Need, kes jäid

Algamas oli üks erakordselt tore päev, Friedrich tundis seda iga oma pooriga. Ta oli üle hulga aja end täielikult välja maganud. Ka hommikusöögiks üllatas projekteerimisbüroo teda uue testeinega ning infoviisoris toimusid lakkamatult plahvatused.

„Lihtsalt suurepärane,“ mõtles ta, ise keelega sinakat kallerdisetükki vastu kurgulage hõõrudes.
„Ja sellel sinisel on kõige õigem konsistents ja tekstuur ka.“ Ta neelas hommikuse hõrgutise lõnksatades alla. Mehe vaatevälja servale ilmus rodu tähti ja numbreid. Jälgimiskiip oimukohal oli tema ajust testi tulemused lugenud ning arvas nüüd, et Friedrich peab neid kinnitama. Kuid ega ta loll ole. Eh, kinnitama. Nii ei saaks ju magadagi!
„Vabandage, testija Friedrich. Kas voodi on küllalt pehme? Aga taustamuusika? Kuid mida te arvate sellest kampsunist enda seljas? Kuid selle naise seljas?“ Kogu elu automaattestimine on töö kogu eluks, igaks viimaseks kui tunniks. Seepärast ei vaevanud Friedrich end kunagi sellega, mida masin tema ajust välja luges. Elus on parematki teha. Näiteks hetkel tahtis ta ise vaadata, mis seal all tänaval õigupoolest toimub.

Hooletult tõukas ta raske tooli kiuksatades pikali ning tõusis, selle juures järjekordset numbririvi silmanurgas edukalt mitte nähes.
Tänav sügaval all oli hõre nagu öösel. Vaid kolm-neli inimest sibas kuhugi ning vastasmaja terrassi kohvikus istus kollases kleidis tüdruk oma nurgakohal.

„See on siis nende meelest mingi evakueerumine või?“ mõtles ta pahuralt. „Ei kähmlust, paanikat ega pisaraojasid. Kuid need seal?“ Küüntega innukalt aknaklaasil kigistades, jälgis ta just vaatevälja ilmunud paarikest. Riiete Punase ja rohelise dissonantne laik taarus sillutise hallil foonil ning muud huvitavat nad ei teinudki. Täiesti absoluutselt tüütu.
Friedrich pöördus. Teistest kõvem plahvatus infoviisoris oli köitnud ta tähelepanu. Kuid kadunud oli ka pilt. Pimedusest vadistas vaid diktori hääl meediakompanii hävinenud ülekandelaevast ja „meie vapratest sõduritest“. „Igav,“ konstateeris ta. Lehvitanud käega ette teisi kanaleid, ei saanud Friedrich teragi targemaks. Isegi „Kuumad Galaktika uudised“ olid esindatud vaid stuudiopildi ja mantraga: „Säilitage rahu. Säilitage rahu.“

„Põrgut, rahu ma ütlen.“ Mees lõi infoviisorit jalaga. „See on inimeste piinamine. Andke mu plahvatavad pommid ja laevad tagasi!“ Tark masin niuksatas ja alustas kanalite kiirkruttimist.
Diktor, diktor, kindral, diktor, mitte midagi, diktor. Friedrich vandus. Viimaks nägude virvendamine peatus. Väike kollane lontkõrv hüples klähvides ringi, seletades: „Au-auh. Dokumendid. Sa lähed kauaks kodunt ära. Auh. Sa pead kaasa võtma dokumendid. Ja riided, mis oleks soojad ja vastupidavad.“ Koera kõrvale ilmus laua alt naeratav laps, vedides enda järel pooltühja seljakotti.
„Auh. Ja hügieenitarbed, ära unusta …“ Üks nördinud pilk ning koera loba katkes kanalivahetuse piiksuga.

