Ulm ja õudus

Ega see mullegi meeldinud, kuid Herbert oli meid reetnud ning seda lihtsalt nii jätta ei saanud. Noogutasime Rauliga üksteisele julgustuseks, tõmbasime kiivrid pähe ja sukeldusime „ulma ja õudusesse“.

Teise reaalsusesse sisenemine on alati ebameeldiv. See ei ole meile loomulik keskkond ning isegi värvika kujutlusvõimega inimestele on seda kõike liiga palju. Unenäomaailm on selle reaalsuse kõrval ikka väga pehme ja inimlik, nii-öelda „lilled ja liblikad“ kogemus. Isegi see, mis unenäomaailmas on õudset, jääb kõvasti alla sellele, mis on „ulmas ja õuduses“ nagu me seda kutsume. Tegemist on täiesti hälbiva metafüüsikaga ning kogu siia kogunenud kogemus on normaalse elu vastandjõud; selle ümberpööratud väärtus. Kui normaalsuses loob keegi armastust, siis siin tekib samaaegselt piinamine. Kui keegi teeb perele süüa, siis siin tekib nälg. Kuid asi on keerulisemgi – kui normaalsuses keegi kedagi piinab, siis siin ei teki armastust; siin muutub see kümme korda jõhkramaks sadismiks; kui siin tekib nälg, siis sööb see seestpoolt sellise kire ja energiaga, et see on normaalse maailma jaoks kujutlematu. Niisiis – siin saab kõik ainult hullemaks minna. Ja meie Rauliga peame siin otsima üles paraja kättemaksu Herbertile meie reetmise eest.

Meie „vandenõu“, mille Herbert reetis, seisneski selle uue reaalsuse avastamises. Või ka loomises, sest ma ei ole sugugi kindel, kas me avastasime või lõime selle. Meie uurimisrühm oli juba aastaid otsinud võimalust luua tehnoloogiat, mis võimaldab minna uurijal kui terviklikul tajude komplektil (nii-öelda astronaudina) teise inimese teadvusse ja uurida seal toimuvat. Tulemused olid olnud aastaid kesised. Enamasti jõudsime selleni, et suutsime katseisiku teadvust mõjutada. Näiteks luua seal mingeid kujutlusi või juhtida unenäos toimuvat. Kuid seda ainult väljastpoolt katseisiku teadvust. Sõltumatuna teadvusesse sukelduda aga ei õnnestunud. Murdepunkt saabus siis, kui saime vihje, et ühes kolmanda maailma ülikoolis uuritakse telepaatiat. Nad olid katsetatud vedelikega, mis viiakse nii katseisiku kui ka uurija ajudesse, mille läbi luuakse kahe eri teadvuse vahel ühendatud väli. Juba esimesed katsetused tõid neile edu. Kuid ka õnnetust, sest katseisikutest suurem osa läksid hulluks. Kuid hulluks läksid ka mõned uurijad (ja kes ütleb, et ma ei ela hetkel oma hulluses?).

Tänu neile liikusime ka meie jõudsalt edasi ning ka meie eelarve kasvas, hoolimata sellest, et meie tegevus oli muutunud otseselt inimsusevastaseks ja ebaseaduslikuks. Suurem rahaeraldis tähendas ka Herbertit, kelle roll oli olla „sponsorile“ kohapealseks kontaktiks, kes nüüdsest tahtis regulaarsemat ülevaadet.

Peamiselt kulus järgmisel perioodil meie tähelepanu „andmeainele“, mida inimorganismile lisada. Umbes aastaga jõudsime järeldusele, et „andmeaine“ peab uurija igas organis ja koes liikuma, et oleks võimalik teda iseseisva teadvusena teise teadvusesse importida. Seetõttu lisasime seda andmeainet lisaks ajule ka vereringesse ning lümfidesse ning edaspidi liikusime inimeste mõttemaailma „siseookeanides“ juba päris kenasti.

Kohta, mille ristisime „ulm ja õudus“, jõudsime juhuslikult. Tõttöelda on tegemist tobeda looga, kuid nii sündiski ajalugu. Tähistasime dr Cozzi sünnipäeva ja olime üpris purjus, kui Meterlnick ja Letsenko otsustasid proovida, kas on võimalik olla paralleelselt üksteise teadvustes. Et kui Letsenko on Meterlnicki teadvuses ja Meterlnick Letsenko teadvuses, siis kas Letsenko on läbi Meterlnick’i iseenda teadvuses ja vastupidi, või kus nad üleüldse on. Kuna tundsime end selles valdkonnas võrdlemisi kindlalt (rumalad ja ülbed, seda me tollal olime!), siis ronisid mehed skafandritesse, panid kiivrid pähe ning heitsid end katseasendisse (looteasend spetsiaalses basseinis), pumpasime neisse värsket andmevedelikku ning ühendasime nad omavahel. Tegin tol hetkel värske õlle lahti ja asusin minu vastutusel olevaid mõõteridu jälgima, kui see juhtus. Järsku hakkasid mõlemad osalejad kohutavalt vähkrema ning püüdsid end skafandritest vabastada. Vaatasime neid õudusega, kuid ei saanud midagi teha – nii varases faasis katse katkestamine toonuks kaasa mõlema hukkumise. Nii pidime lootma, et kõik on ikka korras. Kuid ei olnud. Nende kehad tõmblesid edasi ning vaid füüsiline kurnatus vähendas vähkremise intensiivsust. Kohati see hoogustus taas ja jäi seejärel taas vaiksemaks. Kui turvaline aeg oli käes, otsustasime, et katkestame katse. Tegime seda ning õnneks olid mõlemad mehed elus. Küll nii tugevas šokis, et meie meditsiinispets Kislenko süstis neisse topelt rahusteid ning nad suikusid sealsamas unne. Meie teistega ei osanud muud teha, kui lisaks õllele juua ka viina ning oodata homset päeva.

