15.03.14

Nüüd alles kõik algab

            „Saa aru. See peab jääma saladuseks,“ kuulis Cialyna tungivat häält. Talle oli sama teksti korrutatud juba viimased kolm tundi ja vähemalt kümne erineva inimese poolt, nii et tüdruk ohkas tülpinult. „Ren, kas sa ei arva, et see on mulle juba pähe kulunud?“
            „Võimalik. Aga tuleb kindel olla. Mis siis kui sa lähed Are’nn’ile tagasi ja-“
            „Ma ei lähe!“ lõikas Cialyna järsult vahele ning tundis vihapurset kerkimas. Tal oli vaja kogu tahtejõudu, et vältida nutmapuhkemist ja suruda läbi hammaste välja lubadus:„Ma ei lähe mitte kunagi sinna tagasi!“
            „Su vanemad andestavad sulle. Nad armastavad sind ja saavad sellest üle,“ üritas Ren lepitada, kuid Cialyna üksnes naeris.
            „Ja kuidas sina tead? Ahh? Sinu kodu ei ole Are’nn. Kui ma ütlesin vanematele, et kavatsen Cleoga reisima minna, pidid nad meid peaaegu maha lööma! Nende tütar, mingise Emeraldi tossajaga võõrastele planeetidele?“ Tüdruk turtsatas, surus käed rinnale risti ja pööras pea eemale, kuigi silmi katva sideme tõttu sel erilist mõtet ei olnud.


            „Me saabusime,“ teatas Ren pärast pikemat trotslikku vaikimist. „Ja jäta meelde, et-“
            „Kõik mida ma näen, tuleb hoida täielikus saladuses ja see on ülisuur privileeg, et mind on üldse siia lubatud,“ lõpetas Cialyna lause. Mõne minuti tagune pahameel taandus ärevuse ees. Varsti on ta kohal.
            „Kui sa kardad, oled sa surnud,“ sosistas Ren tüdrukule kõrva. Veerand tundi oli möödunud ja Cialyna oli soojast rakendist saadetud külma talveõhku. Õhuke villane pesu ei pakkunud piisavalt sooja ja pakane näpistas igast küljest, kuid soojemaid riideid küsida ei lubanud ei tema eneseuhkus ega ka paljuseletatud kombed.
            „Nüüd!“
            Side tõmmati neiu silmadelt ja ta tõugati ettepoole. Pärast esmast silmade kissitamist need avanud, soovis tüdruk et ta oleks lubanud endale veel ühe momendi teadmatust.
            Draakonid olid siiski olemas, kui otsustada tema ees seisva eluka järgi.    
            Hiiglasliku valgelt küütleva eluka veripunased küünised kraapisid verelaikudega kaetud lund, kui ta aeglaselt lähemale liikus. Ootamatu vibutuse ning kurgust kerkiva urina saatel maandus draakoni saba tüdruku kõrval.
            Cialyna viiksatas ehmatusest ja heitis pilgu poolemeetristele ogadele, mis ilma mingi probleemita ta augustada suudaksid. Kuid ta sundis oma pilku tagasi pöörama. Ta ei tulnud Põhjanaelale selleks, et siis tüüpilise turistina sadamas passida.
            Draakoni silmad olid justkui veretäpid värskel lumel ja Cialyna käskis endal pilgu neile veretäppidele kinnitada. Mida ligemale draakon liikus, seda aeglasemaks Cialyna oma südame rütmi sundis.    Looma mokad kerkisid, paljastades tihedalt reas olevad valged hambad ja tema sisemusest kerkiv tuli soojendas. Tüdruk ei tundnud enam külma ega muret.
            Lõputuna tunduv tõttvahtimine lõppes järsult, kui draakon tiivad lahti lõi ning ühe rapsakaga õhku kerkis ja üle lumiste mägede kadus.
            Cialyna vajus õhku ahmides põlvili, nina peaaegu vereloigus. Kogu soojus oli kadunud, külmatorked olid viis korda hullemad ning ta tundis, nagu draakon oleks ta sisemuse lihtsalt läbi kloppinud.
            „Tere tulemast Poolari,“ ütles juurde astunud Ren kiitvalt ning aitas tüdruku püsti.
            „S-s-see oligi k-kõik?“ pobises Cialyna, kui talle kiiruga karusnahad peale visati ja tagasi rakendisse aidati.
            „See oli Poolari Valvurdraakon Veise. Nüüd alles kõik algab,“ naeris Ren.

