12 ööd (osa 2)

Ta ehmus, kuid kuu andis küllalt valgust. Pilk üle hoovi näitas, et varjud olid selgepiirilised . Metsik jaht ei olnud tagasi tulnud.  Mitte miski ei liikunud väikest talu ümbritsevates puudes ja põõsastes. Siiski pidi Marta kogu oma julguse kokku võtma, et need maja ja talli lahutavad sammud teha.

 

Jäine õhk puges naise mantli alla ja pani ta külmetama. Lumi ja niiskus tungis ta kingadesse, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta mõtted olid loomade ja ime juures, mille juures soovis ta olla.

Laudas oli soe. Lõhnas õlgede, sõnniku ja loomade järgi. Kuuvalgus immitses läbi kehva õlgkatuse. Kahvatus valguses nägi Marta Täpit ja Põikpead, nende kaht pugalat hobust rahulikult oma latris seismas. Neist mitte kaugel magasid neli kitse õlgedes. Teisel pool seisis latris noor lehm, mille Lennart oli alles viimasel kevadel laadalt ostnud ja mille piim nii oivaliselt maitses. Teisel pool oli nende väike kuuepäine lambakari üheskoos õlgedes pikali. Uttedest viis olid tiined ja pidid lähinädalatel kenad väiksed talled ilmale tooma. Õrrel lae all magasid kanad.

Marta otsis endale ukse lähedalt, kus hoiti värskeid õlgi, koha ja ootas.

 

Laudas oli rahulik. Näis, et loomad polnud teda märganud. Ikka ja jälle sahistas keegi õlgedes ja vahetevahel pahistas mõni hobustest. Marta tundis, kuidas ta uniseks jäi. Just siis kui tal silmad kinni vajusid, kuulis ta, kuidas kaugel lõi küla kiriku kell keskööd. Tuulevaikses kargelt külmas öös olid kaksteist lööki selgesti kuulda.

 

Loomad laudas hakkasid end liigutama. Marta hoidis hinge kinni. Hakkavad nad tõesti rääkima? Kas ta saab midagi tuleviku kohta teada?

 

„Aeg on niikaugel. Aeg on niikaugel,“ kostus samal hetkel tema peakohalt aampalkidelt. Kukk lendas platerdades  alla, maandudes põrandale palkseinte vahele ja kõmpis seal uhkelt ringi. „Ärgake üles! Ärgake üles!“ hüüdis ta. „Meie aeg on hinnaline. Viimaks ometi saame me jälle tulevikust rääkida.“

„Aga mina ei taha tulevikust mõelda,“ kaagutades lendas üks kanadest alla ja maandus kuke kõrval. „Sest siis pean ma rääkima, et kevadel tapetakse mind ära.“

„Tal on õigus,“ määgis üks kitsedest. „Sul, kukk, on sellega hästi. Talumees peab sind veel kaua. Mind aga müüb ta varsti maha, sest ma ei kingi talle ühtegi kitsekest.“

„Miks peaks sul paremini minema kui perenaisel,“ määgis üks lammastest. „Teda pole siia hoovipeale ka enam kauaks. Ja ka tema ei too väikeseid inimesi ilmale.“

 

Loomad kaagutasid, määgisid, hirnusid ja mökitasid, nagu oleks lammas eriti hea nalja teinud. Marta talus seda kõike jäiselt. Ta pea käis ringi ning hingamine muutus raskeks. Ta ei olnud end petnud. Lennart tõukab ta ära. Aga et see juhtub just nii varsti, sellega polnud ta arvestanud.

„Ehk on mehel külas juba kullake olemas,“ tormas tal mõte läbi pea. „Ehk on sellel plikanatil isegi mehe laps südame all kasvamas.“ mõte nööris tal kõri kinni. Järsku kahetses ta, et oli lauta astunud. Tõde oli kohutav, kibe ja talumatu.

 

Naise otsaesise taga tormlesid mõtted.  Mida ta võiks teha, et vältimatut takistada? Oli üldse veel midagi, mida ta sai teha?

Ta ei kuulanud enam, mida loomad räägivad. Naise mõtted keerlesid vaid selle ümber, mida tulevik talle tuua võib. Alles siis, kui tornikell keskööjärgse tunni lõppu lõi ja loomad vaikisid, sai ta jälle oma ümbrusest teadlikuks. Kuu oli oma pale pilvedesse peitnud ja valguse endaga kaasa võtnud. Laudas oli pilkane. Pilkane ja vaikne.  Loomad magasid jälle, nagu poleks vahepealset olnudki. Marta teadis, et ta peab minema majja tagasi. Ta oli saanud teada seda, mida ta tahtis ja kuigi tõde oli õudusunenägu,  oli nii ehk ikkagi parem. Nüüd ei tule lõpp vähemalt üllatusena.

