Lumi langeb

"Kui ma laps olin, oli meie pere väga vaene. Nii vaene, et meil ei olnud isegi ühtegi mänguasja. Hea et ma vähemalt poiss olen, muidu ei oleks mul üldse mitte millegagi mängida olnud."

Laudkond püsis mõne sekundimurdosa vait, et seejärel naerma pahvatada. Põhilisteks naerjateks olid kaks meest, nalja rääkija tegi ise püüdlikult tõsist nägu. Ümmarguse laua taga meestega üle ühe istuvad naised muigasid viisakalt kaasa, välja arvatud Liisa, kes näost punaseks värvus.

Oriku Akadeemiline Selts, nagu nad ennast ise nimetasid, pidas pisikeses hubases restoranis traditsioonilist igaaastast kokkutulekut. Selts oli oma nime saanud EÜE päevil, kui kolm lapsepõlvesõpra Saverna rühma kooseisus Oriku ehk Veski mõisahoonele uut katust peale lõid. Sellest ajast olid nad igal aastal oktoobri kuu jooksul kusagil Lõuna-Eesti turismitalus või väiksemas hotellis kokku saanud. Elu oli neid mööda Eestit ja nüüd ka mööda maailma laiali pillutanud, kuid kokkutuleku traditsiooni püüdsid nad iga hinna eest elus hoida. Isegi Rainer, kes hetkel Kopenhaageni Tehnikaülikoolis külalisõppejõuna loenguid luges, leidis aega Ryanairiga Riiga ja sealt üüriautoga Lõuna-Eestisse kohale kihutada. Vaid kaks korda oli aastate jooksul seltsi aastakoosolek pidamata jäänud.


Kui esimestel aastatel oli kokkutulek ainult meeste omavaheline asi, siis mingil hetkel olid seltskonda ilmunud naised. Raineri kaasa Mai ja Joonase teine naine Riina olid vanad olijad. Priit oli peenem vend, tema tuli iga kord uue kaunitariga. Kui neljakümnenda eluaastani liikus naiste vanus Priidu enda vanusega kaasa, siis viimastel aastatel muutusid naised järjest nooremaks. Võluvat õlgupaljastavat tumesinist kleiti kandev Liisa tundus olevat kindlasti alla kolmekümne, kui mitte kahekümne viie kandis.

Oriku Akadeemiline Selts oli meestele, kes kõik töötasid vastutusrikastel kohtadel, võimalus mõneks päevaks nooruspõlve tagasi minna. Vahel tõmbasid nad ninad korralikult täis ja mängisid naiste õuduseks Kümmet Linna. Vahel lällutasid öö läbi vanu tudengilaule ja üritasid hommikuhämaruses üksteisele kitarri pähe kinni lüüa. Ükskord sõid sõbrad viina kõrvale küpsetatud oina munandeid. Need olid rohkem sellised teise päeva naljad. Ükskõik, milliseid lollusi nad ka korda ei saatnud, alati jäi see nende seinte vahele, kus nad parasjagu viibisid. Aga esimese õhtu toon oli alati rõhutatult aristokraatlik.

Seekord algas koosviibimine väga õdusas restoranis. Nagu arvata võibki, olid nad ainsad külalised. Restoran tundus keset Lõuna-Eesti perifeeriat tõelise võõrkehana. Luksuslikud karniisid, seedripuust mööbel, tinaraskena mõjuvad tumepunasest sametist kardinad. Ja muidugi personal. Kaks modellivälimusega ettekandjat ning eritellimusel õmmeldud frakis sommeljee, kõik ainult nende päralt.

Seltskond nautis eelrooga, milleks oli Perle Blanche Oyster ehk kalamarjaga ülepuistatud austrid, rüübates kõrvale üksmeelse heakskiidu saavutanud bordoolast, Château Laville Haut-Brion Blanci.

"Ausalt öeldes pean tunnistama, et ma pole enam ammu nii heas restoranis käinud. Ja käinud olen ma nendes viimasel ajal päris palju," sõnas Priit vaadates mitmetähendusliku pilguga Liisa poole, kes millegipärast pilgu maha lõi.

