Kahe maailma vahel

Autori eessõna (räige hala ja mõttetu bitchimine):
Kes Estconi jutulaboris kohal oli, mäletab, et minu lugu oli rohkem loo kondikava kui päris jutt. Mulle motiiv küll meeldis, kuid 20 minutiga paraku palju ära ei tee ning sestap võtsin ma omale nädalapäevad aega mõtlemiseks ja kirjutamiseks. Tegemist ei ole endiselt lõpliku versiooniga, kuid ma arvan, et inimesed on minupoolse panuse taga juba küllalt oodanud. Ma loodan, et kedagi ei häiri kui koos loo arenemisega arenes ka selle pealkiri. 

---

"Kahe maailma vahel"

Õhk oli lämbe, peaaegu tuuletu ning kui poleks olnud kõrkjate ümber laisalt ringi patrullivaid tondihobusi, oleks tundunud, et aeg on seisma jäänud. Ma polnud esimene, kes kohale jõudis -- parkla paremad kohad olid juba hõivatud. Nagu ikka tundus suur osa varastest saabujatest pärinevat teiselt poolt piiri: põõsaste kõrvale pargitud punane Toyota kandis Rootsi numbrimärki, üks sõiduk oli Lätist ning kahe ebamäärast värvi Volkswageni külgedel ilutses rendifirma tunnusgraafika. Kaugeltnurga rahvas, nagu ikka, oli esimesena kohal.

* * *
Keegi ei tea miks olid Isandad Leppe just selliseks seadnud: võib-olla oli kunagi nende voli väiksem, võib-olla olid neilgi omad reeglid. Leping oli sellisel kujul püsinud muutumatuna juba sajandeid ning iga aasta oli see päev ühele meist võimalus tagasi saada see millest omal ajal sai loobutud.
Ma ei taha öelda, et Isandad meile valetasid; nad lihtsalt ei rääkinud kogu tõde. Kolm päeva peale esimeste muhkude tekkimist ilmutas üks neist ennast mulle mu palavikuhoos ja pakkus võimalust vältida vältimatut. Ma olin tol hetkel valmis pääsemise nimel ära müüma oma surematu hinge, nõnda suur oli mu soov elada, kuid Isandat see ei huvitanud: ta tahtis vaid mu surma ja seda, et ma vajaduse korral oleksin valmis mulle pandud kohustusi täitma.
Järgmine päev hakkas palavik taanduma ning paari päeva jooksul kadusid ka muhud. Vend Augustinus, kes seda imet kaema kutsuti, kuulutas, et mind on Kõigevägevama poolt Mustast Surmast terveks ravitud ning nõudis, et ma ühes temaga kloostrisse tuleksin, kus siis Issandat selle imeteo eest igati kombekohaselt tänada. Pärast lühikest kuid ägedat vaidlust õnnestus tal mu vanemad nõusse saada, ma pakkisin kokku oma kasina vara ning me asusime teele. Kahe päeva pärast ilmusid mungal esimesed muhud ja nelja päeva pärast matsin ta sinnasamasse teepervele. Kloostrisse aga ma ei jõudnudki, sest Isandatel olid minuga muud plaanid.

* * *
Sedavõrd kuidas päev õhtusse veeres tuli rahvast juurde, enamasti ühe või kahekaupa. Pärastlõunaks oli parkla täis, kuid sõidukeid saabus endiselt raugematu hooga. Pisitasa täitus ka ümbritsev metsaalune autodega.
* * *
Meie ülesanded olid tavaliselt lihtsad: olla kohal ja jälgida. Ma arvan, et see oli Isandate ainuke võimalus sündmustega kursis olla, ilma meieta oleksid nad olnud pimedad ja kurdid. Vahel tuli teha ka muid asju, nihutada karikas mõnel võõruspeol ühelt lauaservalt teisele, tõugata kusagil uks irvakile, jätta tikud metsa lõkkeaseme kõrvale ja nii edasi. Üks mu esimestest kohustustest oli olla tunnistajaks vanaldase raehärra siit ilmast lahkumisele ja nõnda ma saingi teada, millest ma olin loobunud. Vaatleja märkab rohkem kui tavaline inimene: ma nägin kuidas tõugust sai liblikas, kuidas rauga kehasse aheldatu sündis uuesti. Loomulikult ei mõistnud ma nähtut esimese korraga, kuid paari aasta jooksul sai mulle selgeks -- ühes surmaga olin ma loobunud ka uuest elust, jäädes igavesti lõksu kahe maailma vahele.
* * *
Liisu tõmbamise rituaal oli nagu Lepegi igivana: kõige vanem saabunu hoiab käes tühja kotti ning kõige noorem kompsu, mis on täis ühesuguseid pöidlaotsa suuruseid musti kivikuule. Järgemööda võtab igaüks sealt ühe kera ja poetab ootavasse tühja kotti. Kui kõik on oma osa täitnud, asendab vanim ühe musta kivikese valgega ning me kõik tõmbame pimesi liisku. Tulemust hoidutakse senikaua vaatamast kuni viimanegi on oma jao kätte saanud ja noorima märguande peale avavad kõik korraga peod. Valge kivi saanule pakuvad Isandad võimaluse öelda Leping ülesse ning saada vabaks. Viimase viiesaja aasta jooksul polnud veel keegi sellest pakkumisest keeldunud.
Must kivi! Võitja jättis oma paremate tuttavatega kättpidi hüvasti, rõivastus kiirustamata lahti, ujus keset järve, lehvitas veepiiril seisjatele ja tardus. Sekundi jooksul muutus veest välja ulatuv peanupp hallikaks ning ihu voolas kuuma küünlarasvana luudelt maha. Me nägime juba tuttavat valgusemängu ja kahte teist helendavat kogu -- uuestisündinule oli vastu tuldud.
Ma ei tõtanud kohe lahkuma, vaid veetsin öö autos magades. Hommikuks selgus ka mu järgmine ülesanne: pidin lendama New Yorki ning üürima omale Brooklynis väikese toa. Seal viibides tuli mul sõlmida nii palju tutvusi kui võimalik ja oodata, kuni jõuab kätte 11. september. Tol päeval pidin ma ärkama vara, võtma kaasa kaamera ning suunduma Manhattanile, kuid mitte mingi hinna eest ei tohtinud ma minna alasse, mis jääb WTC Plazast kilomeetri raadiusesse. Ma pidin jäädvustama tol päeval aset leidva olulise sündmuse, vaatlema selle järelmõjusi ja kuulama mida on selle kohta öelda mu uutel tuttavatel. Teisisõnu, ei midagi erilist.