüd näed milles asi?“
„Pagan, tule siis lähemale, et ma midagi näeksin,“ vihastus
Alfred ning sikutas varugeneraatori kangi ikka edasi. Josef jooksis Alfredi
poole, esimene tikk kustus kiiresti. Mees komistas ja kukkus oma vennale otsa.
Kahe mehe keharaskusega vajus varugeneraatori kang lõpuks alla ning valgus
taastus.
Koos valgusega kõlas tervitus: „Tere alkeemikud! Mul on
suurepäraselt hea meel, et lõpuks ometi on keegi suutnud hakkama saada. Ma õnnitlen teid ja ma
õnnitlen teid veelkord!“ Vendade ees seisis metalse nahaga härjapõlvlane. Käed
puusas ja enesekindlusest pakatamas jätkas mehike oma monoloogi: „Näen, et
järjekordselt vajab tutvustamist minu isik. Suurepärane. Mina olen Automaton,
väikestviisi gnoom või kratt. Hermese poeg, Archimedese mentor, alkeemikute
pühak, pühameeste vaenlane. Saabunud tagasi maa peale otse Purgatooriumist.
Teie suurepärasel kaasabil muidugi, härrased alkeemikud. Ma pole eriti lahke,
kuid kuna suutsite minu jäetud joonised kenasti lahti seletada ning õnnestusite
portaali avamisel, siis saan teile pakkuda tänutäheks midagi, mida oskate vaid
soovida. Kindlasti märkasite läbi portaali midagi põnevat, mille meisterdamise
selgekssaamine oleks teile meelepärane. Hop-hop-hop, tehke kiiresti. Mul on vaja
hakata minema.“
Väike hüperaktiivne metallmehike oli vendade jaoks liialt
suur üllatus ning arusaamatuses vahtisid nad üksteisele lollakate nägudega
otsa. Meister Glückgehabter oli erinevalt vendadest jäänud põrnitsema kahe
aastase töö tulemust. Katastroof. Konstruktsioonist oli vähe alles. Mõned
metalljupid turritamas, kuid suures osas vedelaks massiks sulanud metallilomp.
Meister ägestus: „hävinud, kõik on hävinud.“ Ta astus mõned sammud närviliselt
edasi-tagasi ja hoidis kahe käega pead kinni. „Kaks aastat tööd ja nüüd ei
midagi.“ Siis sööstis ta härjapõlvlase poole ning püüdis Automatonist kinni
haarata: „sa lõhkusid mu suurima töö! Värdjas!“ Too lipsas väledalt eemale ja naeris: „noo,
noo, nii ei lähe. Ärge mängige tulega. Ja see portaal on minu, mitte sinu töö.“
Viha muutis Glückgehabteri vana mehe kohta üllatavalt nobedaks ja soov mehikest
maha lüüa tundus tõsine. Meister hõikas vendadelegi: „jookske tagant, püüame ta
kinni!“ Kuid Automaton vaid naeris ja liikus nende ees sama väledalt kui mõned
minutid tagasi rong rööbastel. Gnoom jooksis haake tehes juhtpuldi alla ja taas
kadus elekter. Vennad takerdusid üksteisesse ning kukkusid kolinal hunnikusse.
Josef tõmbas järgmise tiku ning vaatas ruumis ringi.
Automaton seisis juhtpuldi peal ja uuris seda rahulikult: „teil on päris
nutikad lahendused, kuigi jätkuvalt barbaarsed. Kuulge, kas olete nüüd
rahunenud? Mingit hävingut ei olnud, kõik töötas nii nagu pidi. Mida te siis
ootasite?“ Gnoom hüppas taas juhtpuldi alla ja valgus taastus.
Meister ajas end hädiselt istuli ja ohkas: „mida ma ootasin;
no mida ma ikka ootasin? Midagi suurt tahtsin avastada! Ma olen ju teadlane, ma
tahan teha teadust!“ Nüüd sekkus Alfred, keskmine vend, mitte eriti tark, kuid
sedavõrd rohkem kaval: „mida tähendab, et kõik töötas nagu pidi?“
„Pidi töötama nii, et mind vabaks saada,“ naeris gnoom ja
lisas: „Ma olin natuke nagu vang. Ühes teises kohas. Purgatooriumiks seda
kutsutakse ning see on gnoomide vangla. Portaal oli teie tekitatud. Te lõite
tänu mu joonistele ukse liikumiseks ühest aegruumist teise. See võimaldas mul
väljuda ja siseneda. Siin ma nüüd olen, valmis suurteks tegudeks.“ Gnoom
naeris, kuid muutus kiirelt tõsiseks: „tehke nüüd siva, mul ei ole viitsimist enam
oodata. Mida te tahate tasuks töö eest?“
„Mida sa pead silmas?“ olid vennad ikka mõistmatud. „Kaks
aastat tööd on pikk aeg ja palju raha,“ möönis Alfed tõsiselt.
