Keisri viimased tunnid

Reichstagi lõunatiivast tõusis endiselt aeglaselt musta paksu tossu, kuigi tulekahju oli seal juba mõni aeg tagasi kustunud. Raske must suits ei tõusnud eriti kõrgele, vaid keerles üsnagi maapinna lähedal, segunes osaliselt kunagise kogu Saksamaa võimusümboliks olnud hoonet piiramisrõngana ümbritseva sinaka kloorgaasiga ning varjutas halastavalt võigast pilti ülesküntud kartulimaad meenutavatest veristest tänavatest, purskkaevus hulpivatest punsunud laipadest ning kunagises kaunis pargis lösutavast zeppelin Z-214 söestunud sõrestikust.



Keiser Villu heitis läbi gaasimaski uduste läätsede pilgu äkitselt nii vaikseks jäänud lahinguväljale, veendus, et rünnakuoht ja gaasipilv on hetkel piisavas kauguses ning haakis neetult ebamugava pika londi ja kohmaka söefiltripakiga maski eest, vidutas hetkel õrna suitsuvine tõttu vesiseks tõmbuvaid silmi ning koukis sinelitaskust keiserliku kotka sümboliga hõbeportsigarist ühe paberossi. Sigarit läites märkas ta endale pööratud viimaste ustavate elusolevate sõdurite kadedaid pilke ning saatis portsigari ringile. Viimane tühjenes minutiga ning suitsu kontsentratsioon ruumis hakkas kiirelt tõusma.

Neid oli täpsemalt seitse, koos keisri endaga kaheksa. Keiser tundis isiklikult neist vaid kahte ohvitseri, teised olid vähesed õnnelikud riigipäevahoonet kaitsnud pataljonist, kelledel oli õnnestunud ellu jääda. Kaks rühma sõdureid oli veel kuskil suures nõupidamissaalis teisel korrusel. Side oli nendega küll katkenud, kuna tiheda suurtükitule tõttu olid vahekoridorid ning trepp kokku langenud ja välitelefoni traadid katkenud, kuid mingi osa pidi neist vähemalt elus olema, sest eelmise pealetungi jooksul olid nende kuulipildujad teinud taanduvate vastaste ridade hõrendamisel tõhusat tööd.

Villu kaalus korra mõtet üritada siiski läbi rusudeks varisenud koridori nendeni roomata, kuid viskas selle mõtte kohe ka samas peast, kuna paarsada meetrit valitsushoonest idas kõrguvast katedraali kellatornis paiknev snaiperipesa püsis kindlasti valvel igasuguse liikumise suhtes. Enda armetut allesjäänud armeed vaadates tabas Villut äkitselt uhkus preisi vaimu üle: nad olid korduvalt viimaste nelja päeva jooksul löönud pealetungivad ülekaalukad väed tagasi, kuigi kandsid ka ise raskeid kaotusi. Aga siiski! Need olid olnud vahvad lahingud; Villu tundis isegi äkilist häbi, et ta oli mõni tund tagasi mõelnud enesetapu sooritamisele. Ta alles näitab, kuidas sureb tõeline üliinimeste rassist sõjamees. Temas puhkes seejärel hoopis viha: mida nad seal varemetes, poodides ning elumajades end nüüd peidavad, neetud sotsialistid ja anarhistid. Värdjad sead, harimatu töölismatside kari. Iga mees siin toas saaks hakkama vähemalt saja sellisega, need kretiinid ei suutnud isegi trofeedena saadud kahureid kasutada.

Justnagu tema mõtteid lugedes hakkas kostma tuhandetest kõridest röökimist, ümbritsevatest tänavatest ning varemetes majadest tormasid välja mustade pilvedena räbalates ning saksa sõduritelt röövitud mundrites inimesed. Mitmeted neist hoidsid üleval määrdunud punalippe. Nagu käsu peale hakkasid mõlemal poolel ragisema kuulipildujad, pealetungijate ridades kukkusid esimesed ohvrid purustatud peade ning rindkeredega porri. Villu ja ta salk rabasid gaasimaskid taas ette ning sõdurid hüppasid relvade taha, külvates tinaga üle liiga lähedale jõudnud anarhistid. Villu isiklikult juhtis miinipilduja tuld, viimase kasutamine oli lihtne, sest toas, kus nad asusid, polnud enam ei katust ega ühte seina. Nõupidamissaali kandist kostis kohutav plahvatus, terve maja vappus nagu haigushoos enda vundamendil. Kõik, mõtles Villu, raisad enesetapjad jooksid arvatavasti lõhkeainelaenguga otse sinna sisse. Mõnekümne minuti jooksul sõidetakse ka meist üle. Ta rabas kabuurist mausri, et viimaseni pealetungijatele sirge seljaga vastu seista ning mitte end vangi anda.

