16.02.13

Teenisin Nõukogude Liitu

Mitmed mu eakaaslased pidid Nõukogude Armeest vabanedes andma allkirja, et ei räägi nähtust-kuuldust, pluss viieks aastaks piirangud riigist väljumisel. Põhiliselt puudutas see raketi- ja õhutõrje vägesid ning moodsamaid laevu. Mina tavatsen ikka öelda, et ainus saladus, mille teada sain, oli lokkav korralagedus ja võitlusvõimetus. Käsuliinid toimisid, aga tehnika seisukord oli masendav. Olid olemas kõikvõimalikud vahendid igaks elujuhtumiks, kuid need olid halvasti hoitud - hooldamata ja mittekomplektsed, välja arvatud üksikud erandid.
Sellest on möödas kümme korda rohkem aastaid kui kulus seal, ometi on mälestusi rohkem kui hilisemast ajast kokku. See on omamoodi vastuolu, sest kui palutakse lühidalt kokku võtta, siis oli see mõttetult raisatud aeg ja mittemidagitegemine. Kui aga hakkan – hakkab ükskõik kes minu taoline – rääkima mõnda lugu, siis seostuvad sellega idiootlikud seigad, üks teise järel ja lõpuks ei mäletagi enam, millest sai alustatud.
Kõik algas nagu ikka Lasnamäelt, praegu asub aastakümneid seal toiminud sõjaväe jaotuspunkti kohal politseijaoskond, täiesti uus ehitis. Kaks päeva rongisõitu – Moskvasse ja siis veel teine sama kaua „kuhugi edasi“. Mingi Tartust suurema, kuid vaevalt nelja aastakümne vanuse linna lähistel suur õppe-väeosa. Meid saatev major oli soliidse olemisega, kuid kidakeelne, embleemidest tema kraenurkadel ei osanud keegi midagi arvata – kahtlustati nii dessanti kui ehitust. Alles kohapeal saabus selgus: oleme määratud insenerivägedesse! Mõnes mõttes kergendus – vähemalt ei pea ilmselt kedagi otseselt tulistama.
BAT-M – võimas ja mitmekülgne tee-ehitusmasin erinevateks pinnaseteisendustöödeks, millega saab mehhaniseerida erinevaid blaa-blaa-blaa. Keskpärane keeleoskus ei võimaldanud detailidest aru saada, nii et tuli piirduda pähetuupimisega, aga sisuliselt oli tegemist võimsa buldooseriga. Sahka sai käsitsi ümber seada, maksimaalse töölaiusega viis meetrit avalikele teedele asja ei olnud. Mootor pärines sõja võitnud tankidelt, kuid kabiin oli soomustamata – mõnikord arutasime, et see on isegi hea, järelikult pole tegemist lahingumasinaga, kui midagi peaks juhtuma, on lootust tahapoole hoida. Algul oli kõhedavõitu, alustada liikurmasina juhtimise õppimist sellest kahekümne seitsme tonnisest peletisest, aga ümberringi oli lage liiv, tööorgan esialgu transpordiasendis saba peal ja tasapisi tulid ka kogemused.
Kui neljakuuline koolitus hakkas lõpule lähenema, vihjati, et masinisti paberid saavad meist vaid seitsekümmend viis sajast – selline oli ülevalt poolt määratud ennustatav õppeedukuse protsent. Üsna selgelt anti mõista, et kümmekond eestlast on selles nimekirjas viimaste hulgas, justnagu oleks see meile kuidagi korda läinud. Aga kui poliitiliselt korrektsetest ja ideoloogiliselt küpsetest ülemuste lemmikutest keegi praktilisel eksamil aeda rammis ja teine teoreetilisel õli kütusepaaki suunas, tuli ka meie kord ja „päris“ vägedesse suundusime juba kolmanda kategooria spetsialisti sinine märk rinnas.
Mingi lennureis, nädal molutamist kusagil uue ringkonna keskuses, taas päev rongis. Niipalju saime aru, et kliimavöönd jäi samaks ja Eesti suhtes ei liikunud me ei kaugemale ega lähemale. Viimases jaotuspunktis sain veel vaid Heinoga eesti keeles rääkida, siis läksid ka meie teed lahku.
