Minu reisipäevik

Ärasõit

Eestist ärakolimise mõte ei sündinud lihtsalt ega uisapäisa. Lugesin ajakirjandusest jutte kuidas inimesed on mujale elama läinud ja kuidas neil võõrastes maades läheb ning mul ei tekkinud põgenemise vajadust. Peamiselt hirmutasid mind võõraste maade kultuurikombed ja totrad söögiharjumused. Ma pole mingi kama ja verivorsti jumaldaja ning pilk värisevale sülditükile ajab lihtsalt südame pahaks. Kuid ma ei kujuta ette elu ilma hapukooreta. Ma võin ülepäeva süüa heeringat hapukoore ja sibulaga ja iga kord mõelda, et see on parim toit maailmas. Võib-olla just mitte kõige parem – tõeline peediga rosolje ja hernestega kartulisalat on ka väga head või peaaegu iga salat, mis on tehtud normaalse hapukoorega. Olen valmis surema teadmatuses, miks salatikastmeks kasutatakse õli. Te võite mulle kiita toorpressi oliiviõli palju tahate, aga mina arvan ikka, et see maitseb nagu rasva sisse topitud harilik pliiats ja pliiatseid ei näri ma juba ammu.

Söök söögiks, ma pole eriline gurmaan, aga kogu elu siin riigis muutus iga päevaga aina kummalisemaks. Mulle meeldib eesti keel ja kultuur, aga puhast aktsendivaba keelt siin sama hästi kui enam ei kuulnudki. Need rangelt kohustuslikud politsei- ja piirivalveameti keeleõpetamiskapslid, mille pidid läbima kõik, kes tänaval juhuvaliku korras teostatud keelekontrolli ei läbinud, aitasid inimestel kolme tunniga saada selgeks kogu eestikeelse sõnavara ja grammatika koos kolmeteistkümne (või mitu neid oligi?) käändega, kuid aktsendivaba hääldust nad selgeks ei õpetanud. Terve linn oli täis mitmekülgse sõnavaraga kuid kohutava aktsendiga rääkivaid inimesi. Kõik, kes oskasid eesti keelt emakeelena, eelistasid siit ära kolida.

Nii ma otsustasingi, et pakin kohvri kokku ja sõidan ära Veenusele. Otsustavaks sai ühe mu sõbra jutt, et Veenusel pole hapukoorega mingit probleemi ja muid piimatooteid on samuti samasuures või isegi paremas valikus kui meil.

Hommikune Ilvesenimeline lennujaam oli pilgeni täis kohvritega sagivaid inimesi. Mõned tegid aega parajaks maja ees toimuvas traditsioonilises ilvese laskmise võistlusel. Ma ei mäleta, kuidas see võistlus alguse sai, aga kuuldavasti olevat kunagi mingi president leidnud lennujaama peldikust ilvese ja ta sealsamas maha lasknud ja nüüd tähistatakse seda igal aastal.

Minu peatus asus jaama tagumises otsas. Ma polnud kunagi varem ühelgi teisel planeedil käinud, paar korda lapsena käisin Kuul, aga seal oli jube igav – igal pool lärmas rahvas kasiinodes ning paljaste naiste esinemist vaadates. Tookord sõitsime koos isaga kohale mingi vanakooli raketis, kus võis vahepeal kaaluta olekut proovida, see oli ka ainus lõbus asi, mida ma sellest reisust mäletan. Tagasisõidul enam kaaluta olekut ei pakutud, sest kõik reisijad oksendasid ilma selletagi.

Veenusele viiv sõiduriist ei paistnud millegi poolest silma. Tegelikult sarnanes ta täiesti tavalise linnaliinibussiga, kus inimesed kolmes reas üksteise selja taga istuvad. Istusin maha ja lehitsesin seljatoe küljes olevat Veenust tutvustavat videot. Sama hästi võiks reklaamida Tallinna – majad, pargid, inimesed, poed, ööklubid, kinod, söögikohad, lõbukohad. Huvitav, millist keelt seal räägitakse. Videosse ilmus tutvustav lõik, kust sain teada, et toosama totter keelekapsel, millega lollidele eesti keelt õpetatakse, on ka seal kasutusel – kolm tundi ja ma räägin keeles, millest ma praegu veel midagi ei tea.

Sõidukist ei oska ma midagi rääkida, pole aimugi kuidas need töötavad, aga reisijana pole mingit vahet tavalise linnasõidukiga liikumisel, ainult vaade aknast on igavam, liiga triibuline. Süüa anti ka, mingit võileiba ja kohvi. Võtsin kõike, maitsesid kehvasti, aga ma ju maksin piletiga ka toidu eest. Soola, pipra ja puhtakslimpsitud toiduriistad libistasin kotti, kõik tegid nii.