"Kes selle koha üldse välja otsis?" küsis Riina, küünarnukk juba laual ja veniklaas näppude vahel kõlkumas.

"Rainer saatis vist meili peale," arvas Priit.

"Saatsin ka vä? Ei mäletagi. Oli vist jah midagi. Joonase meili saatsin edasi vist," proovis Rainer meenutada.

"Minu meili edasi?" kergitas Joonas kulme. "Minu arust saatis Priit meile kõigile meilid laiali."

"Mina küll ei mäleta, et oleks esimesena saatnud."

"Mis vahet seal on," ütles Mai vahele. "Peaasi, et on hea koht. Mmmm, pearoog." Nobedad näpud lehitsesid menüüd. "Mina võtan tallekarree Fungus seente ja trühvlitega koriandri-portveini kastmes." Kogu laudkond tegi järgemööda valiku, mille tikksirgelt seisev ettekandjaneiu üles märkis.

***

Seltskond limpsis magustoitu, kes kookosepiima-kardemoni crème brûléed, kes mõne eksootilise puuvilja sorbet veel eksootilisema kastmega, kui fuajee uksele üks kummaline kuju ilmus. Kõik pöördusid vaatama.

See oli selline vanamees, nagu neid maakohtades ikka ringi luusib. Seljas võidunud, kuid neoonvärvides 80-ndate lõikega jope, arvatavasti humanitaarabina mõnelt kirikult saadud. Kottis põlvedega pükste kohta võis öelda, et need olid saavutanud taseme kust enam mustemaks minna ei saa, lisanduv ollus koorus lihtsalt maha ja kukkus küljest. Jalas ääreni porised kummikud, peas kuklasse vajunud pooleldi karvutu läkiläki. Ja käekõrval ebamäärast värvi poolroostes jalgratas, sadul heinapallinööriga siit-sealt kokku traageldatud.

Ettekandjaneiud kiirustasid vanamehe poole. Seltskond valmistus tunnistama stseeni, kus eksinud külamees viisakalt välja juhatatakse. Kuid midagi sellist ei juhtunud! Neiud laususid vanamehele paar sõna, kes jäi kohmetult lauaseltskonda vahtima. Üks neiudest võttis õrnalt jalgratta ja teine astus vanamehe selja taha ning hakkas ilget jopet seljast tirima. Rattaga neidis kärutas ausõna peal koos püsiva sõiduriista söögiruumi seina äärde ja pani selle RATTAHOIDJASSE!!! püsti seisma.

Akadeemiline Selts oli keeletu.

"Õige huvitavad kombed siinmail," sosistas keegi laudkonnast.

"Issand, see hakkab nüüd siin haisema," sosistas keegi naistest vastu.

Seltskond unustas hõrgutised ja jälgis vapustatult kuidas kohalik parm vaba laua juurde talutati. Hetkega ilmus ettekandjate kõrvale sommeljee.

"Mida tohiksime härrale aperitiiviks pakkuda?" küsis frakistatud meesteenindaja.

"Mes asja," kähises vanamees.

"Kas härra sooviks keelekastet enne õhtusöögi juurde asumist?"

Nüüd tundus, et vanamees sai asjale pihta. "Viina võtass."

Sommeljee nägu lõi särama.

"Meil on pakkuda nelja sorti. Jean Marc XO Vodka, Ketel One Vodka, Kauffman Luxury Vintage Vodka ning Xellent Vodka."

Vanamees pungitas silmi ega saanud midagi aru.

"Lavva viina võtass," kähises vanamees lõpuks.

Sommeljee kahvatus. Ta püüdis kiiresti meenutada, ega nad kogemata köögiriistu Laua viinaga ei desinfitseeri, kuid midagi ei meenunud. Kas neil jääbki kliendi soov täitmata!? See oleks küll väga paha lugu.

"Mu härra, ma soovitaksin Kauffman Luxury Vintage Vodkat. See on kõigist maailma viinadest üks puhtamaid vene viinu, pruulitud kõrgekvaliteedilisest kollasest käsitsisorteeritud nisust. Limiteeritud partii kõik pudelid nummerdatakse. Destilleerimisprotsessi viiakse läbi 14 korda..."