Viimasel jupil veoauto kastis märkasin vaid söötis maad ja üksikuid militaar-loosungeid. Olin „keset ei midagi“, eemal suurematest linnadest. Minu väeosaks sai mingi väike sapööripataljon, mis otseselt ei kuulunud ühegi naabruses resideeruva tankipolgu koosseisu vaid allus vahetult kohaliku diviisi juhatusele ja mingit pidi ka ringkonna insenerivägede kindralile – sama segane värk kui praegu rahvusvahelistes korporatsioonides. Meie kasarmu oli pool korrust suuremast majast, staap jagas väikest viilkatusega hoonet varustuspataljoni, kõnekeeles „autorooduga“ omaga, tehnika oli omaette aias – pargis – teiste suuremate parkide vahel. Ümberringi domineerisid tankid, aga lisaks veel eraldi mingid remondimehed, kahurid, väikesemat sorti raketikompleksid – masinaid arvuliselt rohkem kui inimesi, rahuaja koosseisud ju.
Sõnavarasse lisandus uus termin – „linna tüüpi küla“, ametlik venekeelne lühend kirjal „pgt“, see tähistas asulat, kus elasid ohvitseride pered. Koosnes kümnekonnast Mustamäe-tüüpi viiekordsest kortermajast ja jõe kaldal olid ka mõned eramud ning peatänava äärde jäid klubi, kool-lasteaed, kaubanduskeskus.
Suure maantee poolt tulles oli sillal kontrollpost – NSVL kodanikele sissesõidu keeldu ei olnud, nagu meil siin piiritsoonides, aga dokumente ja külastuse eesmärke küsiti kõigilt. Elumajade ja kasarmute vahelt läbi jätkus asfalttee veel mõnda aega, kusagilt hargnes paremale metsa mingi haigla-laadse asutuse poole, teise suunda jäid laod. Edasi tuli vaid songermaa – tuhandetest roomikutest puretud pinnas, kümnete kilomeetrite viisi tankodroomi igas suunas. Juba selliste asjade nägemine aitab kasvatada patsifiste – meeletud maa-alad eraldatud selleks, et sõdurid saaksid oma lolle mänge harjutada!
Selle armee ohvitseridest räägitakse igasugu jutte ja kõik need on õiged, sest nad on tegelikult täitsa tavalised inimesed ja nende hulgas on sõna otseses mõttes igasuguseid. Minu vahetuks ülemaks sai leitnant Ivanov. Kõnekäänd ütleb, et polkovniku leseks saamiseks tuleb abielluda noorukese, äsja sõjakoolist tulnud leitnandiga – tema oli täpselt sobilik eksemplar. Mitte veel kibestunud ja pettunud, kogu karjäär alles ees, järgmise tärni nimel pole vaja nahast välja pugeda, sest aega ju on. Püüdlikkusega natuke siiski torkas silma, meie neli BAT-M-i pidi olema pidevalt stardivalmis, tangitud ja kontrollitud, ehkki reaalselt käisime ükshaaval kord nädalas prügimäge tasandamas, vahel juhuslikes kohtades sügavaid roomikujälgi silumas ja talvel tuli paari suuremat lumevalli tõugata. Võrdluseks, kõrval seisis pontooni-roodu PPM komplekti kolmkümmend kaheksa KrAZ-i vähemalt paarisaja tühja kummiga ja vastutav vanemleitnant võttis asja rahulikult.
Praegu tagasi mõeldes kahetsen, miks ma rohkem ei uurinud ja huvi ei tundnud, tegelikult oli palju huvitavaid erivahendeid seal, millest rahu ajal oli enamik mehitamata ja ootamatu häire korral käivitunuks ehk kolmandik. Oli ujuv-vahendeid, mis vajadusel viisid tanki üle vee, oli masinaid miinide paigaldamiseks ja kahjutuks tegemiseks, tranšee-ekskavaatoritest rääkimata. Minu leitnandile allus ka mingi teisaldatav sillakomplekt TMM, aga selle väsinud veduk-autode pärast ta nii ei muretsenud, sest need pidavat nagunii varsti korralisse kapitaal-remonti minema.