Tuba laienes, täitus üleni häälega, sellisega, mida Friedrich polnud kunagi kuulnud. Nagu mesilased, kuid kõrgem, nagu … inimesed. Infoviisorist vaatas teda väike tüdruk. Ülesuuruses pea, pruunid silmad, vaid põgus naeratus. Keegi oigas üsna lähedal paremal ja tüdruku asemele ilmus vanem kübaraga proua. Mõne hetke kiiresti silmi pilgutanud, naise nägu kadus ning asemele ilmus eemale kõndiva politseiniku selg. Edasi vahetusid pildid aina kiiremini, Friedrich ei suutnud neid enam jälgida. Kuni stopp. Keset ekraani kõrgus Ühendatud Maa pronkskuju Keskväljakult ning selle ümber lainetas rahvas. Tuhandeid inimesi, nii kaugele kui pilt ulatus.
„Valitsus palub,“ diktori hääl värises. „Ärge tulge kosmodroomile enne kui teid kutsutakse. Teile on koht evakuatsioonilaevas tagatud. Jääge rahulikuks.“ Kõik. Edasi ei juhtunud enam midagi. Näidati Ühinenud Maa sajanäolist pronkskuju.

„See on juba l i i g!“ Friedrich tõusis. Nii hästi alanud päev ja nüüd ainult hala, vahelduseta, tüdimuseni. Ta läheb ja ütleb neile isiklikult, kui ebanormaalne see on!
*

Õhk tänaval oli soe ja vihmalõhnane. Ta peatus kõnnitee servas. Üksildane android tukkus eemal seina najal ja oligi kõik. Ei mingeid lõnkuvaid masse, ei möödujate juhuslikult pillatud lausekatkeid ega muud.
„Nagu öösel kell kolm.“ Ta kehitas õlgu. Õnneks oli kollases kleidis tüdruk seal terrassikohvikus veel paigal.

„Rita!“ Mees tõi endale kõrvallauast rohelise samettooli ja istus tüdruku vastu. „Inimesed on täna. Päris ZZ või mis?“
„Ise oled ZZ. Roheline tool ja roheline pluus. Väkk“
Mees tundis, kuidas tal põsed kuumama hakkasid. „Ma mõtlen tõsiselt, Rita. Kõik on sellest sõjast kui arust ära läinud.“
„Sa oled nõme, kui öö naiseta magad.“ Rita viibutas sõrme, heites Friedrichile läikivate kastanpruunide juuste vahelt kelmika pilgu. „Keskväljakul käib šõu. Inimesed hunnikus kosmosejaama kiirteel. Max ütles.“
„Kui Max, siis jah.“

Friedrich vaatas, kuidas Rita toiduga askeldas. Lonks kihisevat jooki kõrgest klaasist, tupsutus salvrätiga huultele ja lonks sama välimusega jooki laiast tassist. Näolt sinna sattunud juuksesalgu kõrvale lükanud, haaras ta kahvli ning ründas söögitopside pikka rivi.
„Ära rabele nii.“ Mees napsas kausist väikese tomati. „Söö lihtsalt kõht täis nagu mina.“
„Ma ei sure testijana. Selleks peab pingutama, poiss. Higistama.“ Ta tupsutas salvrätiga demonstratiivselt otsaesist. „Sinu moodi töötades jääb klemm peakülge igaveseks.“
„Äh, klemm! Me oleme kõige alus,“ Friedrich tõusis toolilt, et žestidega oma sõnadele rõhku lisada. „Me hindame kõike, absoluutselt! Ka praegu otsustab valitsus meilt tuleva info järgi, mida sõjaga teha. Vot nii on lood, Rita.“
„Oled tähtis isik sõjas,“ noogutas tüdruk mehe sõnadele kaasa. „Keskväljak?“ Tüdruk pühkis laual oleva põrandale. „Ma hääletan poolt. Mida sina teed?“

*

Kaks tundi hiljem polnud nad ikka veel kohal. Järjekordne ülekoormusest üles öelnud hõljuktee oli neid õnneks üsna Keskväljaku lähedale kandnud ning nüüd vantsisid nad rahvamassis edasi.
„Kuule. Kõik need inimesed siin.“ Friedrich müksas enda kõrval käivat Ritat. „Miks nad kõik nii sünged välja näevad? Ega nad ometi seda loba ’Moreide rünnak, säilitage rahu’ ei usu?“ Mees tegi katse rahvavoolus seisma jääda. „Nad võiksid parem šõud nautida. Või teha midagi huvitavat. Karjuda või asju loopida. Mis?“
„Laus nõme,“ ütles Rita. „Noavõitlus nurgal või hüpped katustelt oleks cool!“ Ta tõstis pea ja uuris igatsevalt katuseservi, kuid sealt polnud ühtegi hüppavat inimest märgata. Vaid paar politseihõljukit sööstis eemal hääletult üle tänava.