Kuid oodata tuli kauem. Letsenko taastus nädala pärast, Meterlnick kolme. Nende jutt tekitas rahutust. Mõlemad kinnitasid, et nad küll sisenesid teineteise teadvusse, kuid visati sealt hetk hiljem välja ning mitte lihtsalt välja, vaid mingisugusesse eraldi aegruumi, mille reaalsus oli hirmutav ja kohutav. Sealsed tajud lähtusid neist endist, kuid muundusid seal hoopis teiseks. Millekski äärmiselt häirivaks ja piinavaks. Hirmud võimendusid seal kümne või isegi sajakordseks ning isegi pisiasjad muutusid värdjalikult mõjukaks. Näiteks, Letsenko tundis, kuidas kõik vanad haavad hakkasid mädanema ning sinna tekkinud ussid sõid teda. Samal ajal nägi ta, kuidas Meterlnick iseend veriseks kraapis ning lihakehast kasvas mingi monstrum, mis oli rohkem essents kui füüsiline olend (kuigi jah, visuaalselt jälgitav). Meterlnick jällegi koges, et teda pekstakse. Algul lõi ema teda rihmaga, siis rihmaga, mille küljes teravad naelad, siis ketiga, mille küljes teravad naelad. Siis tuli isa ja kägistas teda ning sikutas pea küljest kõrvad. Seejärel võttis ema ta sülle ja pigistas nii kõvasti, et Meterlnick’il hakkas ninast ja kõrvadest verd jooksma. Seejärel aga muutusid tema vanemad ühiseks mustavaks massiivseks olendiks, mis võttis tema hinge (Meterlnick nägi oma hinge!) ja järas teda, kuni Meterlnicki hing muutus, vaatas talle endale otsa ja irvitas moel, justkui teaks millised kannatused mehele peagi osaks langevad. Ja nii see jätkus pikalt ja põhjalikult kuni meestes sai kõik otsa. Nii julgus, enesekindlus, jõud kui elutahe.

Järgmised kuud tegelesime juhtunu analüüsimisega. Katsetele panime kindla keelu. Kõige loogilisem tundus, et tegemist on mingisuguse kaitsereaktsiooniga, mis peab tagama, et juhtuks loodusseaduste kohaselt midagi loomuvastast. Samas oli see selgitus liialt lihtsakoeline ja naiivne, arvestades meie seni suhteliselt ebaloomulikku ja tegelikult illegaalset tegevust. Teine hüpotees oli, et kuna mõlemad olid paralleelselt üksteise ja seega iseenda teadvustes, siis tekkis mingisugune ühisteadvus, kuid väga esmasel tasandil, kus põhivajadused ja baashirmud väljendusid sellises vägivaldses deliiriumis; ning kuna kaks teadvust olid sulandunud üheks, siis ei kontrollinud kumbki mees olukorda ja mõlema teadvuse eri killud segunesid kaootilisteks impulssideks. Kolmanda hüpoteesi peale tuli Meterlnick ise. Tema sõnul võib olla juhtunud, et andmeainet luues ja sellest tegelikult koosnedes oleme andmeaine sees loonud täiesti eraldiseisva teadvuse, mis on selline nagu see on. See kõlas omal moel usutavalt. Nagu ka teised hüpoteesid.