Äkki hakkas kostma üle kogu lahingumüra ning püssitulest kurdistunud kõrvadesse noana lõikav sireenide ulgumine ja järjest tugenev vilin. Villu võpatas ootamatusest justkui rusikahoobist. See heli oli talle väga tuttav, kuid kuidas, ta oli ju ise lugenud šifreeritud telegrammi, kus oli kirjas, et lahingulaev Bismarck oli sattunud tehnilistesse raskustesse, selle võimas igavesti põleva külma tule baasil koostatud jõuallikas oli vaikinud ning laev oli hakanud liikuma mööda vääramatut orbiiti enda kohutava huku suunas otse päikesesse. Praeguseks oleksid pidanud kõik sadakond vahvat laevnikku nind laeva juhtiv geniaalne insener von Kammler olema surnud kujutlematutesse piinadesse. Villu astus taaruval sammul edasi, ta süda lõi hullumeelses tempos, vana keiser rebis peast gaasimaski ning  kõndis edasi, sinna, kus kunagi oli olnud sein. Pilt, mis talle avanes, oli rohkem kui hingemattev: purustanud väljaku kohal hõljus tohutu kiivrit meenutav tuhmilt läikiv kumer õhulaev, selle alumise osa kumerad mootoriosad helendasid taevasiniselt võimsast iidsest vril energiast. Mootoriosade ning maanusvarraste vahel lõid miniatuursed välgud. Nüüd jõudis ta kõrvu alles, et õhulaeva kumerad kahuritornid annavad kõik raskekuulipildujate ja kahurituld pealetungiva anarhistirämpsu pihta. Viimased olid täielikult kaotanud igasuguse moraali ning selge mõistuse. Haavatuid jalge alla trampides ning relvi loopides põgenesid nad ulgudes igas suunas. Kuid minema pääsesid vaid vähesed. Bismarcki relvasüsteemid tegid tõhusat tööd. Järgnevat, kuidas nad läbi rusude  kiirustades alla laskusid, kuidas lahingulaevast eraldus päästepaat nimega haunebu4 ja nad sealtsamast väljaku eest minema toimetas, mäletas Villu juba läbi udu. Vaevalt tund hiljem, kui ta mõistus oli taas selginud ja terav nagu alati, istus ta juba lahingulaeva kaptenisillal. Raske, needitud soomuskere peale kinnitatud katteplaadid olid kõrvale lükatud ning läbi paksuklaasiliste ümarate illuminaatorite paistis jahmatavalt ebamaine ja lõputult sügav kosmos enda külmalt säravate tähtedega. Maa enda lummavas sinas oli jäänud juba üsna tillukeseks. Ruumi valgustasid peamiselt mõned üksikud väikesed punased lambid ja sajad tumekollased mõõdikud. Tema vastas istus toolil Kammler, kõhn armilise näoga kiilakas mees mustas kaptenivormis.

"Ma ei  tea, kuidas ma kunagi suudan tänada sind, mu kallis sõber," alustas Villu, "see sinu ilmumine oli justkui unenägu, ma ei suuda siiani uskuda, et sina ja keiserliku kosmoselaevastiku uhkus olete vigastamata ning elus."
"Kuid me ei saa kaua siin orbiidil olla," jätkas Villu juba ametlikumalt, "me peame naasema ja purustama selle fantastilise sõidukiga vastased, lööma taas korra majja Saksamaal ning ülejäänud Euroopas".

Kammler kuulas teda rahulikult ja lausus naeratades: "Oh ei, me naaseme Maale, kuid enne peame võtma ette ühe reisi." "Meil õnnestus enda ekspeditsioonil Kuule ja Marsile mittev ainult jääda ellu, vaid ka saada kontakt Aldebarani kauge maailmaga," teatas ta salapärasel toonil häält tasandades,  "see imeline  maailm ootab oma laste, kadunud Lemuuria järeltulijate naasmist ning pakuvad meile oma sõjalaevastiku igakülgset abi juba hiljem korra loomiseks, et  muuta meie uinunud ja pime maailm taas kord paradiisiks, mis ta kunagi oli." Villu noogutas,  tõusis ja kõndis illuminaatori juurde. Maa oli muutunud veelgi pisemaks,  see oli nüüd vaid helendav sinine täpp kosmose külmas lõputult suures kõiksuses. "Ühel päeval," sõnas ta endamisi, "lahing on võidetud, aga sõja te kaotasite."