Lahkumiskink

1. SAABUMINE

Düüsidest sööstsid välja leegid, kohutavad tule ja suitsukeerised mässisid kosmodroomi endasse, kui  „Liit“  end maapinnast lahti rebis ja üles taeva poole sööstis. Kõmin ja mürin kajas üle ääretute tundrate.

„Liit“ on muidu väga töökindel rakett, mida kasutatakse juba 2070-ndatest aastatest. Pärast kasutuselevõttu mehitatud lendudeks on sellega juhtunud väga vähe õnnetusi. Ent nüüd, mil orbiit on paksult täis vanu sateliite, kanderakettide osi, käestlibisenud tööriistu, laipu  ja tühje koka-kola purke, võrdub iga lend lahinguga. Orbitaaljaam, raketodroom ja  taevasse suunduv kosmoselaev olid kõik varustatud võimsate seire- ja hävituskompleksidega. Lahing algas juba enne kui „Liit“ jõudis atmosfääri ülemistesse kihtidesse. Kõik kahuripatareid andsid tuld, et vabastada raketile ohutu koridor orbitaaljaamani.  See pilt oli vägevam kui iga-aastane leoniidide, dagoniidide ja muude väikeste meteoriidikeste põhjustatud vaatemäng. Anihhilaatorid muudkui särtsusid ja pihustasid eredate sähvatustega rämpsu aatomiteks. Püüti teha võimalikult puhas töö, sest iga väiksemgi jurakas võis kogu missioonile saatuslikuks saada. Laeval olevad võimsad magnettõukureid ei saanud lennu ajal tööle lülitada, pidi ootama kuni kohale jõutakse.

Kosmosejaama vanemanalüütik, estronaut Jaak istus oma postil ja arvutitel tema ees ja tema sees jooksid seirikute ja taevaskaneerijate andmed. Mees nõretas higist kui andis kahurimeeskondadele järjest uusi sihtmärke. Kõiki objekte korraga hävitada ei jõutud ning tema ülesanne oli teha ohuanalüüse ning määrata kindlaks prioriteetsed sihtmärgid ning nende hävitamisjärjekord.  Ta oli üksi , sest kaasestronaut Madis-Jacques-Kevin magas siinsamas võrkkiike köidetult nagu nott. Praegu oli hullumeelne aeg.  Indialaste „Budhha“ oli just läinud ja viinud endaga kaasa hindudest staranautide meeskonna, venelaste „Liit“ oma kosmonautidega aga alles saabus. Hindudest, keda Jaak koos taiko- ja astroanutidega välja oli vahetanud, oli maha jäänud tõsine segadus. Juba nende siinoleku ajal oli jaama hakanud tabama väikesed rikked, sest hindudel oli seadmete hooldusest oma, kummaline arusaam. Peale staranautide lahkumist oli orbitaaljaama tabanud veel terve hulk rikkeid, nii et kõik asukad olid pidevalt rakkes. Üks aparaatidest, mis oli rivist välja kukkunud, oli orbitaaljaama kaitsesüsteemide tehisintelligents. Seepärast pidid Jaak ja Madis-Jacques-Kevin nüüd ise arvutite küljes istuma ja passima ohtlikke kosmosejäätmete trajektoore, et jaama kas kõrvale manööverdada või anda anihilatsioonipatareidele ülesandeks sodi hävitada. Madis-Jacques-Kevin oli kaks tundi tagasi just näinud kurja vaeva suure sodiparve läbimisel ja Jaak oli lasknud tal korraks sirevile visata.

„Neetud,“ vandus mees nüüd endamisi. Estronaudi tähelepanu oli väsimuse tõttu hälbinud ja oma mõtteid mõlgutades andis ta anihilatsioonimeeskonnale vigase koordinaadi.  Kiiresti püüdis analüütik oma viga parandada, kuid oli juba hilja. Pooletonnine, vana ja töötamast lakanud teadussateliit, mis kihutas läheneva „Liiduga“ otse kokkupõrkekursil, ei hävinenud anihhilaatorite tules, vaid lagunes sadadeks tükkideks. „Oi sa karvane kanamuna,“ sosistas Jaak ja tundis kuidas otsaesisele ilmus higi. Ta püüdis Madis-Jacques-Kevinit jalaga togida, et toda üles ajada, kuid pea küljes olevad juhtmed ei lasknud meest konsoolist piisavalt kaugele. „Madis raisk!“ karjus ta. „Tule nüüd appi!“ Madis-Jacques-Kevin ajaski oma unised silmad lahti ja vahtis segaselt  Jaagu poole. Ta oli saanud kahe viimase ööpäeva jooksul ehk viis tundi magada.

