Süsteemi rike

„Tere. Mina olen süsteemi rike. Ja minust saite alguse Teie.“

Tüüp vahtis endal kirjutatud lauset kriitilise pilguga ja tahtis selle juba maha kustutada, aga sai viimasel hetkel pidama. Miks mitte jätta järeltulevatele põlvedele sellist kirja? Teha põhjalik muudatus ja meenutada kõigile, et just Tüüp oli esimene teistsugune. Kiri valmis, tuli hakata tegelema järgmise olulise probleemiga: kuidas tekitada püsivat kahjustust programmis, mis kontrollis nii tema kui terve inimkonna naha alla süstitud kiipe? Tüübi ainsaks seni valminud plaaniks oli revolutsiooni korraldamine. Detailid mängisid tema jaoks teisejärgulist rolli.

Iga hommik algas kontrollitud päikesetõusu ja eufooriliselt lõbusa muusika saatel. Juhtarvuti poolt kiipidesse saadetud unenäod, mis pidid suurendama intelligentsuse taset magamise ajal, lõpetati ühe lühikese välgatusega ning järgnes individuaalne kava, mis oli kujundatud igale inimesele lähtuvalt tema isiksusest, geneetilisest koodist ja miljonist muust asjaolust. Kui võrrelda sellist elukorraldust kahekümnenda sajandi omaga, polnudki midagi oluliselt muutunud. Inimesed käisid tööl, koolis, lasteaias; abiellusid ja lahutasid, nutsid ja naersid; sündisid, surid ja äratasid ellu. Elustamine oli muidugi kõvasti lihtsamaks muutunud. Arhailise elektrišoki asemel tehti vaid paar muudatust juhtkiibis ja kui keha kahjustuste aste seda vähegi võimaldas, siis tuli eluvaim pärast väikest ümberkujundust ilusti tagasi. Lisaks suutis kiip ka ravida, saates veresoonte ja närvide kaudu laiali imepisikesi roboteid, kes mõne minutiga parandasid haavu, puhastasid lupjunud veresooni ja teostasid lihtsamaid operatsioone.

Kõikide inimolendite asukoht, liikumine, elukorraldus ja isegi mõtted olid süsteemile teada. Või siis peaaegu kõikide. Noormees, keda kutsuti Tüübiks, oli sündinud mõningase vaimse puudega. Tema mõtted tükkisid rändama nii kummalisi radu pidi, et need kadusid aeg-ajalt süsteemi vaateväljast. Näiteks võis Tüüp keset vestlust jääda ainiti taevasse vahtima, nagu ootaks kedagi ning tema mõistust hõivas üksainus küsimus: miks varesed lõunamaale ei lenda? Seega ei nähtud temas kuigi suurt ohtu ja liigitati automaatselt poolearuliste hulka.

Siis, kui süsteem Tüübi prügiauto juhi ametisse määras, sai tal küllalt. „Hea, et veel sibiks ei tehtud,“ lohutas mõni irvhammas, aga noormees ei naernud sellise nalja peale. Ta lihtsalt surus oma kuivad veretud huuled peenikeseks kriipsuks kokku ja sukeldus sügavale isiklikku fantaasiamaailma, et koguda ideid suurejoonelise maailmaparanduse teostamiseks.

„Sõidan ma rohelise raketiga...“ jorutas Tüübi töökaaslane Soni rooli keerates.

Kui paarimees laulmise lõpetanud oli, küsis Tüüp: „Kas sulle meeldib sinu elu?“

Soni vakatas korraks, kuid ei vastanud midagi. Ta meenutas sedasi rooli keerates Tüübile üht metslooma iidsest lastesaatest, kes kandis täpselt samasugust peakatet, nagu see, mille järgi Soni oma nime sai. Metsi polnud nüüdseks enam ammu olemas, huntidest rääkimata...