            Piloot vilistas ja koerad tõmbasid rakendi nõksatades liikuma.

4 kommentaari:

  1. Jooksvad komentaarid:
    *võib-olla maalida alguses veidi rohkem visuaali. Mitte et üks tekst ei võiks toime tulla ilma kirjeldusteta, aga need siin on sellised filmilikud kaadrid ja siia see siiski sobiks.
    *minu maitsele on natuke liiga suure loo juppi proovitud näidata liiga lühikese tähemärkide arvuga. On pageja, on mingi ebavõrdsuse teema (Cialyna ja Cleo - on see jaotus sotsiaalne või rassiline või midagi kolmandat-neljandat, lugeja ei peagi teadma), on draakon ja on suure seikluse algus. Võib-olla olen midagi kahe silma vahele jätnud.
    Sel tekstil on olemas oma maailm, mis on ka omamoodi mitmekülgne, aga see tekst ei pane seda maailma toimima, vaid annab lugejale suuna kätte. See pole tekst, vaid sõnadega tehtud kriipsujuku ühest maailmast. Ja ehkki see tekstijupp meeldis mulle, meeldiks mulle endale pigem terviklikum lugu. Praegu näib see natuke nagu mitme idee kompromiss olevat.

    Milline looliin tähtsaim on - ilmselt kohtumine lohega. On hulk küsimusi, millele selline stseen võiks või saaks tähelepanu pöörata - miks kohtutakse lohega, mida oodatakse sellest kohtumisest, millised on üldse lohed [peale välimuse], kuidas saab neid [lendavaid hiidsisalikke] selle võrra vaka all hoida, et inimesed ei tea nende eksistentsist, palju neid alles on, miks viibib lohe kesk lumevälju - ja kõigele ei peagi ju vastama, aga mul on tunne, et lugejal pole millegagi mängida.

    Kui aga läheneda sellele kui loole ühest pagemisest, saabumisest uude riiki (ta ei lähe enam tagasi - ja ta ei tohi paljastada, et seal on draakonid), ent jääb ikkagi hulk lünkasid, milleta tekst jääb kuidagi mittemidagiütlevaks.

    Mingit terviklikku elamust ei saa peale küllaltki harjumuspärase pildi ja natuke on tunne, et kui autorilt küsida üle, mis see või too teeb, siis saaks veel lehekülgede jagu lisainfot, mis oleks ju huvitav. Praegu tundub see veel välja ütlemata olevat. On kaks äärmust - on see, kui suurt maailma ei kirjutata üldse lahti ning on see, kui tühist hetke kirjutatakse hirmus pikalt. Esimene äärmus on lihtsalt viga, teise äärmusena võib aga kirjeldada tervet hulka meistriteoseid. Tähendab, ma arvan, et grafomaania on väiksem patt kui lakoonilisus.

    Seevastu on tekst keeleliselt paigas (ei hakanud vähemalt midagi häirivat silma - midagi ütleks ise teisiti, aga see on vist isikliku keelepruugi küsimus) ning draakonid kui sellised on khuulid - mulle nad meeldivad. Imelik on teksti kiita draakonite olemasolu pärast, aga siiski - huvitav teema on ka osa tekstist, nii et miks mitte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh nii pika kommentaari ja asjalike nõuannete eest! Oma maailm on tõesti sellel olemas, kuid milline täpselt, seda ma veel ei tea. Mõte on küllaltki ja tahan kindlasti edasi arendada. Sinu küsimused aitavad ka kindlasti selles osas edasi.

      Kustuta
  2. Houndie kommentaar on nii pikk ja põhjalik, et ei olegi palju öelda. Hakkasin siis hoopis mõtisklema, et miks taoline jutt on kirjutatud. Kõige loogilisemana tundub, et see on üks osa pikemast jutust, kuid tuli ka pähe, et autoril oli soov traakone kirjeldada. Lihtsalt "Tüdruk kohtub külmal lumeväljal tulise ja müstilise traakoniga". Viimase eesmärgi puhul tuleks esimene ots palju lühemaks kirjutada või üldse ära jätta. Vähemalt mulle tundub nii. Eks autor omas peas teab, mis tema eesmärk oli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh kommentaari eest! Mul on tõesti soov kirjeldada draakone ja tasapisi tuua paberile maailm, mis peas keerleb (sealt siis esimene ots).

      Kustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.