 „Mida?“

„Aja nüüd kargud alla! Asi on nutune!“

Madis-Jacques-Kevin küünitas  magnetiga seinale kinnitatud injektori poole, et erguteid manustada.

 „Persse, persse, persse,“ korrutas Jaak, ning Madis-Jacques-Kevin, kes viimaks pea selgeks sai, hakkas taipama, et midagi on mäda. Jaak  kalkuleeris  ahvikiirusel uusi sihtmärke.

„Korrrrrat,“ vandus ta, sest sateliidi jupid lõid paigast minema ka teisi, juba laskejärjekorras olevate tükke ja neilegi pidi tegema uued analüüsid. Plasmakahurid möirgasid ja Jaak möirgas nendega kaasa. „Minge te ka... raisk! Liiguta ennast kurat sind võtaks, “ karjus ta Madis-Jacques-Kevini peale. Kriitiliseks kippuvas situatsioonis ei suutnud vanemanalüütik enam andmeid hallata ja patareide  lasud hakkasid järjest mööda minema, kuna tuld anti vananenud andmete järgi.  „Laserikompleksid!“ möirgas ta läbi side. „Tuli vaba te kollased junnid, tuli vaba!“

Tööle lülitusid väikesekaliibrilised remondi ja teadusrobotite laserid. Need nõrgad seadmed polnud mõeldud käesolevaks otstarbeks, kuid olid jaama eelviimaseks kaitseliiniks. Robotid hõljusid köite otsas pool kilomeetrit jaamast eemal ja neid juhtisid käsitsi hiinlased. Taikonaudid olid kõik saanud väljaõppe traditsioonilises mõõgavõitluses ning vehklesid nüüd käsilaseritega nagu tummad leilis, et prügivihma hävitada. Nad tegid head tööd, kuid siis viskas kaosesse paisatud stelliiditükkide kankaan uue pirueti ja purustas veel kaks kogukamat vana sateliiti. Madis-Jacques-Kevin jõudis viimaks samuti end süsteemi ühendada.  Jaagu kõik ihukarvad seisid nõeltena püsti.

„Käige...,“ ütles nooremanalüütik kui nägi mis toimus ja tema käed vajusid rüppe. Väljas valitses kaos. Taikonautide hõredast sõelast ei piisanud. Juba oli neist möödas nii üks kui teine pisike jurakas.

„Astronaudid positsioonidele! Valmis olla va jänkipask! Läks!“  karjus Jaak. Ameeriklased  jaama välissõrestikul panid end valmis. Nad olid varustatud magnetpüüduritega, mida jaama asukad olid ümber seadistanud tõukuriteks. Statsionaarne tõukurisüsteem oli samuti peale  staranautide lahkumist läinud kõige liha teed. Käsitõukurid olid kohmakad ja ebatäpsed. Igaüks neist suutis eemale lüüa ehk ühe-kaks metallitükki, enne kui otsad andis.  Läbi häda said nad siiski kuidagi hakkama.

Kõik jaamani jõudnud tükid said minema pekstud, rakett lähenes ja põkkus orbitaaljaamaga, lülitas sisse oma magnettõukurite kilbi, mis kattis ka jaama, ning anihhilaatorid lõpetasid töö. Taikonaudid ja astronaudid said hinge tõmmata. Jaak kutsus nad tagasi jaama.

 „Liiduga“ saabunud vene kosmonaudid  hakkasid laevast seadmeid ja toitu maha lossima ning kiiruga üles seadma kaasa toodud uut, suure jõudlusega tehisintelligantsiga varustatud relvasüsteemi „Ippolit“.

Jaak vajus oma toolis lonti. Adrenaliinitase vajus maha. Suur oht oli möödas. Ta tõusis püsti  ja andis Madis-Jacques-Kevinile, kes oli erguteid täis ja niikuinii enam magada ei saanud, valvekorra üle.