Masinaparkide rivist pisut eemal olid sigalad ja kusagil veel natuke kaugemal keset tühermaad elas Vanamees. Tal oli seal midagi talumaja sarnast, kuid põldu ja loomakarja suurt ei omanud. Esimest korda nägin teda vast paar kuud peale saabumist. Meil oli parasjagu käsil mingi tara asendamine – puitpostidega okastraat-aia asemele korralik keevitatud metall-sõrestik. Lammutamine läks lihtsalt – Ural-375-le otsapidi sappa, lohistasime nii kaugele, et kogu pikkuses oma territooriumilt väljas ja kõik. Seal oli niimoodi kombeks, mis aia taga, see pole enam minu mure. Kui teise jupiga läksime, askeldas seal Vanamees – üritas traati postidest eraldada ja viimaseid oma veokile upitada. Hobune oli tavaline tugev tööloom, vanker tegumoelt saja aasta vanune, ainult kummiratastega. Keegi meist kolmest, kes oli seal kauem teeninud, viipas ka teised sõnatult Vanamehele appi. Kusjuures me isegi ei küsinud, kas ta võtab need tarbe- või tulepuudeks. Hiljem nägin hobust ja vankrit kaugelt korduvalt, mõnikord eristas silm ka halli habemega meest.
Näost näkku kohtusime uuesti hilissuvel. Olin pargis korrapidaja ja ta lihtsalt astus ühel vaiksel pealelõunal valve-putkasse sisse ja ütles: „Ta on ärganud, tankistid juba saatsin, teie abi on ka vaja.“
Ma ei saanud mitte midagi aru ja muretsesin ainult selle pärast, et kuidas ta tagumistest väravatest sisse sai. Kas olid lahti ununenud või ronis vana mees tõesti üle?
„Sa ju oled batist? Pane masin käima ja kutsu teised ka!“ Hääl kõlas autoriteetselt, kuid sisu jäi hämaraks. Oli ta ehk mõni ärapööranud eruohvitser, selline kõrge ja tähtis kunagi olnud? Nähes, et ma „pidurdan“, nõudis ta: „Ühenda mind väeosa korrapidajaga.“
Helistasin staapi ja ütlesin, et pargis on tsiviilisik, kes nõuab valveohvitseriga rääkimist. Tehku siis ise mis tahavad. Üllatuslikult ei esitatud sealtpoolt mingeid lisaküsimusi ja Vanamees kordas lauset, mille oli mulle algul öelnud – et keegi on ärganud ja meie peaks tankistidele appi minema. Kui ta toru mulle tagasi ulatas, kuulsin sealt käsku: „Pane oma masin käima, teised tulevad kohe, sind vahetatakse toimkonnast välja.“
Vanamees oli jõudnud lahkuda enne, kui ma midagi taipama hakkasin. Lontsisin segaduses oma BAT-i juurde, kontrollisin aegamisi vett ja õli ja ronisin siis hoobade taha. Kabiinist paistis kaugemale, peagi lähenesid piki teed sörkides ülejäänud kolm batisti, neist sada meetrit tagapool leitnant Ivanov. Kohale jõudsid nad neljakesi korraga, igaüks hargnes oma masinasse ja leitnant pöördus minu poole: „Mis viga, ei käivitu?“
Lükkasin vajalikud tumblerid sisse, hoidsin õlipumba nuppu kuni surve tõusis ja vajutasin siis starterile. Käivitus küll, teised kolm samuti.
Hetke pärast hakkas tee otsast paistma komandöri Gazik. „Mine lase ta sisse,“ käskis leitnant, kuid ma taipasin seda juba isegi ja avasin peaväravad. Esiistmel ei olnud mitte „meie kõige tähtsam“, vaid staabiülem major Larin. Taga veel keegi, aga nad sõitsid must peatumata mööda ja pöörasid vasemale garaažide juurde – väärtuslikumat ratastel tehnikat hoiti katuse all. Keegi väljus seal ja nad tulid tagasi, tagaistmelt ronis välja veel kaks meie ohvitseri ja üks praporstsik. Vähemalt kuuekesi olid nad siis pisikeses autos olnud, aga see oli vanem versioon, tagaosas pikuti istmetega, võib-olla polnudki väga hull. Mul kästi punane käeside ja vajalikud võtmed anda komandöri autojuhile, kes kihutas tagumiste väravate poole, et neid avada. Nii et me läheme siis tõesti kuhugi – roomikmasinatega käidi välja otse tankodroomile, et mitte rikkuda asfalti.