„Kas sulle meeldib olla osa ühiskonna masinavärgist?“ jätkas Tüüp. „Kas sulle meeldib see, et metsadest on saanud ajalugu ja õhku toodetakse vastavate seadmete abil ning taimede jaoks pole enam praktilist vajadust? Puud uuenevad liiga aeglaselt, et neist küttematerjali toota ja köetakse prügiga. Kas sa oled mõelnud selle peale, et samast prügist, mida vabrikute ahjudesse topitakse, tuleb ka toit meie söögilauale ja see kiip, mis su peas su elu juhib, muudab sinu maitsemeeled piisavalt tolerantseks, et sa seda saasta kohe uuesti välja ei oksendaks?“

Soni pidas auto prügimäe juures kinni ning jäi Tüübile tõsiselt otsa vaatama.

„Mida sa sellega öelda tahad?“ küsis ta.

Tüüp kehitas õlgu. „No ma ei tea. Tee midagi teistmoodi. Murra välja sellest, mis kiip sinule pähe on pannud.“

Soni nägu lahvatas punaseks, justkui oleks keegi temale kuuma vett pähe valanud.

„Ma... Ma... Ma pean prügi kastidest välja valama,“ kokutas ta.

Tüüp soris kiirustades taskutes, kuni leidis ühe pisikese metallist jubina, mille oli eelmisel õhtul vana arvuti küljest lahti kruvinud.

„Vaata,“ ütles ta. „Selle abil neutraliseerin ma sinu kiibi ja sa saad vabaks.“

Oma sõnade kinnituseks libistas ta esemega üle Soni meelekoha ja – ennäe imet! – Soni hüppas autost välja justkui ussist nõelatu ning pistis mööda prügivälja jooksu. Ta tükkis küll komistama suuremate tükkide otsa, mis jalus vedelesid, kuid just nagu nööridest tõmmatuna tõusis ta uuesti püsti ja jooksis edasi, oma uuele elule vastu. Tüüp saatis aju tühikäigule, hakates omaette ümisema ühe lihtsakoelise arvutimängu tunnuslugu. See tähendas ühtlasi ka tema mõtteid juhtinud kiibi puhkeasendisse minekut, sest sellel polnud enam midagi juhtida. Kui Soni vaateväljast kadunud oli, lülitas Tüüp mõtlemise uuesti sisse ja sõitis minema. Neutraliseerijaks nimetatud jublakas vedeles endiselt taskus.

Soni leiti paar päeva hiljem linnaäärsest maanteekraavist. Mees oli alasti, värises üleni ja pomises midagi seosetut. Ta suunati haiglasse taastumisele, mis sisuliselt tähendas kiibi kallal nokitsemist, et selle omanikku uuesti ühiskonnas toimivaks muuta.

Tüüp ei rääkinud prügimäel toimunust kellelegi sõnakestki, kuid tema plaan hakkas nüüd juba selgemat ilmet võtma.

Kaks kuud hiljem võis näha järgmist vaatepilti: linna keskväljakul seisis üks pealtnäha tavaline mees, kes kutsus enda juurde kõiki vabaduse ihkajaid. Sümboolse tasu eest tõmbas ta soovijal neutraliseerijaga üle pea ja kiibi mõju kadus kui võluväel. Ei kulunud palju aega, kui politsei Tüübi, kes pärast messiaks hakkamist prügivedaja ameti maha pannud oli, väljakult minema tiris. Sellegi poolest oli ta varsti jälle tagasi mõne suurema tänava nurgal või kaubanduskeskuses, sest asi, mida ta neutraliseerijaks nimetas, ei omanud kiibile reaalset mõju ja seadus ei keelanud kellelgi plastikust või rauast jullaga teise inimese pea puudutamist, kui tegu polnud just vägivaldse aktiga. Usu jõudu, mis inimesi tegelikult muutis, ei saanud aga teaduslikult tõestada ning järelikult polnudki seda olemas. Kuuldused päästjast ja uuest Kristusest levisid kulutulena ja sündisid Piiblile konkurentsi pakkuvad legendid. Peagi oli Tüüp kogunud nii palju raha, et suutis ehitada oma kiriku ja luua neutralistide usulahu. Kuigi mõni üksik kiibi mõjust vabanenu lihtsalt ühe koha peal tiirlema hakkas, oskamata sülle kukkunud õnnega midagi peale hakata, suhtus enamus usklikest neutraliseerimisse siiski võrdlemisi rahulikult. Osa usklikest loopis valitsushoonete akendesse paar süütepudelit või pööras oma elus täiesti uue lehekülje, hakates salaja taimi kasvatama ja loodust säästvat eluviisi propageerima; mõni üritas luua uue usu teemalist erakonda ja üks kirjutas isegi uue pühakirja, kuid enamus inimesi lihtsalt ignoreeris varasemat elukorraldust, ärgates hommikuti täpselt siis, kui ise soovisid, minnes tööle siis, kui selleks tahtmist oli ning saates pikalt kõik, kes endiselt kiibi korraldusi järgisid. Kaua selline asi muidugi kesta ei saanud. Valdava osa usuvastastest moodustasid just need, kes positsioneerisid juhtivatel kohtadel. Neile ei kehtinud lihtrahva reeglid nagunii. Samas mõjutas neid alluvate anarhia – süsteemi hammasrattad ei pöörelnud enam korralikult või hakkasid lausa vastupidi tööle.