Taas kord olid inimesed suutnud läbi tungida nende endi tegevusega loodud taeva raudsest kindlusest.  Iga korraga oli see üha keerulisem ja inimkonnal oli valida - kas loobuda üldse kosmoselendudest või jätta üha tihedama raudse müüriga ümbritsetud planeet maha ja leida omale uus elukoht. Peaaegu ühehäälselt oli otsustatud planeet maha jätta. „Ippolit“ oli valvur, mis pidi lahkuma hakkavate laevade jaoks lööma taevasse auke. Iga riik – Ameerika Ühendriigid, Aasia Liiga, Euroopa Liit pidid lahkuma omaenda tehnikaga. Kaasa võetakse ainult eliit ja teaduslik-tehniline personal.

 Ainult Vene Föderatsioon oli  lahkumise vastu olnud. Nad tervitasid teiste otsust, kuid eelistasid pigem maha jääda. „Me ei saa hüljata Emakest Venemaad,“ raius nende president ja rahvas juubeldas kaasa. Oli ilmselge, et neile piisab ka Maast, et oma abitsioone rahuldada.

Jaak astus illuminaatori juurde. Koos teiste jaamaasukatega pidi tema lahkuma viimasena. Vene kosmonaudid võtsid orbitaaljaama üle.  

„Võid oma osaga pihta hakata kuni kõik see mees puhkab,“ lausus Jaak.

„Nii, et teeme ära?“ küsis Madis-Jacques-Kevin. Jaak noogutas, kuigi teadis, et see oli vaid retooriline küsimus. Madis-Jacques-Kevin tõstis pöidla ja vanemanalüütik  läks magama, et ennast enne homset teeleasumist välja puhata, niismauti nagu kõik taiko- ja astronaudid. Vaid Madis jäi kosmonautidele appi.

2. LAHKUMINE

„Jaak, ae, Jaak,“ kuulis vanemanalüütik läbi une ja võpatas ärkvele. Tema kõrval hõljus Madis-Jacques-Kevin, näost hall.

„Mis juhtus,“ ehmatas Jakk.

„Midagi ei juhtunud, kõik on kompu,“ rehmas Madis-Jacques-Kevin käega. „Ma olen ainult kohutavalt väsinud ja jubedalt purjus.“

Nüüd Jaagule meenus. Nende plaan, Madis-Jacques-Kevini ergutid.

„Kuidas läks?“

„Kõik läks nagu lepase reega. Sinu etteaste.“ Rohkem ei öelnud Madis-Jacques-Kevin midagi, vaid jäi sealsamas võrkkiige kõrval heljudes magama. Ruum täitus viinalehaga. Jaak ohkas, harutas end magamiskookonist välja ja toppis Madis-Jacques-Kevini sinna sisse. Kui lepase reega, siis lepase reega. Ta sõudis kambüüsi ja otsis endale midagi süüa. Tuubike seda, teine toda, kohvi kõrretops kõige lõppu. Kohvi imedes mõtles Jaak eelseisvale ülesandele ja sõudis illuminaatori juurde.

Estronaut tabas oma silmast lenduva pisara , vaadates veel viimaseid kordi nii lähedalt maakera. Ta otsis pilguga Eestit ja ebateadlikult kobas käsi taskus  toosikest õunaseemnetega, mis vanaema talle kaasa oli andnud, kui Jaak orbiidile suundus. Hulk eestlasi jääb planeedile maha. Teiste hulgas ka Jaagu vanaema. Mees ohkas ja saatis tühja topsi prügihunti. Ta tundis, et on piisavalt ergas, et tegutsema asuda.

Taiko- ja astronaudid lossisid end juba süstikutele. Sellal kui Jaak magas, olid Maalt järjest lahkunud kümned ja sajad Maa Ühendatud Ekspeditsiooni laevad. Orbitaaljaama asukad lahkusid viimastena.  Peale „Liidu“ olid siin veel üks hiina, üks ameerika ja üks eestlaste laev.