"Äh vene viin vai? See käip kah," teatas vanamees. Sommeljee õlad vajusid pisut allapoole kui suurem pinge lihastest kadus.

"Härra, kas sooviksite kohe ka eelroa tellimuse sisse anda?" küsis üks neidudes ning ulatas vanamehele luksusliku brokaadiga dekoreeritud menüü. Vanamees ei saanud aru mis pidi see kätte võtta.

"Tooge kardulat ja lihha ku teil um. Aga ega rahha põle mul muud ku neli eurut" ütles vanamees juba kõvasti julgema tooniga ja pillas menüü maha.

"Ärge muretsege, kõige eest on hoolitsetud. Kas soovite talle või vasika fileed? Meil on pakkuda ka suurepärast faasanit," sõnas üks ettekandjatest ning uuris asjatundja pilguga vanamehe pooleldi irvakil suud, kust paistid mädanevate tüügaste vahel ka paar enam-vähem väljanägemisega rehapulka.Teine neiu korjas samal ajal maast menüü ja torkas omale kaenla alla.

"Lammas käip küll," ühmas vanamees.

Sommeljee jõudis tagasi laua juurde, sõrmedel kandik viinaklaasiga. Taat haaras klaasi ja viskas sisu kurku.

"Saass üte veel," pomises vanamees.

"Üks hetk, mu härra." Sommeljee eemaldus, kuid oli kõigest kümnekonna sekundi  pärast tagasi. Seekord oli kandikul peale viinaklaasi ka härmas veetilga kujuline pudel.  Veel mitu klaasitäit, kus oli sisu kindlasti rohkem kui 40 cl, lendast vanamehe kõrist alla.

Akadeemiline Selts ärkas tardumusest. Uskumatust väljendavate nägudega vahiti üksteisele otsa.

"Vot on teenindus," suutis Priit lõpuks suust välja saada.

"Kuulsid mis vanamehenässile öeldi, et kõige eest hoolitsetakse. Võib-olla ei pea meie ka maksma," sosistas Mai, kes oli praktilise loomuga naisterahvas.

"Oota nüüd veidi. Kuidas sa seda ette kujutad, et ütleme ettekandjatele pärast, et me ka ei maksa nagu see kohalik joobar," sosistas Rainer vastu.

"No ma loobiks ka nelja eurtsi eest omale hiidkallist viina klaaside kaupa näkku. Ja praad tuleb ka veel," sisistas  Mai. "Mina igatahes ei maksa, kui iga suva parm saab ennast siin tasuta täis lakkuda."

"Oota nüüd, me ei tea ju asjaolusid," segas Priit vahele. "Äkki on see vanamees näiteks selle maja päranduseks saanud ja resto omanikud tegid diili, et annavad vanamehele juua-süüa elu lõpuni, aga saavad seda kohta siin pidada. Rattale on neil igatahes hoidja olemas."

"No aga mis ta siis oma neljast eurost jahus?"

"Vanal on deliirium, see on ju kaugele näha. Ta lihtsalt ei mäleta, et ta tasuta saab."

"Kurat võib-olla tõesti," nentis Mai löödult. "Kuidagi nõme on tonni välja käia, kui sihuke niisama sama asja kätte saab."

Kõigil oli isu kadunud. Seltskond vahtis pettunult kuidas vahepeal oli vanamehele röstitud tallefilee ette toodud ja see ludistas saja viiekümne eurost praadi läbi hõredate hammaste. Üks ettekandja seisis pidevalt vanamehe laua ääres valvel.

Vanamees lõpetas söömise, kui seda üldse nii nimetada saab.

"Ku nüid veel üte klõmpsu saass, siss võiss kotto koti pääle minna," ütles vanamees. Mõne hetkega oli sommeljee platsis, vana kummutas veel paar klaasi hinge taha ja ajas ennast ebakindlalt püsti. Üks neidudest toetas vanameest, teine võttis ratta oma hoole alla.

Taadile topiti vammus selga ja veider seltskond liikus fuajeesse.

