10.11.11

Jälle sajab

„Maailm on kuri,“ ümises ta asju kohvritesse pakkides.
„Maailm on üks paha paik,“ ütles ta kassas ja võttis pileti väljuvale lennule universumi lõppu.
„Kedagi ei tohi usaldada,“ sosistas ta ja pani kajuti lukku, trügis veel kohvridki ukse ette.
„See maailm seal on üks karm ja kole paik,“ seletas ta kõhetule migratsiooniametnikule, viibates võõrast värvi taeva poole ning võttis mühatades vastu tembeldatud passi ning juhised kohaliku kolka parimasse ehitusfirmasse.
„Vastupidavus, kvaliteet ja stabiilsus. Jah, ja ka kiirus ning tähtaegadest kinnipidamine, see on see, mida ma teilt vajan,“ postuleeris ta oma soovid peatööjuhatajale.
Peatööjuhataja noogutas, noogutas veel ja jooksis tegema seda, mida klient tahtis.
"Tikk-tikk, tikk-tikk,“ tagus kell terve öö, kuid õnneks oli kohalik päike vähemalt normaalne, päeviti kuum ja kollane ning öösel peidus, nagu kord ette nägi. Kas selles korras oli mingi roll ka astronoomidel, see pole teada, kuid hommikuti tõusis päike horisondi kohale just astronoomide öeldud ajal.
Ühel sellisel korrapärasel hommikul jõudis ta viimaks kohale. Kaugele üksikule saarele, laia ookeani keskel, tuntud kosmose serval. Kaugemale kurjast maailmast ta kahjuks enam ei pääsenud.
„Maailm on neetult ebaõiglane!“ vandus ta, kui avastas, et ta oli päral 2 minutit ja 36 sekundit hiljem kui planeeritud: „156 sekundit!“
Kurjalt mühatanud viipas ta käega ja mahalaadimine algas.
Ja sealt siis tulid, kilinal ja suminal, üminal ja kolinal, tulid kastid ja konteinerid, kotid ja taimed ning ei ühtegi inimest. Mitte ühtegi! Tema enda isiklikud ja enda leiutatud robotehitajad, see on parim!
Ta tõstis silmad kellale ja märkas vihaselt: „Ennekuulmatu, jälle graafikus!" Ka mahalaadimise plaan oli olnud 156 sekundit vale!
Kuid sellega on nüüd lõpp, lõplikult. Ta tõstis käe ja viskas kella kaugele ookeani, viimase kogu ligipääsetavas Universumis. Ja ta naeratas, sest tema maailm oli juba palju parem, mitte nagu see seal kaugel, too kuri.
„Usu, kuid kindlusta,“ lausus ta väite ja ehitamine algas. Algul ilmus müür randa, siis okastraat müürile ja kraav müüri taha. Ta istutas okaspõõsad müüri taha ja radarid, neid tippis ta siia ja sinna. Ja raketid ning laserid. Ta pani andurid okaspõõsastest sissepoole ja ka väljapoole ja nende vahele ka, ehitas veel ühe müüri, pisut väiksema, tulijatele headeks valelootusteks, sest sissepoole kerkis veel üks õite tubli müür. Kui kõik see sai valmis, puistas ta laiali lõkse ja miine ja veel okaspõõsaid ja läbimatuid tihnikuid ja auke ja künkaid ja veel üht ja teist, kuni kogu saar oli tihkelt täis ja turvaline.
„Tõesti usaldusväärne,“ ohkas ta õnnelikult ja istus saare viimasele lagendikule maha.
Pisut puhanuna, ehitas ta sinna samasse maja. Just sellise, nagu ta kogu aeg unistanud oli: puidust, nikerdatud aknaraamide ning kriuksuva trepiga. Ja pisikese lillepeenra tegi ta akna alla ka: ilusate kollaste ja siniste lilledega, mis lõhnasid kaste ajal magusalt.
Vargsi, pisut häbenedes, sokutas ta siia-sinna veel tehnikat, tehnoloogia kõige kõrgemast harust. Ning lõpuks, just õhtu eel, oli ta valmis.
Väsinult istus ta trepile ja vaatas sealt kuidas päike loojub, tasa-tasa. Ja taevas, see oli nii kõrge ja klaar, all raamina tumehall müüride puhas ja sakiline joon.
Ta rüüpas kruusist kakaod ja oli lihtsalt olemas, just siin ja praegu, igatsusesiniseks tõmbuva taeva all, kirepunaseks kalduva päiksekaare valgel. Läks veel hetk, veel lonks kakaod ning tema esimene turvaline öö oligi käes.
„Kas pole ilus?“ ütles ta kõva häälega, oma lilledele vist. Ta pani kruusi trepinurgale, astus tuppa ning lukustas enda järel ukse.
Ta ärkas. Oli öö ja oli vihm. Teki all kõveras kuulas ta kuidas aknale trummeldas tihe suvine vihm ning keegi trummeldas uksele.
Ta kõhkles. Ta hiilis läbi maja. Ta peatus ja kõhkles jälle: "Kas tasub? Enam ju ei trummelda, ei trummelda ju. Olen ju ainult mina. Üksnes mina. Seal pole enam vihmagi,“ ta avas ukse.
Öös seisis tuttav kõhn ja vettinud kogu ja vaikis.
„Kuri maailm on jälle siin,“ ahastas ta. „Või polnud see nii kuri? Või pole see siin maailm?“ mõtles ta. „Kas peaksin hävitama, põgenema või uuesti alustama?“
Vihm alustas uuesti, märg ja ükskõikne.
„Palun,“ kostus ööst. „Vaata, jälle sajab.“
„Olgu,“ ta langetas otsuse. „Kuidas sa siia said?“ ta langetas otsuse: "See otsus on viimane."

