Kuldne mai

Kõik ümberringi helises. Üles-alla mööda ebamaiseid heliredeleid joostes hiilis see aina lähemale. Külma ja rikka surma ahvatlev kutse.

“Kurat küll!” Laur lõi jalaga konservikarpide virna. “Oleks tookord keegigi öelnud, et see ongi tõsi,” mõtles Laur. “25.05.25 on lõpp kui mu avad” seisis laekal. “Ja Liisa ja Mart ja alati tarkust täis mölalõug Malle. Oli neist siis mingit kasu? Kasvõi pisikestki. Isegi kruvikeerajat ei leidnud nad üles, minu takistamisest rääkimata.” 
Trepp vana hotelli neljandalt korruselt alla kajas põntsuvate silindrite kakofoonilises ühiskooris, mille lõpetas pehmete plahvatuste kanonaad. Smaragdroheliste ja rubiinpunaste sädemete vihm valgustas trepikoja seinu.
“Raisk, Juba nii lähedal!” Õrn tilin lõpetas plahvatused ning jälle oli mees üksi helinas ja vaikuses.
“Nüüd on küll lõpp. Kõige puhtam tõde, raisk!” Vihaga keeras ta taskud tagurpidi. Mida siin enam hoida. Põrandale veeres rusikasuurune teemant, paar kummalise kujuga kullakämpu, kaks kommi, veeplasku ja veel igasugu prahti.
“Anna andeks, Pille!” ta tõukas üht kullakämpudest jalaga. Hetke mõelnud, tõstis ta veeplasku uuesti üles ja pöördus minekule. “Iga elatud minut on väärtus,” oli ta vanaema peale halvatust aina korrutanud. Laur kavatses selle tõe nüüd oma enda ellu viia.

Maailma lõpp on seal, kus lootus sureb. Kolmteist minutit hiljem oli mees lõpus kohal. Ta teadis nüüd, et see siin, neljanda korruse parema tiib, oli ainuke, mis oli kogu maailmast alles ning läbi öö, läbi metalse helina oli tunda, kuidas tema järel viimased normaalsed seinad, lagi ja põrand helisedes kullaks muutuvad.

“Raisk, ma ütlen.” Ta sülitas. “Ma ei taha nii!”
“Nii on ebahügieeniline, armas Laur. Nii ei tohi.”

Laur vaatas peaaegu kaela nikastades vasakule ja paremale, kuni viimaks taipas üles vaadata.
“ Ja, just-just, ma olen siin üleval, sinu pea kohal.” .
Ja oligi. Tõde mis tõde. Lae all hõljus valges hõlstis mehike, kaks kohevat tiiba seljal  ning roosa-valge oreool keha ümber lehvimas.
Jahmunult astus Laur paar sammu tagasi, kuid olend sättis end uuesti otse tema pea kohale.

“Austatud Laur, sa oled väljavalitu. Sa tood maailma rahu ja korra. Sa oled kõige ilusam, targem ja isasem kogu planeedil,” leelotas valge olend lae all. “Kulda ja kalliskive on sul terve planeedi täis. Lisaks kolm soovi, mille ma täidan. Ütle need!”

Laur tõstis plasku suule, et mõtete kogumiseks üks mouks võtta, kuid seal oli vaid jälgilt leige vesi.
“Kurat küll. Kas see on tõsi, mida sa räägid?”
“Jah, täielik ja absoluutne. Sa oled ainuke inimene kogu Maal, seega mistahes skaalal esimene ning mõne minuti pärast muudetakse viimane osa planeedist kullaks ja väärisasjadeks. Sinu teine soov, o kõrgeaulik Laur!” olend irvitas. See tuli tal  päris inimlikult välja, pidi mees tunnistama.
“Ee, aga ma ju ainult küsisin. Ma ei soovinud midagi! Mitte midagi.”
“Ehee, soovisid küll.” Olend tegi lae all väikese kukerpalli. “Mina soovisin praegu näiteks üleannetu olla ja sind mõnitada, sina aga soovisid oma küsimusega tõde teada saada. Soov on soov ja reeglid on reeglid. Sinu kolmas soov, palun. Ju-ust, kolmas. Sinu teine oli soov olukorra vastu protesteerida. Nii et …”
“Ee,” Laur vakatas. Kui see peaks kasvõi surmaeelne meeltesegadus olema, tuleb sellest võtta maksimum, kõik, mis saada on. Ta toetas käe seinale. Krobelise ja sooja krohvi asemel tundis ta peo all jahedat libedat metalli.
“Ee, et siis.”
“Luba endale meelde tuletada, o kõrgeim ja ainsam Laur, et see maja, kus sa viibid, on nüüd palju raskemate ja pehmemate seintega kui enne ning seega vajub varsti koos sinuga kokku. Ütle oma viimane soov, see õige, õilis ja suur ning püha.”