"Kui keegi räägiks mulle seda, mis siin praegu juhtus, siis mina ei usuks," ütles Riina.

"Äkki oleme mingis totakas varjatud kaameras," viskas Priit uue teooria õhku. Kõik vahtisid ringi.

Fuajeest kostus hele kiljatus ja kukkuva jalgratta kolin.

"Kurat nüüd läks see vanamees tüdrukutele kallale," hüüatas Riina. "Mehed, minge appi!" kamandas ta vastuvaidlemist välistaval toonil.

Kõik kolm meest kargasid püsti, köögi poolt liikus pika sammuga fuajee poole ka  sommeljee.

Mehed jõudsid fuajeesse, kuid seal ei olnud rünnakust mingit jälge. Vanamees toetus endiselt vastu ettekandja õlga, teine tüdruk oli ratta maha pillanud. Kõik kolm jõllitasid välisukse poole.

Uks oli lahti tõmmatud. Ukseavas ei haigutanud ootuspärane kõle sügisöö. Kogu neljakandiline auk oli kaetud valge massiga, millest tubli pooleteise meetrine hunnik oli omakorda fuajeed katvale pärsia vaibale varisenud.

Naiste uudishimu oli nad meestele järele tippima sundinud. Samuti oli fuajeesse ilmunud kaks meest, kes hoidsid ähvardavalt nuge käes ja keda sööjate seltskond varem näinud polnud. Need olid ilmselgelt kokad. Nii seisis 12 segaduses inimest ava ees, läbi mille nad hoonesse sisenenud olid, kuid mille kaudu lahkumine hetkel küll kõne alla ei tulnud.

"Vahepeal on lumetorm olnud ja meile väikese hange tekitanud," avaldas Rainer arvamust.

"Milline torm puhub poole tunniga ukse kõrguse hange?" tõstatas Riina pisut hüsteerilisel moel küsimuse, millele oli peaaegu võimatu vastata.

"Ei tea ju neid looduse vingerpusse. Ma nägin kunagi netis pilte, kuidas Kanadas uppus 70-ndatel terve küla lume alla ära. Pärast kaevas sõjavägi nad välja, mingi neli-viis meetrit oli lund. Päris jubedad pildid on," proovis Rainer asja teadusliku lähenemisega seletada. "Haruldane asjaolude kokkulangemine võib tekitada loodusnähtusi, mida ei ilmne paljude inimpõlvede jooksul ja need unustatakse. Aga see ei tähenda, et need nähtused kadunud oleksid. 2005. aasta Pärnu jaanuaritorm on üks näide. Piisas tuulel öö läbi ühes kindlas suunas puhuda ja ujutaski mereäärsed linnaosad üle. Esimese vabariigi ajal uputas Emajõgi Tartut nii, et kogu Supilinn oli vee all ja lained lõid üle Kalevi tänava vastu Lillemäge. Tõsi, noil aegadel parvetati kevadise suurvee ajal palke ning Kavastu silla alla kippusid ulatuslikud ummistused tekkima."

Seltskond seedis kuuldut. See rahustas natuke olukorda.

"Kui suur see hang ikka olla saab, tõmbame natuke lund eest ära ja saamegi välja," arvas Joonas . Ta oli vähema jutuga mees, kui kaks sõpra, aga seda usinam tegusid tegema. Joonas astus ukseava juurde ja hakkas rinna kõrguselt kahe käega lund fuajee põrandale kahlama. Umbes kahekümne sekundi pärast pidi ta töö katkestama.

"See kuradi lumi on palju külmem kui tavaline lumi. Rainer, vaheta mind välja," pobises Joonas läbi plagisevate hammaste, silmitsedes peopesi, mis olid siniseks tõmbunud. Riina hakkas oma mehe käsi kiires tempos hõõruma, et veri uuesti käima saada.

Rainer kõhkles. Miski hoidis teda tagasi. Ta laskus põlvele, võttis maast peotäie lund ja krudis seda sõrmede vahel. Pikalt seda teha ei saanud, lumi tundus kõrvetavalt külm. Rainer viskas sõmerja peotäie maha ja silmitses pingsalt peopesa.