5 kommentaari:

  1. Lihtsalt Sulle teadmisex, eesti keeles tähistataxe otsekõnet tegel't natuke teistmoodi:

    >>„Maailm on kuri,“ ümises ta asju kohvritesse pakkides.
    „Maailm on üks paha paik!“ ütles ta kassas ja võttis pileti väljuvale lennule universumi lõppu.
    „Kedagi ei tohi usaldada...“ sosistas ta ja pani kajuti lukku, trügis veel kohvridki ukse ette.

    Saad aru, mida ma Su muidu täitsa vahvas textis muutsin või teeme puust ette & värvime punasex ka?

    VastaKustuta
  2. ok. loodetavasti jõuan õhtul ära parandada. aitäh ka muidugi. :)

    VastaKustuta
  3. Jääb mulje, et jutu peategelane on kiiksuga. Üldiselt mulle ei meeldi, kui kiiksuga tegelane on lõpuni välja imelik ja ei antagi vihjet, et hoopis lugeja on kiiksuga vms. Teoreetiliselt pole ju ka vahet, et kas ta tegutseb kosmoses, üksikul saarel või 1 kõik kus. Ulmeline moment on jutus kehvake, jutuline ka :(

    VastaKustuta
  4. Esimene seos, mis loo läbilugemisel tekkis oli sci-fi paroodia loost "Muumipapa ja Urr kauges tulevikus."
    Nii kakao, vanamehelik pedantsus, laev, saar, kakao kui ka päikeseloojang tegid oma töö. Isegi mingi veidra muumimultikapildi suutis autori kirjeldus minu silmade ette tuua. Mõnus algus tööpäevale!

    VastaKustuta
  5. Leidsin su jutu peategelasest tuttava kiiksu. Just selle, mis minu tegelastelgi eksisteerib. Meeldis alaline rahulolematus kõigega -inimlik omadus. Maailm on ju nii paha paik :P Ja oli huvitav, et igavikuline trummeldas uksele. Mitte ei koputanud niisama.
    Ega ise mineeriks ka ümbruse ära, kui rahuliku paiga leiaks...

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.