Mida masinad (ja jaapanlased) kardavad

Mutumaki korporatsiooni peakontoris valitsev õhustik oli kõike muud kui värskendav ja sõbralik. Korporatsiooni tegevpresident Zukunuru tuhises koosoleku laua ees edasi-tagasi, puhkides vihast nagu draakon. Olgu, selline alamõõduline, kiilanev ja tüsedavõitu draakon. Aga surmavalt ohtlik igale läheduses viibijale. Seetõttu põrnitsesid kõik koosolekul viibivad neljakümne viie erineva korporatsiooni asjapulka vaikides enda ees olevaid veeklaase, pastakaid, tühje paberilehti ning sülearvuteid.
Vaikuse katkestas esimesena Zukunuru ise, jäädes ootamatult seisma ja osutades oma töntsaka näpuga personaliosakonna peadirektori Sirusaki suunas.

"See korralagedus PEAB lõppema. Mitmes tööstressist tingitud enesetapp sel kuul juba on toimunud ?"
"Kolmas," piiksatas Sirusaki, endal käed ja istmik higist märjad. "Just nimelt KOLMAS," müristas peadirektor edasi. "Saate aru – KOLMAS! KOLMAS! See korralagedus TULEB lõpetada! Kas teate, kellega ma just rääkisin tund aega tagasi telefonis? Teate, ah? Teate?"

Ametnikud põrnitsesid endiselt laual olevaid tarbeesemeid edasi ning nägid välja justkui akna katki visanud koolipoisid, kelledega klassijuhataja pragab

"Ron Zusman!" müristas Zukunuru. "Vana Ron isiklikult, ja kas teate, mis ta teatas? Need meie tehastes toimuvad enesetapud on saanud liigselt meediakajastust. Kui ta tahab enda mainet hoida, peab ta varsti hakkama kübermattide jaoks spindleid ostma mõnelt Vietnami töösturilt. Ta vabandas, et meiega on koostöö olnud juba küberite tootmise algusajast suurepärane, kuid mis teha. Äri on äri, nagu ta ütles. Kas parandame töötajate töötingimusi, lõpetame enesetappude laine või kriips peal meie äril. Mutumaki vajub aga kadunud ja lõhkiläinud firmade portfelli. Teie aga leiate end tänavalt, just nimelt TÄ-NA-VALT". Zukunuru rõhutas viimast sõna eriti hoolega. Iga silp tabas õnnetuid pakse ametnikke kui piitsahoop turjale.

Zukunuru tegi tähendusrikka pausi. Liipas lauanurgani ja jõi Poola kristallklaasist ahnelt parimat Hong Kongi sidrunimaitselist allikavett. Pühkis huuled kalli pintsakukäisega kuivaks ja pöördus uuesti kergelt võdiseva Sirusaki suunas.

"Mida te üldse olete teinud kogu selle aja jooksul, kui meie tehastes algasid massilised aknast väljaviskumiste lained?" Sirusaki neelatas kuuldavalt.

"Me oleme tõstnud 9% ulatuses palkasid, suurendanud puhkuseaega tervelt 10 minuti jagu ning samuti jagasime firmalogoga padjad, et nad saaksid puhkuse ajal oma tööpingil korraks tukastada. Samuti paigaldasime enamuse akende ette võrgud, kuhu enesetapjad kinni jääksid ning ei saaks omale viga teha. Polsterdasime masinate teravad nurgad ning keelustasime käärid ja muud ohtlikud esemed," piiksus mehike oma hiirehäälel.

"VÕRGUD!" Möirgas Zukunuru. Tema nägu läks peedipunaseks. "VÕI VÕRGUD PAIGALDASITE! Sirusaki, andke andeks, te olete idioot! Jah, lausidioot! Need võrgud ei päästnud mitte panda persetki. Aga samas jätsid meist idioodi mulje igal pool televisioonis ja muus meedias. Einoh, aitäh! Aga keegi ei süüdista selles totruses teid, Sirusaki. Hoopis Mind! Jah, mina pean andma vastutust! Küll meedia ees, aktsionäride ees ja oma heade äripartnerite ees!" Zukunuru oleks küllap enda kõnet veel pikalt jätkanud. Kui oli üks asi, mida ta armastas eriti, siis oli selleks oma kroonilise stressi abitute alluvate peale väljavalamine.

Ootamatult katkestas teda aga laua äärest köhatus ning tugevalt r-i põristav hääl. "Mein president, aga miiks ei võta me ee..teatava suitsidaalse kalduvusega inimfaktori asemel kasutusele..mmm, kuidas seda jaapani keeles öeldigi...neid nõndanimetatud rooboteid?". Zukunuru pööras enda erakordselt verd täis valgunud silmad uut ohvrit otsides hääle suunas. Selle allikaks oli tehnikapeadirektor Ludolf Dierek Mictlantecuhtli. Mustade päikeseprillide ning blondide lokkis juustega keskealine sakslane, kes oli lisaks ainuke võõramaalane kogu asiaatidest koosnevas kambas.