"Huvitav. See lumi ei tundu üldse sulavat," ütles ta vaikselt. Siiski kuulsid seda kõik fuajees viibijad.

"Mis see siia puutub?" küsis keegi.

"Igasugune lumi, vähemalt see mis meie laiuskraadil leidub, peaks kehasoojuse toimel kasvõi natukenegi sulama. Minu käsi jäi täiesti kuivaks. Nii maha jahtunud lumekristalle võib leida vast  Antarktikast aga seal on isegi kesksuvel õhutemperatuur mingi 30 kraadi miinust."

"Kas me külmume nüüd surnuks?" küsis üks ettekandjaneiu ja nuuksatas. Pisarad olid tema imekaunile näolapile meigitriibud vedanud.

"Seda me nüüd küll kartma ei pea. Lumi on väga halb soojusjuht. Kuigi ise külm, peab väga hästi sooja. Eskimod elavad rahulikult igludes ja pole neil häda midagi."

Ruumi sigines nõutu vaikus.

"Okay, sulalumi või mittesulalumi. Igatahes peame siit mingi nipiga välja pääsema," ütles Priit lõpuks. "Kus siin teine väljapääs on?" pöördus ta sommeljee poole.

"Ma ei tea."

"Kuidas te ei tea, kui te siin töötate?"

"Me ei tööta siin. Me valmistame ainult täna toitu ja serveerime seda."

Priit mõtles veidi.

"Olgu, lähme otsime teise ukse üles. Kui tuul puhus hanged siia poole vastu seina, siis peaks teisel pool maja lund suhteliselt vähe olema."

Seltskond pöördus ringi ja liikus tagasi söögituppa. Neiukesed kakkusid vanamehel jope jälle maha, misjärel väsinud külamees toolile istuma räntsatas, pea lauale toetas ja kohe norinal magama jäi. Ettekandjad, sommeljee ja kokad istusid teise laua taha. Rainer astus akna juurde ja tõmbas sametist kardinad eest. Piisas ainsast pilgust taipamaks, et lumi kattis kogu aknaruudu.

"Nii, naised jäävad siia. Meie lähme otsime tagumise ukse üles," kamandas Priit.

Vastumeelselt istusid naised tagasi lauda. Riina valas pudeli oma klaasi tühjaks ja jõi selle korraga ära. Ta vaatas sommeljee poole. See ajas ennast püsti ja tõi uue pudeli, kuid särts oli asja juurest kadunud.

Priit, Joonas ja Rainer läksid mööda koridori kööki.

"Kus see kuradi uks olla võib?" arutles Priit kõva häälega, kui nad kohale jõudsid.

"Vaatame kõigepealt, kas meil on üldse mõtet seda otsida," vastas Rainer ja küünitas ennast üle tööpinna, kus kuivas Sakai Takayuki profinugade komplekt. Tõmmanud kardinad eest, oli selge et ukse edasise otsimise võib katki jätta. Vastu klaasi oli surutud ühtlane valge lumevaip.

"Niimoodi siis. Nüüd saime teada, et korraga tuli maha mitme aasta jagu lund. Ja seda oktoobri kuus. Tavatu natuke on, aga mitte midagi katastroofilist. Keskajal oli minijääaeg, siis jäi Briti saartel lumi terveks suveks maha... " arutles Rainer.

"Sa rääkisid ennist sellest Kanada lumeuputusest," segas Priit vahele.

"Mhmh."

"Ja neid kaevas sõjavägi välja?"

Mehed taipasid korraga. Muidugi tuleb kusagile helistada. Priit ja Rainer said telefonid pintsaku põuetaskust kiiresti kätte. Joonase oma oli mantli taskusse jäänud.

"Nahhui, mitte ühtki pulka."

"Mul ka mitte."

"Mida  kuradit me siis nüüd teeme?"