Vahepeal olid avanenud ühed paljudest garaaži suurtest ustest ja sealt sõitis välja KŠM – eesti keeles käsundus-staabi masin, lihtsamalt öeldes GAZ-66 kuudis raadiojaam. See auto allus vahetult komandöri adjutandile ja hoiti samuti korras nagu „prillikivi“, ehkki kasutati ainult erijuhtudel paar korda aastas. Major Larin tegi meie poole järgnemisele viitava žesti ja hüüdis läbi avatud akna sõidu pealt: „Kohtume seal!“
Me sõitsime kuhugi, meid oli häire korras mingit ülesannet saadetud täitma, aga nii need asjad ei käinud! Muidugi korraldati mõnikord ka lausa öiseid häireid, aga siis olid need ette teada ja osa mingist suuremast plaanist. Näiteks kui me pidime kogu väeosaga paigaldama KNP – käsundus-vaatlus punkti, mis kujutas endast masse kaevatud, puitkilpidega vooderdatud, maskeeritud auku diviisi juhatuse jaoks, siis teadsime seda ette. Mitte täpset kellaaega ega kuupäeva, aga et „järgmisel nädalal mingil ööl“ ja varustus oli üle vaadatud ja rollid läbi mängitud. Muidugi juhtus ka erandeid – tundus nagu ikka, et kõik huvitavamad asjad on juhtunud enne meie aega. Kord olla keeranud pargi korrapidaja mingisse masinasse magama. Keset ööd tulnud mingi kõrge ülemus ringkäiku tegema – selliseid visiite juhtus haruharva – ja leidnud eest tühja valvuriputka. Selle asemel, et kedagi sõimama hakata, nagu olnuks ootuspärane, võtnud ta laualt telefoni ja teatanud kasarmusse, et tema on reamees see-ja-see naaberpargist ja märkas meie juures tulekahju, tuli asja uurima, kuid ei leidnud kedagi eest. Siis olla tõesti tormanud kõik unesegastena kohale ja mattes juba mõttes surnud kaaslast. Kas oli nüüd mingi taoline „nali“ teoksil? Mis rolli mängis kogu loos Vanamees?
Me olime kolonnis esimene masin, minu kõrval istus kapten Beloruk, kes kruttis vaikivat raadioaparaati ja juhatas teed. Ma ei tea, mis kiirusega ma täna suudaks taolist masinat valitseda, aga toona oli mul asi päris hästi käpas ja lainelisel maastikul tekitab hoog mõnusa lunapargi tunde.
Napi kümneminutise sõidu järel hakkas raadio krõbisema – staabiülem oli peatunud ja sai nüüd oma suure jaama kaudu meie kõigiga suhelda. Walkie-talkied – käsijaamad, mis lähidistantsilt suhtlevad otse üksteisega – olid siis veel ulme ja simpleks side tähendab seda, et rääkimise ajal vajutad mikrofoni nupu alla ja samal ajal teist poolt ei kuule. Olime õigel teel ja jätkasime samas tempos. Korraks märkasin künka tippu ületades eemal mingit läigatust, kuid täpsemalt ei jõudnud  registreerida. Meie neli mootorit tekitasid parajat lärmi, kuid järjekordse künka tagant hakkas sekka kostma ka kaasaegsemate tankide jõuramist.
Ja siis tõusu lõpust alla vaadates me nägime seda. Pidurdasin järsult, järgmisena tuleval usbekil oli niipalju reaktsiooni, et suutis otsasõidu vältimiseks kõrvale tõmmata. See oli nagu hiiglaslik mustjas elavhõbeda tilk, mis ei suuda otsustada, kuhu suunas voolama hakata, sest selle ümber tiirutas täiskiirusel mitukümmend tanki. Nägin kord telesaadet, kuidas õpetatud koerad hoiavad ohjes karu, joostes ümber selle. Mõeldes penide asemele kõige võimsamate tankide kolonn, toimus siin midagi taolist, ainult et kui see läikiv löga olnuks mõmmik, siis samal skaalal need sõjamasinad olid pigem hiired.