 

Kangete liigestega ajas naine end püsti ja läks ukse juurde. Ta lihased valutasid. Ta tundis end aastaid vanemana, murtult, purustatult, tühjana. Tulevik laius süngelt ja troostita tema ees.

Lootust ei olnud.

 

Lauda ukse avanud, keerlesid rasked lumeräitsakad talle vastu. Jälgi, mis ta oli laudateele lumme jätnud, polnud enam näha. Marta astus välja lumevihurisse, sulges hoolikalt enda järel laudaukse ning asus aeglaselt teele maja poole. See näis naisele pikem kui enne, iga järgmine samm oli raskem kui eelmine.

 

Varje, mis pimedusest hääletult lähemale libisesid, ta ei näinud. Vaikset urinat, mis kui aimdus öös kasvavast ja lähenevast kurjast, ta ei kuulnud. Õhk vibreeris ohust, kuid Marta oli murest nii hõivatud, et ta ei märganud seda.

 

Alles siis, kui hunt, urisedes ja kihvad paljastatud, tal tee tõkestas, jäi ta seisma. Kui ta üles vaatas, nägi ta hundikarja, mis tõmbas järjest ringi tema ümber koomale.

Marta seisis seal kui kivistunud. Nimetu hirm halvas ta, nöörides ta kõri kinni. Õudusest pärani silmadega vahtis ta hunte, kes tulid lõrisedes lähemale.

Mõrvaiha ja verejanu  silmis.

 

Kui Lennart ärkas, oli juba valge. Ta tundis kohe, et midagi on korrast ära. Ta oli üksi. Koht tema kõrval oli tühi, voodi oli külm. Marta pidi olema vara üles tõusnud. Sellest ajast peale, kui selgus, et ta ei saa enam mehele lapsi tuua, magas Marta halvasti.

Lennart ohkas. Ta armastas naist üle kõige, ka ilma lasteta, kuid ta ei suutnud teda oma mures aidata. Naisel oli kinnismõte, ta oli peaaegu hullunud, oma täitumata igatsusest saada laps. Igast mõeldamatust mehe sõnast uskus naine leidvat kinnitust, et mees ei armasta teda enam.

 

Juba mitu korda oli Ta proovinud naist ümber veenda, kuid ta ei soovinud meest kuulata.

 

„Marta?“ Mees tõusis istukile ja kuulatas, kuid ei saanud mingit vastust. End püsti ajades langes ta pilk lahtisele kirstule.

Kaas oli üles tõstetud, sisu läbi otsitud. Mida ta küll võis sealt otsida? Pead raputades sulges ta uuesti kirstu ja astus akna juurde. Öösel oli lund sadanud. Puudel ja põõsastel puhkas paks ja pehme lumevaip. Lennart hõõrus silmi ja lasi pilgul üle hoovi ja sinna tekkinud väikeste lumehangede libiseda. Ta uskus, et Marta oli läinud lauta, kuigi väljas polnud ainsamatki jälge näha.

„Kummaline,“ mõtles Lennart ja sügas kukalt, ise lumehangi silmitsedes.

 

Kui ta ringi pöördus, märkas ta raamatut. See oli lahtiselt aknaalusel laual. Värsked vahaplekid andsid tunnistust, et Marta oli seda öösel lugenud. Uudishimulikuks muutunud, hakkas mees lugema ridu, mille juures oli kõige rohkem vahatilku märgata.

 

„Loomad laudas, nii räägitakse, räägivad keskööpaiku inimkeeli ja kõnelevad tulevikust.“ Lennartil jäi hing kinni. Ta tundis hästi legende, mis seostusid kaheteistkümnenda ööga ja talle meenus, et Marta oli ta öösel üles ajanud, kuna naisele oli tundunud, et ta kuulis midagi. Ta ei kuulnud ju ometi?

 

„Ei!“ Lennart hingas välja.

Seda ei saanud olla.

Seda ei tohtinud olla!

 

Palavikuliselt lehitses ta edasi.

Siin ei olnud enam vahaplekke näha.

„Kes siiski loomi rääkimas kuuleb, sureb kohe selle järel.“

„Jumala pärast!“ Lennart tundis, kuidas ta kõri kitsaks jäi. Marta luges vaid eelmist lehekülge.

„Martaa!“ Pisarad ähmastasid ta pilku, kui ta paljajalu majast välja lumehangede juurde tormas ja kui arust ära kaevama hakkas.