Kõike ma talusin, aga kui ta mulle nekroloogi kirjutama hakkas, sai mõõt lõplikult täis. Mina elan, ütleme nii, oma keerulist elukest ja äkki hakkab selle keerulisuse tekitaja sulle viimset järelehüüet üles kritseldama. Oleks siis veel sihuke ilus "Säärvere põlluharijate seltsi on tabanud valus kaotus. Täna lahkus kauaaegne seltsi asutajaliige, lugupeetud ..." Aga ei, see nekroloog oli täis väljendeid stiilis "ilge külgekasvanud väärkehand...tema mõttetu elu ainus põhjus oli mulle kuju andmine...vabanemine sellest jumala eksitusest viis mu lõpuks kauaoodatud vabanemiseni...miks, oh miks küll, ei saanud ta juba ammu aru kui valus on mul temaga päevast päeva koos elada...jne.jne." Tore nekroloog küll.
Ta kirjutas öösel. Esimese ettejuhtuva kirjutusvahendiga esimesele ettejuhtuvale pinnale. Mul oli pliiats - tegin enne magama jäämist külvigraafikuid - öökapile vedelema jäänud. Kuidagi painutas ta ennast piisavalt ja sai kirjutusvahendi kätte. Siis ma seda esimest korda nägingi. Terve öökapi pealisplaat oli peenikestest, kuigi kenadest, tähtedest kirju. Üldiselt käis ta mul kolme ahelaga ööseks kinni, aga no eks ta ka õpib.
Võib-olla olete nüüd juba aru saanud, et jutuks on AHS ehk Alien Hand Syndrome ehk Võõra käe sündroom. Minul ei olnud langetõbe ega kirurgiliselt eraldatud kahte ajupoolkera. Mul oli see asi sündimisest peale. Ma kasvasin ja arenesin temaga koos ja algusest peale käis pidev kisklemine. Emaga koos sidusime mu parema käe igal hommikul tugevasti ümber keha. Kui ta hetkeks tähelepanuta jätta, juhtus kohe midagi õudset. Jube sellest rääkidagi, aga ka ema surm oli tegelikult tema teene. Hea küll, mis sellest enam.
No igatahes oli mul tast nüüd lõplikult isu täis. Öeldakse ju, et igal inimesel on oma murdumise hetk. Mul oli plaan juba mitu aastat varem välja mõeldud. Tõmbasin ta koormarihmaga tugevasti kinni. Umbes selle koha pealt kus biitseps ja õlalihas kokku saavad. Mul ei olnud keeruline ennast aidas vasaku käe abil kandva tala külge siduda. Enne olin elektrilisel veskil katte maha kruvinud ja masina käima pannud. Kuuenda viskega sain koormarihma kahe kõige suurema hammasratta vahele visatud. Edasi toimus kõik hetkega. Parem käsi lendas kõrge kaarega. Kuna kätt ei lõigatud, vaid rebiti, tolknesid otsast välja paarikümne sentimeetrised veresooned. Sellepärast ei jooksnud ka minu küljest verd esialgu. Valu ka ei olnud, kogu ülakeha oli tuim. Panin veski seisma ja uksele taba ette.
Auto käis õue peal. Traktor käis aia taga, koonus väetisekülvik küljes. See oli osa plaanist. Istusin autosse ja sõitsin paar kilti perearstikeskusesse. Nooruke õde minestas kohe, kui mind uksest sisse tulemas nägi. Perearst ei olnud ju ka mingi traumatoloog, aga tema jäi vähemalt püsti. Edasi läks nagu ikka, kiirabi ja kõik muu. Uurisid, et kus käsi on. Valetasin neile, et jäi traktori kardaani vahele. Käisid isegi teise autoga otsimas, et äkki õnnestub tagasi õmmelda. Leidsid küll töötava traktori, kardaan taga urisemas, aga mida polnud, seda polnud. Ma ise väga ei kurvastanud ka, noogutasin mõistvalt. Äkki jõudis mõni rebane mu jäseme minema tassida.
Vot selline lugu. Aga mis mu paremast käest sai ikkagi, tahate nüüd võib-olla küsida. Eks ma ütlen siis. Elab teine nüüd mul vanas jänesepuuris kuuri all. Rahulik loom, süüa ei küsi, ainult kirjutada tahab kogu aeg. Paari päeva tagant valan talle pangega pabereid ja pastakaid juurde ja roobitsen vanad, täiskirjutatud lehed kokku. On teisi laka peale juba päris suur kuhi kogunenud. Mida ta siis kirjutab? Ma arvan, et mingit nekroloogi. Endale? Mulle? Maailmale? Ei mina tea. Ei ole aega lugeda. Ega ei julge kah.
Väga leebe õudus, kuigi ega mina nüüd selle üle kurtma küll ei hakka. See osa, kuidas minategelane käe kätte sai, jäi nagu puudu, kuid muus osas meeldis.
VastaKustutaMike ootas, et liivakell asenduks jälle tavalise kursoriga ja vajutas arvuti kaane kinni. Ta läks reha võtma, et mahakukkunud õunapabulad kokku roobitseda. Pagana kassiroju! Küülikupuuri uks oli lahti. Korraga haaras keegi tal kõrist. Pead käänati jõuliselt pisut vasakule ja kõrgemale, täpselt silme ette jäi mingi kleepribaga märkmepaber. Valušokk ja hapnikupuudus takistasid silmade fokuseerimist. Hetk enne teadvusekaotust haare lõdvenes, midagi kadus kolistades lakapealse hämarusse. Mike ajas end püsti ja rebis seinalt kollase lipaka. Seal seisis tuttava ilusa käekirjaga: „Sa avaldad kõik minu jutud Laboris, muidu kevadet ei näe!“ Selle all väikesemalt: „Said aru,“ mille lõpus polnud küsimärk vaid emotikon ja kõige all: „Austusega Sinu Parem Käsi“.
VastaKustutaKindlasti on selle sündroomi kohta olemas ka meditsiiniline termin, et ma kogu aeg võõrastele juttudele järgesid kirjutan. Võite seda võtta hoopis nii: kehv lugu ei inspireeriks.
Ehk peaks ikka päris järjejuttu proovima? Mingil selle esinemisvormis. Mina olen kohanud umbes kolme vormi ja kuulnud veel mõnest. Peab ütlema, et tavaliselt lähevad nad varem või hiljem aiataha, kuid kirjutada võib neid olla lõbus.
VastaKustutaidee on hea. Lõppsõna meenutab Kivirähka. KaRe kommentaar oli keelekasutuse ja tempo poolest Mike jutust mu meelest parem.
VastaKustutaPS. Kui teist korda üles lugesin, siis meeldis palju rohkem. Ilmselt seetõttu, et ma alguses ei saanud pihta, kellega tegu ja mis toimub.
Mulle meeldis: konkreetne ja kindla olustikuga.
VastaKustutaSamuti usun, et selline lõpp nagu KaRe juurde kirjutas oleks selle olustiku rikkunud. Kõik jutud ei pea hirmutavad õudukad olema, vaid piisab ka ebardlase olukorra loomisest, mis tekitab lugejas ebameeldivaid ettekujutlusi.
Ning kogu see jutt lõi sellise ebaloomuliku olemise, nagu mõnes heas Twilight Zone osas. Ja see lõpp lisas palju sellele olemisele. Nagu peale hirmsat olukorda osalised lähevad oma eluga edasi, nagu poleks midagi juhtunud, ainult vahe on selles, et kuskil laudas istub tõestus, et midagi jubedat eksisteerib siin maailmas.
Igatahes, ilus jutt ja väga hea lugemine!