Ma ei tea, kas nad tõesti kontrollisid seda ollust, suunasid tema liikumist, hoidsid lihtsalt laiali valgumast või ainult pidurdasid natuke, sest vaatepildi nautimiseks saime hetke. Nägime teisel pool hullumeelset karusselli oma tuttavat furgooniga GAZ-66-e ja kuulsime kohe ka staabiülema nõudlikku häält läbi ragina, tema juurde jõudmiseks pidime tegema kaare.
Kõigepealt lükkasime suure platsi tasaseks ja natuke lohku, siis hakkasime selle taha kuhjama valli. Meie selja taha jäi jõgi ja selle teisel kaldal ei olnud enam sõjaväe maad. Müra oli tappev, kapten kuulas majori käske kõrv vastu aparaati ja karjus neid mulle edasi. Nagu ma aru sain, pidime iga hinna eest takistama plöga jõeni voolamist, „vähemalt kümne meetri kõrgune“ kostus korduvalt. Kui juba midagi hakkas moodustuma, ronis Larin selle tippu ja juhendas meid kehakeelega. Tal oli tavaolukorras kombeks vormimütsi kuklast silmadele või vastupidi kohendada ilma käte abita, järsu peanõksuga, nüüd oli tal rihm ilmselt lõua alt läbi. Turnides kogu aeg rajatava tammi kõige kõrgemal tipul jälgis ta, et see saaks kindel ja et me omavahel kokku ei põrkaks, sest liivamöllus tagurdamine käis rohkem kuulmise järgi. Kohati tundus, et žestikuleerib korraga eraldi kõigi nelja buldooseriga, kasutades igaühe jaoks erinevat jäset.
Kokkukuhjatav vall jäi meie ja läikiva jaburuse ning seda piiravate tankide vahele, nii et nägime toimuvat vaid vilksamisi, kui järjekordse laadungiga harja tipule jõudsime. Koordineeritult kihutavaid tanke oli mitukümmend, kaugemal seismas veel poole rohkem. Ühe künka tipus märkasin teist, väljatõmmatud antennidega ratastel raadiojaama, mille kõrval veel mõned sõidukid – ilmselt juhiti sealt kogu tsirkust. Korra tundus, et lisaks sõjaväerohelistele masinatele seisis seal ka kõrb hobune vankriga.
Improviseeritud kaitserajatis ei tulnud päris sirge vaid hakkas otstest koolduma. Kui nad loodavad sedasi terve ringi kokku lükata, ümbritseda see tohutu läikiv löga täielikult, siis nad on hullumeelsed, käis peast läbi. Või kavatsevad lõputult tiirutada, oodata kuni see mögin väsib? Ainuke selge mõte oli, et mõtlemine polnud minu rida. BAT-M-l on oma kaalu ja mootori võimsuse kohta natuke liiga suur sahk, kui üritada pinnasest ülemõõdulist suutäis haugata, võib kergesti kohapeal sisse kaevuda - see oli minu peamine mure.
Ma ei tea, kui kaua seal müttasime. Need masinad peaks täis paakidega vähemalt kaksteist tundi suutma töötada ja selles osas jäi veel varu küll. Kapten pakkus, et võib mind vahepeal kangide taga välja vahetada, aga ma vastasin, et pole hullu. Lõpuks otsustas keegi kusagil, et aitab küll. Meil kästi suunduda tegevusvälja vastaskülge ja nüüd avanes kõik nagu peopesal. Tiirutavad tankid formeerusid ümber, hakkasid selle asemel edasi-tagasi nõksutama. Täitsa vastu plöga ei sõitnud keegi, see tundus justkui pulseeruvalt eest ära tõmbuvat, siis jälle tagasi valguvat, et kohe järgmise ründaja ees ehmunult taganeda. Pikkamööda sunniti  staadioni suurune läikiv asjandus taganema vastu meie rajatud tõket. Ta pressis ennast kokku, tõusis pisut kõrgemaks, kuid ülesmäge ikka ei voolanud küll.