Veenusele maabumine

Jõudsin ära vaadata kaks filmi, kui ekraan läks roheliseks ja ilmus kiri „Olete Veenusel“. Lennujaam nagu lennujaam ikka. Minu maabumiskohas olid kõik töötajad maalased. Ma teadsin juba varem, et Veenus on Maa ja veel mingi kolme planeedi vahel ärajaotatud. Kõik võivad valida, millisesse tsooni nad lähevad, kuid muude elukate tsooni minekuks tuleb läbida koolitus. Mind ebamaised tüübid ja nende ühiskond ei huvita, Maalgi on säilinud piisavalt kummaliste kommetega ja välimusega tüüpe, aga nad on vähemalt inimesesarnased. Kord nägin Tallinnas kaubamajas tüüpi, kes ilmselgelt pärines mingist muust galaktikast. Ta haises nii jõhkralt, et keegi ei suutnud ta läheduses viibida ja välja nägi nagu oleks krokodill koeraga paaritunud. Jälk!

Astusin liikuvasse käiku, mis pidi viima kohta nimega Pariis. Veenuse maalaste linnad kannavad meil tuntud suurlinnade nimesid. Valisin juba ammu välja, et mina tahan Pariisi. Huvitav, kuidas nad Eiffeli torni ehitasid, kas on ikka täpselt samasuguse kui Prantsusmaal või väiksema? Turismiinfo piltidelt ei saa täpselt aru, täna peaks esimese asjana ise kõik vaatamisväärsused käega järgi katsuma.

Champs-Élysée peatuses läksin maha, mu hotell jäi kohe peatuse kõrvale. Arvestades asjaolu, et valisin hotelli mingi reklaamlehe fotode kaudu, hinna ja asukoha suhet kaaludes, oli hotell piisavalt viisakas. Ei midagi luksuslikku. Tavaline uberik vajaminevaga.

Tänaval ringi uudistades ehmatas mind tohutu hulk tegelasi, kes meenutasid kunagist kaubamajas nähtud krokodill-koera. Ega ma neid otseselt ei karda ja õues polnud ka nende haisu tunda, aga ma vaikselt lootsin, et Veenusel hoidub igaüks oma tsooni, aga nüüd platseerusid nad suurte käratsevate karjadena just mu hotelli läheduses. Neil paistis liigagi lõbus olevat ja inimesi nad ka ei häbenenud. Kõikidel planeetidel pole kombeks riideid kanda, eriti seal, kus elukaid karvakasvuga rohkem on õnnistatud. Seljal ilutses neil tõeliselt vägev karvastik. Seljal, ei mujal. Iuuu!

Teise häiriva asjaoluna märkasin, et kõik tüübid, nii inimesed kui muuplaneetlased, suitsetavad. Ei taha mõeldagi, mida nad suitsetavad, kuna mina vihkan igasugust tossutamist, siis polnud mul midagi hingata. Suits suitsu järel. Juba liikuvas käigus oli paljudel kuiv suits hambus ning välgukas käes, et tobi läita niipea kui juuksetutt millimeetri võrra maa alt väljub.

Kõndisin kiirelt mööda tänavat, et võidukaar ära vaadata, kuid minu ainuke mure ei olnud ülemeelikult käratsevad tüübid ja elukad, vaid kogu see rämps, mida nad maha olid loopinud. Poleks eales uskunud, et Veenus võib olla nii räpane!

Eiffeli torni nägin ära. Loomulikult oli see palju väiksem, kui ma arvasin. Neil siin Veenusel pole normaalset kliimat ja terve planeedi ulatuses on taevasse mingi süsteem ehitatud, mis hoiab stabiilset õhku, kuid tänu taevalaotusega tegelevale masinavärgile, ei saa eriti kõrgeid asju ehitada.

Magama läksin väsinult ja pettunult – kõik see mustus ja kirju mass madala taeva all väsitas. Õnneks olin leidnud toidupoe, kust sain osta kõike, mida soovisin: leiba, vorsti, rosoljet, limonaadi, lihapirukaid. Vähemalt õhtusöök maitses, ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui mõnda kohalikku söögikohta oleks kogemata eksinud.

Teine päev

Hommikul ärkasin suhteliselt hea tujuga. Käisin sõin söögitoas oma moosisaia ja kohvi ära ja võtsin tuttavaga ühendust. Kuna oli laupäev, siis ajasin ta vist kogemata ülesse, aga tal oli hea meel mind näha. Kuna ta oli reedeõhtust jätkult meeletus meeleolus, küsisin, et äkki ma võiksin tema juurde tulla ja jääda, kuniks ma mingi töökoha leian. Ta küll tõsines pisut, aga oli nõus.