„vipp-lift.“ Rita osutas kuhugi paremale ja üles. „Meie vaatame. Sünged teevad šõud. OK.“ Vastust ära ootamata, alustas ta oma teravate küünarnukkidega tööd.

*

Tõesti. Vaevalt kümmekond minutit hiljem astusidki nad Keskväljaku vipp-aatriumi. Luksuslik ruum oli täiesti inimtühi. Friedrich peatus ja pühkis higiseid käsi vastu pükse kuivemaks.
„See ongi siis see kõige tähtsamate paik,“ Mõtles ta. Üleni roheline ja hõbedane. Aromaatne õhk. Päris ehtsate puude moodi puud, kõik üleni lehtes ka. Friedrich kummardus, et ruumi madalate põõsaste vahelt ilmunud purskkaevu lähemalt vaadata.

„Janu või?“ Mees hüppas õhku, keegi oli teda just jalast sikutanud. „Pikutaks. Mis? Pehme vaip.“ Jätkas hääl purskkaevu tagant lehestikust. „Siin palju parem kui väljakul. Pikuta.“
„Rita!“ Friedrich kükitas põõsas pikutava tüdruku kõrvale. „Sa ehmatasid mind. Kust sa siia juba said? Otsime lifti parem.“
„Lift parem kui naine. Tark mees teab.“ Rita kalpsas püsti ja osutas sõrmega lehtede vahele. Lift seal, kui heast tänasest ei hooli.“

Ja nii see oligi. Näidatud suunas ootas neid vanamoodne puidu ja nikerdustega kaunistatud lift.

*

Üleval tabas neid esimesena hääl. Palju inimesi kuskil mitte kaugel ütlemas kooris tähte a, ja e, ja i, ja kõiki teisi läbisegi. Ja lõhn. Vaid mõne sammu lühikeses sammaskäigus astunud, tundsid nad seda, kauaks kokkupressitud inimeste vänget leitset.
„Kuule.“ Friedrich haaras tüdruku õla järgi. „See on ju vipppidele. Kuidas saab siin hais olla?“
Rita peatus ja pöördus aeglaselt ringi. Vasak kulm kortsus, suu tihedalt kokku pigistatud, uuris ta enda ees nina kinnihoidvat meest. „Tark mees mõtleb eriolukord,“ ütles ta viimaks ning pöördus viimase samba taha.

„Hei! Oo-ta nüüd!“ Friedrich pöördus ümber samba ja tardus, jalg õhus, käed rabamas tühja õhku. Tema ees, tema all ei olnud mitte midagi. Vaid kuskil liiga kaugel seisid inimesed. Tihedalt üksteise kõrval pead ja õlad.
„Kukun,“ käis tal mõte läbi pea, alt paistvast vaatest kägarasse tõmbudes. „Kõva, valus. Pehmeks pole küllalt inimesi.“ Ta sirutas käed ette. Peopesad puutusid vastu midagi, mis polnud ei soe ega külm ja mis kandis. Nagu jäik õhk.
„Jõuväljast põrand. Veereta end siia.“