Mehed istusid köögitaburettidele. Joonas märkas laua all kasti pudelitega. Ta võttis esimese ettejuhtuva, milleks osutus Old Pulteney 40 Year Old viski, keeras korgi pealt, võttis paar korralikku lõuatäit ja ulatas pudeli edasi. Mehed istusid vaikides ja rüüpasid pudelist 2000 eurost jooki, mida oli laagerdatud Hispaania sherri ja Ameerika burboonivaatides.

"Vennad, kurat. Fuajees oli ju trepp," meenus järsku Priidule. "Lähme vaatame teise korruse aknast, kui kuradi kõrged need hanged siis on lõpuks."  Hetkega sigines ruumi uus lootus.

"Ok, aga peab rahulikult läbi söögihalli minema. Naisi ei tahaks küll praegu närvi ajada," arvas Joonas.

Mõni minut hiljem seisid kolm meest teise korruse trepihallis ja põrnitsesid otse vastu treppi jäävat väikeste ruutudega akent. Tihedalt vastu klaasi surutud lumekristallid valendasid nii tugevalt, et hämaras ruumis hakkas silmadel isegi kergelt valus.

Priit ropendas vaikselt, et alumise korruse rahvas ei kuuleks.

"Hea küll, kui Kanadas tuli maha 5 meetrit lund, siis oleks neil ka teise korruse aknad lume all olnud," ütles Rainer. "Mind hakkab juba tõsiselt huvitama, kui kõrgele see lumi üldse tõusnud on."

"Ega palju variante pole jäänud pole. Tuleb katusele ronida," ütles Priit ja vaatas telefoni. Levi oli ikka nullis.

Nad leidsid lülitid ja panid valgustid põlema. Vasakut kätt jäi väike koridor, mis viis numbritubadesse. Päris koridori lõpus paistsid luugi piirjooned. Pärast lühikest vaidlust, et kes pätipukki teeb ja kes üles ronib, said nad kokkuklapitava redeliga pööninguluugi lahti.

Keegi  hea inimene oli ehitamise käigus pööningule mõned odavad valgustid pannud. Kolm sõpra turnisid vapralt fermide vahel. Järsku sähvatas Raineri peas üks mälestus. Aasta 1986. Tema koos Priidu ning Joonasega tassib õlgadel täpselt samasuguseid katuseferme. Joonase hüüatus tõi ta hetkeolukorda tagasi.  Sõber oli just ümmarguse tsinkplekist kattega suletud augu üles leidnud.

Samal hetkel piiksatas telefon. Priit haaras telefoni ja jõudis märgata, et hetk enne kustumist oli üks levipulk õrnalt värelenud.

"Kuidas see mulle kohe meelde ei tulnud! Ma installisin ju selle uue äpi mille Päästeamet välja töötas," hüüatas Priit ja vahtis võiduka näoga sõpradele otsa. "See on sihuke asi, et saadab Päästeametile hädakutsungi, kus on koordinaadid ka olemas. Viimased GPS koordinaadid mis telefon kätte sai. Kurat, ega siin see lumi kogu aeg ka ei olnud, mul peaks selle koha andmed mälus olema. Nigu hetkeks levi on saadab smsi ära."

Ta vajutas kiiresti puutetundlikku ekraani kuni ilmus punane kiri "Hädakutsung aktiveeritud".

"Väga hea asi ju," ütles Joonas. "Kui me luugi lahti kangutame, saab katusel levi kindlasti kätte."  Ta oli jupi prussi leidnud ja seisis nüüd luugi all, et hooga luuk väljapoole eest ära rammida.

"Oota üks hetk," hüüdis Rainer.

"Mis siis veel?"

"Võib olla ei peaks me luuki näppima." Priit ja Joonas vahtisid teda suurte silmadega. "Äkki õnnestub kutsung ära saata ja meid päästetakse niisamagi ära."

"Kuule Rainer, kui sihuke lumi on igal pool, siis kaevatakse Eestit kevadeni välja. Võib-olla tullakse meile appi aga võib-olla ei tulda ka. Me peame ikka ise tegema kõik võimaliku ja võimatu, et välja pääseda."

Rainer pidi selle mõttekäiguga vastumeelselt nõustuma, kuigi parema meelega poleks ta luuki avanud. "Ok, löö luuk minema."