„Ma ei hakka teile andma raha. Ma pakun teile leiutisi! Te
ju nägite läbi portaali imeasju, mida teie maailmas veel pole?!? Mina olen
suurema osa nendest kokku pannud. Mehhaanika on mu teine nimi ning elektroonika
on mu õde. Kõik laevad ja rongid ning isegi trükimasin on minu leiutatud ja
siia maailma maha müüdud. Ka teie suur töö on vaid minu plaanide järgi tehtud
koopia. Valida ma lasen enda leiutiste seast. Masinad, aparaadid, koodid,
koodimurdjad. On miljon asja, mida võiksite saada koos naha, karvade ja
kõrvadega. See tähendab, et peaaegu ükskõik mida. Rikkus ja kuulsus saavad olla
tasuks, mis nende leiutistega kaasnevad.“
„Näiteks,“ väljendas
meister Glückgehabt oma umbusku ja kehva tuju.
„No näiteks see sama väike rong, mille te panite elektri
jõul sõitma. Minu teada liiguvad rongid siiani söe küttel. Elektrirongid aga
oleks samm edasi. Purgatooriumis arendasin ma neid plaane edasi. On see näide
teile usutav?“
Vennad otsustasid pidada aru. Nad olid nad jätkuvalt
segaduses gnoomi ilmumisest ja olemasolust. Ei olnud keegi neist isegi
muinasjuttudes taolisest tüübist midagi kuulnud ning vanaonu märkmeis polnud
sellest midagi juttu. Kuid kuigi Automaton nägi nii uskumatu välja, siis nende
katsed olid samuti olnud fantastilised. Ka miraaž oli vägagi olemas. Nii et ju
siis tuleb gnoomi uskuda ja usaldada. Niisiis otsustasid vennad, et ju on asi
õige ning tuleb leida mõistlik asi, mida gnoomilt välja nõuda. Elektriraudtee
loogikast said nad aru, nii et mõistlik oli hoopis midagi uut paluda. Mehed rääkisid
relvadest, liikumisvahenditest, lennumasinatest, teleskoopidest ja mõnest muust
asjast veel. Lõpuks otsustasid, et kuna nende endi ideede elluviimine seisis
peamiselt just raha taga ning kellegi teise ideede elluviimine riivab nende
uhkust, siis parim kaup on rahamasin.
Alfred ütles soovi välja: „tahame masinat, mis aitaks leida
kulda.“
„Alkeemikud jäävad
alkeemikuteks,“ muigas Automaton, „olete kindlad?“
Mehed noogutasid.
Gnoom küsis: „kas võin teha portaali osadest? See on
edaspidi nagunii … kasutu.“
Mehed noogutasid taas.
Gnoom asus tööle. Hetk hiljem oli aparaat valmis. „Siin on
teile sõel, millega jõeliivast kullatükke sõeluda. Töötab väga hästi,“ ütles
gnoom ja kadus.
aitäh Artu R'le kasulike näpunäidete eest. Loodan, et oskasin näpunäiteid hästi kasutada :)
VastaKustutaVäga vahva lugu. Huvitav ja põnev kuni lõpuni välja. Kui viriseda, siis Automatoni kõnepruuk oli ajuti... eh... ütleme ebasobiv. Selline tänapäeva teismelise fraasid tulid vahele "olen väikestviisi gnoom", "natuke nagu vangis". Muu jutt ei häirinud aga just need väljendid. Ehk joonistada mõne napi joonega välja ka vendade tegelased. Aga muidu suurepärane :)
VastaKustutaHuvitav nimedevalik kolmele vennale: Glückgehabter, Alfred ja Josef. Tundmata saksa keelt ja kultuuri võin vaid oletada, millele vihjab esimene. Kaks viimast assotseerusid alateadvuses algul Adolfi ja Josifiga, õnneks ekslikult.