Värisevatel kätel-jalgadel padistas Friedrich normaalsele, lihvitud marmorist mosaiikpõrandale ning ajas end Rita kõrval püsti. Ta oli ikkagi elus.
Aegamööda rahunedes jõudis talle pärale ka see, mida ta nägi. Tuhanded, miljonid inimesed all väljakul. Tihedad väänlevad kolonnid, lummavas joonmustris üle kogu Keskväljaku keerdumas. Kogu ülevus võttis hinge kinni. Ja õrn sädelus, tõrjeväljade roosa inimkeerdude vahel, turvajõudude hõbe ja veel midagi arusaamatut. Friedrich kummardus ette, et kõike paremini tabada.
„See on kunst! Inimjõudude sümfoonia! Vaata Rita! Milline muster, milline lainetamine!“ Karjus ta uurakil üle piirde. „Juba üks selline päev on kogu elu väärt!“
„Võta.“ Tüdruk tonksis teda millegi kõvaga vastu küünarnukki. „Ruttu. Antihüpnoprillid. Meile lubatud. Lase käia!“ Mees rapsis korra vaid käega. Ta ei tahtnud seda tüütud naist. Ta tahtis alla, ta tahtis ühineda nende kõigiga seal inimkonna orgasmis. Kõik nagu üks. Nagu võimas pere. “Ma olen õnnelik!“ röökis ta inimestele all. „Ma olen hea!“ Keegi rebis teda tagasi, ta tundis. Sõbra puudutus täitis ta joovastusega. Kõik oli nii roosa, nii vaikne.
Oli vaikus.

*

Ta oli kuskil pikali, sai Friedrich aru. Selg nurises kivikõva aluse üle ja rinda muljus raskus. Mees oigas. Ta avas silmad. Kollane. Raskus tema rinnal oli kollane ja liigutas. Friedrichi ninna tungis tuttav lõhnaõli hõng.
„Mis. Vahtisid otse hüpnokiirde?“ Rita, see ta oli, surus talle näo ette mingi monstrumi. „Antihüpnoprillid. Hoiad ees. Käsk! Ja veel.“
Tüdruk ajas end püsti. „otsusta viimaks, kas tahad mune või mõistust.“
„Mul,“ Friedrich niisutas keelega kuivavaid huuli. „on mõlemad olemas.“
„Kui nii arvad,“ noogutas Rita ja pöördus barjääri poole tagasi.

„Kui nii arvan?“ Friedrich libistas pilgu üle kollases kleidis ümara tagumiku, üle kumaras selja ja juuste lehviku, veel rohkem üles, sinisesse taevasse välja. „äh, kus ütleja,“ Mõtles ta. „Ta on ise üks täielik oh-oh ja naine ka.“

Taevas toimus midagi, Friedrich pööras pead, et paremini näha. Rita pea kõrval, kuklast nii sõrmejagu paremale oli ilmunud väike annihilatsioonileegi värvi laik. „Lähedalt startiv rakett või midagi,“ pakkus mees. Ta sulges silmad ja luges hästi aeglaselt kahekümneni. Uuesti vaadates, oli aga täpist saanud hele laik. Ja see liikus edasi!
„Kas nad,“ Friedrich ajas end püsti. „ei valetanudki? Vaata sinna!“ ütles ta, ise tüdruku pead kahe käega üles pöörates. „Kas need on Moreid?“ Ta pidi karjuma, et Rita kuuleks. Rahvas väljakul oli viimaks ärganud. Nende miljonihäälne möire paisus üha, muutudes peaaegu tahkeks.
„Eemale, sinna.“ näitas Rita sõrmega vaateplatvormi sügavusse. „Tule.“ Nad haarasid üksteisel käest ja läksid koperdades liikvele.

Tuhanded tugitoolid ja lauad ja puud. Kilomeetreid vaipu ja marmorit. Nii Friedrichile tundus, kuid lõpuks oli jälle vipp-lift nende ümber ning üle taeva plahvatanud kiirgus ning võimatult vali hääl oli kadunud.

„Mis see oli?“ Friedrich kükitas, pea põlvedel, ise üle kere värisedes. „Mis see ometi küll oli? Ütle!“
„Evakuatsioonilaeva stardileek. Hüpnokiir lülitati välja. Max ütles.“
„Max on loll masin. Üks täiesti loll-loll masin. Moreid tulevad! Mina tean!“
„Hea küll, tark mees.“
Lifti uks avanes. Nad olid tagasi inimtühjas aatriumis.
„Mis edasi?“ Rita seisis kohmetunult marmorist palm-lambi all ja näppis oimukohal oma loendurklemmi. „Me oleme nüüd üksi. Max lülitati välja“