Hotellitakso töötas täpselt samamoodi kui Eesti omad – ütled aadressi ja oled kohal. Sõbranna avas esimese kellahelina peale ukse ja ehmatas mind kaameks – tal polnud midagi seljas. Minu nägu nähes puhkes ta naerma ja teatas: „Meil ongi siin kombeks ilma riieteta käia, kliima on korras ja häbeneda pole midagi.“

Jah, tõesti, armid üle kogu naha näitasid, et ta hoolitseb oma keha eest regulaarselt. Eestis pole enda välimusega mängimine nii moes, kui lõunas, kuna paar nädalat suvel pole piisav põhjus meeletuid summasid kirurgile annetada. Ma üritan küll vähem süüa, aga rasva olen kenasti kogunud. Otsustasin, et ei võta riideid ära, arvaku nad mida tahavad.

Järgmine negatiivne üllatus tabas mind toas, kui nägin, et mu tuttav sõbrustab mitte ainult nende krokodillkoertega vaid selliste imeelukatega, keda ma polnud isegi unes näinud. Kujutage ette, et laua peal istus mingi tüüp, kes nägi välja umbes nagu jube suur mesilane, kuid peale karvase kollasetriibulise keha ja kuue jala, milledega ta hoogsalt muusikataktis kõigis suundades viibutas, püsis ta laual paigal tänu pikale lihavale sabale, mis kinnitus iminapaga laua külge. Tänu niivõrd ideaalsele toetuspunktile võis ta hullumeelselt väänelda ja vehelda, laud vappus, aga tema püsis ja sumises muusikarütmis nagu ma oleks sattunud jaaniöisesse Eestisse, kus miljon sääske sind verehimuliselt ründavad. Loomulikult polnud sel mesilasel midagi seljas, kuid ma olin piisavalt peenetundeline, et mitte tema kõhtu vaadata. Nii ma ei teagi millisest soost too imeelukas oli.

Istusin toa nurka mingile kotilaadsele kastile ja silmitsesin ümbrust. Kõigil paistis lõbus olevat ja nad tantsisid mingi mulle tundmatu kuid väga närvesööva muusika saatel. Mõned vist vestlesid omavahel, aga kuna ma polnud keelekapslis käinud, ei saanud ma sõnakestki aru. Kui tolles keeles üldse mingeid sõnu esineb. Ma kahtlen sügavalt, et siin võidaks normaalset keelt rääkida, või et kui ma sõnu teaks, suudaksin oma suud niiviisi väänata, et krokodill, mesilane või too poolt põrandat hõivanud mao ja hobuse ristsugutis minust aru saaksid.

Rääkides mao ja hobuse ristamisest, siis mina eelistaksin, et lõpptulemusel oleks ikka hobuse jalad, et normaalselt kõndida ja joosta saaks, aga too õnnetusehunnik oli hobuselt laenanud pea ja saba. Või midagi sarnast. Ise tundus ta omadega rahul olevat - nii vahvalt põrandal väänelda kui too värdjas, pardoon ma frentš, ei suuda küll keegi teine. Muidugi ei irvitanud ma avalikult ja kõvahäälselt, nii pole viisakas. Irvitamine on kõikides kultuurides sarnase tähendusega. Ma naersin ainult siis kui keegi tundus midagi naljakat ütlevat ja enamus toasolijad kooris naeris.

Kaua ma seal olla ei suutnud hoolimata tollest joogist mida sõbranna mulle pakkus. Krokodillkoera pakutud söögilaadsest asjast loobusin ma kohe ja kõhklematult kuid kena naeratusega, et teda mitte vihastada. Läksin ära hotelli ja hakkasin kirjutama oma reisimälestusi.

Ma tõesti ei kujuta ette kauaks ma siia veel jään. Tolle tuttava juurde ma enam minna ei taha, isegi kui keegi mulle peale maksaks. Majad on siin ilusad ja ilm on soe, aga ma vist kunagi ei harju ära selle mustuse ja lärmiga, mis siin valitseb. Ma ei tea, peaksin vist seal keelekapslis ikka igaks juhuks ära käima. Ma ju maksin selle eest ka. Äkki tahavad nood imelikud tüübid ükskord meie puhtasse ja vaiksesse Eestisse tulla ja siis oskan ma neilt vähemalt küsida „Kas sa eesti keelt juba oskad?“