Korraga läks lahti sõda sõna otseses mõttes. Tankid hakkasid otsesihtimisega tulistama, lähidistantsilt ja toru madalaima võimaliku asendiga. Mitte kogupaugu vaid korratu kanonaadiga ja see kestis lõputult. Vahepeal hoidsime käsi kõrvadel, aga suurt vahet sellest ei olnud. Ma ei tea, kas nad kasutasid harilikke lahingumürske või midagi muud. Iga tabamuse peale pritsis natuke metalset läikivat ollust õhku, iga tosina tabamuse kohta tundus selle koguhulk õige pisut vähenevat. Ma ei tea, mitu mürsku kuulub ühe tanki lahinguvarustusse, aga nad lasid kõik välja ning loovutasid siis oma koha järgmisele. Lõpp nägi visuaalselt isegi natuke nukker välja: mustja elavhõbeda taoline loik paarikümne meetri kauguselt üksiku tulistava tanki ees kahanes iga tabamusega silmnähtavalt ja lõpuks ei olnud seal enam midagi.
Siis üsna kohe saabus meie enda väikese väeosa komandör sündmuspaigale. Kahjuks ei mäleta tema nime, sest tagaselja kutsuti enamasti isanime pidi Prohhorovichiks ja otse pöördudes piisas auastmest, kusjuures „alam“ – „pod“ – oli kombeks „polkovniku“ ees hääldamata jätta. Ta oli tulnud mingi 6x6 veokaga, sest Gazikuga neis roomikujälgedes ukerdamine poleks hästi lõppenud. Oli vist kõike juba hulk aega eemalt jälginud ja saanud loa lähemale tulla peale möllu vaibumist.
Seal olid väga täpsed reeglid vastastikusel tervitamisel. Kui sõdur kohtab ohvitseri, peab ta esimesena au andma, kuid ohvitser peab sellele samamoodi vastama. Täht-tähelt määrustikku järgides pidanuks asjaga kaasnema ka valveseisang ja rivisamm, kuid väliolukorras selliseid asju ei harrastatud ja tuttavate, oma väeosa inimeste vahel käis käsi kõrva juures vaid hetkeks. Kui kõrgemalseisev soovib, võib ta seejärel käe ulatada – selle surumisest keeldumine on tõlgendatav solvanguna, alluv kõrgemalseisvale ise esimesena kätt ulatada ei tohi  mitte ainult armees vaid kogu vene kultuuriruumis.
Me seisime igaüks oma masina najal ja ta käis ükshaaval kõigi juures. Ma andsin au, tema vastas, kuid ei lasknud kätt alla vaid võttis valveseisangu ja ütles: „Seltsimees seersant, tänan teenistuse eest!“  - vene keeles „tovarisch seržant, spasibo za sluzbu“.
Ma ei osanud selle peale muud öelda, kui: „Teenin Nõukogude Liitu!“ – „Sluzu Sovetskomu Sojuzu!“, täpselt nagu määrustik ette nägi.
Kordagi rohkem ma seda nende kahe aasta jooksul ei öelnud – nii vande andmisel, relva saamisel, kui muudel pidulikel puhkudel ajas alati asja ära kõlapildilt sarnane „Luusin mööda metsa sa ei usu!“
*
Paari päeva pärast, laupäeval, toimus paraadväljakul kogu linnaku ühine pidulik rivistus. Diviisi komandöri asetäitja poliitalal luges ette mingi kõrgema kindrali käskkirja, milles kiideti õnnestunud keemiatõrje õppuse läbiviimise eest. „Avaldada tänu lahing-ülesande eduka täitmise eest järgmistele sõjaväeteenistujatele“ ja siis kolmveerand tundi nimekirja. Mitte auastmete, mitte tähestiku järgi, isegi mitte väeosade kaupa, vaid lihtsalt läbisegi, nagu tavaks. Minu nimi kõlas ka, keegi müksas tunnustavalt ribidesse. Halvasti istuvas paraadvormis seal seismine oli suhteliselt tüütu.