Joonas võttis hoogu ja virutas prussi otsaga vastu plekki. Luuk kerkis pisut ja sadas valju kolinaga vastu vahelae talasid. Samal hetkel tekkis pööningule valge sammas, mille all hakkas sama valge hunnik kiiresti kasvama.

Sõbrad vaatasid paar sekundit kangestunult kuidas lumi kiiresti katusealust täitis.

"Laseme siit jalga," hüüdis Priit ja nad hakkasid kiiresti selle luugi poole turnima, mille kaudu sai teisele korrusele laskuda.

Samal hetkel, kui nad teise korruse põrandale hüppasid, jõudsid lumejoad luugi servani ning koridori põrandale langesid esimesed heljuvad nired.

"Kiiresti luuk kinni!" karjus Priit. Rainer hüppas Joonase õlgadele ja surus luuki ülespoole. Külmad joad valgusid krae vahele ja kõrvetasid teravalt. Ta püüdis ebainimliku pingutusega luuki kinni saada kuid siis sai lume raskus võitu ja ta sadas Joonase õlgadelt maha. Luuk prantsatas lahti ja lumekosk langes järjest kiirenevas tempos neile kaela.

Joonas ja Rainer jäid laviini alla ning nende kehad kattusid hetkeliselt pulbitseva valge massiga. Priit vaatas õudusega kuidas lumi põlvedeni tõusis. Ta pöördus, et minema joosta, kuid jalad tundusid olevat põranda külge kinni külmunud. Siis kadus tasakaal ning Priit räntsatas külg ees mööda voolavasse lumejõkke, märgates siiski, et telefon lendas kõrge kaarega eemale. Telefoni displeile ilmunud rohelist kirja "Hädakutsung saadetud" ta enam näha ei jõudnud.

***

Langevatest lumehelvestest täpiliseks pikitud Päästeameti veoki esitulede valgusvihus seisid kaks nõutute nägudega päästjat. Taevas hakkas juba kergelt ahetama.

"Kindlasti on ikka see koht vä?" karjus üks läbi avatud ukse kabiini. Juht uuris enda ees asetsevat vedelkristallekraani ja noogutas. "Peab olema, mul masin näitab, et siitsamast on kutsung tulnud."

"A keda me siin päästame siis?"

"Mine vaata pervest kaugemale ka. Me ei saa kohe  minema sõita, pärast on mõni kohalik rallimees pea alaspidi kraavis."

"Las ma arvan, mingi tatt mängis autos isa nutikaga ja saatis kutsungi minema. Nüüd patsutab papake juba ammu kontoris sekretäri tagumenti aga meie ajame olematu avarii jälgi kuskil pärapõrgus."

Autojuht irvitas.

"Mine tee veel üks ring, siis sõidame minema."

Päästja ohkas ja sumas teepervelt triiki täistuisanud kraavi. Ta sai umbes viis meetrit minna kui lumekoorik järele andis ja ta vööni sisse vajus. Päästja liigutas jalgu edasi tagasi ning taipas aastatepikkustele kogemustele toetudes, et taldade all on midagi plekist. Ta vilistas läbilõikavalt.

"Voova, kuuled vä, kutsu terve vahetus välja, siin on auto lume all!"

***

"Nii, räägi mulle nüüd oma sõnadega mis vaatepilt sündmuskohal avanes." Politseiuurija näol peegeldusid plinkivad valgusvihud. Pilvevaiba taga tõusev päike oli vahepeal taeva oktoobrikuiselt poolheledaks värvinud. Mitu tundi ränka tööd rabanud päästja oli rampväsinud, kuid kuna õnnetus oli nii veider, kibeles ta seda kellegagi jagama.

"No leidsime lume alt esimese auto. Kaevasime selle välja ja mina vaatan, et mida kuradit, küljeaken ei paista läbi. Lõime labidaga akna sisse ja lund hakkas välja pudenema. Auto oli laeni lund täis."

"Esiaken oli avarii tulemusena eest ära?"