VastaKustutaMahuliselt võttis keskelt umbes 4/7 enda alla üks sebimine, sõim ja tuledega vilgutamine, mille ainus tulemus oli, et gnoom suutis inimesi oma ehtsuses veenda. Oleks teater, siis karakternäitlejate tähetund, aga jutus... Vendade arupidamine alla 1/10 kogu loo mahust, ise oleks vast siin pikemallt peatunud, valik on alati raske koht ju - „kui võtaks…“ - „ei selle me suudame ka ise…“ - „siis äkki…“ – „kellele me seda müüma hakkame…“- „see juba ameeriklastel on olemas…“ – „see oleks liiga suur hüpe…“ – „äkki midagi universaalset…“ – „aga see peab olema vägev…“. Kusjuures võiks isegi nii, et pisike rajakas suunab neid, laidab tegelikult täitsa toimivaid mõtteid maha.
Lõpplahendus oli muidugi hea!
(korralik sõel kulub majapidamises ikka ära, isegi kui ei viitsi sellega kuhugi jõe äärde istuma minna)
PS! kaks aastat aegruumivärava ehitamiseks on ikka suht kiire aeg, ma olen mõnda visandit näinud – ainult kolmekesi voolides kuluks viiskend aastat miinimum.
H.G.Wellsi "Ajamasina" stiilis kuidagi tundus ja ses suhtes KaRega nõus, et kõnepruuk oleks võinud vähe vanaaegsem olla. Ma ise olen nii loll, et ei teagi, kas ulmes on alamžanri, kus tegevus toimub selgelt ajaloos, aga kasutada on high tech vidinad. Näiteks nagu see film kus Will Smith lõpus robotämblikuga päikeseloojangusse sõidab.
VastaKustutaTeen oma tavalise märkuse kuuteemasse tabamise kohta. Siin jutus oli rong kvantitatiivselt täiesti olemas, kuid sisuliselt jutuga väga nõrgalt seotud. Mudelrongi asemel oleks võinud mõni muu vidin vabalt olla, jutu mõte ei oleks muutunud.
Kare-l ei old kõnepruugi osas oma arvamust ja "selgelt ajaloos, aga kasutada on high tech" - kas see pold mitte aurupunk (auru jõul töötav virtuaalne taristu).
KustutaHärrad sakslased on suht üliagressiivsed. Ma ütleks, et tihtilugu on algajate kirjanike viga see, et inimeste normaalsete tunnete väljendamise asemel hakkavad tegelased tõmblema ja taga ajama ja üles-alla hüppama. Ei ole usutav. Nii koomiline ei olnud,et oleks humoreskiks lugu kõlvanud. Seepärast soovitan teha lugu tõsisemas, ehk isegi ajastutruumas võtmes. Härra meister oleks tundmatu olendiga kohtudes ehk vaoshoitum. Ja mõni vendadest on ehk isegi tõsiusklik? mis tunded teda valdaks kui päästaks põrgust põrgulise?
VastaKustutatänan tagasiside eest. On õpetlik. Kohati võiks vaielda, aga otsustasin, et vaidluskihk on lihtsalt ego enesekaitse. Võtan märkuseid kui vihjet, et seda lugu on mõtet veelgi paremaks lihvida. Ilmselgelt on asi vaja pikemaks kirjutada, et ei tekiks väärjäreldusi. Näiteks et tegemist on sakslastega. Miks ei või tegemist olla juutide, eestlaste, ämeeriklaste või hoopistükis Pärsia teise põlvkonna golem-päkapikkudega? Aga see on juba jutustaja (st minu) viga, et ei oska seda välja tuua.
VastaKustutaMa ei kommenteeri seda juttu sest tegin seda juba varem. Kuid seda huvitavam on mul kommentaare lugeda. Et miks teised märkavad, mida mina ei märganud või mida oleksin ma pidanud teisiti oma kirjas kirjutama.
VastaKustutaAbsoluutselt soovitan teil ka kellegi juttu enne Laboris ilmumist kommenteerida. Enne avaldamist tuleb lihtsalt enda öeldu palju hoolikamalt läbi mõelda ja nagu ütlesin, teiste öeldu siin tähendab endale palju rohkem. Aitäh Jarile.
PS
Järgmise pakkumise korral ei torma kohe jah ütlema. Muidu soovitan siin teistele, kuid aega jah öelda ei anna. :)