Elu läks tagasi oma vanadesse rööbastesse. Mõni nädal hiljem olin jälle pargis korrapidajaks. Kapten Beloruk, kes oli samal ööl väeosas vastutavaks ohvitseriks, tuli mind nii-öelda kontrollima. Keetsin parasjagu teed, mis polnud just päris määrustepärane, kuid ta palus kangema teha ja endale ka valada. Suhkrut nappis, aga jagasime vennalikult. Istusime, rääkisime tühjast-tähjast ja lõpuks ma võtsin julguse kokku ning küsisin: „Misasi see oli?“
„Miks ametlikud teadaanded sulle ei sobi?“ vastas ta teravalt.
„Kui keemia, siis oleks pidanud haisema,“ püüdsin teravmeelitsedes asja naljaks pöörata.
Ta vaikis pikalt, enne kui rääkima hakkas.
„Selle jaoks me siin oleme, et teda tagasi hoida. Selle pärast inimesed ei ela siin. Alati ei ole läinud nii lihtsalt, tankiste on ka surmagi saanud.“ Kapten rüüpas lurinal teed. „Oma lollusest, meie lollusest. Hakkasid tulistama igast suunast korraga ja põrutasid üksteisele kogemata.“
Jälle pikk paus, nagu leinaseisak. Mina olin samuti vait.
„Kunagi prooviti uurida, katsetükki purgiga kaasa viia. Ei lõppenud hästi. Võib-olla kunagi, kui teadus on arenenud, proovivad uuesti. Aga ega see pole ainuke, neid on igal pool, ka teil seal Eestis. Enamik on väikesemad, üksikud suuremadki. Võib-olla kusagil uurivad juba ja teavad rohkem. Mõned ütlevad, et see on kurjus, mis võtab materiaalse kuju. Et meil on teda vaja, et olla sõdurid. Sa ära usu neid.“
Ta nagu ärkas mõtetest, kui ütles: „Ma võin sulle ju rääkida, sa pole loll. Kui kellelegi edasi räägid, nagunii ei usuta. Seintes mikrofone ei ole ja kui küsitakse ajan kõik tagasi. Kui tahad, kirjuta sellest – nagunii ei avaldata, pistavad hullumajja, kui liiga palju kirjutad. Aga teil seal Baltikumis, võib-olla avaldavad ka.“
 „Ja Vanamees? Tema on ikka meie poolel?“ kripeldas mul.
„Muidugi. Tema tunnetab, kus ja kunas. Kui teda poleks, peaks laskma patrullidel pidevalt kammida ja ikka poleks kindel.“ Lõpuks ütles ta veel, justkui minu rahustamiseks: „Siin on nüüd hulk aega vaikne, vähemalt aasta, aga võib-olla ka viis. Kui vahe liiga pikaks venib, lähevad inimesed hooletuks.“
Kapten Beloruk polnud tüüpiline ohvitser, ta oli leitnandiks saanud koos mingi tehnikaülikooli lõpetamisega, läinud siis aega teenima ja jäänudki. Hiljem me kohtusime harva, sest ta läks meilt ära, samas linnakus ühe tankipolgu komandöri asetäitjaks tehnika-alal. Larin lahkus samuti, uuesti sõjakooli, majorist järgmise auastme saamiseks pidid nad midagi aspirantuuri taolist läbi tegema. Tema asendajaks sai teine kapten kes operatsioonil osales, nime poolest Serdjuk. Leitnant Ivanovi järgmiseks teenistuskohaks sai Saksa DV. Neljas kaadrisõjaväelane kes BAT-i peal kaasa oli sõitnud, pensionieelikust vanempraporstsik, üldiselt kõva viinamees, ei läinud kuhugi ega saanud midagi, aga kuuldavasti olla tema teenistuslehelt kustutatud mõned seigad.
Hiljem oskasin otsatu tankodroomi erinevates paikades märgata meie rajatuga sarnaseid hiidvalle. Mõnel haljendas juba korralik mätas peal ja mitmest kasvasid põõsad välja. Nende paigutuses ei olnud mingit loogikat.