"Vot see see asi oligi, et ei olnud. Kõik aknad olid ilusti terved, uksed ka kinni, aga auto triiki lund täis. Nagu oleks keegi puistevilla londi veidi poikvel aknast sisse torganud ja auto lund täis lasknud."

Politseiuurija kratsis pastakaga kuklatagust.

"Ja autost leidsite?"

"Esimesest autost vä? Kaks laipa oli sees."

Nad jalutasid teepervele ja vaatasid alla kraavi, kus olid lume seest välja kaevatud autod.

"Esimene oli see lätlase Passat?"

"Auto on jah Läti rendikas, aga sees olid eestlased, me leidsime dokumendid."

"Selge. Edasi tuli Chrysler ja siis Audi A8?"

"Jah, kõik ilusasti rivis. Ei näinud me avariitunnuseid kuskil ega midagi. Mõlemas kaks laipa sees. Mees ja naine. Ja lund samamoodi katuseni täis."

"Ja siis jõudsite mersu bussini?"

"Ei olnud. Enne leidsime veel selle vanamehe meestekaga. See vend oleks nagu rattaga lumehange  sees ringi sõitnud, ilusti  püsti sadulas, käed korralikult lenksu peal."

"Kus see siis veel oli?"

"See oli Audi ja bussi vahel."

"Selge. Kas ta võis mõnelt autolt löögi saada?"

"Me küll aru ei saanud. Me ise arvasime siin meestega, et äkki vanamees vänderdas rattaga  ette, esimene sõiduauto ehmatas ära, tõmbas külje ette ja teised panid ka teelt välja. Samuti vastutulev mersu buss."

"Täiesti võimalik. Ja siis jõudsite bussini?"

Päästja pühkis kindaga ninast välja voolanud tati ära, lüristas ja seletas edasi.

"Jah, siis jõudsime lõpuks mersu bussini. See oli samamoodi lund täis nagu sõiduautod. Sealt võtsime viis inimest välja. Kõik surnud muidugi."

Politseiuurija ohkas. Üksteist laipa korraga, kui ta järge suutis pidada. Ei, kaksteist siiski, vanamees oli ju ka.

"Hästi, lähme vaatame laibad ka üle."

Nad läksid üle tee, kus oli puhtale lumele laotud pikk rivi surnukehasid. Kolm kahest punti, siis eraldi üks ja siis viiene kobar. Politseiuurija astus esimese paari juurde. Ilus nooremapoolne naine, laitmatu figuuriga, seljas tumesinine pidulik kleit, mis jättis õlad seksikalt paljaks. Kõrval ülikonnas keskealine härrasmees.

"Need olid läti Passatis?"

"Ei. Need olid selles Audi limusiinis. Me alguses ei teadnud, et neid nii palju lume alt välja tuleb, see paaride rivi on tagurpidi."

Politseiuurija märkis üles, kes millises autos oli olnud. Kuni jõudis viiese pundi juurde.

"Ja need olid siis mersu bussis?"

"Jah. Ma tundsin nad ära. Nad olid eelmine nädal Terevisioonis. Mingi kokkade kamp, pidid kuskile Prantsusmaale söögitegemise maailmameistrivõistlusele minema või midagi. Üks mees oli veinspets, või noh üldse igasuguste kärakate spets. Need tüdrukud olid ka saates, rääkisid veel kuidas kõik tuleb täpselt õigesti laua peale ette kanda, muidu võetakse punkte maha jälle. Nii ilusad naised olid, sellepärast jäidki mulle meelde. Täpselt samade riietega olid ka telekas. Kahju küll, et nad nüüd surnud on."

Politseiuurija silmitses piltilusaid elutuid nägusid. Tõesti kahju, mõtles ta. Milline raiskamine.

"Midagi on veel nende juures imelikku," ütles politseiuurija.

"Jah. Ma ei saanud ka alguses pihta aga pärast plahvatas. Mitte kellelgi neist ei ole üleriideid seljas. Jopet ega mantlit, mitte midagi. Autodest ka ei leidnud midagi. Isegi vanamehel ei olnud jopet seljas. Neli autotäit rahvast, üks külajoodik ja kõik oleks nagu hetk tagasi toast välja astunud."