Kõiki hüpoteese tuli hakata kontrollima. See periood ei olnud ilus, sest kogemused olid valusad. Pidime katseisikuid juurde muretsema ning suutsime taaskord toota suure hulga hullunud inimesi, kes tuli maha kanda. Õhkkond muutus üha närvilisemaks. Peagi jõudsime järeldusele, et kaitsereaktsioon see ei ole, sest kaitsereaktsioone on juba niigi kaks – surm ja hullumeelsus. Seega on tõenäolised on teine ja kolmas hüpotees. Loomulikult mõtlesime üle ning ei näinud esialgu lihtsat lahendust, mis aitaks tegeleda kolmanda hüpoteesiga. Kuid taaskord aitas meid juhus ja hooletu huumor. Jõime Letsenko ja Gozzi’ga õlut, kui Gozzi torkas, et juhul kui andmeainel on iseseisev teadvus, siis peaks piisama, kui paneme sellele lihtsalt juhtme järele. Naljana mõeldu osutus ideeks, mida tasub proovida. Alustasime taas katseisikutega ning saime kinnituse, et mingisse eraldiseisvasse teadvusse katseisik sisenebki. Töö kulges meie jaoks aeglaselt, sest katseisikute šokist väljatoomine võttis aega. Kellel nädal, kellel kauem. Osalejate tagasiside viitas sellele, et nad kogevad midagi iseenda mälestustest, kuid alati on ka midagi võõrast. Seega oli raske tõendada, kelle või mille teadvusesse nad sisenevad. Kuid selgeks sai tõik, et pole vaja kahte osalejat ning seega pole hüpoteesil number kaks algses tähenduses mõtet ega tähtsust.

Mingil hetkel jõudsime äratundmisele, et katseisikutega töötamine ei vii meid edasi. Nende seletused ja arusaamad kogetust ei andnud enam piisavalt uut infot, et luua tugevamat teooriat. Leidsime, et tugevama teooria loomiseks, tuleb andmeainesse siseneda kellelgi, kes teoorias juba on tugev. Liisk langes Letsenkole, Raulile ja minule. Esimene kogemus oli niivõrd vastik, et kaotasin teadvuse. Pidin olema kolm nädalat haiglaravil. Kuid õnneks ei tekkinud mingeid komplikatsioone. Hiljem harjusime ning õppisime selles teadvuses navigeerima, kui nii võib öelda. Selgus, et selles keskkonnas on tajud võimendunud, kuid tegemist ei ole füüsilise reaalsusega, kus asjad tegelikult juhtuvadki. Kuid samas juhtus seal väga palju. Pikema vaatluse tulemusena hakkasime tähele panema, et see teadvus või inforuum on mõjustatud välismaailmast, meie maailmast. Kui uudistes räägiti sõjast, siis oli andmeaine teadvuses rohkesti sõjakoleduste elemente. Kui uudistes räägiti muusikafestivalist, siis omal grotesksel ja rõvedal moel oli ka muusikafestival väljendunud. Kui juhtus mõni suurem õnnetus, siis kogesime andmeaine teadvuses lömastunud kehasid, kriiskavaid valuhääli ning surmaingleid. Niisiis pidi see olema midagi rohkemat, kui meie kogemuste ja teadvuse peegeldus.

Jõudsime uurimistööga surnud punkti. Uusi ideid ei tekkinud ning saime andmeaine teadvuses vaid kauem olla ja kaugemale suunduda. Tempo käis alla ning tekkis rohkem vaba aega, et jõuda märgata ka muid asju ning rääkida teisi jutte. Ühel õhtul Rauliga trenni tehes ütles ta, et on kuulnud vihjeid, mida „sponsor“ on meie tööga teinud. Tal olevat ka teisi uurimisgruppe kellele ta on meie tulemused edasi andnud ning ühe lihtsa tehnoloogiaga on ta teinud meie avastusest meelelahutuse ja relva. Noorte hulgas olevat populaarne „hirmuampulle“ tarbida, mis sisaldavad meie avastatud „ulma ja õuduse“ maalt pärit väikeseid annuseid. Väga populaarne kaup. Tekitab hirmujudinaid ja pakub palju põnevust. Tootel on ka väga tabav nimi – „Ulm ja õudus“ (väga originaalne, eks ole). Sama tehnoloogia läks kaubaks ka sõjaväes. Idee on sama, kuid toime on meelelahutusega võrreldes palju tugevam ja karmim. Tänu meile on nüüdsest lihtsam ja odavam ülestunnistusi saada.

Kõik see tundus tagantjärele loogiline ja meil olid kahetised tunded. Ühelt poolt olime tänu „sponsorile“ saanud seda kõike teha. Teisalt jällegi ei olnud meelelahutus ja piinamine üleüldse meie eesmärgiks. Kuid mis eetikamehed meie ka oleme? Palju neid hulluks läinuid ja hukkunuid on juba? Seitsekümmend või juba sada? Esialgu neelasime selle teadmise alla, kuid kui kuulsime, et meelelahutusest oli saanud noorte hulgas ka kiusamise vahend, siis saime Rauliga vihaseks. Otsustasime „sponsorile“ kätte maksta ja teda natuke hirmutada. Kuid kuna tahtsime uurimistööd jätkata, siis valisime kättemaksuks Herberti. Seepärast läheme nüüd ja otsime talle andmeaine teadvusest midagi eriti vänget. Midagi sellist, mis ta hulluks ajab või tapab. Noogutasime Rauliga üksteisele julgustuseks, tõmbasime kiivrid pähe ja sukeldusime „ulma ja õudusesse“.