Kui udu hajub ...

„See ei saa olla zombi. Too rõkkas naerda, kui Jaanusel käe küljest rebis. Minu teada zombid ei naera,“ sosistas Kert Toomasele närviliselt. Too vastas hetke pärast: „Sa mõtled neid filmizombisid. Filmides nad ei naera küll. Ega räägi. Võib-olla vampiir siis?“

„Aga ta ei näinud ju vampiiri moodi välja?“, hädaldas Kert. See ajas Toomase närvi ning ta müksas sõpra rusikaga õla pihta. „Debiil, oled sa mõnda vampiiri kunagi näinud?"

„Ära mölise. Ise oled siis?“, tõukas Kert sõpra ärritunult tagasi ja piilus arglikult neid kaitsva prahihunniku tagant välja. Toomas oli juba jupp aega ümbrust silmitsenud ja jätkas rahulikult: „Seda ma räägingi, et ei ole ja ei teagi ju milline tegelikkuses vampiir või zombi üldse välja näeb.“

„Äkki oli lihtsalt mingi hull?“

„Hull oli ta kindlasti. Ainult et normaalsed hullud ei rebi ühe tõmbega jäsemeid küljest.“

„Mis me teeme siis? Püüame auto juurde jõuda?“

„Võiks küll … aga ta on meie ja auto vahel. Nii et otse minna praegu ei saa.“

„Persse…“, sülitas Kert tujutult. Nüüd mehed vaikisid.

Nad olid tulnud siia mahajäetud klaasivabrikusse vanaaegset kola otsima, kuid olid nüüd hädas. Kõik oli läinud tavaliselt, kuni järsku tühjas hoones hiiliv udu hajus ning prahi seest kargas see hull välja. Too hüppas otse Jaanusele kallale, tõmbas hooga vasaku käe küljest ja siis – naksti - ka kõri läbi. Seejärel vaatas ta Toomase ja Kerdi poole ning naeris kurjalt ja ebamaiselt. Toomas ja Kert panid selle peale jooksu. (Neljas mees – Meelis -  jäi teisele poole; sinna, kus on auto.) Nad jooksid laohoonest välja ja üle platsi teiste hoonete poole, maandusid ühe varjava prahihunniku taha ja püüdsid end nii märkamatuks teha kui võimalik.

Mõnda aega vaikinud, hakkas Kert nihelema. Paigalpüsimine polnud tema tugevam külg ning ta kibeles minekule.

„Toomas, helistaks Meelisele? Äkki saab ta autosse ning tuleb meile siia järele?“

„Ei maksa. Tal on ju see lollakas laul helinaks. Kohe on teada, kus ta end peidab.“

„Teda tundes on ta juba mitme kilomeetri kaugusel. Ma arvan, et ei ole probleemi.“

„Oota, tsss, kuula.“

Kuuldus krabinat, siis kolisemist ning hetk hiljem autoukse kinnilöömise häält. Siis pandi auto käia ning see startis kummide vilinal. Kuid sekund-paar hiljem käis kõva pauk ning oli selge, et see auto kaugele ei jõudnud. Seejärel kuuldus veel ebamäärast kolinat ning hetk hiljem kriiskavat Meelise „eiiiiiiiiiiiii …“. Kert ja Toomas surusid end veelgi tugevamalt vastu maad ning hoidsid hinge kinni. Hirm oli suur.

Pärast kümmet minutit vaikust hakkas Toomas ümbruskonda uurima. Põgenedes oli ta vaistlikult valinud hea koha vabriku õuel toimuva jälgimiseks. Ajateenistuses viibimisest oli olnud mingigi kasu.

Mingit liikumist polnud märgata. Midagi polnud kuulda. Ei ühtki öölindu, isegi putukad olid kadunud. See polnud hea märk. Toomas teadis, et sellisel juhul peab läheduses viibima oht. Kas siis inimene, metskult või miski muu. Kuid putukad peaks ju ikka olema.

Neid mõtteid mõeldes märkas ta, et udu hakkas taas tihenema. Vaade polnud enam hea. Kuid see andis võimaluse ka talle ja Kerdile märkamatuks põgenemiseks.

„Kert, hakkame liikuma. Parem on kui siit minema saame. Aga läheme vaikselt ja roomates. Ma loodan, et see hull arvab, et oleme juba ammu kadunud.“

Mehed hakkasid vaikselt roomama. Udu muutus järjest tihedamaks ning peagi oli nähtavus kõigest pool meetrit. Kert muutus närviliseks ja roomas kiiremini kui Toomas. Märgates, et sõber on kadunud, muutus ta veelgi närvilisemaks.

„Toomas, kus sa oled?“, proovis ta sosinal sõbraga kontakti luua. Kuid see oli liiga vaikne sosin. Ta proovis kõvemini: „Toomas!“

Kuid Toomas ei vastanud ikka. Kert pööras ringi ja hakkas tagasi roomama. Ise aegajalt sosistades sõbra nime.

Toomas kuulis teda küll, kuid ei saanud reageerida. Ta tundis, et too verejanuline võõras seisab udus just tema ja Kerdi vahel. Kuid kus täpselt, seda ei olnud võimalik selgeks saada. Toomas pigistas vihaselt oma lõuad kõvemini kokku, sest ta ei saanud midagi teha ning pidi jätma sõbra lolli olukorda. Umbropsu rünnak sellises olukorras tähendaks kindlat kaotust. Ta tunnistas endale, et ei jää midagi üle – Kert tuleb ohverdada, et too hull end paljastaks.

Kuid nüüd tuli Toomasele idee segada jälgi, et Kerti säästa. Ta kobas enda ümber, et leida kivi või midagi kõvemat, mida eemale visata ja segadust tekitada. Näppude vahele jäid vaid mõned väiksemad kivikesed, millest ei ole abi. Lükates käe kaugemale puudutas ta midagi suuremat. Seda tõsta ta ei saanud, seepärast kobas ta edasi. Et näha, millega tegemist, tuli tal ise lähemale roomata. End pool meetrit edasi tõmmates hajus udu ta ümbert ning ta nägi, kuidas ta kellegi jalast kinni hoidis. Toomas vaatas üles, nägi toda võõrast, kel silmades maniakaalne pilk. Siis virutas too hull talle sapöörilabidaga õla ja kaela vahele, nii et Toomase kere kaelast puusani kaheks tükiks laiali vajus.

Nüüd polnud ka Kerdil pääsu. Võõras lükkas käed laiali nagu avaks kardinaid ning selle peale hajus kogu platsilt udu. Kert nägi teda enda poole liikumas ning suurest hirmust kangestus ta paigale. Tapja astus talle ligi, seisatas ta ees ning vajutas siis pöidlaga Kerdile laubale, surudes noore mehe nõnda vastu maad. Kert ägises, kõrvadest hakkas verd voolama ning hetk hiljem tähendas kolju purunemise praksatus tema hirmu ja piinade lõppu.

Tapnud neljanda mehe haaras võõras Kerdi elutul kehal jalast ning vedas platsilt minema. Kompleksi taga väikeses kuusikus avas ta oma punkri peidetud ukse ning tõmbas Kerdi laiba endaga punkrisse kaasa. Seal rebis ta endale tüki värsket liha, heitis end koikule maiustama ning tunnistas endale: „Manfred, on ikka väga niru olla ainus surematu ss- eriüksuslane. Isegi kui olla oma ala parim.“