Hetk enne hetke

Siin ei olnud küsimust, mis on vale. Kõik, absoluutselt kõik oli ebanormaalne. Taeva sinine põletas silmi, neoonkollane päike uputas kõik oma suvekuuma valgusesse ja vana meeltesegaduses kastan oli hommikul otsustanud, et kõik see on selge märk kevadest ja tal on just paras aeg oma õied avada. September, nii nimetas kõike seda kalender.

Valges hõlstis mehel, paljas pea norus, oli aga muidki muresid küllaga. Masinlikult astus ta üle reklaam-rohelise muru. Kolm dessantlast tema seljataga andsid talle vaikides mõista, et tagasitee pärast valges hõlstis mees täna muretsema ei pea. Tänasel imekaunil päeval tuleb Jaani elule kiire ja valutu lõpp. Nagu vanadekodu direktori unistus kohe.
„Siit vasakule! Sirelite juurde!“ Üks meestest tonksas Jaani relvatoruga selga.
„Seisa servale! Kui jooksu paned, matad end ise ja hästi aeglaselt!“
Jaan pöördus. Ta tahtis näha, kuidas leek torudest välja käib. Ta tahtis näha kõike, mis veel järelejäänud elusekunditesse mahtus. Praegu mahtus sinna näiteks kolm relva ja sama palju disainmundrites mehi relvi hoidmas.

„Aga ma ei taha veel surra!“ Jaan tundis, kuidas paanika vajus kõhuõõne sügavusse kokku ning lohistas suurema osa maailma sinna endaga kaasa. Vähemalt kõik kaugenes ja muutus väiksemaks, isegi tema jalad ja käed tundusid olevat kuskil valgusaastate taga. Oli vaid kolm meest, kolm relva ja tema, hukatav.

„Sihtida!“ sini-Särasilmse hiigelkasvu dessantlase käsu peale nõksatasid relvad üles.
„Need augud on nii väiksed. Need ei saa ometi ohtlikud olla!“ jõudis Jaan veel mõelda.“
„Tuld!“

Midagi halli ja vormitut tõusis relvatorude kohale.
„Mida küll?“ mõtles mees.
Hall … pea, hallid käed ja mantel. Hägune ja tuules lainetav kogu õõtsus Jaani suunas.
„Surm.“ Ta noogutas pead. „Küll see käis ikka kähku. Ja see hall tüüp on? Ee.“
Mingi lõhn, ei see oli hoopis lehk, tungis Jaanile ninna. „Lilled?“ ta nuhutas ettevaatlikult ninaga. „Liiliad? Kümme liiliat? Tuhat liiliat?“ Kramplikult surus ta käed näole.
„Kas ma võin minna, härra …? Surm?“
„Ei, loomulikult. Kas need kolm armast meest ei öelnud sulle, et seisa kuni sured?“
Jaan pööras pilgu kolmele hukkajale. Seal nad olid, tardunud otsusekindlusse, pilk külm. Kaht relvatoru pärgas õrnoranž kuma.
„Kas ma elan siis veel? Nad just tulistavad või?“
Hall lõug jõnksatas alla, venitades sündiva naeratuse laiemaks. „Ma tulin sind ette valmistama, et sa teaks, mis sind ees ootab.“
„Jah, mis siis?“
„Sa lihtsalt sured. Midagi muud ei juhtu ega tule. Absoluutselt mitte midagi. Surm on kõdu ja ussikesed. Ja kui veab, siis palju pisaraid matustel.“
Aeglaselt, väga aeglaselt, nihutas Jaan pilgu sinna, kus hallis näos pidid olema silmad. „Mitte midagi? Ei põrgut ega paradiisi, uuestisündi ega muud teispoolsust?“
„Mitte midagi. Mitte kellegi jaoks. Täielik finito. Sina lõped siin, minu silmade all ja need armsad mehed lükkavad su keha auku.“

Nad vaikisid. Jaanile tundus, et midagi metalset läigatas vaid paari meetri kaugusel tema peast. Jah, neid läikivaid oli õhus lausa kolm.

„See on sitaks sigadus, raisk ma ütlen! Ma oleks juba rahulikult surnud, kui sind poleks!“
„Ja-jah.“ Hall suits lainetas lähemale „Mõni hetk kulub veel. Siis tonksab esimene väike tömbiotsaline kuul sinu otsaesist. Päris õrnalt, kui me vaatame praeguse aeglusega. Kuul muudkui vajutab ja vajutab ning teeb viimaks naha katki. Mina aga vaatan kõike seda pealt, võib-olla kummardun lähemalegi. Nii see juhtub, võid uskuda, mul on kogemusi.“
„Ei!“ Mees pöördus haua serval ringi. „Ma ei taha!“. Ta kallutas end mullast lõhnava augu kohale ja tõukas. „Ei taha surra! Tahan siit ära!“

Miski siinsamas lähedal alustas kiledat karjet. Heli valjenes ja kerkis, mähkides kõik endasse. Aed mehe ümber kadus. Ta oli tohutus kaleidoskoobis. Kollased, sinised ja punased kolmnurgad pöörlesid tema ümber, kuni viimaks peatusid. Jaani ette oli tekkinud kiri: „Tere tulemast tagasi, tehnik! Sõbrad ootavad.“

*

„Sada üksteist, sada kaksteist, sada kolmteist, sada neliteist.“ Keegi naine luges monotoonse häälega arve. „sada kaheksateist, sada üheksateist. Uuritav naaseb stabiilselt. Võite alustada kontakti.“

„Jaan, vanapoiss!“ Kahvatu nägu kummardus tema kohale. „Mina olen Kristjan. Mis, tunned ära?“
Hallid silmad, peenike arm põsel, naeratavast suust paistev ebaühtlaselt valge hammasterivi. Midagi liigahtas Jaani peas.
„Sa läksid virtuaali remontima, sa oled meil üks parim, kuid viga oli ka suur. Sa olid seal liiga kaua ja jäid sinna kinni. Kuradi pigis olid. Meil ei olnud enam muud võimalust kui kasutada vana head surmahirmu, sest miski muu ei aidanud. Miski muu, vaene vanapoiss.“