"Ärge olge rumal," mühakas Zukunuru põlastavalt, kuigi tooni võrra häält tasandades, peaaegu, et leebudes. Ludolf oli firmas üsnagi asendamatu mees. Nupumees pealegi, kes oli korduvalt geniaalsete lahendustega välja tulnud. "Teie, Ludolf, teate paremini kui ükski teine juhmard isik siit lauast, et spindlid on asjad, mida EI SAA toota masinate abil. Neid saab valmistada küll, kasutades masinaid, aga valmistamisprotsessis on vaja teatavat loovust ja mõtlemist, mida masinad kahjuks ei evi. Kasutades automatiseeritud tööstusroboteid, tõusis tööstuspraagi määr 25% pealt astronoomilise 83.1% juurde, mida me ei suuda kuidagi välja kannatada. Odavad Vietnami tehased ujutaksid turu oma spindlitega lihtsalt üle. Kübermatt on isegi kallis toode ja kui nüüd veel spindlite hinda tõsta?! Ma juba kujutan ette, mida Ron vastaks mulle enda Red Onioni kontorist. Ainus võimalus on valmistada spindleid inimeste abiga ning kahjuks on see neljakümne seitsmest etapist koosnev protsess liiga närvesööv ja tööjõud lihtsalt põleb mingil hetkel plaksuga läbi".

Ludolf naeratas salapäraselt ning ootas rahulikult, kuni peadirektor lõpetas. "Lahendus on siiski olemas, kulla Zukunuru. Vaadake, kasutada tuleb tehisteadvust. Tehisintelligentsi, kui võib nii öelda. Kogu teema uba on selles, et vaadake, minu positroidide uurimisrühm on saavutanud hiljuti hiilgava läbimurde masinate mõtlemisvõimete analüüzimise vallas. Ma ei soovinud teid varem tülitada, tahtsin enne piisavalt andmeid läbi töötada ja prototüübi valmistada. Aga ma olen üüsnagi enesekindel või isegi niivõrd ülbe...kui lubate, härrased, et võin öelda ...inimeste asendamine pole sugugi võimatu."

Zukunuru jäi Ludolfit põrnitsema sellise näoga, justkui oleks mehike sealsamas puhkpilliorkestri põrandale sittunud. Tema suust pääses valla esialgu üksnes mörin. Siis hakkas jaapanlase näomiimikas toimuma hirmuäratav areng. Suunurgad hakkasid ülespoole tõusma. Lihased nägid vaeva, et moodustada karikatuuri naeratusest. Ehk asja, mida nad polnud just sageli harjunud tegema. Paljastusid väikesed suure hambuvusvahega teravad hambad ja vasak silm hakkas lustlikult tõmblema.

"Ludolf! Te olete ingel" röögatas Zukunuru viimaks. Endal näos hullunud ilme, mis ajanuks enamus õudusfilmide näitlejatest kadedusest lillatriibuliseks. "Lubage, ma surun teie kätt. See uudis on fantastiline! Ma nõuan koheselt, et te lõpetaksite selle neetud preisi tagasihoidlikkuse etlemise ja teataksite neid häid uudiseid koheselt. Teie Ludolf olete tõeline geenius. Oleks Hitleril olnud keegi teielaadne inimene kambas, siis laulaksime me kõik “Deutcland, Deutchland über alles” ja sööksime sauerkrauti. Alustage viivitamatult vastavate mõtlemisvõimeliste tööstusrobotite konstrueerimist. Vii-vi-ta-matult! Kuulutan koosoleku lõppenuks. Lähme Ludolf, võtame rahustuseks pitsikese saket ja kutsume mõned geishad umbsest õhust tursunud meeli rahustama!"

Kaks kuud hiljem olid kõik Mutumaki tehased inimestest vabastatud. Tööd alustasid uued Ludolfi täisautomaatsed ning isemõtlevad spindlite valuliinid. Mutumaki tehased mitte ainult ei surunud konkurente põlvili ja ei pannud nende tehaseid üksteise järel uksi sulgema: lisaks tõmbasid automaadid spindlite hinna sedavõrd alla, et kübermatte võisid endile lubada ka ühiskonna vaesemad liikmed. Sellised, kes varemalt pidid selleks vähemalt ühe neeru mustal turul maha müüma (Jah, juhtus selliseid häbiväärseid sündmusi).

Idüll ei saanud aga muidugi kaua kesta. Halb uudis jõudis nagu välk selgest taevast Zukunurule kohale esmaspäeval. Oleks tal aega olnud mõtiskleda, oleks ta tegelikult leidnud, et kõik halvad asjad juhtusid temaga alati esmaspäeviti. Nagasakis hävis ta esimene äri esmaspäeval, neljas naine läks ta juurest ära esmaspäeval jne.

Parasjagu oli ta aga oma kontoris piisavalt ametis, jõllitades hiidsuurelt ekraanilt videot sellest, kuidas Ludolfi isemõtlev kahesajatonnine konveier-valuliin läbi neljanda korruse seina tormab ning peale lühikest õhulendu saja miljoni dollarilisest kõrgtehnoloogilisest seadmest vanaraualasuks moondub.

Värisevate kätega lülitas Zukunuru teleri välja, neelas pihutäie rahusteid ja asus valima Ludolfi hotelli numbrit. Sealt teatati talle aga, et herr Mictlantecuhtli olla pakkinud juba nädala eest enda kohvrid ja suundunud pikemale puhkusele...Ah kuhu? Herr ei täpsustanud. Rääkis midagi Brasiilias vanade sõpradega ajaveetmisest....Ei, ta ei jätnud ka kontaktnumbrit. Imelik jah, et nii järsku...Jah, annan teada, kui midagi peaksin kuulma.

Zukunuru põrnitses natuke aega mornilt väljalülitatud telekat. Vajutas mahagonipuust laual olevale nupule ja käratas läbi mikrofoni oma sekretärile: "Saatke kiirelt uus personalidirektor Susushiro siia! Jah, tahan teda otsemaid näha. Et mis talle ütlete...Öelge, et ee...tahaksin temaga arutada meie uute positrooniliste töötajate töötingimuste parandamise küsimust. Jah...öelge kohe edasi!" Zukunuru pani telefonitoru käest ja ohkas mõrult: "Selliste pärast Hitler end maha laskiski."