6 kommentaari:

  1. Asi, mille peale olen viimasel ajal mõelnud, on kas suuremal või vähemal määral ühiselt kirjutav grupp muutub kirjutamisviisilt sarnaseks. Sarnasemaks, kindlasti, vaatad, mida ja kuidas teised kirjutavad ning milliseid häid ja halbu asju nad sinu enda jutust leiavad, kuid kui sarnaseks.
    Ma pakun, et Ulmejutulabor on kirjutajate sarnaseks muutumiseks küllalt lõdva sidemega grupp.
    Sellest jutust aga. Jutu stiil on nagu päris mälestus. Jutu kulgemine on veidike põiklev ning jutu räägitakse natuke heietavas stiilis. Manjana ühe jutu kohta kirjutati kommentaari, et nagu blogipostitus, eelmise kohta, et nagu päris reisikiri. See oli too seos minu kommentaari alguse ja antud jutu vahel.
    Kui kunagi peaks avaldatama jutukogu pseudomälestustest, võiks see jutt sinna kandideerida küll. Võib-olla väike kõpitsemine ka enne avaldamist, kuid kust kohast kõpitseda, et asi ikka veel nagu päris mälestus välja näeks, mina öelda ei oska.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõjutused UJ-laborist on palju kaugemal, nimelt seal, kus järjepanu mitme loo tegevus oli mälestus eelmise sajandi nelja- viiekümnendatest. Nn Laidoneri ankeeti täites kogesin, et mälu tuhmumine on hull asi ja sellepärast peab selle loo üles kirjutama. Teine aspekt oli minu kommnetaarides korduv kriitiline suhtumine minavormi üleekspluateerimisse – selle tasakaalustamiseks pidin ise seda kasutama.

      Kustuta
  2. Sellist juttu olen KaRe sulest juba ammu oodanud. Mõnusa, mitte liiga kibestunud, mitte liiga idealiseeritud, vene sõjaväe kirjeldamise eest tuleb palju lisapunkte. Õnneks ei hüpanud kusagil suvalises kohas jõuluvanasid või härjapõlvlasi välja. Äkki oleks võinud vähe rohkem dialoogi sisse sokudada.
    Lähen nüüd rõdule ja hõikan kõva ja koleda häälega KaRe-le "Braavo" aga see võib sellest tulla, et tähistan Winny Puhhi jõudmist Eesti laulu finaali.

    VastaKustuta
  3. Minu jaoks oli liiga "meestekas". Ma pole sõjaväes käinud, aga jutte olen palju kuulnud. Alguses oli huvitav lugeda, aga KaRe armastab minu maitse jaoks liiga palju detaile ja "heietamist", mul hakkas igav ja kui tuli too õlilaik, oli ikka veel igav. Mul paar tuttavat käisid sõjaväe korras nõuka ajal erinevates pärissõdades ja rääkisid sellest jutte. Siiani on need jutud ja rääkijate surmahirm meeles. Praegu jäi mulje, et jutustaja ise arvas ka, et ega ikka midagi erilist ei olnud, et lihtsalt lollid sõjaväelased.
    Aga ma pole mees ja ma pole ei sõjas ega sõjaväes käinud, ilmagi olen patsifist :D

    VastaKustuta
  4. mind valdavad vastuolulised tunded. Kirjutatu on väga hea. Ei olnud igav (ei olnud ka väga "meestekas" tegelikult ju). Ainult et kuidagi liiga vähe juhtus.
    Võibolla see vanamees võinuks mingi legendi jutustada seoses selle elavhõbedatükiga. Või oleks polkovnik jutustanud, kuidas närvihaigest major otsustas paljakäsi ja ainult noaga relvastatult sellesse sukelduda.

    VastaKustuta
  5. Palju kisa, vähe villa :) Ma hea meelega loen igasugust sõjaväekirjeldust, aga ma tahaks, et see oleks kuidagi looga seotud ja ulme ikka prevalveeriks. Muidu ma võin niisama ka dokumentalistikat lugeda... Ja see "teenin nõukogude liitu" ei omandanud üldse sellist dramaatilist efekti, nagu oleks võinud olla.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.