Jaak suundus jaama päästekapslite kompleksi. Seal hõljusid käed-jalad viinauimaselt segamini, viis vene kosmonauti, kellele Madis oli tervituspeo korraldanud. Jaagul läks omajagu vaeva, et mehed ja naised ühte kapslitesse toppida. Kosmoses kaaluprobleeme ei olnud ja neil oli lubatud kaasa võtta terve kapslitäis isiklikke asju. Nemad Madis-Jacques-Keviniga olid otsustanud kaasa võtta orbitaaljaama saabunud venelased. Mitte niivõrd suurest armastusest oma slaavi kolleegide vastu, vaid nad ei soovinud, et mahajääjad muudaksid seda, mida Jaak nüüd tegema hakkas.

Vanemanalüütik suundus  jaama suurde saali, kus ameeriklasest orbitaaljaama endine juht viis läbi lahkumistseremooniat. John oli üsna pahane, kuuldes et venelased ja Madis-Jacques-Kevin olid ennast täis joonud ja ei saanud tseremoonial osaleda.

„Tehku, mis tahavad,“ lõi ta vihaselt käega ja lasi Ühinenud Ekspeditsiooni hümni  käima panna. Jaak laulis teistega koos, enda mõtted eesseisval probleemil. Peale tseremooniat jäi ta veel jaama. Keegi pidi jaamas masinate juures olema, kuni hiina ja ameerika süstikud eemaldusid ja Jaak võttis selle kohustuse enda peale. Leiti, et eestlasi võivad eemaldumisel aidata venelased, kui nood ükskord ärkavad. Jaak oli nõus. Ta ei hakanud seletama, et ei lase end mitte „Liidul“ kohale viia, vaid lahkub päästekapsliga. Kuigi see on mõeldud vaid Maale laskumiseks, loodab ta sellega orbiidil tiirutavale „Estoniale“ jõuda.  Ta kaisutas viimast korda taiko- ja astronaute, pigistas Johnil kätt ja asus siis juhtpuldi taha, et süstikute lahkumist juhendada.

Kui ameeriklased ja hiinlased on lahkunud, hõljus Jaak veidi aega mõtlikult illuminaatori juures. Siis ta ohkas ja läks ühendas ta ennast jaama toodud relvakompleksi tehisintelligentsi Ippoliti programmidega. Ta sisestas sinna omaloodud programmi Sulev. See lülitas Ippoliti autonoomsele reziimile, eesmärgiga hoida ära ükskõik mille lähenemine jaamale, alustades sodist ja lõpetades kosmoselaevadega. Ippoliti teine, täpsustatud ülesanne, mille Sulev kehtestas,  oli lõpetada Maal sõjad. Ippolit pidi edaspidi hakkama hoolega skaneerima Maad ja hävitama kõik suured väekoondised ja sõjatehnika, mis ta suudab avastada. Maale jäi rasketehnikat niigi vähe ja mitte ühtegi sellist millega ulatuks orbiidile tulistama, sest kosmoseajastu oli Maa jaoks lõppenud. Kõik vingem võeti kaasa, maha jäid vaid pisirelvad. Nendega saab Ippolit kergesti hakkama. Jaak ja Madis-Jacques-Kevin olid pikkadel unetutel tundidel kõrgel ümber Maa tiireldes ja end lahkumiseks ette valmistades, otsustanud teha inimkonna mahajäävale osale oma kingitus.

„See on kõik, mis ma suudan sinu heaks teha, vanaema,“ sosistas Jaak kui oli Ippoliti modifitseerimise lõpetanud.  Ta tassis ka Madis-Jacques-Kevini päästekapslisse. Estronaut asus kapsli juhtimispuldi taha ja  pani vanaemalt saadud toosi enda ette arvutikonsoolile. Ta sisestas käsud ja päästekapsel  lahkus orbitaaljaamast, võttes suuna „Estonia“ peale. Ippolit lõi nende  ees tee puhtaks, ning viperusteta jõudis kapsel pärale, põkkudes emalaevaga. Jaak pöördus illuminaatori poole ja vaatas mahajäävat Maad. Siis pööras ta pilgu teise illuminaatori poole, sinna suunas, kuhu pidi tulema tema uus kodu.

„On Marsilgi kord õites õunapuud,“ kordas ta vanaema lahkumissõnu.