Häirimatud neutralistid loobusid lõpuks üldse tööl käimisest, kolisid kiriku ümber telklaagrisse, mõtlemata peagi saabuvale sügisele ja jahenevatele ilmadele ning varastasid poodidest toitu ja tarbeesemeid, sest teenindavat personali nagunii enam polnud ja enamus poode seisis niisama lukustatud uste ning lõhutud akendega. Kui mõned neutralismi vastased rääkisid inimkonda hulluks ajanud viirusest, siis teised nentisid süngelt, et maailma lõpp ongi viimaks kätte jõudnud.

Kõiki kiipe juhtinud ülim arvuti, mida rahvas varem ka Jumalaks nimetanud oli, saatis välja enesehävituskorralduse kõigisse usulahuga liitunute kiipidesse. Tohutusuurele ekraanile, mida kasutati rahvale uute seaduste ja täiendatud ühiskonnanormide edastamiseks, moodustus hoiatav kiri: „Kas olete oma valikus kindel?“

„Jah,“ vastas metalne robothääl kusagilt juhtmete rägastikust.

Kogu inimkonna pead plahvatasid üheaegselt. Peata kehade kaelaköntidest paiskus välja suitsu ning sädemeid. Kunstlik päikesetõus mattus hävingust tekkinud musta pilve sisse ja sai igaveseks rüvetatud, just nagu päris Päike, mis oli juba aastaid tagasi kustutatud, sest Maa tervisekaitse kuulutas selle kiirguse inimkonnale liiga ohtlikuks. Miski oli läinud valesti ja käsk mõjus absoluutselt kõigile - ka neile, kes polnud usklikud.

Maa peal toimunud sündmusi Kuu sisemusest jälginud olendid ohkasid sünkroonis ja üks neist, kes märkimisväärselt Tüübile sarnanes, lülitas juhtpuldil sisse täiskäigu naabergalaktikasse.

„Mis mõttes minul loodud inimene keeras kõik musta auku?“ küsis ta meeskonnakaaslaselt, kes julges toimunu kohta avameelselt arvamust avaldada. „Süsteemis tekkis ettenägematu rike, mis hävitas muuhulgas ka minu inimese.“

Kaudselt humanoidi meenutav rohelise nahaga ja suurte putukasilmadega piloot loobus edasisest sõnavõtust, sest lihtsam oleks olnud Kuud Päikeseks muuta kui kapteniga vaielda. Rohkete kraatritega kaetud hall kivikamakas võbeles korraks ja sööstis siis valguskiirust mitmekordselt ületades tähtede vahele.

„Loodetavasti õnnestub kõik järgmisel korral paremini,“ sõnas päevinäinud kosmoselaeva kapten teeseldud optimismiga, püüdes mitte mõelda kaotatud kihlveole ja summale, mis ta kiibistatud inimesi juhtinud süsteemi loojale võlgu oli.

Maapealses kaoses suitsevate korjuste ja ahervaremete alla maetuna oli aga endiselt alles üks armetu paberitükk, millele käsitsi kirjutatud teade ootas uue enesehävitusliku põlvkonna saabumist. Sellel seisis üksainus lühike tervitus: „Tere. Mina olen süsteemi rike. Ja minust saite alguse Teie.“