“Et siis.” Põrand tundus tõesti kaldu olevat. Laur ajas end sirgu. “Ma tahan … Minu kolmas soov on …”
“Jah, minu kõrgeauline, sinu soov on mulle vankumatuks seaduseks.”
“Ma tahan, et sina ja kõik sinusugused sureks nüüd otsekohe!”
“Kuidas!” Tümpsatusega kukkus valge olend põrandale, saates laiali sädemevihma. “Miks? See ei anna sulle mitte midagi!”
“Ma tahan, raisk.” Laur surus käed rusikasse. “Täida mu soov, mis on sulle käsuks! Peletis!”
“Aga mõni paradiisiplaneet, soe saar keset merd koos armsamaga, kellel pole enam ainsamatki viga, võib-olla palju viina, et sellesse uppuda, väga nõutud kraam, tean? Igavene elu on ka väga hinnatud. Palun, Laur, vali midagi muud!”
“Ei. Surge kõik ja otsekohe! Te tapsite mu kallima, minu sõbrad ja vaenlased, te tapsite minu maailma, koos nii heledate kui ka tumedate värvidega. Te tapsite kõigi minu maailma inimeste maailmad, miljardeid maailmu. Surge nüüd ise, mõrtsukad! Nüüd kohe.”
“Ei! Anun!” Valge kogu sööstis kergelt laperdades mehe poole.

Hele helesinine valgus ja jahe tuul. Ere sähvatus otse silmade ees lõi Lauri pimedaks.
“Sa oled mingi jama kokku keeranud, mis? Jälle et tõmbame loosi, las juhus valib, kes määrab maailma, mis? Ja nüüd on kõigel surm, mis?” Täiesti võõras jäme hääl rääkis otse Lauri parema kõrva juures.
“Aga kuule,” teine, heledam hääl, kostus kuskilt mehe peakohalt . “Soov oli, et kõik temasugused, kuid meiesugune ta küll ei ole. Nii loll nagu tema ei ole ükski meiesugune. Las temasugused surevad, eks. Härra ülemdirektor peaks ju ka asjadele nii vaatama, kui me nii ütleme.”
“Laur, anun!” Kellegi pehmed käed haarasid tal jalgadest. “Anun, teen kõike mida tahad, täidan kõik su soovid, igavesti, kui muudad …”
“Vait! Loll lontrus, mis? Kõik soovid, igavesti, mis!” Lauri tõugati jõhkralt kui tüüp tema kõrvalt edasi sööstis. “Hukatuselind selline!”
See oli täielik kaos, mis järgnes. Kriiskamine, löögid, sajatused ja jooksumüdin, kuid Lauril oli muudki teha. Tõukest pikali kukkunud, lamas ta põrandal, selg vastu seina, ning sein. See oli jälle endine, krobeline ja soe. Ja põrandal oli vaip, nii kaugele kui ta kätega ulatas.
“Aga kuld? Kas seda ei olnudki?”

“Vabandage härra.” Mingi järjekordne tüüp tippis tema taastunud vaatevälja. “Veel mõni hetk. Teie soov täitub lõplikult kahe minuti pärast . Suur aitäh teile. Aga ainult üks asi.”
Nad vaikisid, räsitud kolmekümnendates mees, tundmatu hotelli neljanda korruse põrandal pikali ning sõrmepikkune tütarlaps, must kleit seljas, valge põll ees, juuksed hobusesabasse seotud.
“Me,” Tütarlaps langetas pilgu. Me jätsime sõnad , nüüd ja kohe teie soovist välja. Need olendid on ajatud, neile on iga hetk “nüüd” ja “kohe”.”
Tütarlaps tõstis silmad ja naeratas : “Ja veelkord suured tänud teile.”
“Miks?” Lauri pööras aeglaselt pead. “Miks te tänate?”
“Te olete õnnelikum, kui te ei tea, uskuge mind. Muide,” Juba minekule pöördunud tundmatu pöialliisi vaatas korraks tagasi: “Kui neid pole kunagi olnud, pole kunagi olnud ka nende tehtut.” Ta lehvitas.